Nõukogudemaal ei olnud lavastaja lihtne olla. Ega stsenarist. Ega üldse keegi. 19. aprillil 1900. aastal Luganskis talupoja perre sündinud Aleksandr Ptuško leidis endale aga žanri, milles andis mingilgi määral ideoloogilistest nõuetest mööda hiilida. Fantaasiafilmid. Märkimisväärsel hulgal ja märkimiväärselt kvaliteetsed.
Alustuseks töötas noor Aleksandr aga mõned aastad kohalikus teatris, õppis ülikoolis majandust ning 27 aastasena jõudis Mosfilmi. Toimetas seal soojenduseks nukumeistrina, liikus aga suhteliselt kiiresti edasi omaenda lühifilmideni ja 1933. aastal alustas juba omaenda käe järgi kokku pandud meeskonnaga peaaegu täies pikkuses animeeritud nukufilmi „The New Gulliver“ väntamist. Mitte küll esimene film, milles nukud stop-motion tehnikas liikuma pandi, aga mastaabid ja tähelepanu detailidele vägagi muljetavaldav. Nukke endid suurusjärku 3000 ja olulistematel tegelastel kuni 300 erinevate ilmetega pead, mida siis vajadusel vahetati.
Sisu kohta lühidalt niipalju, et noor pioneer jääb rannal magama ja näeb unes kuidas ta Lilliputimaa kapitalistide ikke alt vabastab. Ehk et päris ideoloogiaväliselt ei saanud ka Aleksandr tegutseda. Metropolist meenutavas allmaailmastseenis tõusevad rõhutud kaevurid üles ja alustavad revolutsiooni, „Kuldvõtmekeses“ („The Golden Key“ (1939)) viib Buratino lapsed ja vanurid tõotatud maale, kus lapsed käivad kõik koolis ja vanainimesed elavad hästi, „Ruslan ja Ludmillas“ (1972) raputavad mäe alla aheldatud titaanid ahelad õlgadelt. Selliseid näiteid saaks siia veel tuua, iga ta filmi kohta. Aga tark vaataja saab kindlasti aru, et iga film on ikkagi oma aja laps ja neid ei ole võimalik omast ajast välja rebida. Ning need rohkem või vähem häirivad elemendid ei defineeri neid filme.
Pöörake hoopis tähelepanu sellele lustile, millega ta filmides tegelased askeldavad. Halltoone neis ei tunnistata. Ei otseses ega kaudses mõttes. Tegelane on kas hea, mispuhul tema iseloom on põhjamaine, kindel või siis on tegelane läbinisti mäda limukas. Aga igaüks neist tegelastest on oma rolliga rahul. Ei jää Ilja Muromets filmis „Ilja Muromets“ (1956) kordagi nukralt aknast välja põrnitsema, et kas ikka oli vaja lohe Gorõnõtšil pead maha lüüa ega nuta „Tsaar Saltaanis“ (1966) ema patja, et tütre koos vastsündinud pojaga tünni toppida lasi ja tünni merre heita. Selline selgus aitab kenasti leppida süžeepööretega, mis mõneski teises filmis paneks tatistama. Kui tegelane on ikka täiesti jobu, siis ta on ära teeninud kõik halva mis temaga juhtub. Karabas Barabas jääb habet pidi ukse vahele? Paras! Tsernomõr topitakse pea ees kartulikotti? Väga õige! Muinasjutufilm peabki olema veits totakas, sest muinasjutud ise on veits totakad. Nende loogika päris maailmas ju ei kehti. Hunt võib kuitahes palju kriiti sisse õgida, kitsena mökitama ta ikka ei hakka. Igasuguse tõenäosusteooria vastu käib see, et terve kuningriigi naistes ainult ühele läheb kristallkingake jalga. Rändmungad võivad lõõritada nagu lõokesed aga no see ei pane jalgadest halvatut vasikana ringi kalpsama. Selleks et vaataja muinasjutufilmi loogikat uskuma jääks, peab selle filmi tegija ise muinasjuttude maailma omaks võtma. Ja Aleksandril see õnnestus.
