1. PEATÜKK

Jätnud kabeli tuhmid marmorseinad öise pimeduse rüppe, otsis ta teed viirastusena järve kohal, muutes vee pinna sillerdused varjuna ühtlaseks tumedaks laiguks, kasvas kui tušiga niiskele paberile tõmmatud joon, mille servad on teravuse kaotanud. Nüüd värvis ta helendava kuuvalguse tuhmiks ja olematuks – otsimaks teed oma lausuja rüppe. Ja juba peagi, nõnda lihtsalt, läbi tahke kivimüüri, sisenes ta mõisahoone ärklituppa, kus lamas igaveses unes tema manaja elutu keha.

Laias voodis, helevalgetesse surilinadesse mähitult, mustas pimeduses. Kuivetu maine kest, mis inimhingest tühjaks imetud, tuli täita uuesti tumeda verega. Et taaskord inimese kombel maist elu haugata. Ja lõpuks – ennast põrgu kammitsatest igaveseks päästa.

Aeglaselt laskus ta kahvatukese rinnale, keerdus üle naise alasti ihu kumeruste, mässis, imbus; sukeldus igasse surnud rakku, pannes need võbelema, kuid mitte eales enam soojust tootma.

Surnu soontesse valgus ebamaine jõud, mis selle ihu ja liikmed kihelema sundis, surudes tolle sõrmed ja varbad sirgeks ning pea tõmbus kuklasse; selja kumerus tõusis pisut kõrgemale, nõnda et lina koolnu naha küljest kleepunult lahti naksatas. Huuled avanesid, kuid nood kopsud olid tühjad nagu munakoored. 

Sukuubus tõusis istukile, sirutas sõrmedega silitavalt linaäärt mööda, tundmata mingilgi moel selle täiuslikkust, siidjat puudutust. Olematu tundetu vaist. Nüüd ajas ta ennast päris püsti, suundudes toa serva, millegi poole, kuhu ahtakene valgusviirg joonistas tolle inimeste poolt edevuseks loodud veidruse – peegli.

Enam mitte inetu, kaugelt ka mitte noor, nüüd pigem veetlev figuur. Sukuubus keeras pead ühele, ka  teisele poole õlga, nautimaks ennast selles maises kehas.

Ta kammis jõuliste liigutustega tolle inimrüü noid purpurpunaseid, juuste juurtest põrguverd immutanud salkusid, mis kui kaanid end aina kohevamaks sirutasid. Naha alla pisikestesse soontesse voolas maise elu tarvis musta jõudu. Kuid see ei suutnud toda jumalale truuduse kaotanud keha, surnud ihu; piisavalt vormida, värvida, maitsestada, toonida. Piisavalt, kuid mitte täiuslikult. 

Nõnda seal ihualasti, end sisse kandnud, keha maised jäänused elustanud, vaatas sukuubus toda armetut eevatütart. Ta puudutas sõrmedega rindasid, silitas nibusid, käeselga ja ka vaagnapiirkonda, puusasid, kaelajoont ja katsus kõiki näos olevaid meeleelundeid. Ei midagi. Tema jõud ei suuda selles koolnus tekitada tundmusi, kui hing oli kehast jäädavalt röövitud. 

Laiba lehk hajus, kuniks sukuubus selle endasse neelas ja inimese aistingule olematuks muutis. Kuid nood hilissügisesed kärbsed. Raisalembesed putukad, keda tema võim talitseda ei suutnud, tiirlesid oma ahnes saamahimus, nuhtluseks reeturlikus suminas. 

Sellest hoolimata – tema algupärane vorm, pimeduses sündinud põrguvaim, ei võinud päikese kiiri puudutada. Kuid nüüd, tolle nõia keha enda võimusesse võtnud, võis ta oodata hommikut, kartmata kaotada väge, mida päevavalgus temalt muidu röövida suutnuks. Saabus aeg viimased hinged ette valmistada. Riietuda.

***

Claus vahetas juba kolmandat korda istekohta, niipalju, kui seda võrdlemisi kitsas ja keskpäraselt mugavas tõllas teha võis, seljataga pikk ja kurnav sõit. Poiss punus nöörist oma kentsakat sõdurnukku, lootuses see enne kohale jõudmist valmis saada.

