Tervitan teid selle aasta Reaktori erinumbris. Nagu kaks aastat tagasi aprillikuus, on ka seekord Reaktor end argirutiinist välja rebinud ja täidetud artiklite-juttudega ulmekirjanduse niiskematelt ja hämaramatelt aladelt kui tavaliselt.
2018 aasta e-riigi juhtimiskonverentsil „UX tulevikku” valutas president Kaljulaid südant eetikaküsimuste üle e-riigis, muretsedes muuhulgas selle üle, kas inimnäolise roboti puhul kehtivad samad reeglid, mis inimene-inimene suhetes, sealhulgas seksuaalsuhetes. See oli tegelikult väga hea küsimus mitte ainult ühiskonnale, vaid üsna spetsiifiliselt ka ulmekirjanikele, meie tuleviku visionääridele. Sellest kõnest innustatuna sündiski ka seekordne erinumber.
Kuna ulmekirjaniku pilk võiks tulevikku vaadates olla alati laiem kui tavakodaniku oma, siis ei olnud teemavalik piiratud robotitega, vaid kirjanikele sai antud voli lasta fantaasial vabalt lennata ja vaadata kuhu ning kelle sülle Erose tiivad neid viivad.
Enne kui videomakk laiatarbekaubaks sai ja kõik ilusa ära rikkus, oli Ameerikamaa kinodes selline kaunis ajajärk nagu Golden Age of Porn. Praeguse Marveli põlvkonna jaoks ilmselt üksjagu uskumatu lugu, aga näiteks 1973. aastal oli kõige tulusamate kinofilmide TOP 10-s kaks pornokat ning kaks aastat tagasi eelmise Erektori tarbeks vaadatud 1976. aasta üksjagu lustaka jandi Alice in Wonderland 90 millionit kassatulu jäi alla ainult Rockyle.
Sel samal 1976. aastal linastus ka Through the Looking Glass, mis loogiliselt võttes võiks ju olla järjelugu, aga osutus millekski hoopiski süngemaks. Võibolla oleks pidanud tõsisemalt võtma žanrimääratlust „õudus”. Või siis pöörama rohkem tähelepanu faktile, et Inglismaal linastus filmist versioon, millest oli porno osa nii palju välja kärbitud, et näidatigi õudusfilmi pähe.
Kui avasid artikli, et lugeda, kuidas rollimängudega oma armuelu vürtsitada, valmistab see pettumuse, kuna juttu on just vastupidisest - kuidas kasutatakse erootikat, intiimsust ja seksuaalsust larbi teenistuses.
Seksuaalse sisuga stseenide eesmärk larbis ei ole tekitada seksuaalset erutust, vaid pakkuda mängijale sügavamat emotsionaalset kogemust, nüansirohkemaid tegelaste lugusid ja motivatsioone. Kuna armastus ja seksuaalsus on sügavalt inimeseks olemise osa, on otsitud viise, kuidas tabada ülekantult sarnaseid emotsioone ja dilemmasid, mida seksuaalsed kohtumised võivad tekitada, näiteks lähedus, intiimsus, häbi, paljastatus ja armukadedus. Selleks on leiutatud hulk erinevaid viise, millest mõned on otsekohesemad kui teised ja vajavad osalejatelt erinevaid mugavustsoone.
Laual minu ees aurab kohvitass ja selle kõrval ootab lugemist William D. Arandi poolt kirjutatud raamat Super Sales on Super Heroes 2, milles peategelane elab ja toimetab ja üritab ellu jääda koos kokkuostetud orjadega, kellest enamuse moodustavad naised.
Kui aus olla, siis ma ei mäleta enam, kuidas esimese haaremi-teemalise ulmeka juurde jõudsin. Arvatavasti sirvisin läbi järjekordset nimekirja ingliskeelseid raamatuid Goodreadsi internetileheküljel. Silma hakkas Michael-Scott Earle`i raamat Tamer: King of Dinosaurs. Tema tutvustuse esimesed kolm lauset haarasid mu hoobilt:
Kontrollida dinosauruseid.
Taltsutada naisi.
Valitseda maailma.
Loomulikult haarasin selle enda lugemislauale, sest kes siis ei tahaks kujutada end dinosauruseid täis maailmas ellu jäämas? Ja täpselt seda Earle pakkuski – mees, haaremijagu naisi, dinosaurused ja ellujäämine.
