HÕFF on minule alati olnud Estconi järel teine aasta kõige olulisem sündmus. Lootsin seega veel viimase hetkeni, et ehk lükatakse see võrku kolimise asemel edasi sügisesse. Sest HÕFF omas kodus virtuaalselt ilma sinna juurde käiva melu, suhtluse, Haapsalu vanalinna ja laupäevaste spontaansete grilliõhtuteta pole päris see õige festival mida ootan. Kuid küllap ei lubanud varasemalt sõlmitud lepingud ning ostetud filmiõiguste ajad sellist vangerdust ning parem siis juba virtuaalnegi kui üldse mitte midagi.

Esimese hooga olin ma HÕFF-i virtuaalsest programmist üsna rabatud, sest tundus nagu oleks pandud kohe alustuseks seitse filmi kattuvale ajale. Natuke hiljem sain Kalveri abiga siiski enda eksitusest aru ning selgus, et tegelikult võib filme käivitada täiesti suvalisel ajal. Jäime sellest hoolimata võimalikult palju programmi järgnevusele truuks ning vaatasime asju võimaluse korral nii nagu nad ajakavas olid määratud.

Kasutan mitmust, sest õige festivalimelu saavutamiseks organiseerisime umbes viie-kuuekesi üle interneti käiva ühisvaatamise, kus panime Teliast jagatava pildi oma kodudes telekate ekraanidele ning suhtlesime mikrofonide vahendusel üle Discordi. Hoolimata pisikestest tehnilistest viperustest nagu kohatine pildi hakkimine ning vahetine hääle ära kadumine oli see isegi võimalik. Päris täielikku festivalil viibimise see poolik virtuaalne lahendus muidugi ei andnud, aga omajagu juurde andis kindlasti ning andis ka võimaluse filme jooksvalt rifftraxi-stiilis kommenteerida, mida päris kinosaalis üldiselt teha ei saa, kui tegemist pole päris südaöise väikese saali B-kinoga, kus võib endale tavaliselt suuremat vabandust lubada

Esimene HÕFF-i päev osutus filmide osas pisikeseks pettumuseks. Hea HÕFF-i traditsiooni kohaselt suutsime me koos kaasvaatajatega valida ka seekord ühed nõrgemad fimid ning ignoreerida märksa paremaid. Alustamise vaatamist festivali avafilmiks oleva “Tule issi juurde”. See üritas olla midagi varasemate aastate „The Guesti“ või „Free Fire“ stiilis (filmide mida olen ka hiljem korduvalt üle vaadanud) aga kahjuks ei suutnud see nende kahe kõrgusele ligilähedaseltki tõusta, millest on omajagu kahju sest potentsiaali seal oli. Liiga aeglane algus ning kuidagi ebarahuldav lõpp aga tõmbasid hoo maha ning vaadates oli pidevalt tunne, et mitmete asjadega ei julgetud või osatud lõpuni minna. Näiteks tapeti ohtralt eelreklaami saanud mõrvarlik kääbus väga kiirelt maha ning segaseks jäi ka mis teema oli nende imelike kohalike politseinikega?

