Kui Joel mulle pakkus, et võiksin midagi ühingu juubeli puhul Reaktorisse kirjutada, jäin mõtlema – mida siis? Nööpisin juubeliõhtul lahti ühe väga hea Pühaste õlle, soovisin meile kõigile mõttes õnne, ja hakkasin meenutama. Kuna juubelikõne jäi pidamata, siis olgu see kirjatükk siin selle asemel.

Inimese mälu on üks kummaline asi – paljud detailid tuhmuvad, üles tähendamata mälestused lähevad kõige kaduva teed. Ja ühel hetkel avastad, et polegi enam noor ja ilus, vaid lihtsalt ilus J,  ja „noorus ei tule iial tagasi“, nagu laulusõna ütleb. Ja antagu mulle andeks, et kavatsen olla nagu tegelane Olaf Kopvillemi laulust „Klunker“, kes “küll juubilari tegudele palju sõnu pühendas, nii osavasti ennast nende tegudega ühendas (kes Kopvillemit ei tea, kuulake!).

Ma olen tohutult õnnelik, et mu tudengipõli langes igas mõttes murrangulistele aegadele ja ma sain tolle aja märgilistes sündmustes ka ise aktiivselt osaleda. Ma suudan isegi selle üle õnnelik olla, et mäletan nõukogude aega ja olen teeninud nõukogude armees – see annab vajaliku taustsüsteemi, et mõista, kuidas meil on vedanud, rääkimata asjaolust, et ühelt ühiskonnakorralduselt teisele üleminek oli tohutult põnev (kuigi keeruline) aeg. Ulme uuesti pildile pääsemine ja ulmeühingu sünd on minu jaoks selle põneva muutuste aja mõtteline pikendus. Ja mis olulisemgi – selles protsessis tunnetan ma oma rolli ja panust oluliselt paremini. Ja seda vaatamata sellele, et ma polnud ühingu liige, vaid, nagu sellistel puhkudel öeldakse, ühingule lähedalseisev isik. Mul on olnud õnn olla paljude eesti ulmet mõjutanud otsuste tegemise juures, rääkida kaasa, suunata…

Üks ühingu asutajatest Raul Sulbi on kirjutanud: „Suvel 1996 (ei mäleta kelle kaudu) toimus ka ajalooline telefonide vahetus ja nii sai ulmeühing kokku Veiko Belialsiga, samal päeval tegi Veiko meid veel tuttavaks Elmatari toimetaja Jüri Kallasega.“ (Fändomi sünd. Reaktor, august 2012). 

Ühingu 20. juubelil viis aastat tagasi üritasime Rauli ja Jürkaga seda meenutada, aga ühtset lõplikku arusaama enam kokku panna ei suutnudki. Aastaks 1996. olin avaldanud vist umbes 7 ulmejuttu ja otsisin juba avaldamisvõimalust oma „Ashinari kroonikatele“. Küllap ma sedakaudu ka Jüriga kokku puutusin, oli ta ju tollal „Elmataris“ toimetajaks, see oli aga üks väheseid kirjastusi, kellel oli oma ulmesari – „Tempus Fugit“ – kuhu ma oma käsikirja pakkusin. Kahjuks tegi kirjastaja mulle kähku ja resoluutselt selgeks, et nemad põhimõtteliselt eesti autorite ulmet ei avalda, ainult tõlkeid, aga mina olin tänu sellele avaldamisvõimaluste otsimisele Jüriga tuttavaks saanud. Kust Raul minu telefoninumbri sai, ei oska me kumbki enam öelda. Võimalik, et Mario Kivistiku käest „Marduse“ toimetusest.

Ööajakiri „Mardus“ oli ju ilmuma hakanud juba 1991. aastal. Olin värskelt EPA lõpetanud, kuid liikusin veel tihti Tartus (peamiselt Anne turul venekeelseid üliodavaid ulmekaid ostmas) ja nii ma selle esimese „Marduse“ siis Postimehe raamatuärist Raekoja platsil leidsingi.  Umbes poolteist aastat hiljem (ilmselt 1993. aasta alguses) võtsin julguse kokku ja saatsin tavakirjaga oma esimese jutu (isegi ei mäleta enam, kas ma helistasin ja küsisin, kuhu saata, või saatsin nii-öelda ehku peale sellesse postkasti, mis oli toodud lehe tagakaanel, kus oli mingi peletisepildile nimepanemise võistlus – lehe impressumis siis ju aadressi veel ei olnud, ainult telefoninumbrid). Ühtegi vastust ei tulnud ja ma lõin juba mõttes käega, aga suur oli mu üllatus, kui 1993. aasta esimest numbrit ostes leidsin sellest tuttava jutu. Mu küsimusele, kas võin edaspidigi jutte saata, vastas Mario Kivistik: „Kirjuta aga, küll ma avaldan!“ Ja nii ta läks. Kuna mu tollane töökoht eeldas regulaarselt Tallinnas koosolekutel käimist, muul ajal olin aga oma tööaja reguleerimisel üsna vaba, käisin Tallinnas tavapärasest tihemini (ja ka korraga pikemalt). Nii ma siis otsustasingi „Marduse“ toimetuse üles otsida. Selgus, et see oli Mario Kivistiku kabinet ajakirja „Põhjanael“ toimetuses Pärnu maantee ajakirjandusmajas. Liikusin tollal niikuinii pea kõigi ajalehtede toimetustes (põhjuseks ulmeraamatute tutvustused, mida ma kirjutasin vahemikus 1997-2001 pea kõigile suurematele lehtedele. „Päevalehe“ laupäevalisas Arkaadia oli mul 1999-2000 pool aastat lausa oma rubriik – pool lehekülge kord kuus), nii et ajakirjandusmaja oli tuttav koht.