Romaanist „Saturnuse lapsed“ kirjutamine on paras pähkel, minu jaoks kindlasti. Kuigi ma ei pea nn spoileri-teemat oluliseks, ei tahaks ma siiski rikkuda tulevaste lugejate elamust. Seeläbi olen ma ka mõningates raskustes, et mida ma tohiks kirjutada ja millest mitte.
Selles postituste sarjas vaatleme ulmelisi kõrvalvoolu-koomikseid - nii veebis- kui trükisilmuvaid. Tutvustatava materjali valik on sügavalt erapoolik ja kujuneb printsiibil “lugesime, nautisime, jagame”. Aprilli-erekat tervitame ainult-täiskasvanutele veebikoomiksiga Oglaf! Oglafi autorid on Trudy Cooper ja Doug Bayne ning koomiks ilmub pühapäeviti juba aastast 2008.
Lehe esmakülastajat tervitab prink põrgupiiga ja järgnev hoiatustekst: “Koomiksit alustades oli meie siiraks sooviks pornot teha. Üritus läks aga otsekohe rappa ja välja kukkus hoopis sekskomöödia. Sellegipoolest leidub koomiksis palju sellist, millest tuleks töökaaslasi ja alaealisi säästa. Palun klõpsa seda nuppu, kinnitamaks, et oled tõesti täisealine. Muidugi, kui sa ei ole täisealine, ei ole sul ka õigust midagi kinnitada. Sel juhul palu abi näiteks vanematelt - las nemad klõpsavad kinnitusnuppu sinu asemel.
KUU ULMEROMAAN: "Meremaa võlur" (4. märts)
Sisust vist pole vaja rääkida ... Kõik teavad. Ja kes ei tea, lugegu! Raamat tekkis Le Guini tähelepanekust, et kõigis muinasjuttudes on võlurid vanad ja targad, aga keegi ei sünni ometi vana ja targana ning ta püüdis kirjeldada, kust võlurid tulevad. Teos ilmus 1968. Alguses võeti seda lastekirjandusena ja seetõttu ei saanud teos palju tähelepanu. Le Guin nimetas seda hiljem täiskasvanute šovinistlikuks sigaduseks. Kuulsus kasvas tasahilju ja 1970-ndate keskel hakati seda juba täiskasvanute kirjanduseks pidama, mis lastelgi lugeda kõlbab. Näiteks C.S. Lewis promob oma teostes kristlikke väärtusi, aga Le Guin töötab teoloogia asemel ökoloogia ja kosmoloogiaga, teose valitsev religioon kaudselt vastandub kristlusele ja meenutab pigem taoismi.
Unireis
Tiit Lukki
Loo alguses viiakse lugeja kesk sügavat džunglit, kus kirjeldatakse ühtede pärismaalaste vaikset tsivilisatsioonist eraldunud elu. Seejärel näidatakse pärismaalase Buohudi mediteerimist ja meditatsioonivõtteid. Siis viiakse kolm džungliasukat Lääne tsivilisatsiooni keskmesse New Yorki. Nende reaktsioon kogu selle pöörasuse nägemisest on mõneti ootamatu...
Lugu mõjub iseäraliku ja mõneti vanamoelise etnoloogilise vaatlusena. Esiteks lühike ülevaade elupaigast, kuhu me vaatlejatena läheme (džunglikirjeldus ja jutt silmaveest), mis ei mõju niivõrd kirjandusliku kirjeldusena, kuivõrd teadlase moodi ülevaatena. Sama lugu ka tegelaste kirjeldusega. (Sealjuures tahaks osutada asjaolule, et see pole kirjutatud kuivalt ega halvasti – vaata või lauseid: „Pimedus maalib musta värviga üle istujate näod. Tuld teatakse vaid päevateekonna kaugusel paiknevas meeste sünnikülas. Siin on iga leegikimp põlu all.
Martin Jaanus - Kes,
kurat, selle pistiku välja tõmbas?
Ma küll kunagi lubasin, et ei hakka vabandama, kuid seekord jään ma autorile ilmselt midagi võlgu, sest konkreetne jutt ei lase ennast
lugeda ja ma ei oska täpselt öelda, miks. Ma olen hakanud mitu korda pihta, kuid juba mõne lõigu järel valguvad laused – kirjeldused, tegevustik ja dialoogid – minu jaoks mingiks seosetuks segapudruks, millest saan aru ainult niipaljukest, et…
Pärisnimega Erkki Laanemets, ulmikute ja larparite hulgas ka Arcanariks kutsutud. Elan Tartu lähedal metsa sees, tegelen umbes kõige nohiklikuga mida leida annab - rollimängud, arvutimängud, raamatud, lauamängud jne. Tööalaselt olen pikalt erinevates tarkvaraettevõtetes leiba teeninud - alates tech writerist kuni IT juhini ja tootejuhini. Muid rolle ka sinna vahele, aga arendaja pole kunagi olnud, programmeerimispisikut pole saanud. Kasvatan kahte tütart ja kahtesada pirnipuud.
