Eelhoiatus! Järgnevalt räägin vastu iseenda (ja Lester del Rey) arvamusele, et mõnes mõttes oli väga hea, et tekkivat ulmekirjandust kahe ilmasõja vahel modernistlik kirjandusilm ei tunnistanud ja kirjanduslikust peavoolust ära ulmegetosse tõukas, sest just ainult nii, segamatult moodsatest voolustest, sai fantastika žanrikirjandusena välja areneda ja selliseks nauditavaks kirjandusliigiks muutuda, nagu me teda teame. Aga see on vist ka üks väheseid juhtumeid, kus ma getostumisel teatavaid plusse näen.

Eelmise kuu Reaktori erinumbrist (Erektor 2) tõukudes tuleb seekord juttu seksist ja ulmest. Keda huvitab ajalooline ekskurss, neile soovitan enda kirjutatud ülevaadet «Seks ulmes: munevatest printsessidest tulnukaüsas astronautideni» (Eesti Ekspress, 27. detsember 2017). Järgnevalt lahkan küsimust, kas seks (erootika, porno, misiganes) ulmetekstis on või peaks olema midagi nii erilist, et sellele ERI-silti külge kleepida.

Ma nimelt kardan, et seksiteemaliste ulmejuttude kuidagi eriliseks kuulutamine läbi nende erinumbritesse koondamise ja avaldamise ning selle sammu kuidagi mingi erilise julgustüki, nalja või pagan veel teab millena väljamängimine tegelikult marginaliseerib seksi kujutamist ulmeteostes, annab justkui sõnumi, et seks kosmoselaevade ja laserpüstolite maailmas on okei korra kahe aasta tagant aprillis, kui ilmub Erektor.

Pean tunnistama, et ei suutnud eelmisel (aprillis aastal 2018) ega selgi korral kõiki numbri algupäraseid ilukirjanduslikke tekste läbi lugeda – juba puhtalt nende mahu pärast (kahe aasta eest 20 juttu, seekord 13, aga need pole mingid laastud, vaid tihti ikka keskmise pikkusega mahukad ning korraliku süžeearendusega lood), aga mõningaid ikka lugesin, kas siis pealkirja, autorinime (tuttav autor või kentsakas pseudonüüm), illustratsiooni haaravuse või värskelt lugenute reaktsioonide tõttu. Kuna ma pole Reaktori ilukirjandusosa püsilugeja, ei oska ma neid erinumbri-palu taseme poolest küll ajakirja igapäevaköögiga võrrelda, aga mõlemal korral oli nii meeldivamaid jutte kui ka tehnilise võimekuse poolest selliseid sooritusi, et last ootaval naisel võiks neid lugedes laps ära pudeneda.

Pean tunnistama, et erinumbri külalistoimetaja Agur Tänava juhtkirjadest ma oodatult aru ei saanud, mis konkreetsemalt selleteemaliste special-kogumike idee sünnitas, kas on näiteks šnitti võetud Harlan Ellisoni kurikuulsast antoloogiaprojektist «Ohtlikud nägemused» (Dangerous Visions; 1967), mis ju muude tabude hulgas samuti seksiteemalisi püüdis murda või kuidas. Seletused numbrite sünniloole on ümmargused, aga see-eest väheütlevad nagu autorile omane.

Kuid see selleks. Nagu juba öeldud, oli meeldivamaid lugusid, mille puhul tundsid rõõmu autori kirjaoskusest ja vabast ning elegantsest ja täiskasvanulikust lausevaldamisest, selgelt mitte-amatöörkirjandusest (Rosanna Padus), oli mõnusat žanrimärulit (Manfred Kalmsten), aga oli ka tekste millele osaks saanud kiidulaul pigem nõutuks tegi (Peeter Helme). Nagu öeldud, lugesin juhuvaliku alusel väheseid palu, ja ega meeldinutegi puhul puudusi nappinud, olgu selleks siis üldine sisu- ja ideetühjus ning selle tühjuse venitamine väga pika täheruumi peale või tekstis välkuvad ’kannikad’, ’munnid’ ja ’kintsud’, mis on küll oma rahvakeelelisuses omased teatud ulmeautorite seltskonna tekstidele, mis aga paraku siinkirjutaja jaoks mõjuvad oma madalkeelsuses lihtsalt igasugust intellektuaalset ja muud erutust tapvalt. Tuleb välja, et ka erootikat, pornot saab kirjanduses teha krahvilikult ja teha prolelikult, teha esteetiliselt ja teha jämekoomiliselt või lihtsalt jämedalt.

