Kriis tabas kirjastamist ootamatult nagu ikka. Koroonaviirusest tingitud karantiin sulges lõpuks ka raamatukauplused. Pühapäevast, 15. märtsist sulges oma kauplused Apollo kett, reedest, 27. märtsist sulgusid eriolukorra uute reeglite tulemusel ka Rahva Raamatu kauplused, kuna ühe erandiga asusid need kõik üle Eesti ju kaubanduskeskustes. Oma füüsilised raamatukauplused on kinni pannud ka mitu kasutatud raamatute poodi (Raamatukoi, Antikvariaat).

Samas on endiselt raamatuletid oma mingisuguse valikuga olemas kaubanduskeskuste toidupoodides (kuhu küll ulmeraamatuid eksib ära üliharva), mõlemad suured raamatukaupluste ketid ja antikvariaadidki pakuvad endiselt veebi kaudu raamatute pakiautomaati tellimise võimalust. Ka peaks kirjade järgi endiselt töötama välismaalt võõrkeelse kirjanduse tellimise teenus, kuigi ma pole isiklikult järele proovinud, mis tavapärasest umbes kahe nädala pikkusest tähtajast kriisi tingimustes on saanud.

Kõik on parimas korras?

Samuti ei ole Eesti raamatukirjastuste suunalt seni kriisiga seoses mingit hädakisa kuulda olnud, õieti ei ole neilt mitte midagi kuulda olnud. Kui kõiksugu esituskunstidega tegelejaid tabas kriis eriti valusalt, kuna kontserte, teatrietendusi ja filmiseansse või kunstinäitusi nüüd mõnda aega lihtsalt enam ei toimu, siis kirjandust ja kirjastamist tavakodaniku pealiskaudse arusaama järgi kriis nagu väga ei mõjutagi – või kui, siis mõjutab hoopis positiivselt, kuna kriisi puhkedes võis siit ja sealt ikka lugeda eufoorilisi artikleid sellest, kuidas raamatukogudest laenutatakse koju suuri teoste virnu.

Käinuna ise viimasel poodide lahtioleku päeval, 26. märtsil Tartu Rahva Raamatu kaupluses, siis ei saaks küll öelda, et pood raamatuid koju varuvaid inimesi täis oleks olnud – ja erinevalt muust Eestist sulges Tartu oma linnaraamatukogu vist esimeste hulgas – nii et aeglasemad reageerijad sealt kriisi puhuks koju raamatuid varuma lihtsalt ei jõudnud. (Mida ei tule võtta kriitika, vaid lihtsa tõdemusena – kiire reageerimine kriisile oli väga eeskujulik!)

Kui veel nende ridade kirjutamise ajal (30. märtsil) võib uudisportaalides märgata pealkirju nagu «Euroopa meediaettevõtted taotlevad nullprotsendilist käibemaksumäära», siis raamatukirjastamise asjus midagi sarnast ei kuule. Eesti Kirjastuste Liidu koduleht vaikib kriisi mõjudest oma valdkonnale nagu Nõukogude partisan ülekuulamisel. Imestangi siin omaette väikekirjastajana (tehniliselt korrektne termin oleks ’mikrokirjastajana’), et kas tõesti on siis puhkenud kriis ja sunnitud koju jäämine mõjunud vähemalt seni raamatukirjastamise ärile niivõrd hästi? Kas tõesti osteti märtsikuus nii ohtralt raamatuid? (Selgituseks, et selle kuu müügitulemused laekuvad poekettidelt alles järgmise kuu keskpaigaks.)

Hing kinni

Kui kriis puhkes ja ettenägeliku inimesena märtsi algupäevadel esimest korda tabasin end mõttelt, et aprillis-mais seisame ilmselt silmitsi range karantiiniga ning et suletud on kõik raamatukauplused ja ära jäävad mais toimuma pidanud iga-aastased kirjandusfestivalid (Prima Vista, HeadRead) ja nende raamatulaadad, mis on kirjastajatele alati olnud üks aasta suuremaid müügivõimalusi, nööris see arusaamine esimese hooga hinge kinni küll. Muidugi müüvad ka väikekirjastajad arvestatava osa oma kaubast maha postimüügiga, pakiautomaatide kaudu, aga oma kirjastuse kogemuse põhjal võin küll öelda, et lõviosa müügitulust laekub siiski kahe suure raamatupoeketi müügist. Ja kuigi need ketid ei avalda, kui suure osa maha müüdud raamatuist müüvad nad füüsiliselt kauplustes ja kui palju oma veebimüügi vahendusel, ütleb sisetunne, et ka seal moodustab füüsiline, poes raamatute lehitsemine ja ostmine siiski suure enamuse ja veebi kaudu raamatute müük tühise vähemuse. Kui nüüd mõni suur poekett julgeb need suhtarvud avalikuks teha ja mu väited ümber lükata, oleks see praeguses situatsioonis parasjagu rahustav ja kergendust pakkuv teadmine.