Tema kõrval istus väsinud kuid kannatliku ilmega papa Holger. Ning vastaspingil Axel, Clausi kahekümneaastane vanem vend, kes kõikeunustavalt suutis selle rappumise ja kolina kõrvalt lausa tukastada. 

„Tundub, et oleme kohale jõudnud!“ hüüatas Holger aknakardinat paotades. 

Taamal varjutas puudelatvu mõisahoone raskepärane siluett ja peaväravat kaunistasid teravatipulised tornikesed. Tugevad saksa tõugu hobused sammusid kannatlikult läbi väravapoolte, mis kummalisel kombel täiesti avali seisid. Nii sisenes mõisavaldusele kogu karavan: tõld, koormavanker ja vankri taha seotud ratsahobused, keda peremees plaanis ehk teinekord kiiremateks linnasõitudeks kasutada.

Jõudnud suursuguse härrastemaja peasissekäigu juurde, laiale teeringile, kust hobuseid võis hiljem vabalt kaarega välja juhtida, hüüdsid kutsarid kui ühest suust loomad peatuma. Siin Beelitz´i linnakese lõunapoolses servas tundus hilissügis kuidagi rõhuv, mudane, kõle ja värvitu – kui mitte arvestada kohati laiutavaid vase- ja kullakarva lehevaipasid; mis märkis lohakust ja kärneri tegemata tööd.

Voorimees libistas end tõllapukilt maha  ja ringutas. Varavalges Berliinist sõitu alustanud, tõllarataste lõginal mööda looklevat lagunenud porist teed – ning nad olid lõpuks kohal.

Kiipsakas koormavankrijuht läitis aga piibu ja jäi mõneks ajaks niisama laisalt oma pukile istuma.

Esimesena astus tõllast sügisesse rõskusse Holger, viiekümnendates härra, peas viltkaabu, seljas kombekas ülikond, õlgadele sätitud uuemapoolne jahikuub. 

Kuigi väsimus vormis omajagu, kilas mehe silmist puhast rõõmu kohale jõudmise näol. Ning hoolimata kontidesse pugenud roidumusest, suutis ta sirget rühti hoida. Peale kosutavat ringutust lajatas mees käega vastu tõlla külge.

„Poisid! Tutvume ümbrusega ja hakkame asju kraamima!“

Claus tahtis venda äratada, kui too röökides püsti kargas ja kätega kõrvade juures „nahkhiire tiibu“ lehvitas, mispeale kolmeteistaastane väikevend ehmus sedavõrd, et tõllast robinal isale kaela sadas.

„Jätke järgi! Alex, ma tean hästi, et sina praegu tüli alustasid! Käi tõllast välja ja asju tassima!“

Claus püüdis venda pahameelest lüüa, kui too tema käest haaras ning näkku irvitas.

„Ära hakka, vennas. Ise norisid ja ehmud alati nii kergesti!“ hüüdis Alex ja naeris laial häälel. Claus põrnitses venda altkulmu, korjas nöörinuku murult ja avastas, et see on rüseluse käigus pooleldi lahti hargnenud. Nüüd pöördus tõllakutsar Holgeri poole:

„Härra, kuhu peame teie kandamid tassima? Tahaks enne õhtut tagasi linna poole liikuda, et uute tellimustega tegeleda. Neli aastat kestnud sõda on riiki kurnanud, töö kulub marjaks ära.“

Holger noogutas mõistvalt ja vastas:

„Olen tänulik, et saate abiks olla. Laduge esmalt kõik vankrist maha, toidumoon eraldi. Proovin majahoidja üles leida…“

2.  PEATÜKK

Claus seisatas ja ohkas tasaselt. Sasis siis lohakalt juukseid ning ahmis endasse tolle pompoosse vaatepildi tervikut. Linnalapse pilgus vilas uudishimust värelev heameel.

