Ulmekirjandus lubab rännata tundmata maadele ja avastada uut ning imelist, olgu olukord tavaline või eriline. Aga kuidas näeb välja ulmekirjanike elu ja loometegevus eriolukorras? Istusin pärast vabatahtlike ülesannete täitmist koduses eralduses, kui raamatukogu virtuaalsetes soppides see küsimus päevakorrale kerkis. Nägin võimalust häbematult ja otse Eesti ulmelaevukesele purjedesse puhuda ning haarasin sellest kinni. Panin kokku paar suunavat küsimust, võtsin mõned kirjanikud sihikule ja asusin neid tülitama.
Vastab Maniakkide Tänav
1. Kirjelda, missugune näeb välja kirjaniku argipäev eriolukorras. Mille poolest erineb see kirjaniku päevast tavaolukorras?
Minu puhul erineb see selle poolest, et nüüd on pere kogu aeg kodus ja minu kõige eelistatumal kirjutamisajal, hommikul ja päeval, ei saa suurt midagi tehtud. Õhtuti olen üldjuhul kirjatööks liiga väsinud ja seega on jäänud peamiselt vaid varahommikud, kui teised veel magavad. Seetõttu on ka kirjutamistempo veidi alla vajunud, sest päris igal hommikul ma ei viitsi nii vara ärgata.
2. Kere võib ju kodus kinni istuda, aga mõtted on priid. Kuhu radadele sa praeguste kirjatööde käigus rändad?
Mõtted rändavad nii kodus kui võõrsil. Mõne lühema pala tahaksin panna Eestis toimuma, kuid käsil on ka üks pikem romaan, mille tegevus toimub meie päikesesüsteemi äärealadel. Kuna romaan on prioriteet, siis eriolukorrast tingitud kirjutamisaja kokkutõmbumise tõttu võivad lühemad palad edasi lükkuda. Kuid samal ajal mängin vahepeal mõtetes veel mõne ideega ja kogun tulevaste romaanide jaoks materjali. Seal on maailmu taas fantasy-st kosmoseni, kerge läbipõikega ka Eestist. Kui kirjatöö käesoleva romaani kallal ikka üldse ei edene liigse väsimuse tõttu, siis panengi paika tulevaste romaanide süžeeliine – et kui järg ükskord nendeni jõuab, siis oleks eeltöö juba suures osas tehtud.
3. Nimeta oma loomingust mõni kirjakoht, mis sinu arvates sobib praeguse olukorra illustreerimiseks või kommentaariks.
Ma usun, et enamus "Saladusliku tsaari" sarjast, keskkoht ehk kõige rohkem, on selliseid kirjakohti täis.
4. Internetist kuulukse, et sinul olevat kohe-kohe midagi valmis. Mis see on ja kus seda näha ja lugeda saab?
Hetkel hakkas just Lääne Elus järjejutuna ilmuma kosmosemadina-romaan „Laevakaitsjad“ ja kohe-kohe on trükist tulemas Saladusliku tsaari sarja kuues osa „Viimase vere poole“. See on jutukogu ja minu panust on seal koostamise vaev ja kolm ning pool lühilugu. Lisaks on parasjagu kibedas trükiettevalmistustöös veebiajakirja Reaktori parimate palade kogumik, kus mul on samuti üks pala lugejate ette ilmumist ootamas. Kuuldused räägivad ka, et kohe-kohe on trükist väljumas Indrek Hargla koostatud eri autorite jutte koondav kogumik „Ülestõusjad ja kodukäijad“, kus minu panust on samuti pool jutukest, pooleks Joel Jansiga.
Vastab Heinrich Weinberg
1. Kirjelda, missugune näeb välja kirjaniku argipäev eriolukorras. Mille poolest erineb see kirjaniku päevast tavaolukorras?
Alustuseks tuleb meelde tuletada, et ma olen siiski jätkuvalt eelkõige hobikirjanik, mis tähendab, et ma kirjutan siis, kui hobi jaoks aega leian. Päevatööd teen tootmisettevõttes, mis valmistab puidust aknaid-uksi. Seega, kas minu argipäev eriolukorras on teistsugune tavaolukorrast. Üllataval kombel mitte väga – nagu keegi ütles, siis Järvamaal on elu nagu vanajumala selja taga, meil on niikuinii rahulik ja vaikne kant, suht vähe rahvast ja nüüd on lihtsalt veel vaiksem. Meie ettevõte tiksutab vaikselt edasi, kuigi töömaht on vähenenud. Nii ma siis lähen hommikul tavarutiinis kontorisse, teen oma töö ära ja lähen õhtul koju tagasi. Teisiti on niipalju, et ulmesõprade üritused on kolinud virtuaalruumidesse ja igasugust sotsialiseerumist väljaspool tööaega on vähem. Mitte et ma tavaolukorras oleks teab mis suur sotsialiseeruja olnud. Seega lühidalt öeldes – palju polegi muutunud.
