On raske leida paradiislikumat paika kui see, mis asub kahe Rio Xingu poolt Rio Araguaiasse voolava jõekese vahelisel alal. Nood veenired on vist päriselt nimetud. Et kohaliku suguharu põhielanikkond pole ühtegi teise veekogu olemasolust teadlik, nimetatakse jõekesi lihtsalt veeks. Sama sõna on hea ka veel sülje, hommikuse sügiskaste ning igapäevase vihma tähistamiseks. Kummalistel asjaoludel käib silmavett märkiva sõna juurde veel oluline täiendus ning tulemus – suur vesi – vihjab millelegi tõeliselt tähtsale.

Jõekeste toiteveed veerevad alla kohalikke mastaape silmas pidades küllaltki oluliselt kõrgendikult. Lähikonnas on arvukalt väiksemaid ning suuremaid uurdeid. Üksikud neist on väärt isegi koopa nime kandma. Ühest taolisest vaarub parajasti välja kari kohalikke looduse isandaid. Emandaid nende hulgas igatahes pole. Asjaosaliste ilmne kurnatus on vähekese mõistatuslik, sest on ikkagi alles noore hommiku valitsusaeg ning pole ühtegi silmnähtavat põhjust, miks kõigi mõistlike mõõtude järgi ülepakutud loodusliku külluseräästa all peaks inimene üldse veel millegi pärast vaeva nägema. Meeskond vajub vahepeal ükshaaval võsasse ning ihuhädade toimetamise järel puudealuse õhu sekka siginev aroomiakord ajab kahele lähikonnas korterit üürivale puumapaarile tõsise hirmu oma territooriumi puutumatuse pärast naha vahele.

Buohedi on jõudnud veel ka tühjenenud sisikonna taas täis laadida ning otsib nüüd pea kuklas sobivat puuoksa. Tema unistuseks on tugev, kaheks haruks jagunev längus oks. Otsitava leidmise järel upitab mees end oksaharude vahele, käed jäävad õlgadest ning jalad põlvedest üle okste rippuma. Pea leiab õhupesa tugevalt kuklasse heidetuna otse allpool oksahargi jalgevahet. Mõne hetke pärast ta juba magab.

Tegelikult jäi meil toimingu huvitavaim osa tajumata. Poosi sissevõtnult alustas Buohedi korrapäraselt hingates omapärast meditatsiooni. Sisse hingates kujutles ta end sillerdavasse valgusesse tõusvat, välja hingates aga kukkuvat  pimedasse sügavikku. Mõnekümne korduse järel saab üks kukkumine viimaseks. See ei näigi enam lõppevat. Koos kaalutuse ahnesse haardesse langemisega tundub keha võtvat  üha suuremaid mõõtmeid. Kohalik jõevahe jääb sellele lootusetult kitsaks. Äraarvamatul hetkel liikumine katkeb, pimedus plahvatab särama ning Buohedi ongi pärale jõudnud.

Iga arst kiidaks teda otstarbeka asendi pärast. Veidra nurga all kuklasse keerutatud pea ei luba keelel kurku langeda, mis igal muul juhul seda sügavas lõdvestusseisundis nobedalt teeks. Ka ei pitsita neljast punktist toetatud kaldu rippuv keha liialt jäsemete vereringet. Puumadki ei saa taolisele oksale edukalt läheneda ei ülalt ega alt. Maast asub see liialt kõrgel, ülalt ülearu längu.

Tähelepanelik ning väsimatu vaatleja leiaks Buohedi kaaslased lõpuks kõik samalaadsetelt oksakiigedelt õhtuks üles. Just selleks ajaks, mil need üksteise järel tardumusest ärkavad. Virguminegi on omajagu kummaline. Käed-jalad tõstetakse äkiliselt korraga üles ning vaimuga rikastatud liha kukub alla nagu üleküpsenud banaan. Järsule põrutusele vaatamata, või just selle tõttu, tunduvad mehikesed oluliselt värskematena kui hommikul. Muus osas jälgitakse päevaalguse rituaale ning veelkord tunnevad metsa kiskjad end alandavalt ahistatutena.

Söögile kulutatakse napilt pool tunnikest. Häälekalt röhitsedes koguneb kari koopasuule. Istume meiegi koos nendega hämarikku nautima. See on kaunis lärmakas kogunemine. Üksteise võidu räägivad mehed oma seiklustest. Vaid väheste juhtumised on ligilähedaseltki seotud kohaliku miljööga. Enamus oksunelejatest on kogenud midagi tõepoolest kummalist. Hea tahtmise korral tunneksime ära kirjeldused miljonilinnadest maa-aluste metroode, kiirliftide ning arvutu hulga autodega. Sekka segaseid seiklusi meredel ning kosmoses. Võib vaid imetleda metsmeeste taiplikkust neile üdini võõra maailma maalimiskatsetel. On ju pintsliks vaid umbes 800 karva sisaldav leksika.