Kuigi pilvine ja tuuline sügise kõledus siia omajagu süngust lisas, võis igal juhul leida hulganisti avastamisrõõmu. Poiss krimpsutas nina. Ta teadis, et sügis pole kunagi sedavõrd kummaliselt lõhnanud – niiske tuha- ja mullasegune lehk, sedavõrd võõras ja pisut lääge.

Mõis kõrgus võimukalt kesk maalilist parki, luues peegelduse poolikaari ümbritsevalt järvepinnalt. Selle kolme korrust kroonis külgedele laskuv järsk katuseserv, mille idapoolsest otsast eendus kõrgusse rühkiv neljatahuline vahitorn. Kuus uhket korstent, neist kolmest voogas mustavat tossu. Ehitist ilmestasid rikkalikud kivist voolitud kaunistused, tornikesed katuse äärtes ja palju kummalist, mis Clausil silmad aina rohkem särama lõi.

Sammaskojaga ehitud peasissekäiguni viis kahe kõrge jugapuu vahelt lai trepp, mille mademel võis näha õuetoole ja luikvalget lauda; selle esise võttis enda alla pääsupesana eenduv rõdu, mis ühtlasi ka paviljonilaadseid tiibkorpuseid keskosaga omavahel ühendas.

Ja nõnda kuis poiss seal jalutas, püüdes kõigest kõike ahmida, tuisates kingaga lehti enda ees; jättis ka ümbritsev loodus omamoodi avatud ja lõputuna laotuva mulje.

Roostepunast sügisvammust kandsid pirni- ja õunapuud selle vahetus ümbruses. Leinakaskede, pajupõõsaste, võimsate pöökide ning üksikute tammede all võis märgata lehtedest saarekesi, mida tuul omatahtsi pargihoovile laiali pildus. Rohelised okaspuudest hekid, mis polnud ammu aega lõikeriistu näinud, domineerisid pargis üsna võimukalt.

Oh jaa, õhkas Claus – siin oli paljut ja rohkemgi veel. Jõudnud peasissekäigule lähemale, märkas ta uhket marmorist purskkaevu mõisa esisel õuealal. Vägevad merihobuste skulptuurid, ninad vastamisi, mida poiss veendunult hoopis draakoniteks pidas, ehtisid purskkaevu omas muinasjutulises ilus. Ta upitas ennast üle kaevu serva, et näha, kas veekogujates, mis avatud õitega tulpe meenutasid, ka vett sees on. Kuiv tühjus. 

Ja taamalt purskkaevu tagant, piiras mõne meetri kõrgune loodest liituv kivimüür.  Ning selle taha tühja kaugusesse ulatuv järv, mille keskel saare siluett. Uduses vammuses justkui eenduv tervikust, raagus puud seda oma sügiseses kõleduses rüütamas. Claus piidles nii järve kui ka saart läbi väravavarraste, mõeldes, et kui see kõik mõisa alla kuulub, peab sinna ilmtingimata onni ehitama. Ei, enne tuleb meisterdada parv koos rooliratta ja purjega, millega uudismaad avastama minna. 

Poiss nipsutas elevusest sõrmi ega kuulnud terves selles toretsevas uudishimus isa käsklusi, vaid astus pärani silmi mõisa poole. Ja seal kaugemal, härrastemajast ida poole, võiski näha juba ridamisi teenijate maju, talle, aitasid, katlamaja ja muid vajalikke kõrvalhooneid. „Kuid kus olid siis kõik siinsed töötajad, kes seda üüratut maja ja maad pidanuksid korras hoidma?“ imestas poiss endamisi, pöörates pilgu taas mõisa suunas.

Ta võpatas, nähes korraga härrastemaja trepil sammaskoja varjus inimese siluetti. Seal ootaski majahoidja äsja saabunuid. Üleni tumedasse riietatud kõhnapoolne naisterahvas, seismas trepimademel kui silmamoondus. Ka Holger oli ennast maja suunda seadnud ning nüüd nihkus Claus rohkem isa külje alla, peljates naise kummalist hoiakut. 

 „Tere! Teie olete majahoidja, kes on nähtavasti kõigega kursis?“ tervitas mees trepile astudes.

