„Kõik algas normaalselt ... Vist ...” Major vajutas diktofoni kinni, vajus korraks mõttesse ja küsis endalt pea hääletul sosinal: „Kelle jaoks ma seda salvestan?”

Ta pilk libises üle ümbruse. Kõrghoone kahekümnendast korrusest oli järel vaid kaks seina, mis moodustasid enamvähem tuuletu nurga. Puudusid nii lagi kui selle kohal kõrgunud korrused. Kadunud mingi plahvatuse mõjul. Lööklainest. Raketitabamusest. Gravitonpommi kärgatusest. Kes seda enam teada võis. Major suunas pilgu oma krobelistele ja murenenud nahaga kätele. Peamiselt selleks, et mitte vaadata kaugusesse, kus hallide pilvede all jätkuv sama tooni varemeteväli ulatus kilomeetrite kaugusele. Pildi monotoonsust katkestasid vaid üksikud suitsusambad ja siin-seal vilksatavad tuleleegid. Tegu võis olla nii surevas linnas spontaanselt puhkenud kahjutulede kui ka Nende laagritega. Vahet polnud.

Ise ei söandanud major enam tuld süüdata. Viimasest rünnakust ja viimaste meeste langemisest saadik oli major toitunud vaid allesjäänud konservidest ja joonud vett nüüd tühjast välipudelist. Padruneid oli tal veel mitu salvetäit, ka kaks granaati rippusid vöö vahel, kuid major teadis, et see on mõttetu. Sõda on läbi. Läbi ja lõppenud kaotusega. Isegi kui tal õnnestuks mõned Neist maha võtta, isegi kui ta suudaks saata oma granaatidega terve jaotäie vaenlasi põrgusse – „või pigem laborisse, kust nad tulid”, muigas major kibedalt – ei muudaks see mitte midagi.

Oma meeste surmast alates ei olnud major kohanud ühtegi inimest. Ka Neid oli ta silmanud vaid eemalt, liikudes esimestel päevadel pärast viimast tulevahetust pigem sihitult, hoides instinktiivselt pommidest segi küntud kõnnumaa piirile, suundudes siis aga üha teadlikumalt linnavaremete suunas. Just linnast oli majori raadiosaatja võtnud nädalapäevad tagasi vastu viimased signaalid. Nõnda oli ta lootnud leida ellujäänuid kuskilt siit – valitsuse punkrist, mõne kõrghoone rusudesse ehitatud tulepesast või mine tea, ehk isegi mingist hästi kindlustatud politseijaoskonnast või sõjaväeasutusest.

See kõik oli osutunud lootusetuks. Linn oli tühi ja kõle varemeteväli ning raadio ei võtnud enam vastu ühtegi teadet. Kes iganes oli viimased segased ja krabinast moonutatud sõnad eetrisse lausunud, oli nüüd läinud. Linn oli justkui puhtaks näritud skelett. Isegi laipu ei hakanud eriti silma. Leidus vaid koeri ja vareseid, korra oli major kauguses arvanud kuulvat isegi hüäänide kimedat naeru. Alles tunde hiljem oli ta tabanud end mõttelt, et hüäänide asemel võisid selle ebainimliku irvitamise allikateks olla ka Nemad...

Major võdistas nüüd selle mõtte juures õlgu ja lülitas mikrofoni taas sisse.

„Kõik algas vist normaalselt,” lausus ta uuesti. „Järjestusanalüüsiga saadi valmis kümme aastat tagasi. Aga siis pakkus see ainult akadeemilist huvi. Ikkagi hakati üsna pea looma esimesi arvutimudeleid. Nende loojad küsisid kas teadlikult või niisama, mängeldes seda „mis-oleks-kui”küsimust, mis on teadlastele alati meeldinud. Varsti valmisid juba esimesed kolmemõõtmelised mallid ja seejärel ei läinudki palju aega: keegi tola tuli mõttele, et – teeks ära...”

Major ohkas. Ta lülitas taas diktofoni välja ja ajas end pingutades püsti. Hall õhtu vajus  räpase kotiriidena linna kohale. Juba kolmas öö maja katusel. Major astus paar sammu korruse puuduva välisseina poole ja vaatas alla sügavikku. Seal valitses täielik pimedus. Põlenud autode, busside ja tankide siluetid olid vaevu tajutavad mustad tombud. Kuskil kauguses kägises mõne sõjategevuses purustatud kõrghoone metallkarkass, miski liikus laperdades läbi õhu, kuulda oli vareste kraaksatusi, ulgus koer. See oli kõik.