Aga nagu juba öeldud, ei ole minu roll siin ilmunud tekste lahata. Pigem hakkasin muretsema, et kas Reaktorile tavakuudel laekuvates kaastöödes on seksistseenid, seks teemana pigem mitte-oodatud ja sellised tekstid soovitatakse jätta erinumbrit ootama? Loodan, et mitte. Aga ei tea, kuna empiirilist kogemust napib.

Neid lugusid lugedes jäin aga eneselegi üllatuslikult mõtisklema seeüle, mis roll on üldse seksil kirjandustekstis? Sest igasuguste seksiteemaliste erinumbrite ja spetsiaalsete sariantoloogiate kiuste on seks tänapäeval ju tavalise kirjandusteose loomulik osa, mitte mingi materjal, mida tuleb otsida kilepakendis pornoajakirja juturubriigist või kord kahe aasta tagant erilisest numbrist. Eks siin tuleb muidugi vahet teha seksil ja seksuaalsusel kui teemal või ideel, loo probleemil, ja seksistseenidel, seksi kujutamisel. Tasub endale lihtsalt meenutada, et veel 100–150 aastat tagasi olid mõlemad kirjandusteoses täielikud tabud. Ja suurema osa möödunud sajandist oli isegi ju elitaarsemas ja julgemas kirjanduses tavaks, et seksile viidati, näidati selle algust ja siis langes eesriie. Siis algas uus päev. Telelavastuses tegid mees ja naine voodis või voodi äärel istudes suitsu.

Nii et kui jätta kõrvale seksuaalsuse probleemid ja küsimused sügavama teemana, loo probleemina, mida autor kirjeldab ja lahendab, siis seksistseenide tasemel jääb see küsimus jõusse. Miks neid kirjandusteosesse pannakse? On’s nende eesmärk pelgalt kinnitada, et tänapäevane kirjandus on tabudevaba ja kujutab kõiki igapäevaelu osi, peegeldab elu tema kõikkülgsuses? Või on nende eesmärk tõesti füüsilist erutust pakkuda? Või kas need saavad pakkuda mingit teistsugust, intellektuaalset erutust, emotsionaalset kirgastust? Pakkuda võimalust eheda armastuse-emotsiooni läbielamiseks?

Ses mõttes, et me ju samamoodi kirjandusteostes stseene, kus tegelased oma jääkainetest vabanevad, siiski valdavalt ei kohta? Lihtsalt sellepärast, et tualetis istuminegi on elu naturalistlik palg ja seda peaks näitama. Kui seksistseene on näiteks «Troonide mängu» teleseriaalis ju ohtralt – ja enamik neist (ka pildil fikseeritu) ei kanna absoluutselt edasi süžeed, vaid eksponeerivad lihtsalt iseennast ja tegijate äss-olekut («näete, me saame seda näidata!») – siis, kemmergustseene meenus samast sarjast esimese hooga vaid üks ja see oli süžee arengu seisukohalt täiesti vajalik. Neid keegi teksti lihtsalt naturalismi-naudingust ju ei pane, kuna «see on elu loomulik osa ja seda peab ka näitama». Okei-okei, Mart Kivastik jutus «Morn» (Looming 1/1998) pani ja võitis sellega ka Tukla novellipreemia. Küll vana Friedebert teispoolsuses alles selle püksikusemise jutu pärgamise üle rõõmustas! Kohe midagi tema loomingu vaimsust kõrgel hoidvat! Nüüd, kus kohustuslik ja piinlik sokkikusemise juhtum eesti kirjanduses on meenutatud, saab jätkata.

Nii et ikkagi, mis asjaoludel ilmub kirjandusteksti seksistseen? Lubatagu nüüd üks ulmeväline näide. Mäletan, et kui 1996. aastal andis kirjastus Perioodika eesti keeles välja viljaka seiklus- ja põnevuskirjaniku Alan Savage’i ajaloolise romaani 14. sajandi Napoli kuningannast Giovannast «Öökuninganna», siis seda lugedes valdas mind küll suur hämmeldus. Seksistseene oli seal sageduses ja visuaalse põhjalikkusastmega, mida olid varem harjunud kohtama vaid kõiksugu «Josephine Mutzenbacheri mälestustes» ja muudes ajakirja Maarja/Maaja järjejuttudes.

