Thor Petersoni romaan „Me kasvasime Maal“ on saavutanud mõneti kummalise seisundi. Keegi justkui pole lugenud, aga sellest räägitakse rohkem kui nii mõnestki paljuloetud teosest. Raamatu ilmumine tõmbas arutlemised ja vaidlemised kenasti käima ning selline olukord peaks olema autori ja kirjastaja kuldne unelm, sest kõige hullem, mis saab värske raamatuga juhtuda, oleks, kui köide jääks märkamata ja keegi selle kohta piuksugi ei teeks.

Osaliselt tagakaaneteksti tõttu, osaliselt muudel põhjustel, aga romaani ilmudes hakati kohe vaidlema ja spekuleerima teemal, kas Thor Peterson on reaalne isik, või on kellegi pseudonüüm? Ma ei tea, kas kirjastus Fantaasia mainitud tagakaanetekstiga just taolisi eesmärke seadis, aga nii juhtus. Loomulikult toimub see kõik suuresti vaid ulmehuviliste ringis ja peamiselt sotsiaalvõrgustikes, aga eks kogu ulmejutt ja -arutlus suuresti niimoodi meil ju toimubki.

Kes on romaani autor?

Kui aus olla, siis tegelikult ei sooviks ma sellel teemal ridagi kirjutada, sest kui kaanel on mingi nimi, siis pole minu kui lugeja asi hakata paranoidset detektiivitööd tegema ja arutlema autori (võimaliku) reaalse isiku üle. Ma ei soovi, aga kes mu soove arvestab, et mind on juba küll taolistesse vestlustesse veetud, minult on eravestlustes küsitud jne. Kuna ma olen romaani lugenud, siis peab ju mul sel teemal arvamus olema!

Naiivses lootuses, et ehk ei peaks ma enam kunagi Thor Petersoni isiku ja/või isikusaladusega tegelema, panen ma siia kirja oma mõtted ja oletused, et siis edaspidi juhtan küsija käesoleva teksti juurde.

Kuna ma olen piisavalt sirgjooneline inimene, siis ütlen ka kohe välja, keda thorpetersonluses kahtlustakase – Siim Veskimees on see autor.

Romaani „Me kasvasime Maal“ lugema hakates oli mul mainitud Veskimehe-süüdistus teada ning kuigi ma püüdsin lugeda raamatut Thor Petersoni debüütromaanina, tiksus taustal kogu aeg punktiloendur, et see on nüüd veskimehelik, aga see ei ole üldse.

Kui aus olla, siis esimene mulje oli, et pigem ei ole romaani autoriks Siim Veskimees. Osaliselt jõudsin ma taolisele järeldusele seetõttu, et romaani kirjutuslaad oli ebaveskimehelik. Ja teades, et Veskimees on pigem selline autor, kes kirjutab kogu aeg ühte raamatut ja teeb seda kogu aeg ühtemoodi, siis seda enam. Samas teeksin ma Siim Veskimehele liiga, kui ma väidaks, et ta üldse ei arene/muutu, et ta pole võimeline oma tavatekstist distantseeruma ja midagi teistsugust looma.

Veskimehe autorluse kahjuks rääkis just teose teatav debütantlikkus. Jah, meil on mitmeid fänne, kes arvavad, et Veksimees ongi üks igavene algaja. Mina nii ei arva ja teadas pisut ka Siim Veskimehe esimeste raamatute loomislugu ja -aega, siis ei saa ma ka arvata, et „Me armastame Maad“ oleks kirjutatud enne neid. Ma muidugi pole taoline fänn, kes tuimalt ilmumisaastad ritta lükkab ja taolise ajajoone pealt enam kui põhjapanevaid järeldusi teeb. Ka pole ma kirjandusteadlane, kes fantaseerib autori loomingu salatungide üle ning kes õmbleks autorile selga kuube, mis sobib vaid kirjanduteadlase enda maitsega. Lühidalt: kui võtta romaani kui tervikut, siis on see pigem Thor Petersoni kui Siim Veskimehe oma.

Aga alati on mingi „aga“ ning nii ka seekord. Kõigepealt juba mainitud vabandava tooniga tagakaanetekst, mis tekitas ilmselt vastupidise eesmärgi ning pani ulmefännid hoopis arutlema, kas Thor Peterson kui lihast ja luust isik üldse ongi olemas. Ma tõesti ei viitsinud hakata arvutama, kas Siim Veskimehe nime taha varjunud autori tütre vanus klapib, aga tundub sobivat küll. Ka oli Siim Veskimehe loomingus mingil hetkel üks iseäranis Zelazny-lembene hetk, et meenutaks kasvõi juttu „Merevaiguvalgus“ (2004) jne.