Ülestõusjad ja kodukäijad
Mart Kivastik, Joel Jans, Indrek Hargla, Meelis Friedenthal, Mart Sander, Kadri Pettai,
Jaagup Mahkra, Mann Loper, Peeter Helme, Tuuli Tolmov, Agur Tänav,
Heinrich Weinberg.
"Loo eesmärgiks on tutvustada lugejaid, eelkõige noori, pornograafia salakavalate võtetega.”
Huilgava alarmsignaali saatel kimusid sõdurid närviliselt suitsu. Juba vähemalt veerand tundi. Põgenike tulv üheksandast sektorist paistis ilmutavat vähenemise märke ja Hagen vandus endale habemesse. Tema lähedal tungles kari lapsi. Üks neist sihtis kadaga ja üritas teisi tabada. Teised silkasid eest ära ja kilkasid rõõmust. "Lapsed, neid ei muuda miski," pomises üks põgenikest ja Hagen tõstis uuesti pilgu. Ta tundis teda. Nägupidi. Oli ta ju elanud nende vahetus läheduses, mis tähendas, et Vesta.... "Ta peaks juba siin olema," pomises Hagen ning oli parasjagu ette võtmas uut teekonda varaõhtuses hämaruses kumava valgustuspostini ja tagasi, kui kesklinnapoolsest tänavaotsast hakkas kostma monotoonset suminat ning lähenev tolmupilv andis märku kiirkorras lähenevast hõljuklestast.Mees oli surnud. Mitte teadvusetu, vaid tõesti surnud. Komistas, kukkus näoli ligasele põrandale ja lämbus kohutava dildo kätte, mis oli vägivaldselt ta hingetorru tunginud.
Kõigest loetud hetkede eest püüdsin hullunud tüübi teele mitte ette jääda, kui ta huilates mööda tuba ringi kargas. Meelemürgist hägustunud vilav pilk imes mind ahnelt ja oma karvaste jäsemetega manas ta šamaanilikke õhumärke. Nüüd tolknes silikoonist lelu ta paksude huulte vahel nagu lõksu langenud ning närvivapustuse saanud mao kumjas kere. Voodilt kistud lina oli ta endale algselt kaela sidunud, aga rabeleva tantsu järel kattis see mehe keha oma pruntis embuses ainult osaliselt, jättes tema strateegilise paiga toa määrdunud valguse kätte täies kauniduses tilbendama.
Sulgesin kõik tavapärased seksmängude protokollid. Peegelseinale pilku heites ehmusin, kuna mu näopinnale endiselt joonistatud lõkerdav tujupilt.
Hämardus. Taevas kumasid kuus Ketast. Üks justkui hiiglaslik kahvatukollane pitsapõhi otse pea kohal, ülejäänud näiliselt juhuslikult taevakaarele laiali pillutatud.
Ta ronis kolmest üksteise otsa tõmmatud magamiskotist välja ja kontrollis harjumuspäraselt ülemise suure platvormi pooleldi alla varisenud konstruktsioone. Tundus, et olukord oli jätkuvalt lähemal stabiilsele kui ebastabiilsele, kuigi eelmisel päeval oli ta luust ja lihast läbitungivat metall vastu metalli kriginat kuulnud. Kui ta midagi tõsiselt kartma pidi, siis oli see üks korralik eestimaine sügistorm.
Harlet kirus iga kord, kui talle see hommik meelde tuli.
„Kas
sa seda punaste lokkidega kõrendit seal võimlemiskangide juures
näed?” päris Griša ja sülgas sihvkakoore keksumängivate
tüdrukutirtsude suunas.
"Sa mõtled seda pihkurit, kellel on okulaarid justkui tšaiklaasi
põhjad?” irvitas Stjopa.
„See
on Proba. Kui sul on vaja raali tuunida või oled sinna mingi hirmsa
tõve sisse tõmmanud, siis on Proba ainuke, kes sind aidata saab. Ja
kui tema ka ei oska, siis võid kogu krempli peldikusse visata,”
jätkas Griša uuele klassivennale koolikaaslaste tutvustamist.
