Pea külmkapis

Jaak Herbst

Naljaga pooleks võiks mõelda, et autoril on mingi teema külmkapiga. Ja öösiti külmkapi juurde minekuga. Reaktori debüüt oli ca pool aastat tagasi seotud külmkapis olnud paharetiga... Aga see pole hetkel tegelikult oluline. Tore on tõdeda, et Herbstil jutt jookseb. Natuke sihuke muhe, kiiksuga pajatus tüübist, kellel on naiseks deemon ja kes leiab öösel külmkappi õlut otsima minnes sealt inimese pea. Ja sellest, mis siis edasi tuli.

Eks ta natuke selline absurdihõnguline ole. Et kui lugeja otsib „suurt ja keerukat lugu“ või „vilgast, tegevusest pakatavat seiklusjuttu“ või „sügavmõttelist mõlgutust“ või midagi iganes, siis vahest ehk pole see jutt päris see asi. Ometi leian (endalegi üllatuseks), et mulle see jutt pigemini meeldis. Võibolla just selle positiivse häbituse (ingl.k ütleksin ehk unapologetic) tõttu olukorra välja mängimisel. Jään juurdlema, et mis värk selle maailmasüsteemiga on, kust see stseen on välja rebitud ja rahulolematus ongi peaasjalikult seotud sellega, et tahaksin rohkem tausta ja võibolla saaks ka mingi pikema ja sisukama loo sinna süsteemi kohendada.

Aga selliselt nagu hetkel esitatud on ka täitsa kobe tükike lugemist. Selline ettevaatlik 7/10


Une Mati leidis Kati

Henri Hundu

On peategelane Harri, kes on vaevatud ja koormatud – nimelt näeb ta öösiti teiste inimeste unenägusid. Kohtub ta siis oma kunagise koolikaaslasega (Mennu-Menka-Meinhardiga) ja ühe Riina-nimelise neiuga. Probleemiks on kellegi väikese tüdruku saatus – nimelt näib, et keegi on röövinud ühe väikese tüdruku ja hoiab teda kuskil keldris luku taga ja toimub väärkohtlemine. Harri otsustab siis tüdruku leida ja päästa.

Lugu algab oleviku vormis. See on raskepärasem, kuid omamoodi intensiivne moodus kirjutamiseks. Ühel hetkel avastan lugedes, et olevik on asendunud minevikuga. Ma päris hästi ei hooma, miks nii, kas on autori enda stiilist nö välja kukkumise aps, millega pole ka toimetus tegelema vaevunud või on sellel ka mingi sisuline eesmärk. Tuleks järele mõelda. Üldiselt näiteks on kirjanduslik võte täitsa ju olemas, et muidu mineviku vormis tekst läheb sujuvalt üle olevikuks kui tegevuse intensiivsust tahetakse tõsta, rõhutada; ja seejärel kui olukord maha rahuneb, võetakse jälle minevik kasutusele. Võimalik, et ka siin on see olnud taotlus, sest kui juba tubli tükk rohkem kui pool juttu loetud, läheb tegevus korraga jälle olevikku. Ja edasi on veel kohati vaheldumist.

Mul on natuke kahetised tunded, et mis siis selle loo eesmärk on olnud? Ühest küljest justkui natuke emodraama – lahatakse Harri sisemaailma ja tema teemat Riinaga. Teisalt on tegemist müstilise (ma pole päriselt kunagi väga taibanud termini ’maagiline realism’ tähendust, kuid võibolla selle jutu kohta see isegi sobiks?) elemendiga krimilooga. Siin-seal tekkib sekka veidrat õudusõhustikku. Vahest ehk ongi weird see kõige õigem termin? Sürreaalse elemendiga maagiline realistlik weird...

Ja mis Une Kati ja Mati...? Möönan, et olen segaduses ja ei saa asjast aru. Väga palju dialoogi, mille jälgimisega jään siin-seal hätta, sest tundub, et lisaks asjakohasele on seal paras ports niisugust libelobamöla, millega on hea mahtu täita ja tekitada kiire tempo tunnet, kuid samas ei oma see (minu jaoks) sisulist väärtust.

Olgu. Idee iseenesest oli täitsa hea. Aga mulle kokkuvõttes pigem ei läinud väga korda. Siin-seal nagu lubas, kuid ei teostunud. (5/10)


Thorndike'i kass

Glen Simson

Jutt siis sellest, et kolab üks tüüp nimega Evans mööda ilmaruumi ringi, siia tähesüsteemi, sinna tähesüsteemi, kaardistab, uurib jne. Eesmärk leida ressursirikkaid või lausa asustamiskõlbulikke maailmasid. Kohtub siis ühes identifitseerimata kaevanduslaevaga ja hakkab „rusikatega vehkima“.