Major eemaldus servast, kontrollis üle alumisele korrusele viiva sissepääsu – kõik oli omal kohal, mööblijäänustest ehitatud luuk kinni ning traadiga selle külge pandud granaat paigas. Keegi ei oleks pääsenud üles ilma et granaadiplahvatus poleks purustanud ta käed ja ilmselt ka pea. Samas ei võinud Nende puhul kunagi teada. Majori silme eest käisid läbi pildid sellest, kuidas üks Nende võitleja oli saanud terve pidemetäie kuule rindkeresse, kuid tungis ikka edasi, purustas täpselt sihitud hoobiga enda vastas olnud sõduri pealuu ja varises alles siis kokku, tehes sedagi aegamisi, justkui kaalutletult.

Siiski oli major üsna kindel, et keegi ei tule segama ta viimaseid tunde või päevi, ta nii-öelda testamendi dikteerimist. Linnu olid Nad ju algusest peale vältinud, hoidnud pigem maapiirkondadesse ja – nagu võis nüüdki näha – otsustanud inimeste suured keskused lihtsalt hävitada ja kõdunema jätta...

Major istus uuesti, võttis taskust pooliku küpsisepaki ja luges sisu üle – neli. Ta sõi ühe vaevu tajutava maitsega nisuküpsise, pani ülejäänud tagasi taskusse ja käivitas taas diktofoni.

„Jah, järjestusanalüüsist jõuti väga ruttu praktiliste väljunditeni. Räägiti geneetiliste haiguste ravist, inimliigi parandamisest, võrdlevast analüüsist ja teoreetiliste teadmiste kasvust, aga muidugi tekitasid need virtuaal-lahendused kohe ka küsimuse, et mis oleks, kui ehitakski Neid. Mis oleks, kui lookski paar elus „mudelit” ja vaataks, kuidas Nad toimivad. Kuidas psühholoogia toimib, kuidas keha, ja mida Nendega teha saaks. Loomulikult peeti eetilisi debatte, arutleti selle üle, kas tegu on indiviididega, kellele laienevad inimõigused, ja nii edasi ja nii edasi. Aga nagu hiljem selgus – sel ajal, kui avalikkuses jaurati ja teoretiseeriti – otsustas üks seltskond asja lihtsalt ära teha. Kinnitust sai igavene tõde: mis on võimalik, selle teeb ära keegi, kellel on moraalist savi. Ja see keegi oli – nagu tavaliselt – sõjavägi.”

Vahepeal oli tõusnud tuul. See undas majavaremete vahelistes koridorides ja hiiglaslikeks lõõrideks muutunud kõrghoonerümpades. Major võdistas õlgu ja küsis endalt veelkord – „kellele ma seda salvestan?” – kuid jätkas siiski:

„Niipea, kui hakati otsima ohvitsere Eriväljaõppebrigaadi, nagu seda toona nimetati, panin end kirja. Olin pikalt teeninud väljaõppeväeosas, näinud poisse kevadeti tulemas ja minemas, ja see oli nüri. Pealegi jäi neid aasta aastalt vähemaks ja töö oli üha rohkem teoreetiline, seisnedes simulaatorite programmeerimises ja VR-süsteemide testimises... Sõjavägi moodsaid mehi ei huvitanud, elu oli ju ilus, konfliktid kauge mälestus inimkonna metsikust minevikust. Kogu see värk eksisteeris üha rohkem ja rohkem aina realistlikumates arvutimängudes... Tänu tehnilistele lahendustele vajaski sõjavägi inimesi vähem ja vähem inimtööjõudu. Igaüks võis pigem pühenduda oma elule, tunda sellest rõõmu, kogeda naudinguid... Või noh – igaüks, kes oskas ja tahtis... Aga Eriväljaõppebrigaad – uus asi, asukoht pealinnas, koostöö peastaabi T&A-ga... Tundus õige koht minusugusele saurusele. Ja tundus minu profiil ka – esimest korda elus oleksin saanud oma ülikooliharidust päriselt kasutada...”

Major krimpsutas nüüd nägu, meenutades kaugeks jäänud ülikooliaega. Arstiteaduskond... Ta oli algusest peale teadnud, et ega temast ikka arsti ei saa. Kuid kihk vanematele tõestada – parandus: isale tõestada – oli suurem ja tulevane major rühkis esimesed ülikooliaastad lihtsalt tahtejõu varal läbi. Kui ta taipas, et kõrgharidus on miski, mida tuleks omandada iseenda jaoks, spetsialiseerus ta psühhiaatriale kui justkui kergemale alale, piirdus lõpuks ainult põhiõppega ja läks esimesel võimalusel hoopis kõrgemasse sõjakooli. Seal võeti selline taibu avasüli vastu. Karjäär isamaa relvajõududes võis alata! Aga et see nii lõpeb...

