Teemanumber: masininimesed

Teie ees on rubriigi “Wabariigi ulme” (lühemalt WU) esimene erinumber, mis käsitleb – nagu pealkirigi ütleb – masininimese (või robotite, tehislike ja hingetute olevuste) motiivi kätkevaid teoseid. Seekord on vaatluse all üks lugu rohkem kui tavaliselt ja samuti esimene jutt, mis ei jää perioodi 1918–1940 rangetesse raamidesse ning on avaldatud aastal 1901. Nüüd materjale kokku pannes märkasin, et kõik tõlked, millest räägin, on seekord gooti kirjas. Kas šrift ja kirjutiste temaatika XX sajandi algupoole ajakirjanduses olid omavahel seotud? Kõlab nagu keskpärase magistritöö teema.

Erinevatel põhjustel tuleb mul WU ilmumise esialgne plaan, kord kahe kuu tagant, nüüd ümbermängida. Ühest küljest on see tingitud lihtlabasest ajapuudusest, kuid me elame huvitaval ajal ning juba mõnda aega on ka näiteks Rahvusarhiiv ja Eesti Kirjandusmuuseum suletud, ilma seal leiduva infota on keeruline uuringuid jätkata. Loodame, et pandeemia ei kogu tuure ning eriolukorda ei pea pikendama. Luban, et rubriik ei jää soiku (kui õhkkond just päris apokalüptiliseks ei muutu) ning hakkab edaspidi ilmuma ebaregulaarselt just siis, kui olen järgmised väljavalitud teosed jõudnud läbi lugeda, nendest sisukalt kirjutada ja autorite kohta uurida. Huvisfääri jäävaid lugusid ja persoone on veel küllaga. Nii et põhjalikkus enne kvantiteeti. Kuidas Reaktori peatoimetaja nüüd juubelipidustuste (mäletate veel seda aega, kui võis rahvakogunemisi korraldada?) ajal ütleski: “Hoiame latti sihilikult kõrgel.” Või oli see kuidagi teistmoodi, ei mäleta enam täpselt.

Nagu kirjutasin ka esimeses numbris: destruktiivne kriitika on endiselt teretulnud. Ma pole siiani kindel, et keegi üldse WU-d loeb, aga eelistan jätta selle teadmise magusa saladuseloori taha. Head lugemist!

“Bessy Robot”

P. Hammer

Lühike jutustus algab sellega, kui daam nimega Flory tuleb külla oma nõole, suure ja eesrindliku töösturi pojale, kellele on ta juba ammu hea partii lootuses silma visanud. Onupoja ja tema isa tehases toodetakse ka teenijaroboteid, kellest üks – stereotüüpne metallijurakas – Floryle vastu tuleb, tema kübara võtab ja natuke isegi puiselt vestlust arendab. Õige pea näitab töösturi poeg täditütrele oma isiklikku projekti: robot-tütarlast nimega Bessy. Bessy on uuem mudel ja näeb üpris inimese moodi välja. Selgub, et ta ilmutab seletamatul kombel ka muid inimlikke jooni, käitub põikpäiselt ja nutab glütseriini asemel ehtsaid pisaraid. Ühtlasi tuleb välja, et Flory onupoeg on robotist sisse võetud. Flory lahkub vihaselt. Kaks nädalat hiljem jõuab temani teade töösturi poja ja Bessy kihlumisest. Ilmetu ja kahtlase väärtusega lugu, mille tõlge pole samuti suurem asi. (Tallinna Post, 1933, nr. 6)

Autor P. Hammeri isikut mul kindlaks teha ei õnnestunud. Jutu sisust leitud vihjete järgi ütleksin, et see on ilmselt avaldatud 1930. aastate alguses kusagil Ameerika ajalehes või ajakirjas. Tekst on gooti kirjas.

“Masininimene”

Merwyn Elliot?