Ka “Surnukuuri lood” mis oli üks vaatajate lemmikuid ei suutnud mind ning kaasvaatajaid kohe kuidagi käima tõmmata. Tegemist oli siis antoloogiafilmiga kus surnukuuri omanik räägib sealt tööd otsivale tüdrukule viis õuduslugu mis kõik kannatasid minu arvates tugeva ideede puuduse käes. Siin võib olla ka probleemiks, et olen elus lugenud väga palju õuduslugusid ning vaadanud sadu lühifilme ja kümneid sarnaseid antoloogiaid ning see on minu jaoks lati juba ehk liiga kõrgele seadnud. Ehk ükski neist ei suutnud väga üllatada või kaasa haarata ning puändid olid liiga etteaimatavad. Või puudusid need sootuks – näiteks esimene lugu kujutas endast üsnagi sirgjoonelist stseeni, sellest kuidas peldiku kapist tuleb kaheksajalg ning sööb tüdruku ära ning sellega ka soojenduseks mõeldud episood lõppeski. Ning kuigi järgnevates lugudes üritati rohkem lugu sisse panna kippusid ka need komberdama üle klišeede ning kändude ja mis mind tegelikult eriti häirima hakkas oli kõigi lugude suvalisus. Ehk siis neil puudus igasugune ühendav lüli või teema ning pigem tekkis tunne, et surnumatja loeb lihtsalt ette omaenda nooruses kirjutatud amatöörlikke õudusjutte, mis ulmeajakirjade toimetajad viisakalt ent otsustavalt tagasi lükkasid. Ainuke mis seda nõrkade b-lugude kuhja päästis oli ehk kohatine tahtmatu huumor. Mind ajas näiteks pidevalt naerma kui üritasin ette kujutada kuidas käheda häälega surnukuurimatja räägib väikese lapse kirstu kõrval hämaras ruumis nussivatest tudengitest või plahvatavatest peenistest. Kui filmi tegijatel oleks olnud oidu seda ka reaalselt rakendada ehk pannagi vanamees kõiki episoode narreerima oleks ilmselt saanud hulga veidrama ning võibolla edaspidi ka kultuslikuma asja

Méliès D’Argent lühifilmide võistlusprogrammis polnud samuti mitte midagi rõõmustavat. Nii „Lumehelbekestes“ kui „Kahes kehas rannas“ mattis sotsiaalne kriitika, feminism ning kunst loo enda alla ning vaadata oli üsnagi tüütu. Eesti film „Reiv“ oli visuaalselt väga ilus, aga kahjuks oli sinna unustatud süžee kirjutada, mistõttu muutus see aegamööda ülemäära töötuks halva narkotripi kirjelduseks. „Kohustus“ oli lihtsalt kohutavalt veniva alguse ja etteaimatava puändiga, võidufilm „Downid ja surnud“ jättis külmaks ning „Naeratused“ suutsin õlut tuues poolenisti maha magada. Nõrk on see lühifilmide tootmine, nõrk! Ning kui „Surnukuuri lood“ suutis mind vähemalt paaris kohas tahtmatult naerma ajada. Kohati tundus, et oleks vaja olnud vaid vähe, et mõni episood heaks teha, aga nende lühifilmide puhul ei leia ma praegu küll ühtegi pehmendavat asjaolu.

Peale Méliès’i kuulasime ära veel päeva kokkuvõtte, kus tundus, et Ralf jagas üleüldiselt minuga sarnaseid muljeid, sest ta oli oma arvamust avaldades sama diplomaatiline kui poliitik valitsuse pressikonverentsil ning Portugalis tehtud “Mutantide rünnak” sai ette võetud ilma igasuguste ootuste või lootustega. Ning võibolla oleks see osutunud isegi kogu päeva päästjaks ning parimaks filmiks, kui me oleks sinna ka subtiitrid külge saanud. Miskil põhjusel keeldus aga tõlge pildi alla ilmumast ning seega vaatasime „Mutante“ originaalkeeles, üritades seejuures pidevalt mõistatada mida tegelased v küll seal öelda võiksid. Kohati polnud see isegi väga raske, aga väsimus ning üksikute väga lahedate stseenide vahel olevad pikad ning mõistetamatuks jäänud dialoogid tõmbasid hoo maha ning minul vähemalt hakkas lõpupoole ka silm kinni vajuma.

Kuna minule ja Kalverile langes kunagi aastate eest osaks au võtta kahekesi osa kõige esimesest HÕFF-i filmiviktoriinist, siis oleme püüdnud sellest ka kõik järgnevad aastad osa võtta ning ajasin end juba varakult arvuti taha ning tõmbasin vajalikud programmid tööle. Esialgu paistis, et mul on esimest korda reaalne võimalus seda isegi võita, sest selle aasta küsimused paistsid silma oma erakordse lihtsusega, püsides eesti filmikunsti ajaloo asemel mulle märksa rohkem südamelähedase klassikalise õudusfilmi lainel. Kahjuks sõi aga tehniline probleem selle võimaluse juba eos ära. Nimelt selgus, et küsimused ja vastused olid ühe küsimusega nihkes ning kogu viktoriin muutus õnnemänguks, kus õigesti vastamine pigem vähendas võiduvõimalust kui tõstis seda. Aga ma ei lasknud sellel äpardusel väga tuju langetada, sest ega viski sel aastal mängus polnud ning omaenda juttudega raamatuid ma võita poleks nii ehk naa soovinud.