Igatahes jõudis märtsi esimese dekaadi lõpuks kohale üsna kindel teadmine, et aprillis ja mais, aga võibolla juba ka märtsi teises pooles on mul oma toodete, oma kauba müümise põhiline kanal suletud, kinni keeratud, ära taandatud, maha tõmmatud. Raamatuid nende harjumuspärasel moel sel perioodil müüa ei saa,  mis omakorda tähendab seda, et arvele jääb laekumata kindel ja arvestatav rahasumma, millega igakuiseid arveid tasuda.

Statistikat, mis annaks meile teada, kui palju on nüüd karantiini esimesel kahel nädalal kasvanud raamatute ostmine otse kirjastustest, pakiautomaati tellimisega, meil käepärast pole (ja ilmselt kunagi ei tulegi), aga isikliku kogemuse pealt ei usu, et see oleks tavaolukorraga võrreldes nähtavalt  kasvanud, pigem vastupidi: raamat siiski ei ole kriisiolukorras esmatarbekaup, mida koju varuda, ning eks inimesed on kriisi süvenedes ka pakiautomaate pigem vältima hakanud. Jah, neisse tellitakse kaupa palju (ja tellivad inimesed, kes neid varem ei kasutanud), aga järel oma kaubal väga tihti ei taheta käia.

«Aga e-raamatud...»

Kindlasti hõikab pealiskaudsem osa inimestest selle jutu peale, et «aga e-raamatud...» Nojah. Kes vähegi kirjastamise köögipoolest midagi teavad, need teavad, et e-raamatud üksi, ilma paberraamatuteta ei ole tänapäeval/Eestis lihtsalt teostatav ärimudel. E-raamatute ostjaskond on niivõrd väike (ja ei suurenda seda märkimisväärselt ka see kriis-karantiin), et sealt teenitav tulu ei võimalda neid raamatuid lihtsalt toota (autoriõigused, tõlkehonorarid).

Raamatukirjastamise suurim kasum tuleb täna endiselt kokkuköidetud ja -liimitud füüsiliste paberipatakate mahamüümisest, see on see rasvakiht, see vundament, mis võimaldab raamatute valmistamiseks vajalikke nn. intellektuaalseid kulutusi (autoriõigus, tõlketasu, keeletoimetamine, küljendamine) teha. Paberraamatuist loobudes ja vaid e-raamatuid tehes ei paista kusagilt tulevat seda müügitulu, mis lubaks neid kulutusi teha.

E-raamatud on täna Eestis endiselt suhteliselt mõttetu rudiment raamatukirjastamise äri juures, mugavustoode mingile üsna väiksele osale raamatuostjaist, kes eri põhjustel (harjumus, mugavus, ruumipuudus) just neid faile päris raamatuile eelistavad.

Mis saab edasi?

Seda ei tea keegi. Vaadates Apollo ja Rahva Raamatu veebis suurte kirjastuste toodetavat ja pealetulevat uudiskirjanduse linti, siis praegu veel ei paista, et uute raamatute ilmumise osas oleks märgata mingit aeglustumist. Ja ei saagi veel paista, kuna praegu ilmuvad veebipoodide ’uudislinti’ ju raamatud, mis anti trükki märtsi esimestel päevadel, kui puhkeva kriisi ulatuse kohta veel midagi suurt arvata ei osatud. Või kui osatigi, siis ega juba tootmises olnud raamatud, millega seoses oli ära tehtud hulk intellektuaalset tööd ja kulutusi, ega selliseid raamatuid siis trükki andmata saanud jätta! Nende pealt pidi üritama mingigi müügitulu kätte saada, et rahavoog mingilgi kujul toimiks ja edasi kestaks. Et saaks maksta arveid.

Statistikat, mis ütleks meile, kuidas nüüd neil päevil ilmuvad uudisteosed müüvad, võrreldes kuu aega tagasi ilmunud raamatutega, meil muidugi veel ei ole ja ega avalikult kunagi tulegi, sest raamatukauplused ja kirjastusedki on meil ju kõiksugu sellise info avaldamise teemadel arusaamatult salatsevad ja uskumatult paranoilised.

Aga mu küsimuse tagamõte on just selles, et kas ja millal me selle alanud kriisi ajal nüüd näeme pealetuleva uudiskirjanduse tulva järsku vähenemist. Tunnistan, et pisikirjastajana ei julge ma praegu hästi ühtegi uut teost trükki saata. Ei julge, kuni puudub teadmine, millal raamatupoed uuesti avatakse. Ei julge, kuna on hirm, et ilma selle harjumuspärase müügimooduseta ei ole võimalik uue raamatu esimeste ilmumisjärgsete nädalatega nõnda palju teenida, et saaks ära maksta trükikoja arve.