Kuskil varises midagi mürinal kokku. Õhk värises, major võpatas ja ta käsi haaras masinlikult maas lebava automaadi järele, kuid peale varingu vaibuva kaja, kruusa ja kivide krabina ning varemetes ümiseva tuule ei olnud mitte midagi kuulda.

„Eriväljaõppebrigaadi jaoks olin ma ideaalne,” jätkas major, „väljaõppekogemusega ohvitser ja hariduselt psühhiaater. Mis siis, et lõpetamata, aga sõjaväe silmis ikkagi midagi Nobeli preemia laureaadi ja pooljumala vahepealset. Nii et kõik tundus huvitav. Kuid keegi ei öelnud, mis täpsemalt ees ootab. Koos teiste EVBsse valitud ohvitseridega saime muidugi aru, et ju meid mingisse T&A projekti kaasatakse. Uute väljaõppemeetodite katsetamine, inimene-masin ülekandesüsteemide arendus, eksoskeletid, psii-sõda. Midagi säärast... Moodsat, keerulist ja haruldast, aga siiski juba nähtut. Ptüi!”

Major sülitas ja tundis, kuidas silme ette kerkiv mälestus tõstab tal ihukarvad püsti. Esmakohtumine ei ununenud iialgi. Kuigi ta hiljem harjus ja leppis oma käealustega, tundes isegi oma tegevusest hetkiti rõõmu, olid järgnevad sündmused muutnud mälestuse esimesest kohtumisest selle olendiga – ühega Neist – vastikuks ettekuulutuseks kõigest järgnevast. Major ei viitsinud endalt enam miljonendat korda küsida „kuidas ma küll aru ei saanud?” või „miks ma midagi ei teinud?”, sest see oli mõttetu. Ometi täitis pilt harjutusväljakule toodavast jässakast, tünja kere, võimsate lihaste, jämeda kaela, sügaval istuvate silmade ja madala, tugevalt tahapoole kaldus laubaga olendist ta raevuga.

Toona oli major tundnud põhiliselt iiveldust. Ta oli arvanud, et ta vaatab mingit mutanti, värdjat, sõjalise otstarbega loodud tehislikku olevust või mõne geneetilise katse kõrvalprodukti. Hoovile talutatav napis riides elukas oli majorile tundunud ebardliku, vaimselt alaarenenud inimesena, kes on kas steroide täis pumbatud või kelle lihased on geneetika abil ülearetatud. See õnnetu nähtus jäeti majori ette seisma, olendit saatnud teadlane ütles, et olevus saab lihtsamast kõnest aru ning majori ülesanne on ka lihtne – anda olevusele rividrilli...

„Tegu ei olnud ei eksoskelettide ega ka inimene-masin süsteemidega,” jätkas major uuesti diktofoni lugemist. „Enda peas ristisin ma toimuva geneetiliseks sõjapidamiseks. Geeniravis ja geenimuundamistes polnud muidugi mitte midagi uut. Samuti ringlesid ammust ajast kõikvõimalikud vandenõuteooriad. Jutud iidsetel aegadel USA ja NSV Liidu laborites loodud supersõdalastest, legendid Hiina ja Korea firmades aretatud mutantidest, kuulujutud Venemaal modifitseeritud loodetest kasvatatud eriotstarbelistest homunkulustest... Keegi ei teadnud, kui palju selles kõiges oli tõtt, aga mulle ja teistele EVB ohvitseridele sai ruttu selgeks, et just millegi sellisega me tegelemegi.

Järjepanu toodi meie ette veidraid olendeid – värdjaid, modifikatsioone, mutante... Igaüks nimetas neid oma nimega, aga vähemalt esimestel kuudel ei öelnud T&A kutid meile mitte midagi peale selle, et tehke rividrilli, õpetage lihtsamaid käsklusi. Iga täpsustav küsimus tõrjuti lausega, et saame teada siis, kui aeg on käes, ja meie peame täitma konkreetseid ülesandeid. Panimegi need monstrumid marssima ja jooksma, käsu peale peatuma, au andma, roomama, kükke ja kätekõverdusi tegema, köit mööda ronima... Alati lihtsad, alati selged, mõõdetavad, hinnatavad ülesanded. Pole vaja öelda, et harjumatus kadus, tekkis uudishimu – kelle nad homme toovad, mida järgmiseks ootavad?”

