Kriisiajal peatoimetaja veeru kirjutamine on ühest küljest lihtne: teema on universumi poolt kätte antud. Teisalt tuleb oma sõnu väga hoolega valida ning panna rõhk läbimõeldud sõnavõtule. On ju Reaktori peatoimetaja veerud tavaliselt olnud üsna helge ja lõbusa alatooniga. Oleks see praegu kohane? Ma ei tea. Kindlasti võib aga neid helgeid noote siiski otsida, sest mitu nädalat kestnud eriolukord, mis vähemalt mulle tundub juba mitme kuu pikkuse agooniana, vajab neid noote hädasti.

Olgu siis seegi rõõm lugejatel, et Reaktor on taaskord ilmunud ja kavatseb ilmumist ka jätkata. Samuti oleme kõik terved, kuigi vaimselt ja emotsionaalselt sama hapras seisus kui paljud teisedki. Mitte ainult horisondile, vaid juba päris laeva kohale kerkinud majanduskriisi tormipilved ei tee seda olukorda sugugi paremaks. Õnnelikud on need, kelle töö ja palk on säilinud, aga puutumata ei jää sellest küll keegi, riigikogulasi ulmikute seas palju ei ole …

Sellest johtuvalt, koroonaviiruse ja selle põhjustatava COVID-19 haiguse juhtnöörid on küll nädalate kaupa levinud nii meedias kui ka sotsiaalmeedias, aga palun kõigil arvesse võtta seda, et ajad on keerulised ja nii mõnelgi inimesel on mure, kuidas järgmisel kuul või ülejärgmisel või järgmisel aastal omale leib lauale saada. Kutsun üles inimesi empaatiavõimele, ligimesearmastusele ning, armas Jeesus küll, palun lõpetage ajutiselt üksteisega tülinorimine nii eraviisiliselt kui avalikes sotsiaalmeedia lõimedes. Vaherahu, sest tavalised nääklused põhjustavad juba piisavalt valu, aga praegu oleme, nagu öeldud, kõik haprad ja haavatavad. Ning muidugi, kellel rahalisi muresid ei ole, see võiks „Fuck you, got mine!“-suhtumise asemel heldust üles näidata ja toetada meie ulme lipulaevasid: kirjastusi. Ostke raamatuid, ka e-raamatuid, pakkuge kaastöösid. Raul Sulbi juba kirjutas kirjastamisest kriisi ajal ning tema mõtetega võib nõustuda või mitte nõustuda, aga olukord on halb.

Loomulikult, raamatud on luksuskaup ja söögiraha arvelt kultuuri toetada pole mõistlik, nii et üleskutse on suunatud neile, kellel kergem. Kuidas see ütlus käiski, et kui sa naabri pudrukaussi vaatad, siis ainult selleks, et veenduda kas tal on piisavalt … Eks see ole võib-olla naiivne ja natuke ohtlikki üleskutse, aga majanduskriisid löövad väga valusalt just kultuuri, kirjastusi ja meediat. Eks nad löövad pea kõiki valusalt ja ma ei julgegi tuleviku osas spekuleerida mitte kuidagi. 

Seoses kriisiga jäi seekord kirjutamata ka minu taskumänguri päevaraamatu rubriik, sest ma ei ole suutnud leida endas vaimset jõudu ega energiat, et midagi põhjalikult mängida.  Ehk tulevikus, seda enam, et aprillikuine Reaktor tuleb vanade plaanide päraselt erinumber Erektor (ootame aprilli keskpaigani kaastöid ja hammaste kirinal aktsepteerime neid ilmselt ka lõpuni välja, aga erinumbri kokkupanek on suur töö, olge mõistvad ja saatke asjad varakult ära) ja minule kaasneb sellega kuuajaline pealikupuhkus. Esiteks olen ma seda vankrit juba nii kaua vedanud, et lihtsalt enese värskendamiseks kulub ära kuu aega mitte muretseda uue numbri kokkusaamise pärast, teisalt on Mant samuti endine peatoimetaja ja ei vaja numbri kokkupaneku juures mingit abi. Sügisesse planeeritud Veiko Belialsi erinumber Kreator on üles ehitatud niimoodi, et mina jätkan pealikuna, Velials on „eriprojektijuht“: tal pole meie süsteemidesse ega chattidesse ligipääsu, kuigi selle saaks tekitada. Igal juhul: sellekuine Reaktor sai valmis, järgmise kuu Reaktorisse on hulk materjali kogunenud ja järgmise veeru kirjutab juba ajutiselt Mant.

See-eest on teised tublid olnud ja näiteks Tormi Ariva "Wabariigi ulme" on saanud järjekordse täienduse, mida ma tungivalt soovitan kõigil lugeda, sest kuigi ma alguses ei osanud sellest rubriigist midagi arvata, siis sellest on kiiresti saanud üks rubriik, mida ma ise kannatamatult ootan. Teema on põnev, Tormi on väga põhjalik, ajalugu ma armastan ning mitte väike osa asja naudingus pole selles, et Tormi on ka suurepärane, leidlik ja andekas sõnasepp. Lisaks on mul endal mingisugune kiindumus esimese vabariigi aegsesse kirjakeelde ja kultuuri, nii et kui ma loen, et: “Rõhutame weel kord, et see romaan on tõesti äärmiselt põnew", siis mul läheb meel heaks. Isegi kriisi ajal. Soovitan tungivalt lugeda ning kõik fännikirjad edastame Tormile, samuti juhin tähelepanu asjaolule, et Reaktoris saab kommenteerida. Seda võimalust kasutatakse üliharva, aga enamasti on artiklite all kommenteerime lahti keeratud.

Samuti on olemas "Segavereline koomiksimaailm" ning kuna ulmeühing sai 25 aastaseks, siis peedistasime Belialsi, et kirjuta meile. Kirjutaski.

Seekord on meil ka intervjuu; rubriik, mis kahjuks mitte igasse Reaktorisse ei jõua peamiselt minu laiskuse tõttu. Seekord on luubi all Berit Sootak, "Viimane hingelind" autor.

Väike jutuvalikuke, uudiskirjandus, kroonika ... Reaktor nagu Reaktori muiste. Kroonikas vaadeldakse, et kuidas ulmikud kodukontoris elavad ning ka Taivo Risti "Päeva materjal Wikipedias" paneb rõhu sellele, et kodus konutamine väga igav poleks ning on välja otsinud hulga vanu filme, mida huvilised võiksid uudistada. Eks praeguses olukorras ongi kõige raskem tõmmata see hõbedane niit minevikust läbi karmi oleviku tulevikuni ning lihtsalt vastu pidada, mitte meelt heita ja võimaluste korral lihtsalt jätkata kõige sellega, mida senini tehtud, lihtsalt kõigi eriolukorra nõudeid ja majanduskriisi surutisi arvesse võttes.

Olge terved!


Triin & toimetus

Kaanepildi autor: Gerli Carol K.


© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.0112)