Kuidas jõudsid mõttest raamatuni?

Lihtsalt öeldes istusin ühel päeval arvuti taha ja hakkasin kirjutama. Aga see lugu sündis mu peas juba väga ammu. Esialgse versiooni nimi oli „School for Us” (meie kool) ja see oli tohutult-tohutult halb. Aga mulle meeldis kirjutada, see oli selline mõnus ajaviide ja sõpradele meeldis ka lugeda, et mida ma siis kokku kirjutasin (tollel ajal olid kõiksugu vampiiri-noortekad väga moes). Lugu hakkas ajapikku mu peas oma elu elama ja pärast üheksat aastat jäin ma kogemata elukaaslasele vahele, kui ma nõudepesuajal iseendaga oma jutu dialooge valjult rääkisin. Just tema innustas mind seda uuesti kirja panema, nüüd siis juba eesti keeles, ja sealt edasi läks kõik juba nii kiiresti, et järsku oligi raamat trükikojas. 

Kui kaua sul raamatu kirjutamine aega võttis?

Alustasin kirjutamist jaanuaris sessi ajal ja esimesele testlugejale saatsin veebruari lõpus. Kaks kuud? See oli versioon oli väga toores ja nüüd (täpselt aasta hiljem) ei julge ma seda enam lugedagi. Aga viimased parandused ja detailid lupsasid sisse just enne trükki minekut.

See raamat tundub liiga hea, et olla esimene. Oled sa varem sahtlisse või varjunime all juba midagi kirjutanud?

Varjunimi oleks väga äge asi, mida kasutada! Aga ei. Enamasti olen kirjutanud luuletusi ja laule. Kooliajal kirjutasime ingliskeelseid kõnesid. Kõige rohkem klaviatuuril toksimist on pühendatud siiski referaatidele.

Kuna su mõlemad vanemad on kirjanikud, siis ei saa me jätta küsimata, kui palju on nemad sind mõjutanud? Kui palju on vanematest abi testlugemisel? Või eelistad testlugejatena pigem sõpru?

Ma arvan, et meie peres on kirjutamine selline tavaline asi. Et kui muusikuteperes on tavaks kõik lapsed klaverit mängima panna, siis meil oli ka nii, et kõik ju koguaeg kirjutasid midagi. Kindlasti tekkis huvi sealt, aga ma olen üldse selline, et ma tahan midagi ise luua, mitte lihtsalt pealtvaataja olla. Testlugejaks peab olema inimene, kes ei karda sulle asju otse näkku öelda. Jah, minu testlugejateks olid ka sõbranna ja elukaaslane, aga kõige konstruktiivsem kriitika tuli siiski kirjastajalt.

Vanematest ja mõjudest rääkides - kuivõrd mõjutab sind nende tuntus? Varju jääda ei karda?

Oluline on see, et inimene teeb seda, mis talle meeldib. Mulle meeldib asju välja mõelda: uusi toiduretsepte, laule, ja nüüd ka kirjutada. See ei pea olema mingisugune võistlus, sest ma austan nende loomingut. Noorelt alustamine annab hea pinnase õppimiseks. Ma ei kujutaks ette elu, kus nad pole need, kes nad on, sest muidu poleks ju ka mina selline.

Armastus on "Viimases hingelinnus" vägagi kesksel ja olulisel kohal. Kumb sul pigem meeles  mõlkus – kirjutada ulmeromaan, kus sees armastuslugu, või armastusromaan, kus on sees ka pisut ulmet?

Loo keskpunktiks on siiski see maailm, kus inimestel on erakordsed võimed. Kõik muu ehitas ennast ise üles ja mina olen lihtsalt sõnumitooja, et selline maailm eksisteerib. (Mõned on kritiseerinud, et armastust on liiga palju ja et tegelikult ei käi see üldse nii. Aga kui peategelane on 18-aastane, siis armastus ei peagi olema „reaalne“). „Viimane hingelind“ ei räägi ainult ulmest, seal on ka tavalised suhted ja üldine elu-olu. Ja armastus on osa elust — mõnikord võib see lihtsalt kogemata juhtuda, kui kahte inimest seob minevik ja saatus.

Ulmelist poolt hoiab siin raamatus üleval originaalne üleloomulik maailm, mis vastavalt tagakaanele põhineb Eesti rahvapärimusel. Räägi meile pisut selle  maailma loomisest. Mille poolest erineb see näiteks meie praegusest argimaailmast?

Ma kartsin, et Eesti võib tegevuskohana igavaks jääda — kuidas saan ma siia tuua mingid X-mehed ja teha seda kõike nii, et see tunduks reaalne? Aga siis ma sain aru, et meil on tohutult huvitav rahvapärimus, mis seoks need kaks maailma üheks. Miks leiutada ratas, kui see on juba olemas? Alguses oli natuke keeruline, aga ühe tegelase nimemuudatus avas uued uksed. Just veelinnu kauri rahvauskumusest sai „Viimase hingelinnu“ maailm alguse, mis sobis imekombel kõige sellega, mis juba kirjas oli. Sealt edasi hakkasid asjad iseenesest kokku jooksma ja mina pidin vaid klaviatuuri klõbistama.

Hingelinnu maailm ei erine meie omast, sest kõik, millest seal juttu on, võite leida veebilehelt Folklore.ee, nii et võiks isegi öelda, et kõik need „olevused“ on eestlaste jaoks juba sadu aastaid eksisteerinud. Mina äratasin nad lihtsalt üles ja tõin nad tagasi. Lugu rikkumata võin ma öelda, et meie maailmas on sellised inimesed, kes elavad teiste seaduste järgi. Nad on nagu meie, aga nagu ei ole ka.

