“Alliluuja! Alliluuja! Alliluuja!” kõmistas papp ja vehkis kadilaga igas ilmakaares, justkui sooviks tõesti kogu maailma kuradid tapalavalt minema tossutada. Sootska lasi silmad üle kokkutulnud rahvahulga ja märkas, et paar inimest haigutas. Ilmselge märk, et ei tohi enam vaatemängu algusega venitada. Isa Amvrosi oligi juba viirukipanni käest pannud ja vaatas sootska poole. Sootska noogutas papile ning too omakorda viipas timukatele.

Petseri linna timukas Stepan ehk Timuka-Tepo, nagu rahvas teda armastas kutsuda, astus esiti tapalavale üksi ning tõstis parema käe üles, andes nõnda märku, et tal on rahvale sõnum edastada. Paarisajapealine inimhulk vaikis mõne sekundi jooksul, sest ei tulnud just tihti ette, et timukas enne piinamist sõna soovis. Tepo sõnum oli lühike - täna toimetab piinamist tema õpipoiss Jaromill ning Tepo sekkumine piirdub vaid hüva nõuga, kui seda peaks sellil tarvis minema. Pealtvaatajad võtsid uudise juubeldades vastu, sest uustulnukas Jaromill oli linnas juba omajagu populaarsust kogunud ning iseäranis elevile sattusid tütarlapsed, sest võõrapärane nimi ja kuldsed lokid tegid timukasellist ihaldatava peigmehekandidaadi. Juba loopisid mõned esireas seisvad linnahärrad ja jõukamad taluperemehed tapalavale hõbemünte.

Ka Tepo lootis, et Jaromill esineb täna rahva ja eelkõige sootska ees vääriliselt ning saab õiguse teenida abitimukana, sest hädasti oli tarvis inimest, kes toimetaks timukatööd maakonnas, samas kui Petseri linn jääks Timuka-Tepo pärusmaaks. Viimasel ajal oli hermafrodiite, transseksuaale ja muid värdjaid lihtsalt liiga palju Setomaale hakanud sattuma. Ka mujalt Liivimaalt ei olnud ses asjas kolleegide abistavat kirvest loota, sest Eestimaa kubermangus valitseva näljahäda eest pagevad sundümberlõigatud olid kogu Liivimaa üle ujutanud.

See isend, keda Jaromill praegu käsipidi piinamispuu külge aheldas, oli aga omamoodi frukt. Nimelt ei põgenenud ta siia laastava nälja tõttu, vaid saabus lõunanaabrite juurde hoopis ajakirjanikuna, kajastamaks Setomaa talude jõukust ja pildistamaks rammusaid loomakarju. See oli Eestimaa Rüütelkonna üks levinumaid võtteid - serveerida enda elanikkonnale jõukaid setusid kui näljahäda peasüüdlasi, kes puhtalt õelusest ja kiusust üüratud singilaadungid ja munakoormad oma aitadesse on riivistanud.

Loomulikult vahistasid sootska kaardiväelased ajakirjanikuproua juba Võhandu jõe ääres, kus ta oma pressikaardiga vehkis ja üleviimist nõudis, sest Setomaa seadused ei lubanud ümberlõigatud olenditel kuningriigi territooriumil vabalt ringi liikuda. Kuna Eestimaa kubermangu seadused tagasid kodanikuõigused ja töökohad vaid neile, kes lasid end täisealiseks saades mõnda vähemusse ümber opereerida, ei olnud kahtlustki, et külalise näol on tegemist järjekordse ebardiga.

Nüüd oli helesinises kitlis vang lõpuks käsist-jalust piinamistala külge aheldatud ning Jaromill rebis tal koti peast. Paljastus üsna meeldiva välimusega nooremapoolse naisterahva nägu, kes hirmunult rahvast uudistas ja ilmselt järgmist tundi enda elust ära aimata proovis. Papp teatas, et vastavalt kuningriigi seadustele ei tohi kedagi süüdi mõista ilma ülekuulamiseta ning hetkel süüdistatakse Eestimaa Kubermangu kodanikku Sven-Kristi Petersoni Setomaa Kuningriigi Ülemsootska ja kogu seto rahva rängas solvamises, kuna ta proovis tungida kuningriigi territooriumile loomuvastases olekus ja ilmselt kavatses tegeleda siin hetkel veel väljaselgitamata jälkustega.

“Kõnele nüüd selleks, et rääkida: kas sina oled Eestimaa kubermangu vaba ja täieõiguslik kodanik, olemata kellegi ori või haaremihoor?” alustas papp kohustusliku küsimusega.

“Jah. Olen vaba ajakirjanik Tallinnast ja ei kuulu kellelegi vägistamiseks ega löömiseks!” vastas vang ootamatult enesekindlalt ja samas ka üllatavalt mehise häälega.

“Mes ta ütel?” küsis kätt kõrva äärde tõstes 104-aastane ätt Andrei, Petseri vanim elanik ja Ukraina sõja veteran. “Kes ta om? Vaba kirjak kägistamisest ja süümisest?”