„Pihkur on ta muidugi ka.”
„Sellised
on väärt vennad. Aga jube kallid. Palju tal tavaliselt tunnitaks
on?” uuris Stjopa.
„Tasuta
teeb,” ühmas Griša, ja nähes kaaslase hämmeldunud nägu, lisas:
„Ta on fanatt, noh. Viiendast eluaastast ainult raalidega mässanud.
Tema vanaisa on professor Preobraženski. Vahest oled kuulnud?”
„See
matemaatik, kes imperseti leiutas?” imestas Stjopa.
Esmaspäev
Vihma oli kallanud kogu pika päeva. Aina tumenevas taevas olid vaid hallid pilved, mis ei näidanud mingeidki rahunemise märke. Rohi oli märg ja libe ning puude lehtedelt ja okstelt tilkus jämedaid piiske, kui Madelaine rühkis, hoolimata märgadest juustest ta silme ees, mööda kitsast looklevat metsarada tarmukalt edasi. Õlal oli tal vaid väike matkakotike, seljas pruun jakk ja kirju seelik, kõik need läbi vettinud.
*
Madelaine oli kahekümne üheksa aastane lüheldane naisterahvas, pikkade pruunide juustega. Ta elu oli olnud nagu üks pikk kannatuste rada. Lapsepõlves kaotas ta oma mõlemad vanemad: ema suri autoõnnetuse tagajärjel, isa läks hulluks ja sooritas enesetapu Walleni psühhiaatriakliinikus. Seitsmeaastasest peale käis ta lastekodust-lastekodusse.
Cheol-Hanyeo oli Enricol olemas juba enne seda, kui Hanyeo kaubamärgist sai terve günoidide tootegrupi sünonüüm. Kodus samuti - Hanyeo oli Hanyeo. Või “see robot” juhul kui majakondsed teda millegipärast mainima juhtusid ja Enricol oli midagi kiiremat teha kui arhailise fraasi pärast nina kirtsutada. Enrico polnud algul osanud talle mingit hellitusnime välja valida ja pärast oli juba liiga harjunud. Vanemad olid nuku Enricole kuueteistkümnendaks sünnipäevaks kinkinud. Tol ajal oli olnud kombeks arvata, et see säästab noori hukka minemast. Hoiab kodus, pakub mõistlikku ajaviidet. Hukka minemast, mõtiskles Enrico vahel, säästab mõni noor end iseloomu tõttu, aga teisi ei päästa isegi rühm turvabotte koos jalavõru ja pulsikellaga. Vast on hea, et tema vanemad ei olnud taibanud endale päraldada tagaust tema seireandmetesse, enne kui ta täisealiseks saades andmekogumi oma hoolde sai.
Kergristleja ELSC CM-71-A ehk Camilla pidurdas sujuvalt kuu suunas.
Pikk saatereis Europa orbiidile ja tagasi hakkas lõpuks läbi saama.
Kapten Elwood toksis tülpinult lauaplaati. Tal oli sellest lennust
kõrini. Kuradima kõrini. See oli kestnud kaks kuud kauem kui
plaanitud, see viivitus oli läinud firmale kuradima palju maksma ja
lõppude lõpuks oli ta pidanud siin silgutünnis kõikide nende
jobudega ettenähtust nii kuradima palju kauem koos olema, et ta oli
palunud Camillal laeva õhulüüsid lukustada. Sest muidu oleks ta
mõned neist lihtsalt vaakumit hingama saatnud.
Esimene peatükk
Soolal oli äri hästi läinud. Ta oli kõigist kaladest lahti saanud ja sõitis koduväravast sisse. Tema kõrval istus Sinine Vaatleja, kes hüppas vankrilt maha ja tänas sõidu eest.
Õues lappis Ahven kalavõrku. Ta lõi käsi kokku ja imestas, mida kõrgel külalisel siit viletsuse pesast otsida on.
«Pole vaja vabandada,» vastas too. «Te ei võinud ju teada, et ma siia tulen, kui ma isegi seda veel hommikul ei teadnud. Ja üleüldse ei kavatse ma siia jääda.»
Sellegipoolest nõustus ta kõhu täis sööma, eriti kuna Ahven väitis, et kalasuppi olla tal nii palju, et ei oska sellega midagi peale hakata. Sinisel Vaatlejal polnud sellegi vastu midagi, et õues süüa, sest majal tundus olevat üksainus pisike aken ning seal sees oli arvatavasti selgelgi suvisel päeval hämar.