Sotsiaalset ulmet esindav romaan räägib sündmustest (lähi?)tulevikus aastal 1948 kui Minneapolise ülikooli ajuanatoomia professor Mattison avastab inimese (ja ühtlasi ka teiste loomade) hinge – erilise närvisõlme – täpse asukoha kehas. Professori katsetest ahvide ja koertega ilmneb, et eelmainitud närvisõlme hävitamine muudab selle omaniku hingetuks, st ilma igasuguste tunneteta, ent märksa edenenud vaimsete võimetega masinlikult ratsionaalseks olendiks. Ülejäänud teadlaskond on aga põrutava avastuse osas esialgu skeptiline. Mattison otsustab oma teooria tõestamiseks viia läbi varasematega analoogne katse sedapuhku inimese peal. Uudis levib üle maailma. Otsitakse vabatahtlikku, kellele lubatakse 10 000 dollarit vaevatasu. Ent võimalus operatsiooni käigus hing või koguni elu kaotada heidutab inimesi. Ometi leidub üks soovija.

Harry Linder, elu hammasrataste vahele jäänud endine staarnäitleja, on just vanglast vabanenud ja uitab sihitult mööda Berliini kärarikkaid tänavaid. Ühtäkki märkab ta inimsumma, kes on kogunenud vaateaknale kleebitud värsket ajalehenumbrit uudistama, ajalehenumbrit, milles kirjutatakse professor Mattisoni üleskutsest. Elus pettunud Linder otsustab oma hingepiinu leevendada, otsast alata. Ta saadab Ameerikasse kirja, mis käivitab maailmamuutva sündmusteahela. Linder loob endale uue identiteedi ning operatsioon viiakse edukalt läbi. Ei lähe kaua aega, enne kui hingetus masininimeses näevad saabuvate presidendivalimiste eel tõhusat turundustrikki mõlema USA korrumpeerunud partei juhid. Algab kõrgete panustega mäng.

Ilmumisaega (1932) ja formaati (lisaks pehmekaanelisele väljaandele ka ajalehtede järjejutuna) arvesse võttes üllatas raamat mind positiivselt. Olin oodanud tolleaegsele pulpkirjandusele omast kergesisulist, odavalt seikluslikku süžeed lihtsakoeliste tegelastega, ent selgus, et teos on eelarvamusest hoolimata küllaltki sügavasisuline ja huvitav. Tegemist on eeskätt teravalt ühiskonnakriitilise romaaniga, halastamatult pilab autor nii kõrgseltskonna silmakirjalikkust, kapitalismi, Ameerika poliitilist süsteemi, võimetust tõelist kunsti hinnata kui ka edukultust. Kuigi II maailmasõja puhkemist pole kirjanik osanud ette ennustada, annab sündmustiku paigutamine tulevikku võimaluse nii mõnekski vaimukaks kommentaariks kaasaja kohta, näiteks: “Alul walitsew külmus teenijaskonnas muutus silmapilkselt südamlikuks ja aupaklikuks /---/ Sest ka aastal 1948. hinnatakse inimest ta riiete järele.”

Aeg-ajalt mainib autor uusi tehnikalahendusi nagu tunnetemõõtmise masin või automatiseeritud piletikassad lennujaamas, aga imelised uued vidinad ja tehniline progress ei ole tema tähelepanu keskmes, ennekõike rõhutab ta murettekitavaid tendentse ühiskonnas, masside manipuleeritavust (mis kulmineerub ajastule omaselt pisut ekspressionistlikes stseenides), nende meele haprust. Kõige selle juures ei jää muljet nagu kannustaks kirjanikku naiivne idealism: kui klassiühiskond mureneb ja valla pääseb anarhia, siis ei silluta see teed ilusale ja võidukale tulevikule, vaid sunnib rahvast veelgi enam kannatama enda tekitatud rusude keskel. Kui loos puuduksid mõned karjuvad loogikavead, hindaksin raamatut kõrgelt. Soovitan lugeda inimestel, kes on harjunud Ameerika poliitikamaastiku jälgides muigama. (Uudisleht; 1932)

