Illustratsiooni autor: Tea Roosvald.

„Sõda, sõda ei muutu kunagi,“ luges Tom vanalt teckilt. Ptüi! Kes iganes selle lolluse välja mõtles, ei elanud ilmselgelt just kaua. Sõda, just nagu inimkond ning kui aus olla siis ka terve maailm, muutus, ja aina jaburamaks. Üks suur jabur maailm! Maailm, kus vana erru läinud sõdur pidi hakkama saama sellega, et talle saapad jalga ei mahtunud ning iga riideese pidi omama kahte auku seljal tiibade tarvis.

Mitte, et majori kanajalad ja tiivad otseselt sõjaga seotud olid. Või vähemalt polnud nad seotud tema sõjaga. Niipalju kui ta teadis, lasi üks tema esivanematest oma DNA-d timmida, et pilk terav oleks. Ja jätkus seda va pilgu teravust kohe mitmele põlvele – koos igasugu muu juraga, mida selline geenidega plätserdamine endaga kaasa tõi.

„Väärtuslik?“ uuris Skräppy entusiastlikult.

„Mitte üks põrm,“ sõnas Tom ning viskas vidina kõrvale.

„Kahju,“ ohkas Skräppy. „Nägi päris äge välja. Selline eriti vana kraam.“

„Eks jäta siis endale, kui see sulle niiväga meeldib,“ nähvas vana major. „Mina igasugust jama kaasas ei kanna.“

Skräppy vaatas korraks majori poole ja siis sinna, kuhu vana teck maandus. „Tead... äkki jätangi.“

Vana major jälgis, kuidas noorsand jubina üles korjas, selle puhtaks pühkis ning lähemalt uurima hakkas.

Pagan küll!

Tal polnud ju mingit põhjust Skräppy peale pahane olla. See tüüp oli põhjus, miks ta veel elus oli – kui seda sai nii nimetada.

Ehk meenutas hakkaja noormees talle lihtsalt teda ennast ajast, kui ta alles sõjaväega liitus.

Majori silme eest libises läbi esimene seeru. See, kes teda „tibukeseks” harrastas kutsuda. Õudne türapea. Ai, kui hea tunne see oli, tollele värdjale lõpuks kuul ajusse kõmmutada. Vanakooli stiilis, nii et luutükid, veri ja hallollus teiselt poolt seinale plärtsatasid. See oli üks helgemaid hetki kogu selles jamas. Aga enne seda...

Major ohkas.Ta tõstis pudeli suu juurde ning tundis, kuidas lahjendatud nano-osakesed ta ajusagaratest üle käisid.

Laks oli meeldiv, kuid ei pääsenud ligilähedalegi esimesele korrale. Siis oli ta veel skaut, oma esimesel üksik-missioonil keset suurt prügilaama, täis sudu, mis tahtis hinge matta.

Sõjaväe doktori antud „vitamiinisegu“ suutis ta aju panna märkama ja talletama igat kuradima detaili. Ja nüüd ei suutnud ta neid detaile unustada, kui palju ta ka proovis.

*

Major ei tundnud, kuidas pilt ära läks, kuid ta tajus selgelt selle tagasitulekut. Skräppy oli endiselt vaateväljas, kuid oli jubina ära pannud ning tegutses tehnilisest prügihunnikust varanduse otsimisega. See oligi peamine osa aardeküti tööst: otsida kraami kohtadest, kus seda võis leiduda. Vanad mahajäetud lahinguväljad, barakid, laborid, tehased, isegi masinad – kõik võisid peita endas midagi väärtuslikku. Kuid kohe kindlasti peitsid endas ka midagi ohtlikku. Võis ainult loota, et väärtuslik ja ohtlik ei olnud sama asja kaks külge. Aeg ja see kuradima imelik maailm tegid oma töö. Loodus lõi aina uusi liike sinna, kus aga tühja ruumi oli, ning kasutas selleks kõike, mis antud kohas käepärast leidus. Ja masinad läksid rikki. Ikka tõsiselt rikki. Major, kellel oli eriti hea silm vana kasuliku tecki leidmiseks, oli näinud ka igasugust muud sellega kaasnevat jura. Tasuta lõunasööke polnud olemas ning nende omad olid enamasti kuradima ohtlikud.

Major tõmbas süljeläraka kurgupõhja ning saatis selle tolmuse maapinna poole teele. Sitt oli olla. Väike pealekas oleks olukorda kindlasti parandanud.

„Otsas!“ hüüdis ta ja tõstis demonstratiivselt pudelit.

