Pealikupuhkus on läbi ning aeg vastu loodetavasti suurt, aga kindlasti ebakindlust täis suve uuesti Reaktori kallal nokitsema asuda. Puhkus kulus ära, aga tuleb möönda, et raske on end tagasi reele upitada. Puhkused on toredad, aga viivad tööharjumuse nulli ning lisaks on meil ju harjumatult ärevad, üksildased ja segased ajad. Võimalik, et siin mängib rolli ka isiklik kohati hapravõitu ja kurvameelsusele kalduv psüühika, aga vabadel päevadel tundub kõike mõttekam pool päeva magada ja teine pool päeva niisama vedeleda.

Seda kõike arvesse võttes on mul raske rooska anda arvustajatele, kes ei tahtnud mahukat eelmise kuu erinumbrit väga arvustada. Kas loobuti üldse või arvustati osaliselt. Aga loomulikult on veidi kurb, sest arvustused on mitte ainult Reaktori ühed kõige loetavamad, igihaljamad ja populaarsemad kirjutised, mis koos juttude endiga korjavad ihaldatud klikke ka aastaid pärast avaldamist (ma ju näen statistikast, mida ja millal loetakse), vaid nende vastu on suur huvi ka kirjutajatel endil. Kuna me kellelegi raha ei maksa, siis on see üks viis, kuidas töö- ja sõrmekulumisvaeva autoritele hüvitada: saavad tagasisidet. Lisaks peaks arvustuste rubriigil olema ka hariv ja silmaringi avardav, õpetlik element. Mis õnnestus hästi, mis halvasti, millele teinekord rohkem tähelepanu pöörata ... See hariv element huvitab, muide, ka peatoimetajat ennast, sest ma iga kord neid arvustusi üles pannes ja läbi lugedes õpin midagi uut ja huvitavat, lisaks saab alati kinnitust tõik, et nii palju kui on inimesi, on maitseid ja arvamusi. Tihtipeale pean ma korrigeerima oma (eel)arvamusi ning nentima, et ega me inimestena üksteist ei tunne. Küll teeb Weinberg maatasa loo, mille puhul ma eeldasin, et see võiks talle meeldida ja kord saab mõni lugu Hallastelt sellise kiitva hinnangu ja hinde, et paneb lausa kukalt kratsima: eeldasin hoopis midagi muud. Eeldamised ja arvamused on aga teadagi pekkiminekute vanemad, nii et püüame neist siis loobuda.

Ühesõnaga, kahju. Väga kahju. Aga kedagi süüdistada ka ju väga ei saa, sest erinumber oli tõesti mahukas, aga selgesti ka nišikas. Kui ikka ei ole seda soont sellise kirjanduse jaoks, siis ei ole. Ja energianappusest ja tusameelest saavad ju ka vast kõik ka aru. Aga probleem jääb, et meil on arvustajaid vaja. Ulmekirjanduse BAAS-i näitel on ju näha, et arvata ja hindeid jagada inimesed tahavad. Kes ei soovi endale püsivat kohustust võtta, sellele võib lohutuseks öelda, et ka paar korda aastas laekuvad arvustused oleksid igati teretulnud ning kes arvab, et: "Ah, mis mina nüüd ...", sellele võiks öelda, et kirjutatakse ju ikka lugejale, mitte "arvamusliidritele". Aga näiteks Sulbi oma arvamusartiklis osaliselt arvustab ka juttusid ennast, nii et kamba peale, jupphaaval saab enamik juttusid ka arvustuskillu kätte.

Siit ka vaja lugejatele südamele panna mõte, et ega alati ei peagi arvustama tervet numbrit. Arvustada võib täiesti vabalt ka ainult ühte juttu, mis kas meeldis, ei meeldinud üldse või tekitas mõtteid. Näiteks Tea Roosvald oli väga tubli ja arvustab selles numbris kolme Erektori juttu. See on täiesti sobiv ja hea panus. Mida see kooliõpetaja Laur ütleski, et kui tervet ei jaksa, tee pool ... Lisaks avaldame hea meelega ka varemilmunud tekste ning näiteks blogides ilmunud arvustusi, kui me neist vähegi teadlikud oleme. Näiteks Kalmsten, kes ka ise Erektorisse kirjutas, arvustas teisi kirjutajaid oma blogis. Panime ta teksti pihta ja serveerime uhkelt osana meie numbrist, sest arvustustega on tõesti viletsad lood.

Ehk siis kokkuvõtteks: jumala eest, palun arvustage.