Peale viktoriini oli väike suitsupaus ning programm jätkus vestlusprogrammidega kus ühes rääkis Jürka minuga „Tondilaternast“ ning teises küsitles ta Mart Sandrit ning Indrek Harglat. Tehnilisi viperusi jagus ka neisse, eriti Mart Sandri ja Hargla paneeli ning kuigi mõlemas sai ehk liiga palju keskendatud kirjanduse asemel õudusfilmidele, siis õnnestusid need minu arvates hästi ning loodan, et minu ja Jürka juttu oli sama huvitav kuulata kui minul oli Sandrit ja Harglat.

Riho Välk jälgib koos kalaga olukorda

Olles kohustused HÕFF-i ees täitnud sai taas keskenduda filmidele ning esimesena võtsime järelvaatamisele algselt esmaspäevases programmis olnud „Väkeste luupainajate“ nimelise rahvusvaheliste luupainajate programmi. Raske öelda kas asi oli selles, et sinna programmi sai võtta lisaks Euroopale ka ülejäänud maailma filme või mitte aga minule meeldis see kogumik Méliès’ võistlusprogrammist mitu korda enam ning eriti tahaks esile tõsta zombie pead kotis vedava mägironija-samurai lugu ning kõige viimast lühikat võibolla mitte kõige pädevamatest, aga see-eest hingega oma tööd tegevatest superkangelastet.

Laupäeva esimeseks filmiks valitud “Mees ilma näota” oli huvitav segapuder slasherist, üleloomulikust õudusest, rednecki õudusest ning veel millestki ebamäärasest ja raskelt defineeritavast. Tundus, et korraga võeti ette liiga palju teemasid ning neid ei jõutud lõpuks ühtegi päris selgelt välja vedada. Filmi kõrghetkeks jäid seetõttu minule kohalikud ambaalid ja hullud ning eriti majaomanik enda “grupipano” naljaga, mis oli üllatavalt vaimukas ning mul on siiralt kahju, et sellest ei tehtud kogu filmi lõpuni läbivat nalja.

“Neetud” osutus väga hästi lavastatud ja filmitud noorteõuduseks, kus oli võetud kõvasti eeskuju Hitchcocki „Rear Windowsist“ ning ilmselt oleks see film mulle 10-20 aastat tagasi väga meeldinud ning kogu HÕFF-i lemmik olnud. Praegu aga olen ma juba liiga vana ja liiga palju sarnaseid filme näinud. Ehk siis taaskord hakkas varasem vaatamispagas elamust matma ning pidevalt tekkis tunne, et olen seda palju kord ka varem näinud ning tekkis igatsus millegi värskema järele.

“Värv ilmaruumist” vaatasin ise vaid poolikult, sest oli vaja vahepeal poes käia aga sest polnud ka probleemi: olin seda filmi juba varem näinud. Kahtlemata on tegemist ühe HÕFF-i parima filmiga, kus oli hästi õnnestunud atmosfäär ning silmale ilus pildikeel. Originaalse looga käidi küll üsnagi vabalt ringi aga kuna üleüldine Lovecrafti vaim suudeti säilitada olen selles osas pigem leebe. Samuti olin ma tegelikult üllatunud kui hästi Nicolas Cage veider karakternäitlemine siia filmi sobis. Tema täiesti sõgedad ja ootuspärased hullumishood tundusid üleüldise maailmaga väga hästi sobivat. Ning see, et Nicolas Cage tegelane pidas laamasid tundus täiesti loomuliku asjana. Tavalisemad loomad, näiteks lambad, oleks tema karakteriga hulga vähem sobinud ning isegi ebaloomulikum olnud.