Mis oli kõige üllatavam asi, mida kirjutamise käigus teada said? (nii enda kohta kui ainese kohta)

Lugu, olgu ta siis lühijutt või romaan, hakkab mingi hetk oma elu elama. Tegelased saavad endale sellised iseloomud, mida polnud võimalik ette näha. Vahepeal ma imestasin, et kuidas kõik ise kokku sulandus, ometi olin ma selle ju ise kirjutanud. Ja kui palju on meil Eestis igasuguseid pühapaiku! Väga palju andsid mõtteainet filmid ja sarjad, mida ma kirjutamisperioodil vaatasin. Näiteks „Johannes Pääsukese tõeline elu“ ja üks doksaade, kus räägiti ühe hiie maharaiumisest.

Miks just Veriora, on sul endal selle kohaga kokkupuuteid?

Ma tahtsin, et tegevuspaik oleks Tallinnast piisavalt kaugel. Samuti oli vaja, et seal oleks mõis. Aga ükski mõis ei olnud päris selline nagu ma tahtsin ja lõpuks „istutasin“ ma oma mõisa Veriora juurde metsa. Miks Veriora? Tundus nagu selline müstiline nimi. Pärast vaatasin kaarti uuesti ja panin tähele, et Süvahavva on ka seal lähedal.

Ma küsisin isalt üle, et kas ma olen Verioral kunagi käinud. Ta ütles, et läbi oleme kindlasti sõitnud. Rohkem kokkupuuteid ei ole.

Lõpp jääb üsna lahtiseks, mistõttu oletan, et tulemas on ka järg. Mitut romaani sa sellesse maailma plaanid?

Plaanis oli algusest peale kirjutada triloogia. Kõik head asjad on ju triloogiad. Või topelttriloogiad. Mul polnud õrna aimugi, millest ma veel kaks raamatut kirjutan, aga nüüd nokitsen ma juba kolmanda kallal ja kirjutada on väga palju!

Kui rääkida sellest maailmast, siis mõttes on kirjutada ka lühijutte, aga see eeldab, et lugeja on vähemalt esimest raamatut lugenud.

Kuna siin teoses on palju viiteid nii superkangelastele, Harry Potterile kui ka „Troonide mängule“, „Star Warsile“, David Bowiele ning „Sõrmuste isandale“, siis uuriks, mis on sinu jaoks kõige olulisemad autorid ja filmid?

Noorena lugesin läbi vist kõik Roald Dahli teosed ja Goosebumpsi lasteõudukad. Praegu domineerib minu raamaturiiulit Diana Gabaldoni Outlanderi seeria ja piinlikus koguses Paulo Coelhot. Minu lemmikfilmid läbi aegade on Back to the Future ja V for Vendetta — neid võiksin ma iga päev vaadata.

Kõige rohkem on minu mõttemaailma kujundanud vist arvutimängud. World of Warcraft, Mass Effect, Dragon Age, The Witcher, Fallout, Skyrim jne.

"Hingelindu" inspireeris kõik eelnevalt väljatoodu, aga ka animeseriaal Naruto, Avatar: The Last Airbender ja lastefilm Sky High.

Missuguseid raamatuid-filme vaatasid-lugesid n-ö kodutööks või uurimismaterjalina, et oma loos teatud kohti paremini välja kirjutada?

Eelnevalt mainisin Folklore.ee, samuti uurisin ka natuke Eesti mõisade raamatuid, ja kõik muu oli spontaanne guugeldamine. Aga tegelikult oli kõik inspireeriv, mõni kinos vaadatud film või telekast tulev märul. Vahepeal oligi nii, et hüppasin järsku teleka eest arvuti taha ja hakkasin õhinal kirjutama, sest ma olin just välja mõelnud, et kuidas-kes-miks-millal.

On autoreid, kes üritavad kohe esimene kord jutu võimalikult lõplikult valmis teha. On  autoreid, kes kirjutavad mitu korda mustandit ümber. Missugune on sinu kirjutamisstiil?

Kui raamat oleks trükki läinud alles nüüd, siis muudaksin ma seda ikka veel. Alati on midagi, mis nagu väga ei sobi ja mida võiks lõpmatuseni ümber kirjutada. Aga mingi hetk tuleb lihtsalt endale öelda, et nüüd on lõpp. Rohkem ma midagi ei muuda. Ma arvan, et kümne aasta pärast oleks see raamat palju paremini kirjutatud, aga kuskilt peab alustama, et mingitki kogemust saada.

Mis teeb loo sinu jaoks heaks?

See on aus. See on kirjutatud hingega. Seal on suhtedraamat, natuke madistamist, natuke nuputamist ja tohutul hulgal saladusi ja mõtteainet, et pärast raamatu lugemist üks hingetõmme võtta ja mõistatama hakata.

Mida sa veel teed ajal, mil sa ei kirjuta? Ehk milliseid hobisid sa harrastad?

Praegu käin Maaülikoolis ja õpin toidutehnoloogiat. Enne seda töötasin kokana ja pidasin toidublogi. Kodus mängin kitarri ja arvutimänge, vahepeal ka DnD-d. Viimase aasta jooksul on ka kirjutamine väga palju aega ära röövinud. Ega muuks nagu aega ei olegi.

Millele soovitaksid teistel uutel ja alustavatel kirjanikel tähelepanu pöörata?

Ma arvan, et ühe raamatu avaldamine ei tee kellestki veel kirjanikku. See on selline tiitel, mille peab lugejatelt välja teenima. Peab olema julge ja võimalustest kinni haarama — selleks on ju meil nii palju romaanivõistluseid. Kuskilt peab alustama. Minu puhul juhtus see lihtsalt kogemata olema „Viimane hingelind“.