KUU ULMEAJAKIRI: Ghost Stories (3. veebruar)

Aastail 1926–32 ilmus 64 numbrit. Ajakirja kaanel oli kas tont või ilus neiu, tavaliselt koguni mõlemad, ainult ühe ajakirja kaanel oli kurjakuulutav must kass. Autorid – Robert Howard, Agatha Christie, Charles Dickens, Arthur Conan Doyle, Herbert George Wells, rääkimata vähemkuulsatest. Vanu inglise tondijutte ilmus ajakirjas palju. Aga need jutud, mis olid esitatud tõsiloona, läbielanu kirjeldusena, olid kõik toimetuse või kirjanike poolt kokku sepitsetud. Toimetaja Bernarr Macfadden saavutas kokkuleppe briti kirjastaja Walter Hutchinsoniga, kes andis välja ajakirju Sovereign Magazine  ja Mystery-Story Magazine, ning mõnedki lood ilmusid seetõttu mõlemal pool ookeani. Esialgu oli Ghost Stories edukas, siis aga läbimüük halvenes, toimetaja vahetamine ei aidanud ja ajakiri pandi kinni.


KUU PROMINENT: Roger Chaffee (15. veebruar, 85. sünniaastapäev)

Astronaut Roger Chaffee ei jõudnudki kosmosesse, sest hukkus Apollo 1 stardieelsel katsetusel tulekahjus nagu teisedki kaks meeskonnaliiget. Tulekahju ei kestnudki kauem kui pool minutit ja sumbus seejärel iseenesest, sest hapnik lõppes, aga astronautide hukkumiseks piisas. Tuletõrjel kulus kosmoselaeva meeskonnaruumi avamiseni 5 minutit, astronautide eemaldamine kosmoselaevast algas 6 tundi pärast õnnetust ja kestis poolteist tundi. Chaffee järgi on nimetatud kraater Kuul, planetaarium Michiganis, mägi Marsil, kunstsaar Californias jne. Purjede Gammat (see on täht Purjede tähtkujus) nimetatakse Regoriks, mis on Roger tagurpidi.


KUU ARVUTIMÄNG: „Ämblikmees" (16. veebruar)

Insomniac Games avaldas 7. septembril 2018 mängu Ämblikmehe võitlusest Mister Negatiivse vastu, kes ähvardab ühiskonda Kuradi Hinguse nimelise biorelvaga ja suudab pelga puudutusega inimesi korrumpeerida. Kohtab tohutut hulka Ämblikmehe maailmast tuttavaid tegelasi, nii häid kui halbu. Gotham Cityt on kujutatud avatud maailmana ja seal kohtab nii reaalselt kui üksnes Ämblikmehe maailmas eksisteerivaid hooneid. Näitlejana teeb pisirolli Ämblikmehe kaasautor Stan Lee, kes suri 2018. aasta novembris. Mäng on kolme raskusastmega, millele hiljem lisati neljas, kõige raskem. Kriitikud võtsid mängu soojalt vastu, nominatsioone ja auhindu sadas nagu küllusesarvest, näiteks Videomängumüüjate ja -Kriitikute Riiklik Akadeemia nomineeris selle mängu aasta parimaks 21 kategoorias, millest võitis küll ainult 3. Nii USA-s, Suurbritannias kui Jaapanis purustas „Ämblikmees" kas 3 päeva või esimese nädala müügirekordi.


KUU VÄLJASURNUD ELUKAS: kosmotseratops (19. veebruar)

Sõna „kosmotseratops" tähendab kreeka keeles „ilusate sarvedega nägu". Sarved polnud suunatud ette või taha nagu teistel tseratopsidel, vaid külgedele ja üles nagu piisonil. Pea tagaküljel oli tohutu luust kaelus ja seda kaelust pean ma küll ilusaks. Sarvede ja kaeluse otstarbe üle vaieldakse: on arvatud, et neid ei saanud kasutada millekski muuks peale emaste ees eputamise ja teiste isastega kemplemise, kuid mõne meelest võis neil muidki ülesandeid olla. Kosmotseratops oli 4½ meetrit pikk ja kaalus 1,2 tonni. Nagu kõik tseratopsid, liikus ta neljal jalal ja nägi välja nagu raudrüüs pull. Ta elas 75 miljonit aastat tagasi hiliskriidis. Kõik tseratopsid olid taimetoidulised ja nende peamised vaenlased olid türannosaurused. Oletatavasti arenesid kosmotseratopsist tritseratops ja mõnedki teised tseratopsid. Kosmotseratopside jäänused on leitud Utah'st, mis tollal asus mere kaldal. Põhja-Ameerikat läbis tollal põhjast lõunasse Lääne Sisemeri, mis jagas mandri läänepoolseks Laramiidiaks, kus elaski kosmotseratops, ja idapoolseks Apalatšiaks.


