Selles postituste sarjas vaatleme ulmelisi kõrvalvoolu-koomikseid: nii veebis- kui ka trükisilmuvaid. Tutvustatava materjali valik on sügavalt erapoolik ja kujuneb printsiibil “lugesime, nautisime, jagame”. Märtsikuus pätsasin ma teatepulga (Laura lahkel loal muidugi) enda kätte, et tutvustada teile sellist toredat veebikoomiksit nagu Next Town Over. Koomiksi loojaks on Erin Mehlos, vabakutseline kunstnik ja illustraator.

Next Town Over ehe vestern: metsik lääs, hobused, revolvrid, väikesed (ja mitte nii väikesed) linnad šerifidega, bandiidid, karjased ja kangelased. Seejuures sarnaneb koomiks oma olemuselt pigem Itaalia spagetivesternitele, kui klassikalistele ameerika omadele. Kumbki peategelane ei ole läbinisti hea või halb ja vähemalt minul oli raskusi otsustamisega kummale nüüd kaasa elada. Koomiksi tegevuspaigaks kohe kindlasti EI OLE kodusõja järgne Ameerika (autori enda sõnad, mitte minu). Lisaks annab maailmale vürtsi korralik peotäis maagiat ja aurupunki.

Kusagil...California lähistel?

Ja milline maailm see on! Koomiksid, minu jaoks vähemalt, on suuresti siiski visuaalne meedium. Koomiksil võib ju lugu hea olla, aga kui joonistusstiil mulle ei istu, siis on mul seda raske lugeda. Next Town Over’iga seda muret õnneks ei ole, koomiks on imehästi ja detailselt joonistatud. Nii keskkonnad, tegelased kui ka action on hästi õnnestunud. Ma olen lugenud Marveli ja DC koomikseid, mis ei ole pooltki nii hästi õnnestunud.

Tulelasso, kui tavalisest lassost väheks jääb.

Kuigi koomiks peaks ideaalis olema iganädalane (uus lehekülg peaks ilmuma pühapäeviti, meie ajavööndis esmaspäeviti), on autori tervisemured sellele plaanile kaikad kodaratesse visanud. Mis õnneks ei tähenda, et koomiks ei ilmu. Uusi lehekülgi tuleb lihtsalt natuke ebaregulaarsemalt. Ja kuna loo lõpp juba vaikselt paistab, siis katki see ka enam ei jää.

Mecha-suksu nalja ei mõista!

Loo keskmes on kaks peategelast: John Henry Hunter ja Vanity “Vane” Black. Kui Vane Blacki eesmärgid on üsnagi lihtsad ja selged (neist lähemalt hetke pärast), on Hunteri omad teada vaid talle endale. Rantšoomaniku pojana ja endise mustkunstikuna rändab ta nüüd linnast linna pettes, röövides ja varastades. Selline klassikaline, karismaatiline naistemees. Ja kui sarmist ja trikkidest väheks jääb, päästab natuke maagiat alati hädast välja. Üsna pea saab aga selgeks, et tegu ei ole lihtsalt sihitu huligaansusega. Hunteril on selge plaan, kuigi lugejale ei ole siiani päris selge, mis see on.

Alati hea algus loole.

Vane Black’i puhul on tegu sisuliselt Hunteri vastandiga. Külm ja tusane teadur, leiutaja ja ebasurnu (koomiksis ainukene, seega kes ägedat zombilugu otsib peab tõenäoliselt pettuma). [Laura: Märkan huvitusega, et ka eelmisel Jana soovitatud koomiksil on üks peategelane ebasurnu. Hmmm...] Tal on vaid üks eesmärk: Hunterile ots peale teha. Seejuures ei ole Vane üldsegi huvitatud pearahast, vaid asi on isiklik

Te, poisid, pole vist piisavalt zombifilme vaadanud.

Ja sedasi meie kangelased rändavadki linnast linna, Hunter ees ja Vane järel, jättes maha kaose ja laibad. Kui alguses tekib tunne, et Vane on loo kangelane ja Hunter pahalane, siis peagi saab selgeks, et ega Vane Hunterist väga parem polegi. Nimelt on Vane oma eesmärgile sedavõrd pühendunud, et teda ei huvita, kes talle ette jääb, olgu selleks siis sõdurid, süütud neiud või armsad kutsud. Ei lähe kaua, kui ka Vane’ile pearaha tekib ning lõpupoole on juba terve posu inimesi neil mõlemal kannul.

Pääsu pole kellelgi. Isegi kutsikaid ei säästeta!

Loo käigus avatakse meie kahe tegelase tausta vaikselt tagasivaate-stseenide näol. Ehk kokkuvõttes saame ühe traagilise loo armastusest, kaotusest ja seiklusest ja seda kõike westernimaailmas täis maagiat ja aurupunki. Loetagu!

Lugu algab sellelt lehelt: http://www.nexttownover.net/?p=4