Lähemale jõudes ei mõistnud Claus, miks naine teda ainiti jälgib. Majahoidja ükskõiksest ilmest peegeldus midagi külma ja ranget. Pealt lahku kammitud tulekarva lühikesed juuksed, mis kõrvapiiriga ühes kohevalt ümber pea sätitud, tundusid poisile kohati lausa ebaloomulikult erksad. Naine kandis seljas musta, teravate õlatippude ja kõrge kaelusega kleiti; mis kõhu ümbert vööga kinni tõmmatud, ning napilt tema nahksaabaste ninadeni ulatus. 

Majahoidja pööras pilgu mehele.

„Minu nimi on Giselda,“ lausus ta karedal toonil. „Teie oletegi Holger Scholz? Gustav Scholz’i vennapoeg? Lubage, näitan kätte toad, et võiksite ennast sisse seada.“

Mees noogutas naeratades, astus trepist üles ning küsis uudistades: „Võibolla oleks kena ka tutvuda teenijatega, et luua esmalt sõbralik õhkkond?“

Naise silmad tõmbusid kitsamaks. Ta keeras ennast ringi ja avas ühe veranda ustest.

„Vaid mina jäin. Lootes, et pärijad mind omaks võtavad. Peale majaemanda surma lahkusid siit kõik teenijad linna. Seega tõtt öelda olen pisut mures. Vaadake ringi – siin oleks vaja palju toimetamist. Kui juhtumisi teie päris üksinda,“ tegi naine pausi ja jätkas, pilk poisile suunatud, „ise kõiki töid enda kanda ei võta. Vastasel juhul peate linnast kellegi palkama. Aga mõned päevad saame hakkama.“ 

Naine võttis seinalt kolmeharulise küünlajala ja läitis tikkudega nobedalt vahapulgad põlema.

„Tohoh!“ hüüatas Holger imestusega. „Seda on raske uskuda! Ometi oli minu siiatulek teada?“

„Neid see ei huvitanud. Kuid mis sellest enam, proovime elada tänases ja homses päevas, mitte minevikus.“ lausus Giselda teravalt.

Vestibüülist hargnesid pääsud kuppellaega kaheksakandilisse saali, sealt edasi „inglise stiilis“ uhke puitpaneel-viimistlusega söögitoa poolele, kui ka otse avarasse kaminasaali, kust omakorda tõusis peatrepp teisele korrusele tubadesse.

Hiiglaslikus ruut-tahulises kaminas praksus lõke, heites seintele vildakaid roostekuma helke. Kõrgest laest laskus rippu tohutu mitme sõõriga lühter, milles võisid põleda Clausi hinnangul ehk sajad küünlad. Ning küünlaid jagus siin rohkemgi, andes vestibüülist kulgevatele hämaratele koridoritele salapärast kuma. Nad möödusid luksusküllasest saali kesksest ootealast, kus sametiga palistatud diivantoolid, filigraanselt töödeldud antiikne ehismööbel ja kõik muu inimkäte tehtu külalised ahhetama pani.

Giselda peatus, kui nad olid jõudnud hoone peatrepi keskmisele mademele. Seinal rippus hiiglaslik maal, mida poiss oli näinud juba kaminasaali astudes, sest tumedates ühte sulavates toonides taiest valgel lubjatud seinal polnud võimalik mitte märgata. Maalil kujutati toolil istuvat malbes õhtukleidis kena naisterahvast, kelle kõrval, käega temakese õlale toetudes, seisis sõjamundris härrasmees. 

Küünlavalgust maalile suunates sõnas Giselda:

„Selle mõisa rajas teie vanaisa, kunagine kõrgemast soost parun. Ta abiellus aadlipreiliga, kellest jäid siia pärijateks sinu onu ja teie isa. Miks nad tülli läksid ning salapäraselt üksteisest eemaldusid, jäigi mõistmata. Irmina, teie onunaine, kahtlustas päranduse kurja ihnust, aga mõisa inimesed haudusid kummalisi mõistuteooriaid, millel puudub igasugune alus.“

Holger ei suutnud naise sõnu uskuda.