“Masininimesest” endast vahest paeluvamgi on autorit puudutav. Siiamaani ei ole mul õnnestunud Merwyn Ellioti kohta midagi kindlat leida. Ja ma olen otsinud. Eesti suurimas raamatukogude andmebaasis ESTER on romaani kirje juures silt (tag) “inglise”, tegevuskohtadena on peale põhilise – USA – mainitud ka Saksamaad ja Rootsit, kirjaniku eesnimi näib aga viitvat hoopis Walesile. Ajalehti, kus raamat joonealusena ilmus, oli üle Eesti tervelt 7 tükki (ehkki, tõsi küll, kõigis neist ei jõudnud ta ilmuda lõpuni), millest võib ehk järeldada, et “Masininimesel” oli ilmselt üsna lai lugejaskond. Kõrvalmärkusena: soovijad saavad teost ka interneti kaudu lugeda, tervikuna on ta näiteks ilmunud väljaandes Järvamaa (http://dea.nlib.ee/index.php?lid=187) ajavahemikul 28. november 1931 – 2. veebruar 1932. Paaris ajalehes reklaamiti romaani enne selle ilmumist kui ühte “omapäraseimaid maailmakirjanduses”. Samas on tore lause: “Rõhutame weel kord, et see romaan on tõesti äärmiselt põnew.” Teisal jälle: “Iga lugeja kahetseb, kes selle romaani lugemata jätab, seepärast tehke, palume, tänase numbriga juba algust.”

Mulle tundub tõenäoliseimana, et lugu on esmakordselt (ehk kusagil 1928. aasta paiku: 10 aasta kaugusesse tulevikku vaatamine tundub loogilisena) ilmunud mõne väiksema Ameerika ajalehe sabas ning pole suuremat tähelepanu äratanud ega kaante vahele jõudnud kusagil mujal kui Eestis. Mul pole tõepoolest alust millegi kindla väitmiseks, ehkki mõtteid jagub ja müsteerium köidab meeli. Otsingud jätkuvad.

Hoiatus – tekst on tihedas gooti kirjas!

“Kunstlik inimene”

Tüüpiline näide kirjatükist, mis on sündinud Frankensteini kompleksi (Asimovi termin) mõju all olles, st kantud usust, et inimesed ei tohiks hakata jumalat mängima, proovida hingestatud olevusi luua. Minajutustaja sõidab rongiga, kui tema kupeesse siseneb pikliku reisikastiga mees. Vaguniaknast paistev kaunis maastik kutsub esile vestluse, mille käigus antakse lugejale aimu kastiga mehe kentsakast maailmavaatest. Fanaatilise õhinaga räägib ta, kuidas inimene on looduse kroon, kuidas teda on juba aastaid huvitanud tehisliku inimese loomine ning kuidas sel moel saaks pärispatu ja veel sada häda seljataha jätta. Taoliste heietuste kulminatsioonina näitab ta minajutustajale oma kohvris peituvat kunstlikku inimest – väikest valgete juuste ja punetavate palgetega last, kes veel on hingetu, kuid tema looja sõnul mitte enam kauaks. Hiljem, kui hull teadlane – või tema enese jutu järgi pigem hull kunstnik – on tukastama jäänud, ajab minategelane kogemata konjakit kunstlikule inimesele peale (olgem ausad, see võiks igaühega juhtuda), kelle looja virgub, süüdistab teist mõrvas ning kukub märatsema. Peale juhusliku märkaja sekkumist saadetakse nõdrameelne (vaimu?)haiglasse. Küllaltki mõttetu lugu. (Olewik, nr. 43, 1901)

Autori nime jutustuse juures pole, tekst on loomulikult gooti kirjas.

“Masininimene”