Samas ei saaks öelda, et need olid seal kuidagi üleliigsed või kunstlikud: seks ja süstemaatilise kopuleerumise läbi saavutatud ülemvõim sobilike meeste üle oligi kirjaniku versioonis kuninganna Giovanna võimu teostamise mehhanism. Selle seksi kirjeldused olid aga niivõrd pornograafiliselt utilitaarsed ja tundevabad, et kohati tekkis mõte, kas see raamat polegi mõeldud tualettpaberi rull käeulatuses füüsilise rahulduse saavutamiseks.

Ja kui ma nüüd neid Erektori jutte edasi lugesin ja mõte edasi uitas, avastasin ühel hetkel ehmatusega, et olen ju isegi pseudonüümi all sajandi alguses üsna arvestatavas ulatuses seksistseene  ühte ulmeteksti mahutanud. Ja mitte lihtsalt seksistseene, vaid häbitut geiseksi ja kui ma nüüd, aastaid hiljem tegelaste vanuseid õigesti mäletan, siis vist lausa lastepornot – mitte et sellist terminit kõrgkeskaegsete Itaalia teismeliste puhul tarvitada saaks. Aga see kõik juhtus muidugi ilusatel nullindatel, meie elu ehk kõige liberaalsemal ja vabameelsemal kümnendil, millist on tänapäeva üha konservistuvamas maailmas, kus riigijuhid ihkavad tagasi pöörduda 1950ndate väärtuspildi juurde või suisa 1913. aastasse, varsti raske ettegi kujutada.

Igatahes meenub, et omal ajal ei heitnud kriitika neid seksistseene tolles tekstis autorile üldse ette, vaid tunnustas neid ja möönis, et need on tõesti sellise tegelastegalerii ja sellise alternatiivajaloolise ideega süžee jaoks vajalikud. Kuigi need seksistseenid toona olid seal teadlikult omamoodi piiride katsetusena, et kuhumaani saab minna. Ja ehk ka kapist väljatuleku protsessi osad, jumal teab. Kirjutustehniliselt, lause valdamise poolest on tekst muidugi äbarik, seda ei tohi unustada. Ja et kriitika seda omal ajal väga ette ei heitnud, on hirmutav tõik.

«Grottaferrata palimpsest»

Sattudes ajuti lugema tänapäeva sünkmorni fantasy-kirjandust, valdab mind aga seesama nõutus, mis «Troonide mängu» telesarjagi puhul – seksistseenid ei ole seal tihti tegelikult vajalikud, need mõjuvad pigem toidu ülevürtsitamisena. Ja nagu me teame, siis liiga palju kaneeli ei ole kunagi hea. Kuigi see kirjandus ei püüa otseselt üle võtta 10-15-minutiliste pornoklippide funktsiooni (nagu püüdis Savage’i «Öökuninganna»), jääb sageli mulje, et kogu see naturalismi, rooja, vägivalla ja seksi ekspositsioon seal ongi asi iseeneses. Näitamaks meile, kuivõrd sada korda rohkem päris ja julm see väljamõeldud kvaasivõimatu maailm on.

Ja viimaks ringiga tagasi algusse. Kuna ma kõiki läbi lugeda ei jaksanud, siis ei oska ma arvata, kui mitme puhul kahe Erektori-numbri kokku 33-st tekstist olid seksistseenid süžeega ja seks konkreetse ulmeloo teemaga integraalselt seotud ning kui paljudesse olid need stseenid sisse pikitud vaid tavalise ulmeloo guilty pleasure-lisandusena, utilitaarse pornograafilise interluudiumina, mis ei pea kestma üle 10 minuti. Loodame parimat.

Aga konkreetsest vastusest sõltumata jään enda juurde, et sellise erinumbri idee on juba eos eesmärgile vastutöötav – kui eesmärk ikka on seksuaaltabude kaotamine. Pigem see getostab seksi ulmes veelgi kindlamalt oma tsooni, millel on range piirivalve. 11 kuud aastas me seksist ei räägi ja siis ühel kuul räägime. Kasvõi koos robotitega. Aga ülejäänud aja pole seksi ulmelugudesse vaja.