KUU KIRJANDUS: prügikastikoomiks (20. veebruar)

Prügikastikoomiks on selline koomiks, mis trükiti väga väikeses tiraažis ja mitte levitamiseks. Mõiste tekkis 1930-ndatel, kui koomiksid hakkasid USA-s populaarseks saama. Asja mõte oli mingi pealkirja, tegelase või tegevustiku kaitsmine kaubamärgiga, sest kui kaua jokutada, siis võib konkurent vastava koomiksi enne valmis saada. Mõnda koomiksit trükiti ainult kaks eksemplari, millest üks saadeti kaubamärgiametisse. Mõni koomiks koosnes ainult kaantest, millel vahelehti polnudki. Sisuks kõlbasid lõpetamata, värvimata ja sõnamullideta visandid, kuid mõni koosnes varem avaldatud materjalist. Kaanekunst oli tüüpiliselt pärit mõnelt varasemalt numbrilt, ainult kirjad vahetati. Väikese tiraaži tõttu võivad prügikastikoomiksid tänapäeval palju maksta. 1946. aasta seadusemuudatus võimaldas kaitsta mitte üksnes valmistoodangut, vaid juba projekti, ja vajadus prügikastikoomiksite järele vähenes. Pärastpoole hakati prügikastikoomiksiteks kutsuma reklaammaterjale, mida kirjastajad saadavad levitajatele peatselt valmivate koomiksite kohta.


ESIMENE VANAFILM: „Doktor Caligari kast" (26. veebruar)

1920. aasta Saksa õudustummfilm pikkusega 75 minutit, saksa ekspressionistliku filmi tähtsaim näide. Hullumaja direktor hüpnotisöör doktor Caligari kasutab tema hoolde ravile toodud Cesaret mõrvade sooritamiseks. Caligari välimuse eeskujuks on võetud Arthur Schopenhauer. Tänapäeva filmikriitik Roger Ebert peab „Kasti" esimeseks tõeliseks õudusfilmiks ja kultusfilmide asjatundja Danny Peary esimeseks kultusfilmiks. Kriitikute hinnang on sellele filmile alati parem olnud kui vaatajate oma, Rotten Tomatoesi hinnang on 50 arvustuse põhjal 100%, nähtavasti on film siiamaale hirmus. Filmi mõju käsitlev peatükk on üüratu pikk. Muuhulgas on filmi peetud ennustuslikuks: hullumaja hull direktor ja hüpnotisöör on Adolf Hitler ning Cesare, kelle abil ta kuritegusid sooritas, on natsipartei. Commonsis filmi pole, sest kaasstsenarist Hans Janowitz elas 1954. aastani ja film langeb avalikku omandisse alles 2025. aastal.


KUU TEGELANE: Naruto Uzumaki

Masashi Kishimoto otsustas joonistada manga poisist, kes töötab kokana. Kirjastusele ei meeldinud. Siis joonistas ta manga poisist, kes moondub üheksasabaliseks rebaseks, eriti ninjana võitlemise ajal. See meeldis hoopis rohkem. Manga Narutost ilmus 1997–2014, animesarjad 2002–2017, videomängud ilmuvad siiamaale. Naruto on muutnud populaarseks oma soengu (kollane siilisoeng) ja jooksmisstiili (pea ees, käed liikumatult taga). Jaapanlastele võis meeldida seegi, et Kishimoto kujutas Narutot lihtsa ja lollina. Esimeses mangas oli Naruto 12-aastane, viimane kujutab juba tema poja Boruto seiklusi. Naruto tõusis Jaapanis kiiresti viie ja pärast juba kahe kõige armastatuma koomiksikangelase hulka.


ESIMENE ASTRONOOMIAPILT: USA kolm esimest mustanahalist astronauti (3. veebruar)


TEINE ASTRONOOMIAPILT: Austraalia Teleskoopide Kompaktne Jada (5. jaanuar)

Austraalia Teleskoopide Kompaktne Jada asub Uus-Lõuna-Walesis ida-läänesuunalisel raudteel. See koosneb 6 ühesugusest 22 m läbimõõduga ja 270 tonni kaaluvast taldrikust, millest üks, läänepoolseim, on liikumatu ja ülejäänuid saab mööda raudteed liigutada, aga mitte väga kaugele, sest raudtee on ekstra teleskoopide jaoks ehitatud ja ainult 3 km pikk. Teleskoopide jada kuulub Paul Wildi nimelisele observatooriumile ja selle juures on külastuskeskus, nii et igaüks tohib sinna vaatama minna.