Olev Rannaste

Lühikese aja jooksul toimub mitu eriskummalist sündmust: keemiku ja arsti, laiaulatuslike huvidega teadlase Toomas Ojaste laboratoorium lendab õhku, tema ise kaotab mõistuse. Mürgitatakse seltskonnadaam Virve Rooselg. Põletatakse maha aastaid tühjana seisnud suvila Pirita jõe kaldal. Kriminaalassistent Karuspuu usub, et kõik need seigad on kuidagi omavahel seotud, ta asub asja uurima. Karuspuu ajab teadaolevalt asjaosalistega läbi käinud seikleja ja endise võõrleegionäri Arno Oru jälgi, saab teada, et too on hiljuti sõitnud Marrakechi ning võtab temaga ühendust. Org saadab Eestisse põhjaliku kirjelduse sündmusteahelast, mille asetleidmise tagajärjel eelmainitud kurvad episoodid tõeks said. Tuleb välja, et ühest loo kesksest tegelasest – dr. Ojaste aastatepikkuse töö tulemusel valminud masininimesest – pole aga kriminalistil aimugi. Masininimese ellukutsumine on küllaltki veider toiming ja ehkki korduvalt tehakse lugejale selgeks, et Ojaste on suur teadlane ja ta on tunnistajaks XX sajandi olulisimale teaduslikule revolutsioonile, paistab sel tegeliku teadusega õige vähe pistmist olevat. Palja silmaga nähtavad ebaharilikult suured amööbid ja skeleti külge klammerdunud astraalkeha on kaks märksõna eelneva näitlikustamiseks.

Jutustuse süžee on hoogne ja seikluslik, peamiseks tegevuspaigaks on Tallinn, kuid korra käiakse ka Viljandis. Mängu tuleb okultism ja doppelgängerid (masininimene on modelleeritud ühe lihast ja luust isiku järgi). Nimitegelane ise ongi eelkõige inimese moodi, mistõttu arvan, et Rannaste on saanud inspiratsiooni 2 aastat varem eesti keeles ilmunud Merwyn Elliotti samanimelisest loost (vt ülalpool), aga tema kirjeldamiseks kasutatakse ka selliseid sõnu nagu “metalne” (hääle kohta), “masinlik” ja “robot”.

Kentsakas, kohati jabur ja samas ometi traagiline lugu. Lõpetuseks üks vaimukas tsitaat teosest: “Mu tuju muutus koguni lõbusaks, kui keerutasin tantsu veidi hiljem juba masinnaisega. Sisuliselt oli see ju sama, mis on tants tooliga.” (Uudislehe Jutulisa; 1934, 6. detsember – 1935, 10. jaanuar)

Olev Rannaste (enne nime eestindamist aastani 1936 Helmuth Sammler) sündis 1916. aastal Tamsi külas Koigi vallas (praegu osa Järva vallast) Järvamaal talupidajate perre. Õppis Koigi kuueklassilises algkoolis. Pärast selle lõpetamist suundus Vodja Põllutöökooli, mis jäi aga nõutud välismaise praktika puudumise tõttu lõpetamata. Hiljem töötas Rannaste põllu- ja juhutöödel, aastatel 1936–1938 oli ametis transporttöölisena Tallinnas Eesti Tarvitajateühisuste Keskühisuses (ETK, praegune Coop Eesti). 1938. aastal abiellus ta Anette Johanna Seksiga. Seejärel teenis Eesti sõjaväes (nii Tartus, Võrus kui ka Petseris) kus saavutas nooremallohvitseri auastme. Peale teenistusest lahkumist 1. mail 1940 asus Rannaste uuesti tööle ETK-s. Teadupoolest algas õige pea pärast seda Nõukogude okupatsioon.

Olev Rannaste

1941. aasta 27. juulil mobiliseeriti Rannaste Punaarmeesse ning saadeti Udmurtiasse. Traagilisel kombel oli see viimane kord, kui ta oma naist nägi. Ei ole teada, mis tollega täpselt juhtus, aga kadunuks ta jäi. Järgmisel aastal määrati Olev Rannaste Punaarmee Eesti Korpusesse ja ta sai naasta kodumaale kus teenis Narvas ja Tartus. 1945. aastal alustas ta tööd Tallinna miilitsa 4. jaoskonnas volinikuna. Väidetavalt täitis ta oma tööülesandeid eeskujulikult ning see asjaolu võimaldas tal militsionäärina edukalt karjääri teha, lõpuks töötas Rannaste koguni jaoskonna ülemana. 1946. aastal tunnistati tema naine teadmata kadunuks, misjärel viidi läbi abielulahutus ning umbes kuu aja pärast abiellus ta uuesti, seekord Valli Napiga (neiupõlvenimega Puurand).