Nooruk ei pannud seda isegi mitte märkama.

„Hei! Otsas on!“

Ikka ei midagi.

„Hei! Meil oli diil!“ proovis Tom teise nurga alt läheneda.

Seekord Skräppy peatus ja vaatas tema poole. „Seda mina ka mõtlesin, et meil oli diil.“

„Noh, ja mis siis sellega nüüd lahti on?“

Kõik ju töötas. Tavaari tuli, kõht oli täis, jooki jätkus. Sellest ajast saati, kui ta Skräppyga koos tegutses, oli elu ju täitsa... noh, lill, võrreldes eelmise eluga vähemalt.

Mis see oli? Kaks kuud äkki?

„Enesetapuks on ka lihtsamaid ja kiiremaid meetodeid,“ ütles Skräppy külmalt. Tema hääl oli kalk, ei miskit huumorit ega lapsemeelsust. Major Tom ei olnud kunagi varem Skräppyt nii tõsisena näinud. Midagi oli ilmselgelt lahti. Aga ta ei olnud midagi valesti teinud.

„No aga ma pean ju lahingus maksimumi välja panema. Sina seda ju ei tee.“

„Kas sa suudaksid mind peale lahingut kokku lappida? Ei. Kui meedik on surnud, on kõik surnud.“

See ei olnud see sõnavara, mida Skräppy enamasti kasutas. Ta rääkis major Tomi keeles, et selle läbikärssand ajule sõnum kohale jõuaks.

„Eniveis, see ei ole üldse teema. Kui sa tahad, et ma lahingus rohkem kaasa lööks, siis seda annab korraldada, aga mul ei ole vaja kaaslast, kes püsivalt pilditu on.“

„See oli ainult...“ alustas major, kuid peatus poolel lausel. Tema kotkapilk nägi selgelt, et teine päike oli loojumas. See ei olnud vaid hetk. Ta oli autis olnud vähemalt pool päeva. Just nagu see oli juhtunud nädal tagasi, kui ta lubas Skräppyle, et seda enam ei juhtu. Ja ka nädal enne seda.

No aga mis siis? Tal oli just raske lahing seljataga. Kas ta ei võinud siis end korralikult pilve tõmmata?

„Sinu otsus. Mina ei viitsi oodata, kuni sa lõpuks sellise laksu all oled, et enam pilti üldse ette ei võta.“

„See ei ole minu valik.“

Skräppy kergitas kulmu. „Kas nüüd tuleb jutt sellest, kuidas sõjaväes kõik mehed nanokräppi täis pumbati ja nendest nii sõltlased tehti? Või on sul mõni muu lugu varuks?“

Major tundis, kuidas see vestlus oli tema jaoks juba ammu üle piiri läinud. Tal oli vaja uut laksu.

„Siin on sulle valik.“ Skräppy tõstis süstla tumeda vedelikuga ja pani selle Tomi ette. Instinktiivselt haaras vana major süstla, kuid hoidis end veel tagasi. Midagi selles olukorras oli paigast ära. Skräppy silmad jälgisid teda pingsalt.

„See on kõige karmim seerum, mis ma kunagi kokku olen keeranud. Üks viimane laks ja tsau-pakaa, kuri maailm, igaveseks,“ sõnas Skräppy. „Sa võid võtta seda kui kingitust. Sinu valik. Mina lähen laagrisse tagasi.“

*

Teine päike loojus ning maailm mattus pimedusse. Major Tom istus endiselt keset tehnovälja, seal, kus Skräppy ta kokku oli lappinud, süstal käes.

Tahtis ta tõesti oma elu lõpetada või oleks ta parema meelega olnud lõkke juures oma kõhtu täitmas? Värske omletiga!

Persse küll! Skräppy teadis ju, et nanosõltuvus ei olnud midagi sellist, millest lahti sai. Inimesed surid selle kätte. Sa olid sõltlane kogu eluks ja see elu ei olnud enamasti pikk.

Ta tundis, kuidas ta hakkas vaikselt nokkima – uni saamas väsinud kehast võitu. Pildituna olek ei olnud taastanud tema energiat ega võimekust. Järjekordne tõestus sellest, kui ekstreemselt sõltuvus mõjus. Jah, kui selleks oli vajadus, suutis ta lükata oma võimed väljapoole igast ratsionaalsest ja loogilisest piirist. Aga kui selleks ei olnud vajadust?

Silmad vajusid kinni.

Pimedus… Valu… Nagu otse kuklas kõlasid surmakarjeid ning lahingumüra.