Pimedus maalib musta värviga üle istujate näod. Tuld teatakse vaid päevateekonna kaugusel paiknevas meeste sünnikülas. Siin on iga leegikimp põlu all. On öö ka planguvärvimisega lõpule jõudnud, võtavad mehed vandeseltslikult üksteisel kätest kinni ning libistavad end koopa sügavikus asuvasse jahedasse saali. Seal hajub salk suurima võimaliku hõreduseni ning... tants algab. Muusika on nähtavasti igal peole saabunul kusagil sügaval sisemuses helisemas. Igatahes pole isegi mitte tammumise pladinat kuulda.

Vilunumad tunnevad juba mõningase aja pärast õnnist kaalutustunnet. Tasapisi täitub tantsijate kujutlusümbrus lõhnade, häälte ning valgusega. Üks lennuk lendas just äsja läbi koopa, jättes maha väreleva aurusaba. Viimane ei jõua veel hajudagi, kui Buohedi leiab end jõuliselt lahti plaksatava tsirkusetelgi nagu langevarju alt. Kloun püüab kahele pruunkarule apelsini pakkuda. Need aga sõidavad iga kord narri eest eemale. Siis moondub estraad millekski keemialabori taoliseks saaliks. Üks pudelitest riiulil pihkab ammoniaaki. Sinivalgetes kitlites piigad üritavad arvutitelt vist mingit unistuslikku jah-sõna kätte saada. Igatahes on nende pilgud vastavalt anuvad...

Hommikuks on tantsija nõrkemas. Vaid koopa jahedus on neid säästnud liigse veekulu eest. Eks katsuge ise öö läbi aeroobikat harrastada. Uus päev algab täpselt samuti nagu eelmine: kergenduskuur, söömaaeg ning sobiva uneoksa otsingud. Eilne oks näib täna end eilse mehe eest peitvat. Või on põlgus vastastikune? Ainult keegi teine võib Buohedi eilse oksa täna unetoeks enesele hõivata. Õnneks on mets piisavalt suur.

* * *

4. märtsil 1992. viis Bernhard Georg Langerois ekspeditsioonilt enesega kolm metslast New Yorki kaasa. “History Today” toimetus nõudis oma kirjasaatjalt elavaid tõendeid. Erutusest piitsutatud vererõhk tahtis vaesel mehel kupli pealt ära kergitada. Paraku võis ta aga veenduda, et absoluutselt mitte miski ei üllatanud punanahku. Need sõitsid esmalt mootorpaadis rannikuni, istusid silmagi pilgutamata Belem’is lennukisse, sõitsid oksekotti igatsemata pool päeva pilvedest ülalpool, jõid ära kõik kolm viskit soodaga ning astusid taas maa peale jõudnult sellise endastmõistetavusega lennujaama eskalaatorile, et nende saatja pidi ise imestusest ninali käima. Nädala pärast oli Langerois’i naine nende Londoni korteris küll tabanud Buohedi koos ühe oma kaaslasega nõudepesumasinat näppimas, kuid mõlemad mehed avasid ning sulgesid pesukambrit täiesti euroopalike võtetega ning tuletasid meelde pigem ostjaid majatarvete kaupluses, kes vaidlevad, kas ikka just käesolev firma nende rangeid nõudeid kõige paremini rahuldab.

Ükski kolmest ei teinud katsetki ei tantsuks ega oksa  otsinguks. Nad olid ehk vaid tavalisest vaiksemad, sõid kui lauda paluti ning magasid, kui aseme juurde juhatati. Muide, juba lennukis oli selgunud, et loputuskasti mõistsid  kõik kolm ilma õpetusetagi kasutada.

* * *

Kahe kuu pärast viidi mehed unenägude maale tagasi. Nad olid küll rõõmsad, aga sedagi mitte liialt.

Ilmselt on reisimiseks mitu võimalust. Meie teiega kasutame neist vaid üht. Ehk asjata. Samuti näib eelneva valguses teravate elamuste suu kaudu manustamise viis tobedalt primitiivsena. Tantsiva kogukonna tervis ja lihased ei jätnud soovida ideaalsemat. Päris kade hakkab.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.2925)