Tegemist on suhteliselt lühikese tekstiga, milles autor hoiab tempot. Pole mingit pikka heietamist, võrdlemisi kohe asja kallale. Potentsiaali siin on, et panna püsti mingi intriig, mis koosneks korporatsioonidest, vandenõudest, uljastest soolokaevuritest, sümpaatsetest tegelastest, teravmeelsest dialoogist, võibolla algse intriigi varjus, või sees veel ühest teisest intriigist, mis võiks olla juba päris tõsisel inimkonna ohustamise skaalal... Aga ilmselt on see potentsiaal kõigest minu soovmõtlemine. Sest mida pole, seda pole.

Ütlemata jätmisel on see ebameeldiv olemus, et ütlemata jätmine peab tegelikult midagi ütlema. Kui jutus ei anta maailma kohta suurt midagi, siis on kaks võimalust: kas need vihjed, mis on, jätavad lugeja ükskõikseks (ei jõua nt kohale) või siis tõmbavad fantaasia nii toredalt täistuuridele, et lugeja teeb oma peas autori eest maailma konstrueerimise töö ära. Siin loos see „suurem maailm“, mis oleks nende mõnede ridadega visandi taga, minu jaoks lihtsalt puudub.

Tegelaste kohta ei saa ka suurt midagi teada. Ja selle vähesegi juures on ausalt öeldes Evans mu meelest selline värdjast mölakas, kellele ma ei oska (ei taha) kaasa elada ning Jane on mingi hale tibi, kellele ma ei suuda kaasa tunda. Kusjuures kirjanduses-filminduses on ju külluses näiteid värdjas-mölakatest, kellele me ometigi innukalt kaasa elame, ning traagilistest kujudest, kellega oskame samastuda, keda tahaksime kogu hingest aidata ja mis kõik veel.

Ja milles seisneb siin siis intriig? Ilmselt pean (ja paraku peab ka autor) leppima tõdemusega, et ma ei ole asjast aru saanud. Minu viga ühelt poolt, kuid autor pole ka suutnud järelikult minu paksust pealaest enda mõtteid läbi kirjutada.

Mõne koha peal jään mõtlema sõnakasutuse üle:

Mõni asjaga detailsemalt kursis olev jurist võiks seda muidugi kommenteerida, aga... Kui reegleid pole ja kõik lahendatakse kokkulepete teel, siis pole tegelikult ka juriste vaja. Juriste vajatakse ikka selle tõttu, et reeglid on maru keeruliseks aetud. See, et nt angloameerika õiguses (mida meile mõningase moonutusega vahendavad n+1 nn protseduuri-draamaseriaali ülelombi-maalt) firmad ja eraisikud risti-põiki muudkui kõiges võimalikus ja ka võimatus omavahel kokkuleppeid sõlmivad tulenebki sellest, et sealses õigussüsteemis on iga kohtulahend automaatselt kogu kehtiva õiguse/seadusandluse osa (pretsedendid õigus- ja seadusloome osa) ja poolte kokkulepetele on antud tohutu kaal.

„Inimohvreid ei olnud tavaliselt muudel juhtudel, kui ainult sõjalistes kosmoselahingutes“. Kas on veel teistsuguseid kosmoselahinguid kui sõjalisi? Jah – on mälumängu- ja male- ja minupoolest nt jalgpallilahingud. Aga kas on olemas mittesõjalisi kosmoselahinguid...?

„Kogu laeva sisikond paiknes väljaspool laeva“ on aga selline kirjeldus, mis tekitab igasuguseid mõtteid. Sisikond ei saa paikneda väljaspool juba definitsiooni kohaselt. Sisikond peab olema ikka millegi sees või muidu on see „asi“ vägagi katki, eksole.

Ja lõpuks tuli puänt. Täiesti minu personaalne kiiks, kuid mulle ei meeldi sellised lahendused. Oh ei – see polnud see „kõik oli üksnes unes“, kuid ausalt öeldes palju vahet ka polnud. Ma olin pettunud, kui sain teada, et tegelased polnudki endid tegelikult sinna kosmosesse panustanud. Halb. Väga halb... Ehk siis väga paljude sõnadega on nüüd selgeks tehtud, et mulle see lugu sugugi mitte ei istunud.

© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.9874)