“Gise lunastus”

Toetudes pealkirjade sarnasusele, kahtlustasin “Gise lunastuse” näol võimalikku järjelugu ajaloo esimeses “Erektoris” ilmunud “Gise varjudele” ja peamiselt seda mõtet tahtsingi lugedes kontrollida. Liiatigi oli jälle tegu autorite duoga. Ehkki nüüd juba teisenimelisega, nii et ilma põhjaliku tekstianalüüsi või otsese ülestunnistuseta ei saagi kahjuks selgeks, on see ikka sama autoritepaar, või on teine tandem lihtsalt esimeste andunud ja vägagi osavad fännid.

Järjeks võib aga lugu pidada seepärast, et maailm ning mured on neis samad, kuigi uurimise alla on nüüd võetud samuti Gise kultuuriruumis opereeriva, aga hoopis teist masti subgrupi vaatenurk. Tegu on minajutustusega, milles ühe konkreetse roboti plaanide, unistuste ja probleemide valgustamise kaudu antakse Hääl eelmises loos vaid statistidena esinenud tehismõistusega lõbumehikeste tervele, ütleksin käesoleva loo valguses, allasurutud grupile. Jah, tõesti tundub, et mulle jäidki näppu näited otsapidi kriitilisse paradigmasse ehitatud juttudest, mille teine ots on ulme filosoofilistel marjamaadel, ja üldsegi mitte lõbumeelse kehutuskirjanduse radadel! Kui see nüüd kõlas ehmatavalt ning kõigutas ootusi sellest loost või tervest Erektorist mingit erootilist materjali leida, siis…

Esmalt ma julgustaksin mitte kohe liialt muretsema. Autorid on seksiküsimuse süvitsi ette võtnud ja paigutanud selle igatepidi kandvasse konteksti, rahuldumata butafoorilisse virvaolustikku vaevu sisse traageldatud pornostseenidega, millest saaksid kiiresti tuld võtta juba eelneva ootuse najal ära sätitud meeled, piire pole aga seatud kaasaelamisest süttivale romantilisemale meelelaadile. Ulmetasanditki on sellise looehituse tõttu rohkesti. Teisest küljest aga, “Gise lunastuse” autorite pikantsetele nimedele vastupidiselt tüürib see lugu punastamismaterjalist üsnagi hoogsalt mööda. Seksi näeme nagu oma kõrvu - vaid asise külje pealt ning peeglite ja hägusate kaamerate kaudu, tegelaste olemusest lähtuvalt mõistagi vaid hädavajaduse tõttu - samal ajal kui minategelane oma kimbatusega võidab aga järjest enam südant. Tema professionaalse huvi suuruse ning isikliku huvi puudumise disbalanss masendusse ei aja, vaid mõjub avardavalt, kuni see mingil hetkel kaldub subjekti tekkimise tõttu teise äärmusse - robot hülgab peaaegu oma endise eesmärgi, tiivustatuna sellest uuest isiklikust huvist. Kui lugu juba algas probleemiharjalt, siis selleks ajaks on hoogsalt käima tõmmatud ka suurte isiklike riskidega pingeolukord, ehitatud üles teadvuse olemuse küsimus teadvuse säilimise tasandite najale ja läbi ulme-olmestiku loodud piisav põhjus tegelase saatuse pärast muretsemiseks, kummatigi joonistus finaali eel välja ka lojaalsuse-reetmise küsimus.

Lõpp mõistagi kurvastas minusugust lugejat. Aga viisil, mille pärast ju kirjandust loetaksegi.


“Kui kanad vaikivad”

Tim Hornet on kirjutanud loo fantaasiaolustikku, kus leidub veidi maagiat (kehadevahetust võimaldav juuksenõel on nagu püss lavakujunduses, mis peab enne lõppu paukuma) ning eelistatult jõuliseid, kultuurinormide kiuste oma agendat ajavaid isiksusi. Kaks neist isiksustest on peategelased, kelle omavahelise suhte ja loos varitseva (jälle rõhutud grupi) probleemistiku lahendamine mõjub loole rütmi andva õhulise kaksikheeliksina. Lõbumajas aset leidva loo kohta on voodistseene jällegi siivsalt vähe, samal ajal kui just bordellielanike ohustatus näib olevat loo peamine probleem, sest peategelase ega ja maadami jaoks mingid muud küsimused loo kestel kuhugi välja ei arene. See lugu on lihtne, õiglane, seejuures õiglus on ka lihtne ja poeetiline, süsteemi see ei muuda ning mingeid alustalasid ei kõiguta.