Kindlasti jätkub raamatute trükiks ettevalmistamine: kirjutamine, tõlkimine, toimetamine, küljendamine – aga ma tõesti tahan näha, kas need hirmud suuri kirjastusi üldse ei puuduta ja raamatute trükkiandmisel mingit pausi, passimist, seisakut ei tekigi? Ometi tundub ju üsna kindel, et raamatute ostmises on meil varasemaga võrreldes alates märtsi teisest poolest ja eriti aprillis-mais ees ootamas suur langus ja kukkumine.

Ja et kas siis akuutse kriisi möödudes paiskuvad millalgi, näiteks suvel järsku lettidele vahepeal n-ö. kinnihoitud raamatud, uputades uudiskirjanduse letid järsku värske ja väärt kraamiga üle? Saame näha. Seniks, tundub aga mulle väikekirjastaja perspektiivist vaadatuna, et käib (või alles algab?) selline trekisõidu passimine enne lõpuspurti.

Raamatute ilmumise edasilükkamine on muidugi kahe teraga mõõk: nii loodetakse need küll ajatada aega, mil kauplused on avatud ja taas toimuvad kõik harjumuspärased raamatukultuuri elu sündmused nagu kirjandusfestivalid, raamatulaadad, messid ja esitlused, kuid teisalt kuivab vahepealsel ajal täiesti kokku selle kirjastusäris nii hädavajaliku rahavoo jõesäng.

Tasub veel silmas pidada, et kirjandusfestivalide ja raamatulaatade kuu – mai – peale mõeldes oli kriisi saabudes kirjastustes ilmumiseks ette valmistatud kindlasti väga palju uusi ja huvitavaid raamatuid, mille väljatulek plaaniti ajastada just mai alguseks. Neid ootele panna saab olema parajalt kulukas – aga neid mai alguseks (kas keegi julgeb praegu ennustada eriolukorra lõppemist 1. mail?) valmis trükkida veelgi riskantsem. Igatahes on hiinlastel ühestükis nende vanasõnaga kogu raha eest õigus: me elame vaieldamatult «huvitaval» ajal.

Tulevik ebaselge

Karantiinist põhjustatud laiem majanduskriis (ja viirusepuhangu võimalik kordumine sügistalvel – eeldusel, et see suvel üldse taandub) on omaette teemad. Ka olulised teemad, sest ilmselgelt tööpuudus jm ühiskonna ees seisvad probleemid vähendavad ka inimeste ostujõudu, aga need on sellised kaugemad ja üldisemad küsimused. Ega raamatukirjastamine Eestis 2009. aasta kriisi ajal seisma ei jäänud! Kuna eksisteerisid müügikanalid. Nüüd on müügikanalid aga olulises osas suletud.

Meie kirjastusilma esindusnäod (Krista Kaer, Tauno Vahter) ei ole seni mu meelest kusagil meediapildis silma jäänud nende teemade ja probleemide teadvustamise ja käsitlemisega, nii et võiks lausa jääda mulje, et asjalood on parimas korras ja raamatuäri kriis kuidagi ei puuduta. Ometi ei taha uskuda, et erinevalt väikekirjastustest asjad Eesti suuremates kirjastustes just nii hästi ongi.

Kas ja kuidas see konkreetne karantiinikriis meie ühiskonda ja eluharjumusi ja ostukäitumist ja majandusmudelit laiemalt mõjutab ja muudab, on omaette teema. Aga hetkel siiski veidi selline teoreetiline spekulatsioon, võibolla põnev mõttemäng prognostikutele ja futuroloogidele, aga mitte kuigivõrd abiks olev praktiliste küsimuste lahendamisel. Sest neid muutusi on hetkel ette näha üsna võimatu. Võib minna nii, aga võib minna ka naa. Ja võib minna hoopis kolmandat moodi. Kes teile praegu täpselt ette ütleb, milliseks ühiskond muutub ja milline ärimudel pärast seda kriisi toimivaks osutub, on õhumüüja või Nigeeria presidendi poeg – sõnaga, lihtsalt petis.

Olukorrast raamatukaupluste vaatenurgast ei oska mina kirjutada, aga eks nutune on seis ka nende ettevõtete perspektiivist. Arvestades, kui rasvase kihi nad raamatu kaanehinnast endale võtavad – kui nüüd see kiht kuuks-kaheks saamata jääb, on see arusaadavalt väga tõsine löök. Kas poetöötajaid suudetakse tööl hoida või ootab ka neid ees koondamine?

Lõpetuseks üks tõdemus ühest 25. märtsi Los Angeles Timesi artiklist: «Looking ahead, only one thing is certain: Writers now have a lot more time on their hands to write. The end of the crisis may find literary agents inundated with fresh manuscripts. The problem is that by then, there may not be enough agents — or booksellers or publishers — left in the business to absorb all the submissions.»

Sellest, kuidas koroonaviirus on mõjutanud ameerika kirjastusäri, aga ka raamatupoekette, hulgimüüjaid ja teisi selle äri osalisi, saab lugeda ka New York Timesi 27. märtsi loost.

© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.0881)