„Palun selgitage? Tõsi, minu isa ei rääkinud kunagi oma vennast. Kuid vahest harva napsitades hooples, et temas on kõrgema aadliku verd. Ning mõningatel süngetel tundidel enne surma nimetas saatanat oma venna tapjaks. Need olid loomulikult surija mõistuses segased sõnad, aga…“

Nad jõudsid teisele korrusele ning Giselda jäi üha napisõnalisemaks, kuid mainis veel lisaks:

 „Ei ole sünnis ennast sääraste mõtetega mürgitada. Need jäägu igaühe enda südametunnistusele – kibestunud ja tigedad inimesed, kes mõisaprouaga läbi ei saanud. Ja üleüldse, ärme kalluta laste kõrvu hirmu.“ 

Jõudnud teisele korrusele, tutvustas majahoidja kolme tuba, kus vastsaabunud võisid ennast kenasti sisse seada ning lubas hiljem siinset olustikku lähemalt tutvustada, lähtudes mõisa eripärasustest ja olmetingimustest. Ilmselgelt oli siin kõike, millest Claus seni vaid unistada oskas. Meeletult avarust. Uhke sammastega voodi, suursugused aknapõsed ning sametpehmele vaibale laskuvad kardinad.

Claus ei kuulanud naise juttu juba mõnda aega. Poissi paelus pigem mõisas peituv salapära, avastamata ruumid ja palju seesugust põnevat. 

Korraga tõmbus Giselda keha pingule. Ta keeras pead akna suunas, lükkas küünlajala seinakinnitisse ja kiirustas trepist alla, läbi alumise kaminasaali otse õue poole.

Ka Holger ja Claus tormasid naisele nõutult järele.

Jõudnud õueesisele, naine seisatas ja vahtis tummalt järve poole. Sel ajal kui isa ja Claus majaga tutvusid, oli Alex roninud üle järveäärse müüri, leidnud omatahtsi paadisilla, päästnud veesõiduki lahti, karanud sisse ja nüüd aerutas sellega mööda järve kui noor isand.

„Kutsuge oma poeg korrale, härra Scholz!“ sisistas Giselda kurgupõhjast, „kas me ei võiks esialgu piirduda hoone tutvustamisega? Teie onunaine on äsja siit ilmast lahkunud ja selle paadiga viidi tema surnukeha saarele igavesele puhkusele. Kas mõistate? Ma palun, vähemalt enne minu surma, jätke saare külastamine minu hoolde. Leidke see austus oma hinges.“

„Austus?“ küsis Holger pisut solvunult, „te püüate mind jätkuvalt keelata saart külastamast. Kuidas nii?“

Seepeale Giselda tõmbus vaguramaks, limpsas keelega üle huulte ja jätkas naeratades: 

„Vabandage, ma ei mõelnud seda päris nõnda. Praegu, kus teie onunaine on äsja lahkunud ja teie tema olemasolust otseselt teadlik polnud, võiksime võtta tasa ja targu,“ sõnas Giselda nüüd justkui rõõmsamalt, kuigi Clausi jaoks näis naises jalatallast pealaeni kõik imelik ja võlts.

 „Olgu, mõistan teid,“ jätkas Holger. „Teie olite tema jaoks perekond. Kuid vereliini pidi olen mina samuti! Alex on kangekaelne ja raske iseloomuga. Sellega peate lihtsalt leppima, Giselda.“ Siis kiirustas mees närvilisel sammul alla järve äärde ja hüüdis: „Alex, tule kohemaid kaldale! Me ei saa siin omatahtsi kõike avastama hakata, kas kuuled? Marss kaldale, seo paat kinni ja tassi oma asjad tuppa. Kohe, Alex!“

Naine keeras ennast järsult ümber ja sammus tagasi mõisa suunas.

3. PEATÜKK

Peagi sai see vähene kraam maha laaditud ja voorimehed suundusid tühja vankriga tagasi linna poole. Ei meeldinud hobustele siin ühti. Suur tegu oli neid, kes mõisa jäid, talli ajada. Holger rahustas loomi peale hoolitsust veel kaua, kuid hirnatusi ja kopsimist oli tallist ikka veel kuulda.