Veel enam viitavad aga Veskimehele nimeloome, naisterahvaste kirjeldused, teatavad sotsiaal-poliitilised sedastused jne. Aga kui on olemas keegi Thor Peterson, kes pealegi veel Siim Veskimehe sõber, siis võib vabalt ka olla, et Thor jagab Siimu vaateid elule ja armastusele ning vähemkogenud kirjamehena võttis semu kirjutamislaadist liigpalju õppust?

Selle teema lõpetuseks ütleks, et ma austan autori tahet, olgu see autor siis kes tahes. Oma oletused panin ma kirja ja palun mind edaspidi antud teose autorluse teemadel enam mitte tülitada. Lugege eelnev lõik läbi ja lugege ka romaan läbi ning spekuleerige siis ilma minuta.

Kolm last jooksus

Kui nüüd romaani sisust rääkida, siis kogu loo võib kokku võtta sõnadega „kolm last jooksus“. Kuna raamat on väidetavalt kirjutatud ettelugemiseks tütrele, siis arusaadavalt ongi romaani peategelaseks 13-aastane Heldin, kellele on pühendatud kaugelt rohkem peatükke kui ta vendadele kokku.

Romaani struktuur on selline hakitud ja ettelugemissõbralik. Lühikesed, enamjaolt paarileheküljelised peatükid, mille lõpp on reeglina pisut ootamatu ja paneb kohe järgmist ootama-lugema. Selles mõttes tagakaane tekst ei peta – teost ei ole toimetatud ehtsaks romaaniks, et on jäänud alles teatav kaustikukirjanduslik struktuur ja sisu. Vilunud autor taolist teksti ei avaldaks.

Kui aga pisut sisu avada, siis Tallinnas elab ema Pääsu oma kolme lapsega – Heldin ning tema vennad Ustus ja Valev. Maal on nad põgenikud, nad on tulnud ühest teisest maailmast ja nad on ka eriliste võimetega, n-ö nõiad. Kui raamatu tagakaanel väidetakse, et „ei ole tüüpiline fantaasiasaaga, kus kõrgest soost ja ülivõimetega juveniil kogu maailmale ära teeb“, siis on tegu üsna rohmaka tõeväänamisega, sest romaan just sellest ongi, kuidas kõrgest soost ja erivõimetega lapsed maailma paika panevad. Maailma(de)le nad veel ära ei tee, aga seda vaid seetõttu, et romaan saab enne otsa.

Suuresti ongi romaan üks lõputu põgenemine maailmast maailma, kus lapsed järk-järgult saavad teada, kes nad on, mida nad suudavad ja miks nad üldse end Maal varjasid. Maailmast maailma liigutakse mööda nn haldjaradasid, mida vaid nõiad kasutada oskavad. Jah, ilmselged Roger Zelazny mõjud, et Amberi saaga ja varjude vahel liikumine.

Ämberlik lohutuslugu

Romaani „Me kasvasime Maal“ võibki iseloomustada kui ämberlikku lohutuslugu. Roger Zelazny ja tema Amberi saaga on ilmselgelt olnud eeskujuks ja inspiratsiooniks. Õnneks autor seda ei varja, mainib kirjanik Zelazny kenasti ära ning arendab radade ja varjude temaatikat omaenda raamatule sobilikult.

Mulle suisa meeldis, kuidas autor püüdis fantasykirjanduslikule ideele mingigisugust teaduslikku tausta punuda. Õnneks on raamatu tegeleased siiski lapsed ning neile ei pea ja ei saa põhjalikult seletada ning seetõttu saab ka lugeja vaid intrigeerivaid pudemeid.

Võib kerkida küsimus, kuivõrd loominguline on üldse selline teise autori idee peale oma teose ehitamine? Nii ja naa, sest eks tänapäeval ei ela praktiliselt ükski autor isolatsioonis ning loetu-nähtu-kuuldu mõjutab kõiki. Ja kui tegu on (väidetavalt) debüütromaaniga, mis algselt loodud koduseks kasutamiseks pereringis, siis seda enam...

