tõnis

Pea külmkapis

Jaak Herbst

Mees ärkab öösel üles ja mõtleb, korraks, kas edasi lamada ... või käia kesköisel näksimistuuril külmkapi juures. Otsustab end üles ajada ja külmiku juurde minna. Ja kui ta avab selle, leiab ta seest – otsast raiutud pea. No millega on naine nüüd hakkama saanud...

Paraja absurdimaiguga tekst, koomilise maiguga. On näha, et eelkõige on tegemist ühe huvitava groteskse idee väljakirjutusega – külmikus on pea, mis saab edasi. Sellel süžeel võiks olla miljon lahendust – keegi tuttav on selle sinna pannud (selles tekstis siis peategelase abikaasa), keegi võõras on selle sinna pannud, peategelane ise on selle pannud (kaks täiesti erinevat tekstivarianti: ühes mees mäletab ise ka, et tal on pea külmkapis, teises ta ei mäleta). Või on pea sinna ise ilmunud, varjule ülejäänud maailma eest.

Niimoodi võttes tundub mulle, et tegemist on täitsa võimalusteküllase ideega. Jaak Herbsti valikud selles pole ehk kõige pöörasemad. Ulmeelement ilmneb väga kähku ja muudab kõik väga enesestmõistetavaks – pea on külmkapis, sest naine on deemon. Hiljem lisandub teinegi ulmeelement zombide igapäevasuse näol. Need ei pööra maailma pahupidi, need on lihtsalt lisaelemendid tekstis.

Kahjuks ilmneb naise deemonlikkus ainult mehe ja naise vahelises vestluses. Mu meelest võiks naise deemonlikkus milleski enamas väljenduda kui vaid selles, et öeldakse, et ta on. Kas või küüniste lakkumises või milles tahes. Ka tahaks natuke teada, kas tegemist on nende omavahelise saladusega või on tegemist paratamatusega, millega peab leppima terve perekond (ja ühiskond) – kuidas suhtub näiteks ämm sellesse, et minia on põrguelanik. Ka ei viidata hiljem mainitavatele zombidele enamaga kui vaid kommentaariga, et näedsa, zombid. Mulle endale meeldiks teada, kas selles maailmas on üksnes deemonid ja zombid või on ka ükssarvikud ja inglid.

Üldiselt oli päris huvitav süžeelaastuke. Kuidagi hea jutustajatajuga tehtud lugu – kulgeb hästi. Huvitavad väiksed lisaelemendid – pea polnud lihtsalt topitud külmikusse, vaid pandud eelmise päeva spagetijääkidega samale taldrikule (muudab selle asja rõhutatult argiseks ja tobedaks). Miks pidi naine selle pea kaasa võtma, pole päris selge, aga see polegi otseselt loogika peale üles ehitatud lugu.


Autori eelmine jutt oli kah leidudest külmkapis. Ega's nüüd pole muud kui soovida talle edaspidiseks narratiivset mitmekesisust!

 

Thorndike'i kass

Glen Simson

Evans ilmub oma kosmoselaevaga uude tähesüsteemi, et leida sealt väärtuslikke mineraale, mida korporatsioonidele maha müüa. Põhjaliku skännimise järel leiab ta eest kosmoselaeva (neetud, keegi jõudis ette!), millel pole mingeidki märkeid (ebaseaduslik viibija?). Ta võtab selle laeva juhiga ühendust ...

Mulle meeldis selle loo tekstimaailm – lugeja saab hea pildi peategelase ametist ja ühiskonnast, mis tema tegevust võimaldab. Mõnikord on tunne, et korporatsioonide teema on kuidagi 80ndate igand, teistel hetkedel tundub see jälle küllaltki värske – see annab hoopis teise mõõtme tegelaste eesmärkidele. Tegemist pole liigi võimsuse või impeeriumi vägevuse suurendamine või mõni muu säärane kummis rinnaga hüütav ideaal, oo ei – rahast piisab.

Tore oli ka põnevustunne tehnika kirjeldamisest, mis on autoris olemas ja mis mõnevõrra nakatab ka lugejat. On näha, et autoril oli põnev, aga samas on lugedes üleüldiselt tajuda, et teadus-tehniline pool on esindatud. Ma ei tea, kas vaimustavalt või mitte, ma ei tea sedagi, mis karburaator teeb, aga stiiliregister on esindatud.


Veidi vähem vaimustust tekitab minus teatav mõttetusetunne. Või on see küünilisus? Peategelane on kuidagi nii ükskõikne teiste suhtes ja näib, et tal pole sellised inimsusstandardid, mis mulle meelepärased oleks. Ta pole ka läbini kalk ja suvaliselt mõrvarlik, ta on lihtsalt üks ebameeldiv tüüp. See ebameeldivus tähendab ühele tegelasele halbu tagajärgi – ja mul on tunne, et ma pole sellega rahul.

