Next Town Over ehe vestern: metsik lääs, hobused, revolvrid, väikesed (ja mitte nii väikesed) linnad šerifidega, bandiidid, karjased ja kangelased. Seejuures sarnaneb koomiks oma olemuselt pigem Itaalia spagetivesternitele, kui klassikalistele ameerika omadele. Kumbki peategelane ei ole läbinisti hea või halb ja vähemalt minul oli raskusi otsustamisega kummale nüüd kaasa elada. Koomiksi tegevuspaigaks kohe kindlasti EI OLE kodusõja järgne Ameerika (autori enda sõnad, mitte minu). Lisaks annab maailmale vürtsi korralik peotäis maagiat ja aurupunki.
Kusagil...California lähistel?
Ja milline maailm see on! Koomiksid, minu jaoks vähemalt, on suuresti siiski visuaalne meedium. Koomiksil võib ju lugu hea olla, aga kui joonistusstiil mulle ei istu, siis on mul seda raske lugeda. Next Town Over’iga seda muret õnneks ei ole, koomiks on imehästi ja detailselt joonistatud. Nii keskkonnad, tegelased kui ka action on hästi õnnestunud. Ma olen lugenud Marveli ja DC koomikseid, mis ei ole pooltki nii hästi õnnestunud.Tulelasso, kui tavalisest lassost väheks jääb.
Mecha-suksu nalja ei mõista!
Alati hea algus loole.
Te, poisid, pole vist piisavalt zombifilme vaadanud.
Ja sedasi meie kangelased rändavadki linnast linna, Hunter ees ja Vane järel, jättes maha kaose ja laibad. Kui alguses tekib tunne, et Vane on loo kangelane ja Hunter pahalane, siis peagi saab selgeks, et ega Vane Hunterist väga parem polegi. Nimelt on Vane oma eesmärgile sedavõrd pühendunud, et teda ei huvita, kes talle ette jääb, olgu selleks siis sõdurid, süütud neiud või armsad kutsud. Ei lähe kaua, kui ka Vane’ile pearaha tekib ning lõpupoole on juba terve posu inimesi neil mõlemal kannul.
Pääsu pole kellelgi. Isegi kutsikaid ei säästeta!
Loo käigus avatakse meie kahe tegelase tausta vaikselt tagasivaate-stseenide näol. Ehk kokkuvõttes saame ühe traagilise loo armastusest, kaotusest ja seiklusest ja seda kõike westernimaailmas täis maagiat ja aurupunki. Loetagu!
Lugu algab sellelt lehelt: http://www.nexttownover.net/?p=4