KUU LOODUSEPILT: Tarvasjõgi (22. veebruar)


PÄEVA MATERJAL COMMONSIS

KUU KOSMOSEPILT: Liblika udukogu (17. veebruar)

Liblika udukogu avastati 1888. Ta asub Skorpioni tähtkujus ja on kahepoolne planetaarne udukogu ehk teisisõnu sel on keskne täht, mille suhtes kogu ülejäänud udukogu moodustab kaks lehte või tiiba. Liblika udukogu kesktäht on üks kõige kuumematest teadaolevatest tähtedest. Selle temperatuur on üle 250 000 °C ja see on valge kääbus massiga kaks kolmandikku Päikest. Valged kääbused tekivad enamiku tähtede arengu lõppfaasina pärast nende läbipõlemist. Siis heidab täht oma väliskihid minema ja üksnes tuum jääb järele, aga väliskihid moodustavadki seda ümbritseva udukogu. Kuna Liblika udukogu keskne täht on täitsa suur ja väga kuum, siis järelikult pidi täht, millest see moodustus, olema väga suurte mõõtmetega. Tänapäeval tema heledus väheneb kiirusega 1% aastas, mis tähtede iga ja universumi vanust arvestades on suur kiirus. Läbi udukogu jookseb selgesti nähtav must joon ja selle põhjus on veel kindlaks tegemata.


Paljud teist istuvad päevad otsa kodus, kusjuures ei olegi nakatunud viirusega, mis paneb hommikust õhtuni koroonat mängima. See tähendab, et teil on rohkem aega ja ma panen meelelahutuseks pisut rohkem vanafilme.

ESIMENE ASTRONOOMIAVIDEO: maandumine Titanile (3. veebruar)

14. jaanuaril 2005 laskus Euroopa Kosmoseagentuuri sond Huygens Saturni suurimale kaaslasele Titanile, mille läbimõõt on 40% ja raskusjõud seitsmendik maisest (vähem kui Kuul). Temperatuur on keskeltläbi -180 °C. Titanil esinevad pilved, vihm, tuul, jõed, järved, mered, luited ja aastaajad, ainult need pole veepõhised, vaid metaanipõhised. Vaadake vähem kui 5 minuti pikkust videot, kuidas see sond maandus. Minul oli vaja mitu korda vaadata, enne kui kõik üksikasjad ära nägin. Seni on see jäänud ainsaks maandumiseks mõnel teisel kuul peale Kuu. Maandumine õnnestus, näiteks kukkus ta kuivale ja mitte metaanimerre ning edastas andmeid poolteist tundi pärast maandumistki. Päike on seal umbes nii ere kui autotuled 150 meetri kauguselt, aga varjude heitmiseks piisab. Maal on Päike 1000 korda heledam, aga Kuu 500 korda tuhmim kui Päike Titanil, nii et keskpäeval on seal umbes nagu Maal 10 minutit pärast päikeseloojangut. Titani avastas hollandi astronoom Christiaan Huygens 1655 ja tema järgi see sond nimetatigi.


TEINE VANAFILM: „Peeter Paan" (4. veebruar)

105 minuti pikkune 1924. aasta tummfilm. Mina polnud varem Peeter Paanist ainsatki filmi näinud ega raamatut lugenud, see viga nüüd kadus. Tegu on 1904. aasta näidendi esimese ja väga originaalitruu ekraniseeringuga kuni sinnamaale, et tiitrites kasutatakse peamiselt originaalteksti. Näidendi autor J. M. Barrie leiutas naisenime Wendy, mis sellest ajast on saanud mõõdukalt populaarseks. Peategelasi mängisid 18-aastased Betty Bronson (Peeter) ja Mary Brian (Wendy). Mõlemat ootas korralik tummfilmikarjäär, mis ulatus helifilmidessegi. Kui 1924. aastal oleks valitud „Oscareid", kandideerinuks „Peeter Paan" paljudes kategooriates: parim film, režissöör, naispeaosatäitja (Bronson), meespeaosatäitja (Ernest Torrence kapten Hookina), meeskõrvalosatäitja (George Ali koera ja krokodillina), eriefektid (20-aastane Virginia Brown Faire Tinker Bellina). Kui see film oleks tänapäeval tehtud, oleks tal raskusi tsensuuriga, selleks jooksid Bronson ja Brian liiga paljalt ringi ning pealegi suudlesid teineteist.