Aastatel 1947–1950 õppis Rannaste NSVL-i Siseministeeriumi Tallinna Ohvitseride Koolis, kus omandas miilitsa nooremleitnandi auastme. Kurioossel kombel võib tunnistuselt lugeda, et mees, kes oli Eesti ajal ajakirjanduses päris mitmeid jutustusi ja ka kaks romaanimõõtu teksti avaldanud, on pälvinud aine “Eesti keel ja kirjandus” eest kolme. Ehkki tuleb tõdeda, et ortograafia pole tema teostes üldiselt just tähtsuselt esikohal, aga see on midagi, mis ilmselt ei sõltunud vaid kirjanikust, mängus oli ka näiteks ladujate käsi.

Miilitsaametnik satub aga 1952. aastal vastuollu inimestega, kes on suunatud (eksituse tõttu?) tema Tallinna majja elama, asjad lähevad tuliseks ning kõik lõppeb Rannaste jaoks noomitusega. Dokumentidest võib lugeda, et 1955. aastal võeti Rannaste vastu J. V. Stalini nimelisse (Vigala) kolhoosi ja valiti kohe ka selle esimeheks. Järgmisel aastal saab temast aga kolhoosi Oktoobri Võit juhatuse esimees. Kuid seal nähtavasti töö või suhted töötajatega hästi ei sujunud ning mõne aja pärast jätkas ta oma militsionäärikarjääri, mis pidi aga 1957. aasta septembrikuus ühe kummalise intsidendi tõttu siiski lõppema. Nimelt ilmub ajalehes Rahva Hääl (nr. 219) följeton “Õnneseen”, mis võtab Rannaste viimaste aastate tegevuse kokku ja laseb tal väga halvas valguses paista, mispeale too palub end nördinult ametist vabastada. Mingil hetkel on aset leidnud ka mehe kolmas abielu Lilia Pohlaga, ent selle aega mul kindlaks teha pole õnnestunud. Tema hilisema elu kohta ei ole mul samuti andmeid, ühtlasi ka selle kohta, kas ta peale okupatsiooni algust üldse enam ilukirjandusega tegeles. 1987. aastal Olev Rannaste suri, ta maeti Rapla kalmistule.

Selle eluloopusle kokkupanemiseks olen peamiselt kasutanud Rahvusarhiivi toimikus ERAF.1SM.2.19190 leiduvat.

Olev Rannaste alustas oma loometeed varakult, tema esimesed jutustused ilmusid Uudislehe veergudel juba siis kui ta oli 17-aastane. Need mõlemad tegelesid armastusega, mis ka tema hilisemates töödes jäi üheks läbivaks teemaks. Õige pea ilmus ka tema esimene ulmelugu “Masininimene”, millest eelnevalt juttu oli.

Aga teadusulme polnud tema jaoks mingisugune juhuslik ühekordne katsetus, tulemas oli veel näiteks täiesti arvestatav tulevikusõjaromaan “Tähelepanu, inimtorpeedo!” (1935), mis küllap oligi tema olulisim panus eesti ulmesse. See kujutab II maailmasõja puhkemist aastal 1955, kui I maailmasõja tagajärgede tõttu endiselt nördinud Saksamaa ründab Balti riike ja Poolat, kes on üheskoos moodustanud Suuruniooni. Kõrvalepõikena olgu öeldud, et sarnase (eeskätt Balti) uniooni loomise mõte oli juba 1920. aastatel ka päriselt õhus, seda toetas näiteks mitmekordne Eesti välisminister ja diplomaat Karl Robert Pusta. Tegelikult muidugi maailmasõjast rääkida ei saa, sest otsesesse sõjategevusse ühtegi teist riiki ei kaasatagi. Samas on sõda sellegipoolest kole ja kasutatakse kõige moodsamat relvastust, siinhulgas tehispilvedesse varjuvaid propelleriteta hävituslennukeid, mehitatud torpeedosid ja surmakiiri. Tegemist on väga patriootliku looga, Rannaste laseb eestlastel särada ennastsalgavate sõjakangelastena. Siin väljendub muuhulgas kaks autori trumpi – huvitavad ja meeldejäävad tegelased ning ladus stiil. On aru saada, et militaarteema läheb kirjanikule korda ning kohati kisub tekst üsna maskuliinseks, aga kõlama jääb sellegipoolest teose patsifistlik sõnum. Kõigele eelnevale lisaks saab öelda, et teost võiks liigitada ka geograafiliseks ulmeks, nähtavasti on autoril kirjutamise ajal maakaardid silme ees olnud ja eriti Eesti lugejale pakub see äratundmisrõõmu, näiteks lastakse üks Saksa lennuk alla otse Viljandi järve.