Seekord on võimalikele arvustajatele pakkuda lugemiseks neli juttu. Juttude osas on seekord korralik skoor. Neid on seekord kokku neli, vist küll igale maitsele midagi ning lugemist jätkub tükiks ajaks. Ma ei viitsigi "ühikute arvu" pärast nukrutseda, sest Reaktori selgrooks ongi minu arvates jutud. Esimene on Peeter Helme "N nagu nemad", militaarne ja maailmalõpuhõnguline jutt nagu talle hingelähedane. Järgmisena on Erkki Viljaranna "Tundes kurja hingust", mida kaunistavad autori enda illustratsioonid. See on veidi mahukam lugemine, mälu järgi ütlen, et seal oli üle seitsme tuhande sõna ... Illustratsioonid tekitasid minus kohe ka elevust, sest miski nende stiilis ja väljanägemises, kuhtunud seepiatoonis ja sürreaalsuses haakis ennast väga tugevalt minu ilumeelega. Siiralt loodan, et Erkki teeb meile kunagi ka selles stiilis paar kaanepilti.

Siis veel "Veel üks lahing, tibuke!", veel üks militaarne olustikupilt ning siis "Kevadhommik Setomaal", mille kirjeldamiseks mul puudub võimekus. Ütleme nii, et tegu on ühe meeleoluka külaelu-stseeniga, kust, mm, noh, ei puudu ka näiteks hermafrodiidid.

Artikleid on ka. Hallaste ei kirjutanud Erektorile arvustust, aga luges ja mõtiskles "Ajaratta" (The Wheel of Time) üle. Kuivõrd sellest tehakse varsti telesari (loodetavasti parem kui "Troonide mäng" oli), siis heidab Tõnis pilgu küsimusele, et milline võiks "Ajaratta" saatus olla "Troonide mängu" järellainetuses. Brutaalselt otsekohene, aus ja otsekohene "Troonide mäng" võlus nii raamatutes kui esimestes hooaegades sellega, et ei pakkunud turvalist eskapismi, vastupidi. Kas "Ajaratas" on liiga siivas?

Kalveri õnnesoovid saab sel kuul endale Vincent Price. "27. mail 1911. aastal sündinud Vincent Leonard Price jr. on täpselt sel tasemel tegija. Ligemale kuuskümmend aastat filminäitleja staaži ikkagi. Natukenegi žanrifilmide sõber tunneb Vincenti muidugi une pealt igast asendist ära. Vunts, sätitud seong ja veidi altkulmu heidetud pilk," kirjutab Kalver.

Raul Sulbi kirjutab aga eelmise kuu erinumbrist. "Pigem hakkasin muretsema, et kas Reaktorile tavakuudel laekuvates kaastöödes on seksistseenid, seks teemana pigem mitte-oodatud ja sellised tekstid soovitatakse jätta erinumbrit ootama? Loodan, et mitte," küsib Sulbi. Võin vastata, et mure on alusetu, teemasid me ei tsenseeri, kui need just kehtiva seadusandlusega vastuollu ei ole, ja ükski teema pole rohkem või vähem oodatud kui teine. Erinumbrid pakuvad lihtsalt vaheldust ning võimalust teha temaatilisi Reaktoreid, mida valmistatakse kauem ette kui teisi. Aga huvitavaid küsimusi viskab Sulbi teisigi õhku, nii et tasub kindlasti lugeda. Muuhulgas tekitas Sulbi artikkel minus taaskord teatud alaväärsuskompleksi, sest ... Kuigi kirjandusteadust õppinud, pole ma sellega kunagi viitsinud tegeleda ning mingeid ulmeteadlikke, kogumiku eessõna väärilisi juhtkirju pole mul küll lugejale pakkuda. Et ... Et ma nüüd ei teagi.

Aga samas võib Sulbi artiklist välja lugeda, et Erektor kannatab võrdlust nii "Troonide mängu" kui "Altered Carboniga", nii et maailmatasemel värk ju siiski, ikkagi!

Enam-vähem sama rada tallab ka Weinberg, kes seekord juttude arvustamise asemel arvustas samuti erinumbrit ennast. Kriitiliselt. Väga kriitiliselt. 

Kuna mitmed arvustajad hüppasid sel kuul kuidagi alt ära ning Erektori autorid jäid suuresti väljateenitud tagasisidest ilma, siis püüame seda ootamatult esilekerkinud kivi oma kapsaaiast välja kangutada parimates "Tõe ja õiguse" traditsioonides ning leiame järgmiseks kuuks erinumbrile rohkem eriarvustajaid. Soovid ka kaasa lüüa? Kirjuta meile toimetus@ulmeajakiri.ee, suhestu meiega Facebookis või kirjuta mulle erakiri aadressil triinloide@gmail.com, kui soovid. 

Ulmestaar on seekord Pronto ja kaanepildi autoriks (ilus, eks?) on Kadri Umbleja.

Tervitades
Triin & toimetus

Kaks ulmega absoluutselt mitteseotud kassipilti, et inimestel tuju paremaks teha. Lisaks on Samil homme sünnipäev.