Mõned repliigid. Esiteks hakkasin otsima eelmist Erektori numbrit ja siis olin segaduses, et seda polnud 2019. aasta valikus. Tagantjärgi muidugi loogiline, sest aasta eest olime kõik kangesti jutuvõistluse lainetel ja mida kõike veel, aga kuidagi ehmatav oli see taipamine, et juba kaks aastat tagasi oli see esimene erootikaga flirtiv erinumber. Me kõik jääme vanaks ...

Ja ma olen juba unustanud, miks selle leidmine niivõrd olulisena tundus. Võib-olla seepärast, et tahtsin kaanepilti näha ja võrrelda käesoleva, 2020. aasta erinumbriga? Ausaltöeldes tekitab natuke pettumust tõdemus, et mõlemad erinumbri kaaned on küllaltki ebaerootilised.

Näiteks seesinane detsembrikuust 2019. a on võibolla midagi teistsuguse seksuaalsuse austajatele? (Meenutas mulle millegipärast kangesti Mahkra „Riisirahvast“...) September 2019.a numbri kaanepilt muutub kummalisel kombel 90 kraadi kellaosutile vastassuunda keerates oluliselt seksikamaks kui algupärasena numbri kaant ehtides.

Ja loomulikult, kui 2020.a Erektor kunagi hallil ajal FB-s välja hõigatud sai, siis oli ahvatluseks juures säherdune pilt:

Väga seksikas. (Ja samas on kõik „strateegilisemad“ kohas kas kaetud või varjus, läbides FB filtrid sirge seljaga.)

Palja rinnaga on peale mindud mõnelgi korral:

Kokkuvõttes tunduvad juttude illustratsioonid olevat läbivalt „natuke julgemad“ kui kaanepildid. Selle kinnituseks võib kasvõi eelmist Erektorit sirvida…

Ilmselgelt võib Reaktoris avaldatud illustratsioonidel ja kaanepiltidel kujutatu seksikuse ja erootilisuse üle diskuteerida veelgi ning kardetavasti läheneb hinnang sellele, kas kujutis on seksuaalse sisuga või mitte, Rorschachi testile: mõnel juhul oleks vaatajal võib-olla soovitatav meditsiinilist konsultatsiooni otsida.

Teiseks. Erootilise (või suisa pornograafilise – vaidlus piiri üle jäägu minust targematele) sisuga element on ilukirjanduses mu meelest selline kahe otsaga asi. Erootika (pornograafia) kui eesmärk omaette tekitab minus mõningase kõhkluse. Ilmselt on siin mingi lapsepõlvekompleks, millele hilisemas elus on lisandunud teatud puritaanlike väärtussüsteemide tekitatud kompleksid.

Fakt on see, et läbi kunsti ja kirjanduse ajaloo on inimkeha olnud uurimisobjektiks, kujutamisobjektiks, ja me võime selle lahutada igasugusest seksuaalsusest ja tõdeda, et inimese keha on lihtsalt ilus. Ja paljas keha või (osaliselt) kaetud keha pole kusjuures ju ka üldse seksikuse ja erootilisuse mõõdupuuks.

Üldjuhul on täna nii kirjanduses kui filmikunstis seksitabud paljuski langenud. See, mis 1960-70. aastatel oli softporno mängumaa, on täna täiesti koššer mainstreamis. Kuni sinnamaani, et meile näidatakse võrdlemisi tavalistel kellaaegadel lohede ja jääzombidega vürtsitatud 8-hooajalist softporno seriaali...

Möödunud Estconil, reedeõhtuse ühisgrilli ajal, ilmus mulle külje alla keegi mitte just kõige kainemas staadiumis ulmefänn, kes kommenteeris, et olgu nende Weinbergi juttudega, kuidas on, aga vot seda seksi on liiga palju. (Võibolla ma ise seetõttu ei kirjutanudki Erektorisse, et mul on vaja oma mainet natuke parandada...?) Nii et ilmselt oleks asjakohane siin ka siis mingi üldisem mõõdik välja öelda – mu meelest on erootika ja seks ilukirjanduses ja filmis täiesti omal kohal kui see on sisemise loogika järgi oluline, vajalik, omab loo seisukohast mingit kandvat rolli. Ja selleks, et „asi toimiks“, ei pea ilmtingimata seda otse, lähikaadris näitama, teinekord toimub „ütlemata jäetud“, aga ilmselgelt toimunud akt samaväärselt. Aga mulle nagu päriselt ei sobi lood, kus seks ongi asja eesmärk, sisu, mõte, olemasolu põhjus.

Lõpetasin äsja Richard K. Morgani „Altered Carboni“ lugemise. Ja kes pole lugenud, siis olgu üllatusmomendi leevendamiseks öeldud, et seal kirjeldatud seksuaalaktide stseenid on ilmselt ka võrdlemisi detailsed. (Kõik sõltub mõõdupuust ja kogemusbaasist, eksole.) Ja samuti keskendub suur osa tegevustikust mõne sajandi kaugusel tulevikus seksitööstusele. Nii et pole midagi uut siin ilma peal.

Kolmandaks. Aprillikuu 2020.a  Reaktori numbri autorid jagunevad kaheks. Minu respekt nende ees, kes sirgelt oma (olgu või kirjaniku-) nime on alla kirjutanud. Aga pseudonüümidesse nagu Miina Vagiina, Uku Õnnetõlv, Agrafinija Ihamaru jt ei oskagi kuidagi muud moodi suhtuda, kui et mingi siseringi nali, millest ma aru ei saa...? Eelmises numbris päris seda nagu polnud. Et kui on piinlik oma tuntud (pseudonüümi) nime all avaldada, miks siis üldse? Olgu – vaba maa, vaba rahvas. Sõna on ka vaba :)

Neljandaks – läheks siis lugude juurde...

Või tegelikult ei läheks kah. Ma hakkasin samavõrra sirge seljaga juttudega pihta. Ja tuleb tunnistada, et tegelikult oli isegi esimestes loetud tekstides mingi seksikõrvane narratiiv täitsa olemas. Aga mu taluvuslävi sai võrdlemisi kiiresti ületatud. Mul sai lugedes jaks otsa kusagil pärast kolmandat läbiloetud lugu. Ma vist püüdsin lugeda ka neljandat, kuid mälu juba sellel kohal tõrgub. Käsi enam ei tõusnudki.

Miks? Võibolla peitub asjaolu justnimelt selles, et siin on lugudel seks/akt eesmärk omaette, ja lugu (mis, ma möönan, on täiesti olemas) jääb teisejärguliseks. Ulmeline idee on ju täiesti olemas juttudes „Ei inimene ega mutant“, „Gise lunastus“ ja „Coitus Interruptus“. („Gise lunastuse“ kohta kasutaksin isegi mõtet, et see on täitsa nutikas lugu.) Aga see on justkui rosin seal Tootsi mõttelises kringlis, mida paraku peab noaotsaga taga ajama. Et kui lõpetuseks pöörduda eespool viidatud „Altered Carboni“ võrdluse juurde, on tolles teoses esiplaanil sootuks igavikulisemad küsimused. Isegi kui mõnelgi korral nendesse läbi seksiprisma sisenetakse.

Kokkuvõtteks siis tõdemus, et ma pole sihtrühm. Samas ei tahaks autoritele kuidagi jätta sellist (õõnsat) moraliseerivat muljet (Erektor on projektina, harjutusvõimalusena absoluutselt omal kohal), vaid julgustaks ikka oma lugudes ka seksist kirjutama. Ja kui seda suudetakse teha tüüpilisi klišeesid vältides – noh, seda parem.