“Tähelepanu, inimtorpeedo!” avaldamisega on seotud veel mõned huvitavad tõigad. Näiteks korraldas Uudislehe (mille kaasandes nimega Jutulisa kõnealune teos avaldati) toimetus käsikirjale pealkirja leidmiseks konkursi, kus pakuti välja ka näiteks “Terassõdurid Maarjamaalt”, “Uus wabadussõda” ning “Weri, teras ja kirg”. Uudislehe Jutulisa ilmunud järjejuttudel olid ikka iga järje päises oma tunnusillustratsioonid, aga miskipärast on “Tähelepanu, inimtorpeedol!” neid lausa kaks erinevat, mis numbriti vahelduvad. Ehk korraldati ka siin konkurss ja leiti, et mõlemad tööd on sedavõrd head, et ei saa kumbagi kõrvale jätta? Kahjuks ei ole mul õnnestunud signatuuride järgi kunstnike isikuid kindlaks teha. Uudislehes (nr. 86, 6. juuni 1935) ilmus ka romaani esimese osa tuules Olev Rannaste intervjuu iseendaga (!), tõsiasi, milles ilmneb tema huumorisoon. Tolles intervjuus (või õieti skisofreenilisevõitu dialoogis, kus üks asjaosaline kasutab kavalaid ajakirjanikuvõtteid ja teine annab põiklevaid vastuseid) märgib ta muuhulgas, et pole kavatsenud “Masininimesele” järge kirjutada, jagab natuke infot uue teose sünniolude kohta ning heidab juba ette nalja oma tulevikuennustuste üle. Intervjuust: “See sõda pole lapsemäng. Ühes lahingus kirjutasin 100.000 meest surnuks ja pärast kurvastasin.”

Tulevikuennustused pakkusid Rannastele tõepoolest huvi, lisaks nende käsitlemisele ilukirjanduslikus võtmes ilmus tema sulest Uudislehe 1935. aasta 12. novembri numbris artikkel “Saja aasta pärast”, kus ta joonistas lugejate silme ette pildi maailmast aastal 2035. Kirjatüki alguses on üks tabavam lõiguke: “Linna tänawail ei näe inimesi. Seal kihutavad vaid sõidukid ja liikuwad tänawlindid, mille warjendite all kahwatud inimesed libisewad edasi. Aga on’s need inimesed? Werewaesed, sõnaahtrad, tempo kammitsas. Nad ei tea enam, milleks elawad. Tormawad, tormawad. Sada aastat enne neid elasid weel inimesed lihast ja werest. Nüüd koosnewad inimesed waid pingul närwidest, arwudest, tablettidest. Wiimaseid nad kugistawad n. n. lõunasöögil, et mitte liigse õgimisega asjatult aega raista.”

Aga üsna pea leiab Rannaste võimaluse liikuda oma meelisteema juurde – ta asub innukalt kirjeldama ülemaailmset tulevikusõda, mis lõppeb peaaegu kogu Maa elanikkonna hukkumisega. Seejuures ei ole ta just ülemäära leidlik, üks võimsamaid relvi, mida aastal 2035 kasutatakse, on tohutute mõõtmetega tank.