Rahvahulk möirgas naerda ja keegi hüüdis Jaromillile, et see kirjakul nisad ka välja tiriks - saab vanaätt enne surma veel paljast naiseihu näha. See nali pälvis ümberseisjailt omakorda heakskiitva sumina ja isa Amvrosi pidi järgmise küsimuse esitamiseks rahval veidi rahuneda laskma.

“Oled sa soo poolest mees või naine?” uuris papp järgmiseks ja kui ülekuulatav enda naiseks tunnistas, kargas püha isa talle käbedasti juurde ning napsas talt õlgadeni ulatuvate mustade juustega paruka peast, tuues nõnda päevavalgele paarisentimeetrised punased juukseharjased. See kutsus esile inimeste jälestushüüded ja mõned lähemalseisjad üritasid vangi pihta sülitada. Järgmiseks astus kinniseotu juurde Jaromill, kes rebis eest lahti vangi kitli, millest vupsasid välja kõhnale torsole sobimatult suured rinnad. Vilekoori saatel valis Jaromill aednikunuga meenutava piinariista ja lõikas lõhki roosad trussikud - viimase kehakatte, mis vangi ihule veel jäänud oli. Vaikides tunnistasid nüüd petserlased hiiglaslikku rohekat riista ja selle all kõlkuvaid mune, mille mõõtmed isegi lihunik Vassili musta tõupulli Timoša punastama oleksid pannud.

Paar lähemal seisvat tüdrukut sosistasid teineteisele midagi itsitades ning isa Amvrosi oli sunnitud pintsli haarama ja neid püha veega piserdama. “Kui teie kasimatud suud pühapäeval kirikukooris lauldes nõnda agaralt issandat kiidaksid nagu nad praegu siin kõlvatuste üle arutavad, võiksid teie isad oma tütarde üle uhked olla!” karjus papp. “Praegu peaksid nad aga teie tagumikke nii põhjalikult rooskama, et kannikatest kuni pulmadeni tuld välja lööks!” Selle peale pagesid punastavad neiud üldise naeru saatel kuhugi tagumistesse ridadesse.

“Vaadake seda õnnetut värdjat!” hüüdis nüüd isa Amvrosi. “See ebard on siin kokku õmmeldud ainult lihalike himude rahuldamiseks, sest on ju kirjutatud, et Egiptimaa mehed olid hoorad mehed, kuna nende riistad olid justkui eeslite kürvad ja nende seemnevool justkui täkkudel!” “Huu! Urood!” kostis mitmelt poolt rahva seast ja paljud lõid risti ette.

Isa Amvrosi noogutas rahulolevalt ja pöördus taas vangi poole: “Kas sa, värdjas, oled teinud sugupattu meeste ja naistega või ehk koguni mõlemaga korraga?”

“See ei ole sinu ega kellegi teise asi, papp!” viskas ülbelt ülekuulatav, kes ilmselt veel enda olukorra tõsidusest aru ei olnud saanud.

“Sinus kõneleb saatan!” kriiskas nüüd isa Amvrosi. “Kuid küll meie juba teame, kuidas teda sinu ihust välja kõrvetada! Timukas!”

Jaromill astus tulistel sütel lebavate piinariistade juurde ja tõmbas paar korda lõõtsa. Hõõguva metalli nägemine tõi reaalsuse vangile kiiresti lähemale, sest ta hüüdis nüüd juba tõesti hirmunult: “Jumal küll! Mida te teete?”

“Kuidas sina, sõge, kes looja seaduste vastaselt on värdjaks sandistatud, julged tema püha nime suhu võtta?” karjus papp vastu ja pööras oma näo nõutust teeseldes rahva poole.

Hetkeks kostis rahvasumma pahameelset pominat, kuni ämmaemand Akuliina hüüdis, et jumalateotajale tuleks kasuks, kui tal keel suust rebida. Sellele reageeriti üldise vaimustusega ning papp noogutas Jaromillile.

Jaromill valis paraja suurusega lõualeviti ning asus seda ohvri hammaste vahele suruma, kuid õnnetu hermafrodiit surus oma lõuga nõnda meeleheitlikult enda rinnale ja hoidis lõugu nii kramplikult koos, et ainuüksi levitiga töötades oleks timukas pidanud vähemalt pool tundi jahmerdama. Ja pikk pusimine rahvale ei meeldinud - nemad ihkasid verd ja luude raksumist. Jaromill astus pool sammu tagasi ja ütles vaikselt: “Kuule!” Piinatav vaatas üles ning samal hetkel tabas tohutu rusikas teda täpselt keset nina. “Hüü!” möirgas rahvas ja taas kõlisesid tapalava laudadel hõbemündid. Jaromill vaatas verd läkastavat ohvrit ja ei suutnud uskuda, et ta mööda lõi. Nina purustamine lisab piinamisele küll vaatemängulist efekti, kuid praktilisest seisukohast on sellest vähe kasu. Silmanurgast märkas ta Tepot, kes seisis pisut eemal käed rinnal vaheliti ja muie näol, kuid ei öelnud midagi. Vana timukas usaldas oma selli täielikult. Jaromill asetas nüüd oma vasaku käe piinatava otsmikule ja lükkas ta kuklaga vastu tala. Järgneva nelja-viie löögiga puhastas timukasell ohvri igemed sel määral hammastest, et need enam leviti suhu lükkamist ei takistanud. Nüüd jäi veel keel tangidega suust välja tõmmata ja tuliste kääridega õigest kohast maha napsata.