Päeva lõpufilmiks sai valitud “Õiglus” mis osutus selliseks tubliks eesti oma isikliku Neil Breeni toodanguks, kus kohutavalt amatöörlik süžee, veelgi kohutavam näitlemine ning kohmakad erieffektid lõid mõnusalt campi terviku. Sedalaadi filmi võiks päris vabalt Kapten Alexi teinud ugandalastele tagasi saata, et vaadake oskame meie ka kui tahame

Pühapäeval oli mul selg juba pikast diivanil vedelemisest kange ning hakkasid ilmnema ka esimesed festivalipohmaka tunnused. Tundus, et kõik mis vähegi vaadata kõlbas on juba nüüdseks nähtud ning esimeseks täispikaks filmiks valitud valitud Võõras, paistis seda arvamust vaid kinnitavat. See oli pildilisest küljest meeletult ilus visuaalorgia aga mida kauem film kestis seda paremini oli aru saada, et filmilavastaja ei saanud ilmselt ka ise ka aru mida ta teha tahab. Suure kunsti hais tuli liiga tugevalt juurde ning mõned kohad pöördusid tahtmatult naljakaks, kuna vint keerati liiga üle. Näiteks isotoopide või mis iganes arvude maagia oli esmakordselt huvitav aga lõpupoole, kui peategelane hakkas neid morses vastu letti koputama, muutus kogu teema juba iseenda paroodiaks ning võttis salapära loomise asemel hoopis valju häälega naerma. Samamoodi muutus absurdihuumoriks kogu aevastamise liin ning täiesti meelevaldselt juurde poogitud lameda maa jutt oli suisa piinlik. Ning kui sinna lisandus veel ka kogu kadunud isaga arvete õiendamise teema oli selge, et omaneda isiklikud arveõiendamised ning zajoobid said seekord filmiloomise ambitsiooni üle võitu.

Mina oleks Võõraga ilmselt ka HÕFFi lõpetatuks kuulutanud aga Kalver soovis veel üht filmi vaadata ning ma olen talle äärmisel tänulik sest muidu oleks mul ilmselt kogu selle hõffi üks absoluutseid lemmik filme nägemata jäänud. Ka selles künti  analoogselt Võõrale hoolega solipsismi ja absurdi vagu aga seda tehti niivõrd teravasse musta huumori pakitult, et mügisesin mõnust algusest lõpuni. Ehk siis selle asemel, et esitada teemat aeglaselt ning võimalikult diibilt keerati kõik nupud äärmuslikku maksimumi ning tulemus oli uskumatult hea. Aga eks minule andis väga palju juurde ka see 80nendate porno, actioni, sarjade jms asjatundlik trööpamine Näita Metsavanale kunsti palju tahad, tema vaatab ikka sõgeda 80nendate trashi suunas.

Headest asjadest meeldib mulle tänavune HÕFF-i treileri väga hoolimata asjaolust, et see on vist kõigi aegade kõige odavam treiler kus pole püütud mitte ise mingit klippi lavastada, vaid kleebitud lihtsalt hulk ägedaid ning wtf-stseene erinevatest HÕFF-il linastuvatest filmidest ühtekokku. See kompott aga töötab aga üllatavalt hästi ning neid klippe polnud tüütu vaadata isegi viiendal-seitsmendal korral.

Kui nüüd kuidagi seda ebatavalist HÕFF-i tervikuna hinnata siis tuleb kogu virinast hoolimata tunnistada, et positiivset oli rohkem kui negatiivset.  Olin selle uudse virtuaalse formaadi suhtes alguses üsnagi pessimistlik ning tuleb tunnistada, et kuigi päris üritust ta asendada ei suutnud andis ka see diivanil lösutamine ja sõpradega naljaviskamine mingi elamuse kätte. Aga teist korda enam ei viitsiks ning järgmisel aastal sooviks kohe kindlasti juba päris asja saada. Kui muidugi maailm enne otsa ei lõppe.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.1067)