Samal ajal ei ole see lugu lihtlabane. Kuigi ürgne ja tugev naiselikkuse arhetüüp leiab kõverteelise lahenduse, ürgne alfamehelikkuse arhetüüp saab lõpuks ometi koledal kombel karistada ja ürgne, hmm, kutsume seda pillimehelikkuse arhetüübiks, mängib pilli edasi ning saab lava taga korralikult jaole. Siin on näidatud teatud normatiiv, mille kaudu on aastatuhandeid rahulikku külaelu elatud, sest rõhutute rühmad ei asu paraku ainult bordellides. Aga söömata ja elamata ei taha keegi jääda ega leia vägevamate trotsimisest mingit tulu, kuni ühel vähestest ei ole head maagilist eset olukorra pööramiseks. Selle loo juuksenõel ei ole ehk linna tausta arvestades (pidevalt rändab sisse võõrliigi esindajaid, kes muidugi mõnuga marginaliseeritakse) küll justkui ei midagi erilist, lihtsalt üks igapäevane võluese, aga “rõhutute valduses” ei ole muud paraku näha, see on teiste otsustada. Nii võrdsustub nõel naturaalse muinasjutu haruldusväärtuses artefaktiga ja määravaks, nii nagu muinasjutus alati, saab mitte maagilise jõu valdamine ise, vaid hoopis kanadelt õpitud pragmaatiline moraal - alustalasid ei olegi mõtet kõigutada, vanker vist peabki edasi tudisema, nõrgad peavadki olema tugevad ainult salaja ning lohutust peabki pakkuma läbisõitev silmarõõm, kuid suu, see on targem kinni pidada. See on aus lugu, kuigi maalitud pilt ei pidanudki mulle ilmselt meeldima.

Lugu aga meeldib küll, nii tehnilisest kui sisulisest küljest vaadates.


“Roosa tähe sära”

Peeter Helme kaasahaarav lugu jutustab tulevikuühiskonnast siinsamas maanurgas tugeva globaliseerumise tähe all, milles loob uued reeglid isikliku ruumi puudumine. Omaette- ja privaatneolek on pahaks pandud ja perverseks peetud nii inimsuhetes, kuhu saab ja peabki looma vaid polüamuurseid liite ja seltsinguid, omaette olla ei saa võimuorganite palge ees oma ajusisemuseski, ning tagatipuks ei tohi liiga kiinduda ka isiklikus ajaloos. Meelega asetasin mälestustelõime ehk isiksusliku ajaloo rõhulisel pjedestaalil kõrgemale ajusisemusest - teadvuse olek on ju muutuv, plastiline, selle privaatsuse vägivaldsest või kroonilisestki äravõtmisest toibume nagu marrastustest märksa kergemini kui sellest, et enam ei ole õigust otsustamaks luua omaenda püsilugu ühe peateema ümber. Loos normatiivselt hälbeliseks kuulutatud monogaamne suhe tundub ühtäkki võrdkujuna isiksuse killustumist peale suruva ja üha hoogustuva lõbukultuuri poolt välja surutud üksiolemissoovi, enesemääramisiha, keskendumis- ja pühendumisjanu kadumisele. Tõsi küll, lõbukultuuri võimaldavad uued droogid toovad kaasa vastuvaieldamatult kasuliku boonuse - kriminaalkuritegusid praktiliselt ei ole enam võimalik teha! Aga nii nagu alati, jääb ka sellisel heal uuel ilmal vajaka tundlikkusest kogu inimloomuse spektri suhtes. Jah, jälle on keegi kõrvale tõrjutud, võõristuseni teisestatud. Seekord, groteskselt, ripuvad aga häbipostis eluviisid, mida eelnevalt on aastasadu peetud õigustatumaks ja alalhoidlikumaks teistest, hedonistlikematest, isegi sedavõrd, et see on ise olnud allasurumise püsitööriistaks. No ei ole abi ühestki äärmusest, ei uuestki! Loo lõpp on, loomulikult, kurb. Süsteem ei pea nuhkima, kui inimesed ise nuhivad, vaenlast tuleb otsida ka iseendast. Aga lugu ise on kiire, kaasahaarav, sellesse põimitud erootika voolab loomulikult ega ole lihsalt räigete variatsioonide esitlemise nimel ritta loobitud, lõpplahenduski ei raba küll jalust, aga rahuldab õigustatud ootusi. Särav lugu inimlikkusest ja lörriläinud lootustest.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0558)