Tänapäeval tekib Rannaste ulmejutustusi lugedes vägisi tunne, et tegemist on alternatiivajalugudega, eriti tugev on see romaani “Eesti olümpia-laev” (1938) juures, kus ta ennustab ette, kuidas toimuvad 1940. aasta Tōkyō suveolümpiamängud, mis jäeti teadupoolest ära II maailmasõja puhkemise tõttu. Tähelepanu keskpunktis on siingi eestlased ja nende delegatsiooni valmistumine, milleks loob üks karismaatiline meesterahvas ennenägematu spordikooli. Ehkki teose alapealkirjas sisaldub sõna “fantastiline”, kujutatakse lähitulevikku ja sellest lähtuvalt on ulmelist elementi väga vähe, kui üldse. Kõige fantastilisem ongi romaani juures ehk medalite hulk, mida eestlased olümpialt koju toovad. Sellegipoolest on tegemist ladusa ja lõbusa lugemisega, kus on samamoodi palju meeldejäävaid tegelasi, armastust ja omajagu huumorit.

Üks huvitav Rannaste ilukirjanduslikule loomingule iseloomulik joon on veel n-ö neljanda seina lõhkumine. Aeg-ajalt puistab ta mõne lause, mis valgustab tõika, et kõik muu kirjeldatu on fiktsioon, näiteks järgnev lause “Eesti olümpialaevast”: “Tokio olümpia, kaks ja pool aastat enne tõelist olümpiat romaanikirjaniku fantaasias – milline ta on?” Ma millegipärast ei arva, et seesugune nõks tol ajal väga levinud oli, aga see mõjub igatahes värskendavalt.

Üldiselt tundub mulle, et Rannaste lihtne stiil ja teemadevaldkonnad (armastus, ulme, hoogsad ja seikluslikud lood) sobisid hästi korraliku kodumaise alternatiivina välismaistest ajakirjadest tõlgitud menukirjanduse austajaile ning küllap olid tema kirjutised lugejate seas populaarsed. Hoolimata sellest, et 1940. aastal pidi tema prosaistikarjäär lõppema (ja ilmselt vaikis ta oma ülimalt eestimeelsed jutustused hiljem maha, pole midagi taolist ju ühele militsionäärile ometi kohane), oli ta enne seda küllaltki viljakas ning ei kartnud ka eksperimenteerida. Näiteks ilmus tema sulest 1935. aastal Jutulehes lugu “Kihlus kahega. Jutt autasudega”, millele – nagu nimigi viitab – pidid lugejad puuduva lõpu ise välja mõtlema. Saabus tervelt 497 vastust, millest kümme parimaks hinnatut pälvisid ka auhinna. Veel on ulmeline element olemas tema peamiselt küll ajaloolises lühiloos nimega “Hoiatus läbi sajandite”.

Ei ole teada, kas mõni Olev Rannaste teos jäi ka käsikirja.

Olev Rannaste proosa pealiskaudne lühibibliograafia

Pr. Laine armastus. Lühijutt moodsast elust; Uudisleht; 1933, nr. 152 (27. september) – nr. 157 (4. oktoober)

Blond Veenus. “Kroonitud kaunitar”; Uudisleht; 1933, nr. 179 (4. november) – 1934, nr. 8 (12. jaanuar)

Masininimene; Uudislehe Jutulisa; 1934, 6. detsember – 1935, 10. jaanuar

Kihlus kahega. Jutt autasudega; Jutuleht; 1935, nr. 4 (24. jaanuar); ülevaade lugejate pakutud lõpplahendustest: nr. 8 (21. veebruar)

Tähelepanu, inimtorpeedo!; Uudislehe Jutulisa; 1935, 6. juuni – 6. september

Jonnakas kalur; Jutuleht; 1937, nr. 19 (13. mai)

Eesti olümpia-laev. O. Rannaste fantastiline spordiromaan; Juturaamat; 1938, nr. 1 (3. jaanuar) – nr. 18 (11. veebruar)

Hoiatus läbi sajandite; Jutuleht; 1939, nr. 30 (26. juuli)

Skandaal portfellis; Uudisleht; 1940, nr. 118 (6. mai) – nr. 123 (11. mai)

Aristokraat; Jutuleht; 1940, nr. 36 (4. september)