Majori keha kattus külma higiga

„Intercom - staatus!" kuulis ta iseenda häält, mis lahingust kähe.

„Mürakas - elimineeritud; Taibu - elimineeritud; Muskel - elimineeritud; Vedru – kriitiline," loetles Intercomi masinlik hääl tema tiimikaaslaste kutsungeid.

Ta ajas end rusude alt välja. Tema endagi seis oli kergelt öeldes sitt. Aga et terve tema rühm maatasa tehti – seda ei saanud ta lubada.

Röökimine Intercomis lõppes. Sidest kostis vaid kellegi rägisevat hingamist.

„Vedru! Kas sa kuuled mind!“

Ei midagi. Persse küll!

„Intercom - lokeeri Vedru!“

Tomi ämblikuvõrgus ja vilkuvale ekraanile ilmus üksik täpp. Siht, mille suunas liikuda. Vedru! Pea vastu, semu! Roomates väljus ta rusudest, küünarnukid verel, ning liikus vilkuva täpi suunas visiiril. Tõmme-tõmbe järel, lasud lendamas üle pea.

Midagi maandus temast vasakul ja peakohal lõi tehnikarusust sädemeid.

Persse!

Viimast jõudu kokku kogudes vingerdas major edasi.

„Viis meetrit sihtmärgini!“ teatas kalk hääl ta peas.

Aitäh, Intercom, aga kuidas ma sinna pääsen? Tomi teed blokeerisid varemed, jäänukid eelnevatest tsivilisatsioonidest – mant, mis kogu selle sõja põhjuseks üldse oligi. Sein tema ees oli vähemalt kolm meetrit kõrge. Iga loogika ütles, et Vedru pidi olema kohe teisel pool!

„Intercom! Vedru staatus!“

„Vedru – Kriitiline!“

Raisk. Aega uut teed otsida ei olnud.

Major tõmbas lahingturvise seljast, nende relvade vastu ei olnud sellest nii ehk naa suuremat tolku. Siis lükkas ta tiivad valmis ja surus oma hiidlinnu kannused tugevasti vastu maad. Vilumusega lõi ta randmetera välja ja tõstis selle peeglina pea kohale.

Sellele järgnes laserrelvade särinat.

Heli järgi E657, major tundis seda relva hästi. Järgmise lasu laadimiseks kulus vähemalt kolm sekundit.

Lüke. Lend üle rusuhunniku. Lühike liug.

Tiivad said kokku täpselt õigel hetkel, et pihtasaamist vältida. Järelikult oli meeskond koordineeritud – keegi pidas valvet sel ajal kui enamik laadisid.

All, rusuhunniku taga, paistsid kellegi jalad!

Major Tom tundis, kuidas klomp tuli kurku. Raisk, need olid ju tema saapad!

Nende üksusele eraldati enne lahingut tavaari, aga Vedru jalanõud olid samm liiga väikesed, majoril enda omasid aga vaja ei olnud. Niisiis kinkiski ta need ära.

Laskude särin peakohal – just nagu oodatud – lõi rusuhunnikust sädemeid.

Vedru oli kohutavas seisus. Üles vungitud noor tüüp. Üks käsi peaaegu ära rebitud, laserihaavad rinnus. Napilt, aga ikkagi elus!

Nanolapp oleks siin ainsana aidanud, kuid arstipaun oli luksus, mida polnud kusagilt võtta.

Kogu see kuradima missioon oli üks kaos teise otsa.

Persse!

Tom tõmbas välja oma püksirihma ja sidus selle ümber käeköndi, et verejooksu peatada. Vähemalt midagigi. Vedru ägas valust. Hetkeks, nagu mingis kuradima filmis, tuli ta veel meelemärkusele. „Major – minuga on vist halvasti…"

„Oota, jobu. Ma viin su siit veel...“

Lask! Lähedalt!

„Vedru – elimineeritud" teatas Intercomi kalk hääl tema kõrvus.

Järgnev oli kui aeglustatud tummfilm. Tom tõstis pea ja nägi seal oma seeru irvitavat lõusta, suitsev laserrelv käes – samuti E657. Tema oligi põhjus, miks kõik nii persse läks. Ta oli nad välja müünud! Ilge tõbras!

„Kolm...”  luges major oma peas sekundeid oma elupäevade lõpuni. Olgugi, et ta oleks tahtnud selle irvitava lõusta oma kätega sisse peksta, oli seeru liiga kaugel, et peale joosta. Laskerelva tal ei olnud.