Hiline tund võeti vastu märgatava väsimusega. Giselda valmistas neile õhtusöögi, mida otseselt kiita ei saanud, aga ega näljatundega vaidle, teadis Claus. Nõnda istuti söögisaalis pika laua taga, kuni Holger suunurgad pühkis ja vaikuse katkestas:

„Teate, see pärandus on minu jaoks siiani müsteerium, ja nagu ennist mainisin, minu isa ei rääkinud kunagi oma venna olemasolust. Nüüd, kus vereliin mind ainsaks seaduslikuks pärijaks kehtestab, olen ma jätkuvalt rabatud. Kuid pärandilepingus seisis üks kummaline punkt, mis tekitas vastuolu,“ sõnas Holger rahutult.

„Te peate silmas kabelit saarel?“ küsis Giselda. „Tõsi, see oli emand Irmina enda isiklik soov.“

Mees ärritus, plaksatas käega vastu lauda ja hüüatas:

„Täpselt! Mul oleks justkui keelatud kabelisse oma onu naist mälestama minna? – See on ju pisut absurd, kas te ei leia?“

 „Härra Scholz. Teie onu naine Irmina, tema oli erakordne inimene,“ sõnas majahoidja nüüd leebemalt. „Kui mina kolmkümmend aastat tagasi siia teenijaks tulin, kasvas meie vahel enneolematu side. Tugevam kui mis tahes inimlik armastus. Irmina oli südikas naine ja nende abielu sinu onu Gustaviga, kes omamoodi kõrk ja jonnakas, muutus lõpuks väljakannatamatuks. Kui Gustav siit ilmast kopsupõletikku haigestunult manalateele lahkus, otsustas Irmina, et tema mehega ühes hauas ei saa iialgi rahu. Meie ühisel soovil lasime rajada kauni kabeli saare keskele, kus nüüd puhkab Irmina ning kuhu kunagi ka mind pärandilepingu järgi viimasele teekonnale lubatakse. Austame kadunukeste soove.“

Kuid mees ei jätnud jonni ja turtsatas käsi laiutades:

„Lepingus seisab selgelt, et mitte keegi peale majahoidja Giselda Crockhaus´i, kelleks olete juhtumisi teie, ei tohi kabelisse siseneda, enne mõlema naise, Irmina Scholz ja Giselda Crockhaus´i siit ilmast lahkumist. Nüüd on minu onunaine Irmina surnud, puhaku tema hing rahus. Kuidas teie kõige sellega seotud olete, ma ei mõista?“

Naine piidles teraselt meest, tuhkkuivas hääles võbelemas närvilisus ja kannatamatus:

„Kas pärandus nõnda uhke mõisa ja selle ümbrusesse kuuluvate maavalduste näol ei rahulda teid piisavalt, härra Scholz? Kas see tükike armastust siin elanud inimese heaks; pisike kabel, mille olemasolust teil seni õrna aimugi polnud – võiks kuni minu surmani jääda ka minu kanda? Oleks ehk õiglane? Te ei teadnudki oma onu naise olemasolust, miks peaks see teid nüüd huvitama?“

Giselda tegi pausi ja jätkas, jälgimaks viivuks mehe vastuolulist hoiakut.

„Ning lepingus seisis ju selgelt, et vastutasuks ma otseselt palka ei soovi – vaid elada ja maja korras hoida kuni surmani. Ja nagu ma ennist mainisin, oli meil parunessiga teistsugune suhe. Ärge vaevake ennast võõraste muredega, härra.“

„Olgu, puhaku nad rahus…“ lausus Holger vaikselt, tundes nii endas kui ka naises tärkamas vastandlikku pahameelt ning soovimata kohe esimesel päeval tülli minna, vahetas mees teemat: „Kus siia hoonesse ka elekter sisse jookseb? Või elatakse puha ilma?“

Mõisahoidja lausus üsnagi ükskõikselt: „Peremees kavatses siia suuri üllitisi luua: elektrijaam, loodusjõul töötavad generaatorid, mida see inimhing tõesti veel välja ei mõtle… Need jäid ehitamisjärku. Eks teie peate siin veel palju asju korda ajama.“

„Inimhing?“, kordas Holger. „Justkui te ei pooldaks revolutsiooni? Kõik suured linnad toituvad elektrist… Näib, et ka teis on piisavalt skeptilisust elektri tarbimise suhtes,“ vangutas Holger pead.