Selline mõttekäik (mis, ma kardan, on aktsiooni tulemiks – «seksi jaoks on meil Erektor!») meeldib mulle sama vähe kui erinevad seksuaalvähemuste teemalist ulmet hindavad kirjandusauhinnad (Lambda SF/F/H, Gaylactic Spectrum). Palun mitte valesti aru saada, neid auhindu on korduvalt võitnud mulle vägagi meeldinud kirjanike vägagi nauditavad raamatud – ja mulle on ka meeldinud, et neis on sees olnud oma geiliinid –, aga need raamatud ei ole kunagi olnud olulised eelkõige nende geiliinide pärast, vaid ikka muu ulmelise poole pärast. Kui aga «geiulmele» (mida see mõistemonstrum üldse peaks tähendama?!) on olemas omaette auhind, siis vabastab see justkui alateadlikult teiste, tavaliste auhindade nominatsioonides ühe koha: seda geivärki me siis ei hakka hindama, las seda vaagib spetsiaalne auhinnasüsteem!

Ometi kui eesmärgiks võiks olla ristivastupidine suhtumise muutus: geiliini võtmine täiesti normaalse asjana teksti puhul, mitte selle alusel teksti oma alamkategooriasse suunamine.

Juba alates 2008. aastast annab väikekirjastus Lethe Press toimetaja Steve Bermani (1968) koostatuna välja ka omaette sarja – aasta parimate geiulmejuttude kogumikeseeriat «Wilde Stories: The Year’s Best Gay Speculative Fiction». Kuigi igasuguse loogika järgi peaks need raamatud mind väga huvitama, siis ometi ei ole nende aastate jooksul kordagi tulnud pähe isegi mõtet, et peaks mõne köite neist hankima ja neid jutte proovima. Miks selline mikrogeto vaid veidi suurema ulmegeto sees? Tõtt tunnistades on huvipuuduse põhjuseks muidugi suuresti seegi, et valdavalt koosnevad nende antoloogiate sisukorrad üsna tundmatutest autorinimedest ja žanriulme asemel on sealt ilmselt suur oht saada sahmakas postmodernistlikku piiripealset literatuuritsevat enese olemasolust tähtsust täis linnafantasy’t. :)

Veel üks hämmingut tekitav opakavõitu trend, mida olen viimasel ajal ulmekirjastamises märganud, on omaette äratuntava kujundusstiiliga young adult LGBT+-teemaliste ulmeromaanide teke. Tunnistan, et neid korraks proovida on isegi huvi, aga kuna ma pole ilmselgelt ammu enam sihtgrupp, siis vaevalt seda huvi eriti pikalt jagub. Igatahes siin üks valik kaanepilte nõnda, et oleks esindatud ulme klassikaline kolmikjaotus: teaduslik fantastika, fantaasia ja õudus.

Parima ülevaate ja ootuse sisule annavad ehk kirjastajate pakutud reklaamlaused neile kolmele teosele:

SF: «Teen boys find love when their parents' NASA mission uproots their lives in this sweet debut perfect for Adam Silvera fans.»

Fantasy: «A magic-infused YA novel about friendship, first love, and feeling out of place that will bewitch fans of Rainbow Rowell and Maggie Stiefvater.»

Horror: «A trans boy determined to prove his gender to his traditional Latinx family summons a ghost who refuses to leave in Aiden Thomas's paranormal YA debut Cemetery Boys.»

Kui te nüüd muidugi ütlete, et «Grottaferrata palimpsest» oli põhimõtteliselt sama asi 11. sajandi Itaalias teismelise paavsti ja ta kroonikuõpilasest sõbra vahel, siis ega ma midagi head vastata ei oskagi.

Ameerika kirjastamismaailmas võib selle kommertslikust vaatenurgast muidugi andeks anda – selline nähtus on saanud tekkida selgelt seetõttu, et eksisteerib nõudlus, vähemasti anglosaksi keeleruumis, mida terve halvasti oskav maailm arvab, et hästi oskab, Eestist Egiptuse ja Puna-Hiinast Poolani. Ja kindlasti on need raamatud kõik hästi nunnud. Aga jälle üks – seekord siis kaubanduslik-turunduslik – geto. Iseenese nurkamängimine, kirjanduse peaväljalt vabatahtlik kõrvaleastumine. Enese tunnistamine «mitte-päris»-ulmeks ja -kirjanduseks.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.1260)