Keele lõikamist teostas Jaromill põhjalikult ja aeglaselt, lastes vangil omajagu koriseda ja karjuda, jälgides siiski, et viimane meelemärkust ei kaotaks. Nädalapäevad tagasi, Jüripäeval, sai Jaromill keelte rebimises kõva kooli, sest Värskas peeti kohut kuue keelepeksja üle, kuid Timuka-Tepol oli sel ajal küünarliigese põletik ning kogu piinamine jäi selli õlule. Kui keelekönt oli lõpuks tulise oraga kinni kõrvetatud ning piinatava põie ja soolte sisu tapalavale valgunud, pöördusid inimeste pilgud sootskale, kelle teha jäi lõplik otsus.

“Mis ma selle holdoga siis tegema peaks?” hüüdis sootska rahvale ja ootamata vastust, sirutas ta oma kiiora taeva poole, kinkides selle žestiga vangile elu. Kuna inimestele paistis selline otsus üllatusena tulevat, pidas sootska vajalikuks selgitada, et see jälk elukas saadetakse sedapuhku kingituseks Pihkva vürstile, kes meelsasti kõiksugu harukordseid peletisi enda keldritesse kogub ja suurtel pühadel neid ka linnarahvale uudistamiseks välja paneb. Ehk peab vürst siis ka setosid hea sõnaga meeles ning saadab siia soerdite ja ebardite kantseldamiseks rohkem kaitsesalkasid.

Seejärel võttis sootska oma kopranahkse mütsi peast, paljastades nõnda süsimusta patsi keset kiilaks aetud pealage ning lõi kolm korda risti ette, aeglaselt ja vanamoodsalt, tehes kolmanda ja neljanda puudutuse rõhutatult diagonaalis. See oli märgiks, et piinamine on läbi ning osa pealtvaatajatest hakkas end juba Püha Värava poole asutama, sest keskpäeval pidi skeemamunk Galaktion seal tulevikku ennustama.

Sootska pöördus nüüd enda ihukaitsja ja salanõuniku arhidiakon Nikodimi poole ning andis talle poolihääli mõned käsklused. Munk kadus vilkalt inimeste sekka ja mõni hetk hiljem vilksatas tema mustjaspurpurne skufia juba tapalava juures. Ei möödunud minutitki, kui Nikodim naasis Jaromilliga, kes koheselt sootska ette põlvili laskus ja linnaväljaku munakive põrnitsedes oma saatust ootama jäi.

Sootska sirutas käe Nikodimi poole ja nõunik asetas isanda pihku hõbedase Truvori risti. Mõned inimesed astusid uudishimulikult lähemale. Timuka-Tepo tegi näo, et ta on ametis tapalava puhtaks rookimisega, kuid tegelikult olid tal meeled ergud kui hiireviul, sest ta teadis suurepäraselt, mis nüüd järgneb. Ja seda oli rohkem, kui ta loota julges.

“Minu vend Ivvo on sootska Irboskas ja tema juurde lähed sa nüüd timukaks!” teatas sootska ja riputas Truvori risti Jaromillile kaela. “Sulle antakse õigus elada linnuse müüride vahel ja su kirves hakkab teenima sootskat ja tema kohtumõistjaid nii Irboskas kui Lõuna-Petserimaal. Hõbedane rist näitab, et sa kuulud nüüd linnaisade hulka, kuid ära unusta, et ristist kõrgemal seisab kuldne kannel, millele sa võlgned kõik, mis sul nüüd on!”

Seejärel sirutas sootska oma parema käe, mille nimetissõrmes helkis kuldse kandlega sõrmus, põlvitaja poole ja kui noormees oli sellele suud andnud, sai ta loa tõusta. Nüüd suudles sootska Jaromilli kolm korda põsele, soovis värskele Irboska timukale Peko õnnistust ja lisas: “Kuna sa tulid meie juurde orvuna ja ei tea miskit oma emast-isast ega kojast, siis saagu sinu nimeks nüüdsest Jaromill Izborski ning sinu sugu hakatagu lugema tänasest päevast alates!”

Hiljem, kui sootska oli oma kaaskonnaga lahkunud ning tapalava korda seatud, istusid vana ja noor timukas linnaplatsil, seljad vastu laternat toetatud ning rüüpasid kordamööda puulähkrist jahedat taari. Toomingate lääge lõhn segunes vere ja rooja lehaga ning kevadpäike säras täpselt veetorni kohal, meenutades nõnda hiiglaslikku Peko kuju, kes oma kaitsva varju meeste üle on laotanud.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.0943)