„Kaks...“

Vedrul oli ju laser?

Raisk! Aku indikaator plinkis punast.

„Üks!“

Vedru kandis alati talismanina kaasas oma esimest leidu rusude vahelt – revolvrit vanadest aegadest. Tom oli seda korduvalt semuga koos näppinud ning nad olid isegi ühiselt sellest mõned lasud teinud. See oli tal alati...

„Null!“

Tom leidis relva, rebis selle Vedru kombe vahelt välja ja andis tuld.

Irvitusest sai üllatus. Siis vajus see sitakott kokku. Kolju, vere ja hallolluse jäänused seinal veel meenutamas kohta, kus ta oli seisnud.

*

Võttis mõned hetked toibumist enne, kui Tom mõistis, kus ta oli. Ei mingit lahinguvälja. Ei! See kõik oli vaid mälestus. Ta oli endiselt seal, kus Skräppy ta kokku lappis.

Harjumusest haaras parem käsi pudeli ning tõstis selle suu juurde. Kurat. Isegi sümboolset tilka mitte.

Küll aga märkas major, et tema käe ümber olevad sidemed olid ära vahetatud ning värsked haavad, mis enne tähelepanuta jäänud, olid ka kinni tõmmatud. Skräppy oli sel ajal, kui ta pilditu oli, ta korralikumalt kokku lappinud. Lappis ta kokku ja siis andis sellise valiku.

Mida kuradit, mees?

Skräppyl oli õigus, nii ta kaua vastu ei pea. Kogused olid muutunud järjest suuremaks ning kohalolekuga oli halvasti. Tema mõistus eksles aina mineviku radadel, justkui proovides leida lahendusi olukordadele, mis olid juba ammu kivisse raiutud.

Mis variandid tal olid? Kas süstal või... hoida sõltuvust kontrolli all? Sellest lahtisaamine oli praktiliselt võimatu, sama võimatu, kui saada lahti mälestustest, mis tundusid tihti ehedamad ja rohkem päris kui reaalsus. Sõltuvuse kontrolli all hoidmine tähendanuks aga igapäevast võitlust iseendaga.

Kellele oli selles maailmas vaja elus kibestunud sõltlasest ekssõdurit?

Oli tal üldse veel millegi nimel võidelda?

Major Tom vaatas süstalt ja tema silmis tekkis lootuskiir. Ehk oli see parim, mida ta veel elult oodata oskas.

„Khhroooccchhkkk!!!“

Kotkapilk aktiveerus, meeled tõmbusid hetkega erksaks.

Persse!

See oli kurikure hüüd ja see lind ei olnud naljaasi. Majori lähedal vedeles veel eelmise linnu laip, selle pikk nokk täis nõelteravaid hambaid. Nad olid leidnud nende võimaliku pesa.  Põhjus, miks Tom nii katki oli, oligi nendega võitlemine.

Kas üks lind oli olnud pesast väljas, kui nad selle maha võtsid? Ja oli nüüd leidnud Skräppy, kui too tegi leitud munadest omletti?

Hetkega oli major püsti, randmetera väljas, lendamas tuulekiirusel laagriplatsi poole.

*

„Skräppy!“ Laagris ei paistnud esmapilgul kedagi. Ju oli lähenev major hiidlinnu ära peletanud. Nooruki keha vedeles siruli maas. Tema rindkeres sügavad vaod. Ümber vereloik.

 „Raisk. Kuhu ta läks?“ Major Tom ei pidanud teadma, millega ta vastamisi pidi astuma, ainult seda, mis suunas see oli.

Vastuse asemel pöördusid Skräppi silmad pahupidi.

„Persse! Persse! Persse! Ära nüüd pilti küll tasku pane!“

Laagriplatsil oli Skräppy kott ning selles olid ravimid ja lappimisvahendid. Major haaras selle ja proovis meelde tuletada kõike, mida Skräppy oli tema lappimiseks kunagi teinud. Nad olid koos olnud vaid kaks kuud, aga põhjusi meditsiiniliseks sekkumiseks oli olnud palju. Kahjuks oli ta enamikel kordadel olnud kas pilditu või laksu all.

Kott nina ees, hakkas ta seda läbi sobrama. Nii, haavad tuleks puhastada, et olla kindel, et infektsiooni ei tule. Kinni suruda. Õmblema vist ei pea? Aga äkki peab kah?

Oot, mis see on?