Majori silme ette kerkis taas Eriväljaõppebrigaadi õppeväljak. Päike, tolmune betoonplats, postide otsa – ja talle endale kiivri külge – kinnitatud kaamerad, täpne päevakava. Major seismas – veider, aga mälestustes vaatas ta ennast justkui eemalt, kõrvalt – ja haukumas käsklusi veidi arglikule olendile, kes neid vahel kiiremini, vahel aeglasemini täidab. Mitte kunagi ei vastanud olevus millegi muu kui mühatusega...

Üsna ruttu õppis major katsealuseid üksteisest eristama. Nad olid küll sarnased – pulstis juuste, võimsate lõuapärade, laia nina, ühtmoodi madala lauba ja sügavate silmakoobastega – kuid ikkagi individuaalsed. Kõik meessoost. Aga õhtuti ohvitseridega koos istudes ja päevamuljeid arutades selgus, et mõni sai käealusteks hoopis naised. Või pidanuks ütlema „emased”?

Major jätkas:

„Ajapikku väljaõpe muutus. Ülesanded läksid keerukamaks, millalgi hakati neid tooma rühma kaupa. Polnud keeruline taibata, et lisaks puhtsõjalistele õppetundidele anti neile kuskil mingeid tunde veel – olendid muutusid aja jooksul intelligentsemaks. Mitte et nii-öelda mudelid oleksid paranenud, vaid ühed ja samad indiviidid arenesid. Päris ruttu isegi. Ja ikka ei öelnud keegi, kelle või millega on tegu või mis on projekti eesmärk...”

Major tundis külma naha vahele pugevat, ta võttis magamiskoti õlgadele ja unistas lõkkest, veelgi parem – hästiköetud toast. Kuid neid ei pruukinud planeedil enam olemaski olla. Või kui, siis kuskil mujal, kuskil kaugel... Kuskil, kus võiks olla selle diktofonisalvestuse viimane lugeja... Korraks arvas major kuulvat mingit kahtlast heli ja kangestus, kuid taipas kohe, et tegu on paarkümmend korrust allpool toitu otsivate koertega. Mis oli veel üks märk sellest, et Nemad tõesti väldivad linnu. Ja miks Nad ei peakski?

Major tõstis diktofoni suu juurde ja jätkas:

„Ajapikku saime ohvitseridega pildi enamvähem selgeks: me õpetame välja mutantarmeed. Ja kuigi need vaesed kuradid tundusid kohati õnnetute monstrumitena, näis mõte igati loogiline: lihtsameelsed, ülitugevad olevused, kes saavad käsklustest selgelt aru ega tahagi midagi muud. Tutto perfecto, nagu öeldakse! Normaalsed inimesed võivad võtta vabalt, nautida elu, ja siis on olemas sellised..., sellised... geneetilistest jääkidest või kurat teab millest tehtud tüübid, kelle elule antakse samuti eesmärk. Kõlab ju armsalt? Kõlab, aga ei ole...

Ühel päeval koguti lõpuks kogu EVB ohvitserkond kokku, üks valges kitlis teadlane ronis kõnepulti ja seletas ootamatult lahtise tekstiga ära, mis projekt see selline on...”

Major hingas sügavalt sisse, pidas korraks hinge kinni ja rääkis edasi:

„Ettevõtmise nimi oli Projekt N. Aga seda teavad praeguseks vast kõik. Või teadsid kõik... Ilmselt teavad seda nüüd isegi Nemad... Projekt N, nagu kitlis T&A mees seletas, on viimane sõna inimese evolutsioonis. Aga mitte selles mõttes, et loodud oleks mingi homo sapiens 2.0, vaid selles mõttes, et kui Projekt N õnnestub, siis vabastatakse homo sapiens edasiseks evolutsiooniks, jättes madalamad funktsioonid maha, andes need üle meie kallile sugulasele, kelle projekti vedavad teadlased on viimaks ometi ellu äratanud – homo neanderthalensisele!

Mäletan, et teadlane rääkis seda uljalt ja rõõmsalt ning mäletan ka kergendust. Ausalt öeldes läbis see tunne kogu ruumi, kõik seal istuvad paarkümmend ohvitseri tajusid seda. Sest me saime aru, et me ei õpeta mitte mingeid õnnetuid värdjakesi tapamasinateks, vaid need on tehislikult aretatud neandertallased! Need pole inimesed! Vähemalt mitte pärisinimesed! Ja me ei tee kellelegi liiga, vaid isegi parandame mingi evolutsiooniga tekkinud vea! Kas pole mitte tore!?