2. Kere võib ju kodus kinni istuda, aga mõtted on priid. Kuhu radadele sa praeguste kirjatööde käigus rändad?
Tegelikult olen ma viimasel ajal olnud loomingulises mõttes äärmiselt laisk ja väheproduktiivne. Jällegi – kuna olen hobikirjanik, ei pea ma oma kirjutamisega leiba lauale ja riiet selga teenima ega katust pea kohal hoidma (selle eest hoolitseb päevatöö), mis tähendab, et kirjutan täpselt nii, kuidas tuju on ja mis lubadusi kellelegi olen jaganud. Viimase aasta jooksul on olnud n-ö tellimustöid – mõne kogumiku tarbeks jutte küsitud (Looming nr. 5-2019, “Isaac Asimov 100”, “Täheaeg 19: Pilvede Sultan”, Indrek Hargla antoloogia „Ülestõusjad ja kodukäijad“) ning heas mõttes rutiiniks on saanud Reaktori rubriik, kus arvustan eelmise kuu numbris ilmunud jutuloomet.
Suurem projekt on Jack McDevitti romaani „Talent of War“ eestikeelseks manamine – seega rändan ma kirjastuse Fantaasia soovil praegu koos antiigikaupmehe ja hobiarheoloog Alex Benedictiga kusagil 11-12 tuhande aasta kaugusel tulevikus mööda Linnutee siinset nurka ja üritan lahendada tema kaasajaks ca 200 aasta vanust mõistatust seoses sõjakangelase Christopher Simi ning tema kadunud laeva „Corsarius’ega“ ning kuidas Alexi kadunud onu Gabe selle kõigega seotud oli. Kas ma mainisin, et seal tulevikus on ka tulnukad…?
3. Nimeta oma loomingust mõni kirjakoht, mis sinu arvates sobib praeguse olukorra illustreerimiseks või kommentaariks.
Minu lühiromaan „Pimesi hüpates“ räägib (n-ö taustaloona, sest põhirõhk on hoopis mujal) sellest, kuidas inimeste ja tulnukate kokkupuute tagajärjel tekkis uut sorti viirus, mis laastas Maad hullusti, kuid mõjus veelgi hullemini neile tulnukatele. Samuti on lugu „Kasutusvalmis“ mingis mõttes sissevaade isolatsioonis elavate inimeste veidrasse argipäeva millalgi paari-kolme sajandi kaugusel tulevikus tänase USA territooriumil.
4. Internetist kuulukse, et sinul olevat kohe-kohe midagi valmis. Mis see on ja kus seda näha ja lugeda saab?
Tõesti-tõesti – interneti võimet kuulujutte levitada ei tohi kindlasti alahinnata… Kui nüüd tõsisemalt rääkida, siis soovitaks kindlasti Indrek Hargla uut antoloogiat „Ülestõusjad ja kodukäijad“, kus on 12 algupärast juttu tuntud eesti (ulme)kirjanikelt – teiste seas siis Weinbergi klaviatuurist ilmuv „Karma võlg“. 2016.a ilmunud romaan „Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist“ lõppes ka otsa täpselt sinna kohta, et jäi suur küsimus, mis siis nüüd edasi? Selle, mis edasi, olen nüüd käsikirjaks vormistanud ja lootusrikkalt kirjastajale saatnud. Elame-näeme, mismoodi selle järjega läheb. Samuti on sellest romaanist (ilmselt esimeses järjekorras mulle endale) jäänud mõned vastamata küsimused peategelase mineviku kohta – nendele olen samuti vastuseid proovinud anda, kuid siinkohal ei taha sündmuste käigust ette rutata. Kas eellugu tuleb või mitte, seda näitab aeg. Ja nagu kogemus kinnitab, siis mõnigi lugu ei hüüa tulles, vaid justkui juhtub mõnel ilusal hommikul või pärastlõunal. Nii et ma olen ise ka põnevil, et mis siis nüüd kohe-kohe valmida võiks :)
Vastab Indrek Hargla
1. Kirjelda, missugune näeb välja kirjaniku argipäev eriolukorras. Mille poolest erineb see kirjaniku päevast tavaolukorras?