See polnud nagu psühholoogiliselt kaalutletud ja tegelaste või loomaailma loogikat silmas pidav, vaid pigem mõjus lõpp nõnda, nagu autor oleks kah kratsinud kukalt, käega löönud ja öelnud: „Tead, miks ka mitte?” Kuidagi juhuslik lahendus. Aga mine tea, võib-olla ma lihtsalt ei häälestunud lugemishetkel selle teksti loogikaga, võib-olla oli hetke juhuslikkus või otsuse suvalisus just kooskõlas tagajärje kohutavusega ühe tegelase jaoks.

Ma pole päris kindel, kas ma sain aru teksti pealkirjast. Olgu, loos oli kass... Ja Thorndike'i katsed kassiga (nagu guugeldamine mulle kinnitab – ma ise ei teadnudki) näitasid, et neid tegusid, mis viivad meeldivate tulemusteni, korratakse ja neid tegusid, mis viivad ebameeldivate tulemusteni, väditakse. Ma ei ole küll päris kindel, kuidas see praeguse tekstiga haakus, aga kulmu kergitama panev pealkiri on küll.



Une Kati leidis Mati

Henri Hundu

Harri on arvutinohik, kellele sõidab otsa üks motikamees. See selgub olevat tema kunagine klassivend Meinhard. Ühiselt asutakse tegelema salapärase piinatud tüdrukuga, kes ilmub Harri päisel ajal nähtud unenägudesse. Nohik leiab ka armastust, millel on siiski omad agad...

Esmapilgul tundus see päris pikk tekst olevat, eriti võrreldes selle numbri kahe teise looga. Vaatasin praegu üle, 10 000 sõna polegi nüüd teab mis lühiromaan, aga küllap see tundus telefoniekraanil kerides mitte „3 minuti lugemisena”, vaid natuke enamana ja korraks ehmatas.

On kuidas on, tegelt oli päris huvitav lugeda. Juhtum, mida nad poolvõõra tuttavaga lahendama hakkavad, oli parajalt köitvalt kirjutatud. Mis selle köitvaks tegi – äkki peategelase nohiklikkus? Sujuvalt soojenevad suhted endise klassivennaga (samas ei muutu novell looks sõpradest või sõprusest – peategelane on ikkagi paras introvert ja mingi distants ikkagi jääb).

Tekib ka teatav romantiline uudishimu, mis ei pane ehk kuigivõrd kaasa elama... See õigupoolest ei nakata lugejat nagu üks hästi õnnestunud romantika peaks, aga samas ei mõju ka üleni kohmakalt ja uskumatult, nagu üks läbini jabur romantika vahel teeb. Peategelane lihtsalt ongi üks veidi suhtlemisraskustega tüüp, kellele väikseimgi tähelepanuavaldus mõjubki majakana ja ajab silmi kissitama.

Ei tea, kas olen teksti või autori suhtes ülekohtune, kui ütlen, et veidi jäi mulje, nagu kuskilt oleks ikkagi hakanud venima.  Või nagu keskelt saanuks kuidagi tihendada. Ülekohtuseks nimetan end ainult seepärast, et see on suht ammuse lugemise pealt jäänud lugemismulje, mida ei raatsi hetkel konkreetsete näidetega kinnitada. Aga tulistan huupi edasi ammuse lugemismulje pealt: madala intensiivsusega sündmused viivad järgmiste sammudeni, ja millegipärast mõjub kõik kahe tüübi suht suvalise hobitegevusena. Ei saa nagu olla niimoodi, sest peategelane nägi iga natukese aja tagant neid jubedaid unenägusid, pealegi olid nad sel otsingul suhteliselt põhjalikud.

Võib-olla tahtnuks ma, et peategelane oleks riskinud selle nimel oma töökohaga. Või et ta olnuks kontaktis ka kellegi teisega peale kahe tegelase, kes mõlemad olid liigagi chill'id selle missiooni suhtes. Meinhard ja neiu lõid õhustiku, kus nende juhtum oli vaid õhtune meelelahutus, ja kui peategelane oligi intensiivsema olekuga, siis noh... mõni lähebki hobitegevustega äärmiselt hasarti.

Mulle aga täitsa meeldis selle novelli lõpp. Kergelt segane (aga mõnusalt) ja salapärane, jättis meeldiva mulje, et ses maailmas on midagi enamat varjul. Ja lõpusündmused tekitasid tunde, nagu peategelastelegi oleks jõudnud pärale, et hobi korral tehtavast asjast on saanud midagi hallatamatut ja massiivset. Ja siis lõpulause, mis näeb veidi välja selline, nagu sellepärast autor tahtnukski kogu seda kupatust kirjutada. Mulle igatahes mõjus ja olin rahul.


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0560)