Igal juhul sündis just Pärnu maantee ajakirjandusmajas Mario kabineti ukse taga ka üks teine ajalooline kohtumine. Mario oli kuhugi välja läinud ja nii ma siis seisin seal ukse taga ja ootasin. Teises nurgas kügeles mingi kõhetu, prillide ja vuntsidega nohik. Kui Mario lõpuks välja ilmus, kaasas üks nirginäoga poiss, pidi ta end haigeks naerma – kaks „Marduse“ püsiautorit seisavad teine teises nurgas ja igavlevad, sest pole omavahel sõnagi vahetanud (tüüpilised eestlased, eks ole!). Teine ootaja oli nimelt Lew R. Berg. Ja Marioga kaasas olnud poiss oli Marek Simpson.

Edasi tulid kokkusaamised Hellas Hundis, Estconid…

Just Estconid on teatud moel süüdi sellest, et minust ühingu liige sai. Kohe algusest peale tinistas see kokkutulek mind ära ja sellest sai aasta oodatumaid sündmusi.

Kuigi ma ei olnud algusaastatel ühinguga kuidagi ametlikult seotud, olin ma paljudesse asjadesse vägagi aktiivselt kaasatud. Stalkeri nime valikul kutsuti vahepeal otsustavat kooslust (Raul Sulbi, Jüri Kallas, Veiko Belials) suureks triumviraadiks. Jüri Kallas on väitnud, et just mina olin see, kes Stalkeri nime välja pakkus (Viis aastat ulmeauhinda Stalker. Stalker 2002. Kirjastus Fantaasia). Võimalik. Kuigi ka ta ise oli tuline Stalkeri-pooldaja. Nimevariante oli ju mitmeid, lisaks Stalkerile ka näiteks Artefakt ja Hüperboloid. Ja ilmselgelt eesti ulme tasemest inspiratsiooni saanud musta huumori valdkonda kuuluv Hukkunud Alpinist. Igal juhul leidus ka Stalkeri nime üle irisejaid, kuigi praegu ei kujutaks vist enam keegi ette uudist, et mingi teos sai ulmeauhinna Artefakt. Või ulmeauhinna Hüperboloid.

Ka tollase ühingu ajakirja „Terra Fantastica“ tegemise ideega olin ma hästi kursis – Howardi “Olevus katusel” tõlkele tellis Jürka mult lausa loo motoks oleva luuletuse tõlke.

Nii et kui nüüd meenutama hakata, olin ma hämmastavalt palju ühingu köögipoolega kursis, kuigi ei olnud ise liigegi.

Aastaid kutsusid erinevad ühingu presidendid mind liikmeks, aga mingil põhjusel tundus, et ma võin ju ka kõrvalt vaadata. Peletasin kõik need pakkumised naljaga, et kui mu presidendiks valite, küll ma siis tulen. Olin ju niigi kõrvuni ulmes sees, tundus, et liikmeks olek ei anna midagi juurde.

Elu teeb aga teinekord kummalisi jonkse.

Kui bürokraatiale allajäämine ähvardas ühel hetkel ühingut sundlikvideerimisega, jõudis mulle äkki kohale, et see tähendaks ilmselt ka Estconide ärajäämist. Ühena neljast, kes on osalenud kõigil Estconidel, oleks see minu jaoks olnud korvamatu kaotus. Selleks hetkeks olin ise juba kolm Estconi korraldanud ja ka ühingu jooksva paberimajandusega tegelenud,  nii et vahet enam ei olnud. Ühingus kääris, olid sisemised konfliktid ja tulevik paistis tume. Kui mulle eravestlustes selgeks tehti, et mul on erinevate leeride toetus ja minu isik oleks veidi nagu Tarandi jõulurahuvalitsus, kui meie poliitikamaailmaga paralleelel tõmmata, tuli otsustada. Ja korraga oligi naljatamisi öeldust tõsiasi saanud – astusingi liikmeks, et mind saaks presidendiks valida. Ega ma ei kahetse. Nüüdseks olen ma olnud juba 8 Estconi peakorraldaja, teine 3-aastane ametiaeg hakkab läbi saama, aga kui vaja, võin uuesti kandideerida, lõpuks on läinud käima ka regulaarsed ulmeüritused. Näib, et ühing on jõudnud toimekasse ja produktiivsesse ikka ning loodetavasti on närvilised ja ebakindlad teismelise-aastad möödas.

Aitäh kõikidele, nii ühingu loojatele kui seda erinevatel aegadel juhtinutele, abistajatele ja toetajatele, isegi kritiseerijatele ja niisama kiibitsejatele, eriti aga kõigile liikmetele (ka tulevastele).

Palju õnne meile kõigile!

 

Veiko Belials

Eesti Ulmeühingu president

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.1785)