Väga suurt erinevust ei ole – mis puutub tööalasesse elusse. Suurema osa ajast teen ma ikkagi kodus tööd, see tähendab, et kirjutan; ära on jäänud mõistagi käimised, kohtumised, koosolekud ja mõned projektid on seisma jäänud või siis edasi lükkunud. Üks väga algusjärgus ulmefilmi-projekt on seisma jäänud, aga sügise poole ehk käivitub loodetavasti uuesti; üks teine filmiprojekt on samuti seisurežiimil, aga selle üle on aina hea meel. Samuti oleks just kevadel üks kriminaalnäidend tootmisesse läinud, aga praegu ei toimu teatrites midagi. Samas on olnud võimalus proovida minu jaoks suhteliselt ulmelisi asju, nagu videokonverentsid üle interneti ja isegi ühele gümnaasiumile pean ma nüüd küllaminemise asemel kodust arvuti ees kõnelema.
2. Kere võib ju kodus kinni istuda, aga mõtted on priid. Kuhu radadele sa praeguste kirjatööde käigus rändad?
Konkreetselt kirjutan ma praegu romaanitriloogia „Süvahavva“ kolmandat osa „Viimane suvi“ ja sellest nii umbkaudu pool on valmis. See on selline üleloomuliku elemendiga kriminaalromaan ja külatriller ja ma olen seda kirjutades tõepoolest rännanud üsna ootamatutele radadele ning teinud enda jaoks paar üllatavat avastust. Samal ajal pean ma tegelema ka ühe muusikalise noorteetendusega, mille üks teema on rändamine ajas, aga sellest on täpsemalt praegu vara rääkida.
3. Nimeta oma loomingust mõni kirjakoht, mis sinu arvates sobib praeguse olukorra illustreerimiseks või kommentaariks.
Konkreetselt praegusest olukorrast on inspireeritud novell „Musta surma rada“, mis on sisse loetud „Tumedad tunnid“ podcastis. Varasemast meenub lühiromaan „Jõgeva elavad surnud“ [kogumikus “Suudlevad vampiirid” – LL.], mis kirjeldab katastroofi saabumist ja apokalüptilise Eesti algust. Miskit sorti epideemiast olen ma ka kirjutanud lühiromaanis „Roos ja lumekristall“ [kogumikus “Roos ja lumekristall” – LL.].
4. Internetist kuulukse, et sinul olevat kohe-kohe midagi valmis. Mis see on ja kus seda näha ja lugeda saab?
Mõni nädal tagasi ilmus antoloogia „Ülestõusjad ja kodukäijad“, kui sa seda mõtled. Seal on kaksteist uudisjuttu kaheteistkümnelt kirjanikult elavate surnute teemadel, kõige laiemas diapasoonis, nii-öelda. Näha saab raamatupoes; kui raha jätkub, saab ka sealt osta ja lugeda. Kirjastus „Raudhammas“ müüb postimüügiga mõistagi poehinnast odavamalt. Peaks vist ütlema, et see ei ole tingitud selle kevade sündmustest, vaid et ma hakkasin juba mineva-suvel seda kokku seadma ja kirjanikke tüütama.
Suured tänud vastajatele!
Lisaks soovitan lugeda mõnevõrra sarnaseid teemasid puudutavaid intervjuusid Reaktori peatoimetaja Triin Loidega ja ulmekirjastaja Eva Lutsuga (täismahus nähtavad Postimehe tellijatele).
Aga see pole veel kõik. Tähelepanelik lugeja pani juba ilmselt tähele, et kõik kolm vastajat nimetasid äsjavalminud tööde seas ära ühe lühijuttude antoloogia. Eelmisel nädalal rõõmustaski ulmesõpru “Ülestõusjate ja kodukäijate” raamatuesitlus, kus jagasid mõtteid pea kõik antoloogias esindatud autorid. Eriolukorrale kohaselt toimus esitlus virtuaalruumis ja huvilised saavad selle salvestust vaadata siit. Antoloogia järellainetus tabas ka võrku kolinud õudusfilmifestival HÕFFi, mille esitlusi ja vestlusringe saab järelvaadata siit.
Ilmus esmakordselt Tartu linnaraamatukogu Lugemissoovituse blogis.