KOLMAS VANAFILM: „See, Kes Saab Kõrvakiile" (7. veebruar)

80 minuti pikkune 1924. aasta tummfilm, žanrilt psühholoogiline thriller. Batmani vaenlase Jokkeri vanaisa elu ja seiklused. Film on muide venelase Leonid Andrejevi 1915 kirjutatud näidendi teine ekraniseering ja esimene ekraniseering oligi Venemaal 1916. Kaasaegsed kriitikud kiitsid seda filmi ja kui 1924. aastal valituks „Oscareid", kandideerinuks Lon Chaney nähtavasti parimaks meespeaosaliseks. Pärastpoole on kriitikute arvamus langenud, filmi peetakse liiga etteaimatavaks, omal ajal oli ta seda muidugi vähem, näiteks erineb ameeriklaste versioon näidendist selle poolest, et kaunitar Consuelo jääb ellu – siia sobib see isegi paremini kui šeikspiirlik lõpp, kus kõik ära surevad. Ka Andrejevi näidend on vajunud unustuse hõlma, kolmandat ekraniseeringut venelaste ja ameeriklaste oma kõrvale pole sellest tehtud.


NELJAS VANAFILM: „Zorro märk" (10. veebruar)

1½ tunni pikkune 1920. aasta tummfilm, esimene film Zorrost, kodanikunimega Diego de la Vega. See oli mõeldud üksikfilmina ja kõik otsad tõmmati kokku, kuid sai ülipopulaarseks ning siis ei jäänud Hollywoodil muud üle kui hakata vorpima eel-, järel- ja vahelugusid, koomikseid, teleseriaale, rolli- ja videomänge. Tohutul hulgal uusversioone tehti Ladina-Ameerikas, Hispaanias ja Itaalias, aga isegi Türgis ja Indias. Film põhines Johnston McCulley 1919. aasta romaanil „Capistrano needus". McCulley kirjutas kuni surmani muudkui Zorro seiklusi juurde, aga „Capistrano needus" oli ainus, mis kordustrükke välja kannatas, läbimüügi huvides muidugi „Zorro märgi" nime all. Zorro järeltulijatest on kõige kuulsam Batman: mõlemad elavad kaksikelu ja kannavad õigluse eest võideldes musta maski. Kaksikelu avastamise vältimiseks teeskleb Diego de la Vega lollakat ilueedit, kes ei hooli vägivallast ega naistest ega oska mõõka kasutada. Douglas Fairbanks oli produtsent, stsenarist ja peaosatäitja, ta suutis varjutada kõik ülejäänud näitlejad filmis.


TEINE ASTRONOOMIAVIDEO: tähe Trappist-1 kaaslaste avastamine (24. veebruar)

Trappist-1 on ülijahe punane kääbus. „Ülijahe" tähendab temperatuuri 2430 °C, võrrelge Liblika udukogu kesktähega. Tema raadius on üheksandik, mass üheteistkümnendik ja absoluutne heledus tuhandik Päikese omast. Läbimõõdu poolest on ta Jupiterist suurem ainult pisut, aga massi poolest 84 korda. Tal on avastatud 7 Maa-suurust kaaslast, rohkem kui ühelgi teisel taevakehal, ja kui otsida koloniseerimiseks sobivat planeeti, siis tuleks pilgud just sinna suunata. Kaugus Maast on 40 valgusaastat. Planeetide aasta kestab väga vähe: kõige lähemal 1½ ja kõige kaugemal 18,8 maist päeva. Kõik nad on tähele lähemal kui Merkuur Päikesele. Kaks lähimat on kuumemad ja neli kaugeimat jahedamad kui Maa. Neil on raskusjõud 48–97% maisest. Planeedid paistavad üksteise peal ilusasti ära ja mõni mitu korda suuremana kui Kuu Maal. Eeldatavasti on kõik planeedid kogu aeg sama küljega päikese poole pööratud. Video näitab, kuidas tähe ümbert planeete avastatakse, pikkus 1½ minutit.