φρόνησις – teadvusel olema, mõtlema vana-kreeka keeles.
„Perverdid,” pomises järjekordsest magamata ööst kurnatud vanemuurija Kaselaan arvutiekraanile kuvatud dokumente uurides, „kuradi perverdid.”
Ta naaldus tugitoolil tagasi, sulges korraks silmad ja ristas käed kõhukesel, mida ta pärast viiekümnendat sünnipäeva enam eriti ei häbenenud. Suletud laugude taha kerkisid kujutluspildid möödunud ööst: tema teine, kahekümneaastane naine, kes ei saanud kunagi küllalt, hullamas Kaselaane vanema, neljakümnendates esimese naisega ning sinna sekkumas hiljuti majapidamisse tulnud kolmekümneaastane heas vormis noormees, niinimetatud „teine mees”.
“Bring your daughter, bring your daughter to the slaughter.
Let her go, let her go, let her go” - Iron Maiden
Kui ta sel hommikul oma voodis ärkas, sai ta kohe aru, et midagi on teistmoodi. Kas oli midagi tavapärasest erinevat läbi paksude kardinate tuppa tungivas kirkas valguses? Või hoopis lahtisest aknast voogavas ja kardinaid kergelt liikuma panevas lõhnadest tiines suveõhus? Väljast kostuvas linnulaulus ja ritsikate sirinas? Ta ringutas ja sirutas linade vahel oma noort, samaaegselt nii pehmet kui ka sitket keha, varbaotstest sõrmeotsteni. Siis libistas ta nende samade sõrmedega üle oma veel unesooja naha, ja kui ta korraks rindadel ja nende väikestel, jäikadel nibudel peatus, läbistas teda suvepalavast hoolimata külmavärin. See oli isegi meeldiv, pidi ta möönma.
Luitsmetsa Liine laskus kulunud trepi
naginal kõrtsikorrusele, kui kummaline kihelus aluspõlle-pitside
vahel ta paigale naelutas. Liine surus huulilt lipsanud ehmatushüüde
maha, toetas kannikad tammisele astmele ja kuulatas.
Neirin istus lõkke ääres ja vaatas. Vaatamine oli oluline osa tema elust. See nimelt moodustas sellest väga suure osa. Põhilise. Ta käis ja tuli, ja siis ta vaatas. Isegi ei mõelnud, sest mõtlemine tegi haiget. Ja ta tõesti ei tahtnud rohkem haiget saada. Sai niikuinii. Pisike ja rumal. Seda nad arvasid, lihtsalt seepärast, et ta vanemad olid surnud ja ta oli orb ja mitte kellegi oma. Sest tal ei olnud duwa’sid ja ta oli süütu. Sa olid alati mitte kellegi ja kõigi oma, kui sa olid süütu. Ja orb.
Gwyn istus ka ja vaatas. Gwyn vaatas Martynit. Ja koos Martyniga vaatas ta muidugi ka Lywellyni, aga Gwyn vaatas siiski Martynit. Huvitav, kas oli õige vaadata omaenda venda säärase olemisega, nagu sa tahaksid ise seal ta armsama asemel olla. Sest Gwyn igastahes vaatas, alati, nii kaua, kui Neirin teda mäletas. Mitte et ta oleks seda Gwynile saanud ette heita.
Esimene osa
SISESÜSTEEM
Suremata jätmist õppides
TÄNA ON Minu
Eluarmastuse lõpliku väljasuremise kahesajas aastapäev, nii
täpselt, kui ma dateerida oskan. Olen akuhappest purjus ja mul on
seljas mu parim peokleit, istun rõdul Veenuse stratosfääris
hõljuva naudingupalee all. Mu jalad kõlguvad silelibeda katuserenni
kohal, kui üle serva kiikan: kolmkümmend kilomeetrit mu kandadest
allpool hõõgub tulipunaselt Maxwell Montese metall-lumine
eelmäestik. Mõtlen hüppamise peale. Vähemasti saab minust ilus
laip, ütlen iseenestele. Kuni ära sulan.
*
Ja siis ...
MA EI kaalu
enesetappu kergekäeliselt.
Ma olen vana ja küüniline ja mul on üks iseloomuviga, nimelt selline: ma ei himusta surra. See viga on mul loomulikult elusolevate õdedega ühine.