Ta käsi tõi Skräppy kotist välja nanolapi. Ta isegi mitte ei teadnud, et tüübil selline varandus kaasas oli. See oli nagu iseparandav plaaster – kindel tulemus, mis eemaldas kiiresti pea kõik tervisehädad. Sõjas oli see populaarne ja mitte ainult kiire tulemuse pärast. See oli tehtud nanoosakestest. Tom oleks saanud selle ära riivida, lahjendada, ning see oleks andnud mitu laksu. Juba sellest mõttest piisas, et majori süda hakkaks kiiremini lööma.

Pole ka ime, et ta selle olemasolust midagi ei teadnud. Ta oli sõltlane. Ka ta ise poleks end piisavalt usaldanud.

Kiire pilk Skräppyle näitas, et olukord polnud kiita. Ta oli kaotanud palju verd ja läks näost järjest kaamemaks.

Iseendaga võideldes aktiveeris Tom nanolapi pakendi ja surus plaastri haavale. Riidelaadne toode lõi väikesed kombitsad kehasse ja tõmbas end selle külge kinni nagu parasiit peremeesorganismi, seejärel justkui selle peale ja sisse sulades. Peagi ei olnud enam võimalik tuvastada, kus lõppes plaaster ja algas inimene.

Ta oli teinud kõik mis ta teha sai.

Nüüd ta istus ja ootas. Relv ründevalmis ja meeled ärksad.

Juba varsti võis näha Skräppy näos rohkem värvi.

See oli hea märk, aga kindlasti mitte ilus vaatepilt. Nooruki keha koosnes peamiselt armidest ning see, kuidas erinevas toonis jupid samal ajal elumärke näitasid, oli kuidagi õõvastav – justkui keegi elustaks monstrumit, mis pandud kokku mitme inimese kehast. Niipalju kui major teadis, siis sealt see Skräppy meedikuamet alguse saigi – eneselappimisest. Vajadusest selles jaburas maailmas kuidagigi ellu jääda.

*

„Ma olen juba pikalt puhanud, nüüd on sinu kord,“ sõnas Skräppy ja ajas omletti näost sisse. Söögiisu oli hea märk, kõik teadsid seda, aga ikkagi...

„See lind võib endiselt kuskil läheduses olla, ja pealegi, sa ei ole päris terve.“

„Meedikuna... lubagem meelde tuletada, et ka sina mitte,“ naeris Skräppy. „Ära muretse, küll ma lärmi löön, kui midagi märkan.“

„Aga...“ major ei olnud veel valmis oma mõttest lahti ütlema. Pealegi tundus talle, et neil oli justkui vestlus enne pooleli jäänud. Osa temast tahtis vabandada ning lubada, et ta enam nii ei tee. Teine osa aga teadis, et tema sõnu ei saanud usaldada.

„Mul on hea meel, et sa tagasi oled,“ muigas Skräppy mugimise kõrvalt. „Kõik on okei.“

„Olgu siis.“

Kergendustundega tõmbas lindmees ennast tule äärde kerra, pilt omletti mugivast reisikaaslasest silme ees.

„Head isu, Skräppy, sa vana tõbras,“ sõnas major unne vajudes. „Ära rohkem nii tee.“

Skräppy noogutas.

Ta vaatas oma sõpra, kes paistis oma deemonitega maadlevat ka läbi une.

Ehk ei olnud palju, mida ta majori jaoks teha sai, kuid see ei takistanud teda proovimast.

Veel üks pilk magavale kehale.

Sügav uni, väga hea.

Vaikselt liikus Skräppy laagriplatsi ääres oleva raudrahnu juurde.

„Pssst, Nuudel,“ sosistas ta.

Rahnu tagant piilus välja konstruktor-madu – roomaja, kelle keha juppe hoidsid omavahel koos magnetjõud. Üks juppidest ei olnud enam originaal – selle asemel oli ammune helimängimise instrument.

„Hästi ajastatud.“ Skräppy silitas ussi pead. „Homme saame sind ehk ka majorile tutvustada, aga teeme nii, et seda möiret sa enam kunagi ei mängi. No nii igaks juhuks.“

Madu noogutas. Siis vaatas Skräppyt altkulmu.

„Ah, et poleks ta appi tulnud?“ sõnas Skräppy. „No eks ma oleks end ise kuidagi kokku lappinud. Ma olen ju ikkagi professionaal eneselõikumises ja -lappimises, eksole.“

Ta heitis pilgu magava Tomi poole.

Esimest korda kahe kuu jooksul oli major millestki päriselt hoolinud.

Millestki, mis ei olnud ennasthävitav.

Sellest piisas.