Mäletan, et mõni puhkes isegi naerma, sest taipasime, kui puusse olime kõigi oma spekulatsioonidega pannud ja kuidas nii mõnigi meist kartis, et oleme osalised mingis teadmata ulatusega sõjakuriteos.

Aga neandertallased! Koopainimesed. Miks ka mitte, eks?

Igatahes rääkis teadlane edasi. Ekraanile ilmusid graafikud, neandertallase aju kolmemõõtmeline mudel, igasugu skeemid ja joonised, mis kõik ütlesid ühte: nüüd, mil inimkond veedab aina rohkem aega virtuaalruumis, mil väga paljud ülesanded – nagu sõjapidamine – nõuavad ühelt poolt ülikitsalt spetsialiseerunud asjatundjaid ja teisalt nüri musklijõudu, on vaid õige otsida võimalusi vabastada inimkond hüppeks tulevikku. Ja siin tõttavad appi neandertallased – füüsiliselt tugevamad, ajumahult suuremad, kuigi kognitiivsetelt võimetelt võrreldamatult nõrgemad olendid, kes tulevad igas mõttes paremini toime vastikus, räpases, füüsilises maailmas, kes pori, rämpsu...” Major vakatas korraks, puurides silmad pimedusse. Näha polnud enam midagi, kuid jah, seal see oli – pori, rämps, tuul, vihm, külm... Viimase sajandi või kauemgi peamiselt soojas elutoas kuvarite ahvatlevas embuses veetnud inimkonna jaoks polnud see keskkond enam mitte lihtsalt võõras. See oli vaenulik. Kauge, tundmatu ja vaenulik.

Kuid mitte Neile. Mitte kummitustele minevikust, kelle mõne teadlase järjekindlus ja edevus oli koukinud välja ajaloo prügikastist. Varustatuna moodsate relvade, ülivastupidava keha ning kõigi teadlaste ebameeldivaks üllatuseks väga kiirelt õppiva mõistusega, osutusid Nemad olenditeks, kes otsustasid sinna ajaloo prügikasti enam mitte kunagi naasta, vaid avada selle kasti kaane hoopis enda loojate ees.

Piisas vaid sellest, et katseklaasis sündinud neandertallaste põlvkonnale lubasid jällegi liiguudishimulikud teadlased järgneda teisel, juba loomulikul teel tekkinud generatsioonil, kes hakkas muidugi esitama küsimusi, kes ei soovinud jääda ainult põllumajanduses ja sõjanduses kasutatavaks orjaks, kui revolutsiooni seeme oli sündinud. Seejuures ei mänginud neandertallaste väike hulk mingit rolli – selle tegid nad tasa oma füüsisega. Rääkimata loojate õuduseks hoopis aktiivsemalt ja kiiremini arenema hakanud mõistusest.

Seejuures polnud neandertallasi käivitav jõud ilmselt mitte kättemaks, seda ehk mitte, arutles major nüüd. Otsest viha polnud ta Neis kunagi märganud. Pigem sundis neid tagant süütunne ajaloo, süütunne viimase 40 000 aasta jooksul elamata jäänud sugupõlvede ees. Või siis lihtne evolutsiooniline tung. Et mitte öelda tugevama õigus, mis mitte ei küsi, vaid kihutab tegutsema, sunnib looma maailma. Enda maailma.

Major märkas, et diktofon töötab ikka veel, kuigi ta polnud mitu minutit enam sõnagi lausunud. Seadme aku oli otsakorral ning major lülitas selle välja. Otsis siis püksitaskust kilekoti, pakkis diktofoni sinna, pani tagasi taskusse ja sulges hoolikalt nööbid. Seejärel katsus major veel korra kätega kõik taskud üle, mõeldes hoolega, ega ta midagi unustanud pole. Puudutades sõrmedega küpsisepakki, ta peatus korraks ja küsis endalt, kas tal on veel küpsiseisu. Ei olnud. Siis sirutusid majori käed maas lebava automaadi järele. Kaitseriiv avanes klõpsatusega. Edasinegi käis kõik väga lihtsalt.

Lask ehmatas lendu mõned majavaremetele tukkuma jäänud varesed, samuti pistsid kauguses ulguma koerad. Kuid see oli ka kõik. Linn oli tühi. Nemad seda ei kuulnud, Neid sinna ei tõmmanud.