Kuidagi vale on see raamat

Ilmselt paljude jaoks negatiivne hinnang, aga Thor Petersoni romaan on kuidagi vale, valesti tehtud.

Alustades kasvõi sellest, kuidas tõeliselt huvitavaks läheb alles poole romaani pealt, et umbes sada lehekülge loed ajuti üsna takerdudes ja siis hakkab päris hästi minema.

Või siis ühe kirjanduskoolituste kõige levinuma põhimõtte totaalne eiramine. Olete ju kuulnud küll ingliskeelset väljendit „Show don’t tell!“, mis lahtiseletatult tähendab siis, et näita asju läbi tegevuse, mitte ära lase tegelastel üksteisele seletada. Eks me kõik teame, vähemasti võiksime teada, et pole üht ja ainust õiget kirjandust, kirjutamislaadi, aga samas on ka meetodid, mis ei tööta või pole sedavõrd mõjuvad. Vaat „Me kasvasime Maal“ on just selline hea illustratsioon, kuidas vale meetod segab lugemist, sest raamatu esimene pool tegelased muudkui jutustavad ja seletavad üksteisele ning see on tõesti üsna kurnav. Tundmatud maailmad, imelikud nimed, arusaamatud suhted – meie kangelased võivad seletada lehekülgede viisi ja suu lausvahus, aga ega lugejal midagi suurt selgemaks ei saa...

Ja kui juba nimedest, siis katsuge välja hääldada ja katsuge veel kiiresti ja mitu korda nimesid nagu Illekaialeiakea, Rähipolimes, Tsäleek, Õrfuka jne. Jah, ma tean ja tegelikult olen ka nõus Siim Veskimehe seletusega romaanis „Operatsioon „Ogaline päike““ (2001), et kui kasutada meie tähti, siis võõrad nimed võiksid niimoodi välja näha ja kõlada. Ilmselt on ka Thor Peterson sellise seletusega päri, aga lugemismõnu tapavad taolised nimed kenasti.

Eks ole veel nipet näpet, aga romaani lugedes ja eriti alguspoole vasardab peas pidevalt sõna „amatöörkirjandus“.

Kas valesti on ka halvasti?

Ma tean, et eesti ulmes on paljudel mingeid jaburaid eeldusi ja arusaamu sellest, kuidas see üks ja ainuõige kirjandus peaks tehtud olema ja välja nägema. Noh, et lühiromaan on ulme kvintessents ja romaan on ka veel andeksantav, aga laastu kirjutamine on juba kuritegu, et mitte öelda surmapatt. Rääkimata kõikvõimaliku moodsama võtestiku kasutamisest teksti loomisel jne.

Sellises taustsüsteemis on Thor Petersoni „Me kasvasime Maal“ ikka väga vale ja halb romaan. Iseküsimus, kas teksti peab vägistama mainitud fännide Prokrustese sängi. Jah, kirjandust tehakse eelkõige lugejatele, võiks vähemasti teha, aga samas ei saa kunagi kõigile meele järgi olla ning neid kõige kitsarinnalisemaid ei maksaks kah nüüd sihtgrupiks võtta. Pealegi, juba mainitud tagakaanetekst pareerib ju kenasti süüdistused amatöörluses ja milles kõiges veel, sest autor ei plaaninudki avaldada, aga suguseltsi surve...

Aga kas mulle endale meeldis? Kas ma soovitan lugeda? Kas on mõtet? Kui lühidalt, siis soovitan ja on ka mõtet. Kindlasti ei kannata „Me armastame Maad“ välja võrdlust maailma ulme tippudega ja eks eesti ulmeski ole palju ja paremat, aga midagi selles romaanis on. Midagi, mis mulle meeldis, midagi mis pani lehti keerama jne. Jah, arvustajana pidin ma selle niiehkna läbi lugema ning hiljem veel siit ja sealt lappama, aga lugemine ei olnud kurnav, eriti romaani teises pooles. Oli põnev, oli ägedaid ütlemisi ja mõnusaid kohti. Oli läbimõeldud ja päris korralikult punutud lugu. Algajale ulmefännile ehk ei soovitaks ja ulmevõhikule žanriga esmatutvuseks vast samuti mitte, aga kogenud lugeja võib lugeda küll. Pealegi, ma ju näen, mida te loete ja selle kõige valguses soovitan laial irvel ja soojalt.

Thor Peterson

Me kasvasime Maal

Fantaasia

2019

224 lk

Sündmuste horisont, nr 71