KUU KEEMIA: vesiniku omadused (26. veebruar)


VIIES VANAFILM: „Jumalanna"

73 minuti pikkune Hiina 1934. aasta tummfilm, mille peaosas on 24-aastane Ruan Lingyu. Peetakse seda parimaks Hiina ennesõjaaegseks filmiks ja minule meeldis see film väga. Ruan mängib prostituuti, kes püüab lahti saada oma kupeldajast ja ühtlasi oma poja üles kasvatada. Pealkirjaga mõeldakse peategelast, ehkki filmis ei nimetata teda kordagi sedasi ega muul viisil. Ruaniga läks halvasti, sest järgmises filmis mängis ta naist, kelle kollane ajakirjandus ajab enesetapuni. Ajakirjandus vihastas ning korraldas filmitegijate ja Ruani vastu mustamiskampaania. Režissöör pääses sellest, tehes filmi ulatuslikke kärpeid, aga Ruani see ei päästnud, tema vastu sõimukampaania jätkus ja vähem kui aasta hiljem, 1935. aasta märtsis tappis ta end ravimite üledoosiga, näidates sellega, et kollase ajakirjanduse kujutamine inimeste mõrtsukana oli täiesti õigustatud. Tema leinarongkäik oli 5 km pikk ja 3 naist tapsid end matuste ajal ära. Tema poega mänginud 6-aastasest poisist sai kuulus lapsnäitleja ja mängis mitmes filmis täiskasvanunagi; 36-aastaselt poos temagi end üles.


KUUES VANAFILM: „Salaja"

Tunnipikkune Ameerika seiklusfilm 1942. aastast, kõigi aegade esimene mängufilm, mille luureteenistus on valmistanud õppefilmiks. Näitab, kuidas spioneerida ja milliste vigade tõttu spioonid on vahele jäänud. Näiteks valeraha ei tohi levitada. Näitlejaid pole märgitud, aga John Ford on äratuntav – see on tema ainus ülesastumine näitlejana helifilmis. Ta mängib psühholoogi Baldwinit, kes peab ette valmistama kaks salaagenti. Üks neist on väga hoolikas, teine ülemäära enesekindel ja satub sellepärast jamadesse. Näiteks flirdib armukadeda sõduri pruudiga. Vaenlase all on loomulikult mõeldud Saksamaad, aga seda pole filmis öeldud, näiteks haakristi asemel kannavad vaenlased paralleelsetest ja ristuvatest 3x3 sirglõikudest moodustunud ruutu, vaenlase linnade nimed on aga Enemytown ja Capital.


SEITSMES VANAFILM: „Piir"

2015. aastal hääletati see Brasiilia kõigi aegade parimaks filmiks, olevat kultusfilm. Tunnen brasiillastele kaasa, et nende parim film nõnda mannetu on. Ligi 2 tunni pikkune tummfilm 1931. aastast. Operaatoritöö oli omas ajas revolutsiooniline. Näiteks kui inimesed vestlevad, siis tavaliselt näidatakse nende nägusid, aga selles filmis näidatakse jalgu, vahel ka varje ja jälgi. Suur hulk kaadreid on võetud kõrgelt ülalt alla või maapinnale asetatud kaameraga otse üles. Muus osas – mis kuradi film see on, mille peategelased on Esimene Mees, Teine Mees, Esimene Naine ja Teine Naine? Mina nimetasin neid enda jaoks näitlejate eesnimedega Raul, Brutus, Olga ja Tatjana (tüüpilised brasiilia nimed), kusjuures Olgal ja Tatjanal ei suutnudki ma lõpuni vahet teha. Mina oleksin sellest umbes pooletunnise filmi kokku monteerinud, rohkem siin sisu pole. Vaadata kõlbab ainult filmifriikidel ja omal vastutusel.


KAHEKSAS VANAFILM: „Parun Münchhauseni uni"

10 minuti pikkune Georges Méliès' 1911. aasta film parun Münchhausenist, kes pärast prassingut sõpradega jääb magama ja näeb mitmesuguseid painajaid, nii et peaks nagu õudusfilm olema. Muu hulgas satub ta põrgusse, kus kuradid teda piinavad. Kuid „päris" Münchhauseniga pole siin midagi pistmist. Filmis olev peegel polnudki peegel, vaid teine näitleja, kes Münchhauseniga sama riietust kandis ja samu liigutusi tegi. Film võeti üles teatris ning kasutati sealseid teatrimasinaid ja rekvisiite, näiteks draakon esines juba Méliès' 5 aasta taguses filmis ja kulissid olid samuti vanad. Peaosas oli eeldatavasti Méliès ise. Ta armastas Münchhauseni lugusid väga ja seetõttu on pisut imelik, et tema ainus Münchhauseni ekraniseering on selline... natuke äbarik. Pealegi esilinastus see alles 5 aastat pärast Méliès' surma aastal 1943 Saksa okupatsiooni ajal, kui oli juba moraalselt vananenud.


© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.0267)