Õnnestus sedavõrd hästi, et isegi sellised elemendid, mis üldiselt ei sobi filmidesse mõjuvad tema omades nauditavatena. No näiteks laulud, kui ühes India filmis kogu küla korraga laulma ja tantsima kukub, siis mul tekib koheselt tahtmine edasi kerida. Ptutško filmides aga on need hetked täiesti loogilised, kõik ongi nii helge ja süda nii kerge, et peabki hakkama laulma ja kui juba lauldakse, siis loomulikult tahab keegi ka tantsida. Aleksandr muide ei ole kuulus ainult omal maal. Kolm tema filmi („Sadko“ (1952) , „Sampo“ (1959) ja „Ilja Muromets“) on ümber nuditud ja inglise keelde dubleeritud. USAs kinos linastunud ja jõudnud sealtkaudu MST3K poiste näppu. Uudishimust ma vaatasin nende kommenteeritud versiooni „Sampost“ ja minu jaoks oli maagia kaotsis. Laulud olid puudu!
„Pole hiir ja pole konn ta, mingi veider värdjas on ta...“, „Orav laulu laksutab, ise pähkleid praksutab...“ multikas selline asi töötas, aga filmis? „Romeo+Juliet“ sai kunagi halastamatult pähe, et oma tegelased Shakespeare värssides kõnelema pani, Aleksandrid veavad aga selleski osas kenasti välja. Puškini värsid ei hakanud isegi minusugusele luulekaugele inimesele vastu, nii „Tsaar Saltaan“ kui „Ruslan ja Ludmilla“ on kõrvale väga meeldivad. Sellele meeldivusele andis nii neis kui ka teistes mehe filmides muidugi juurde orkestrimuusika. Eriliselt väljapaistva näitena põhineb „Sadko“ ju Rimski-Korsakov ooperil.
Olen nüüd keerutanud ühte ja teistpidi, rääkinud kõigest muust, nii et räägime siis visuaalist ka. Ptutškol silma oli ja võimalusi ka. Gulliveri filmi juures rääkisin numbritest, lisaks siis ka Mosfilmi jaoks esimene täispikk animatsioon. Murometsa filmi juures olid tohutud massid kaasatud, väidetavalt üle 100000 statisti pluss 11000 hobust ning esimene Mosfilmi stereoheliga ja laiformaadis pildiga linateos. Kivist lill / „The Stone Flower“ (1946) Mosfilmi esimene värvifilm, mis teostuse eest ka Cannes filmifestivalilt eriauhinna korjas (põhineb muuseas raamatul „Malahhiitlaegas“). „Sadko“ mis Veneetsiast Hõbelõvi koju tõi hüppab kontinendilt kontinendile ja käib ka merepõhjas ära. „Kuldvõtmekeses“ lendab raamatust laev välja. „Tsaar Saltaan“ on üks lõputu imetegu. „Väljub vahutavast veest, nelikümmend vägimeest...“
Minu enda jaoks kõige muljetavaldavamaks oli Aleksandri oskus maalitud taustade ja päris dekoratsioonidega sulandamine. Lõputud väljad ja hiiglaslikud linnad, mäeahelikud ja kaasikus uitavad neidised. Mõnusalt pehme ja sumeda tonaalsusega. Silm lausa puhkas peal.
Ei saa muidugi välistada, et minu hinnagud on veidi kaldus sel põhjusel, et „Tsaar Saltaan“ oli „Kolmanda planeedi saladuse“ kõrval kõige vingem multikas üldse, mille najal üles kasvasin ja vene muinasjutufilme sai ka omajagu nähtud. Aga võrdlused Willis „King Kong“ O'Brieni ja Ray Harryhauseniga ei ole minu välja mõeldud. Täiesti teenitud võrdlused. Ja no kui muinasjutufilm tõesti ei ole sinu teetass, siis Aleksandr oli üks stsenaristidest ja nendesamade sulandatud võtete lavastaja ka sellise pärli nagu „Vii“ (1967) juures.