Claus jälgis jutu kestel majahoidjat nüüd üsna tähelepanelikult ning tema pisikeses hinges keeras pahaendeliselt. Naine muutus iga hetkega üha otsekohesemaks.

Tema sarlakpunaseks võõbatud kitsad huuled, kui kaks verepiiska piimatassis, kaardusid üha rohkem naerule. See laiem lõuapiir, kõrged kahkjad kulmukaared, pisikesed hallid silmad, mille ümber õrnad tumedad sõõrid. Naise silmi nähes Claus võpatas. Need ei olnud sellised, mida poiss on harjunud nägema. Puudus helk ja elu. Need näisid kuivad nagu puukuulid, kuid ometi piidlesid tulijaid sel kummalisel moel. Ja siis maandus üks kärbes naise põsel. Teinegi. Ja kolmas, kes otsejoones silmamunale laskus ja seal omatahtsi ringi siblis. Naine ei teinud putukatest välja, justkui ei tunneks ta neid oma kehal. Iseäranis veel silmamunal.

Võibolla Alex ja papa ei märganud elukaid naist himustamas, aga Clausil võttis see vaatepilt igasuguse söögiisu ja ta sosistas sumbelt:

„Isa, sellel naisel on kärbsed näo peal.“ Seepeale tegi majahoidja käega kiire liigutuse näo ees ja putuk-elajad pistsid lendu. 

Küll on terav kuulmine sel proual, ehmus Claus ja pööras oma pilgu naisest võimalikult eemale.

Nüüd tegi ka Alex häält, silmadega laualt justkui midagi otsides: „Kas siin majas ka soola leidub? Me ju tõime linnast, aga miks ma seda laual ei näe?“

Holger ei jõundud veel sõnagi lausuda, kui Giselda hüüatas, justkui oleks poisi küsimust oodanud:

„Kõiksugu surmarohtu te sealt linnast ka tassite! Pole ime, et inimkond nõnda vähekest aega elab… Jätke see mürk palun puutumata, mõelge tervisele.“ Nähes, et Alex oma soovist tegelikult suurt ei hoolinudki, ta rahunes.

„Muide, hr Scholz, kas minu aimdusel võib olla tõepõhi all – te ei ole andnud jumalikku vannet? Kuidas olete suutnud nendel rasketel aegadel kristlusest loobuda. Andke andeks minu uudishimu.“

Holger  vaatas naist mõne hetke, silmis ebalev kahtlus.

„Kummaline, kuidas te võite seda aimata? Aga õigus. Ka mina ei ole siin majas selle põgusa aja jooksul märganud pühendust jumalale. Ehk minu onu oli samuti usust võõrdunud? Ja palun selgitage, kuidas te nõnda pealiskaudselt teate, et meie pere ei ole ristitud?“

Giselda pööritas silmi, põigeldes mehe küsiva pilgu eest.

„Peale siinsete tööliste lahkumist saatsin ka jumala nendega. Ükski vaim ei toida minu meeli paremini, kui seda on minu enda oma. Ja andke andeks. Teid puudutav oli puhas uudishimu, valesti vormitud lähenemine. Rohkem küsimus kui aimdus…“

Holger seedis hetke naise selgitust ja jätkas:

„Minult võttis jumal kallima. Kõige armastatuma inimese, kelle kaotamine andis teed kuradile endale minu hinge. Kuid läbi raskuste leidsin ennast taas. Avastasin, et pole ei saatanat ega jumalat – tuleb ise otsustada, teha valikuid mõelda selgelt. Me kõik oleme inimesed, kas pole?“

Seepeale majahoidja niheles lauale lähemale. Tema huuled kaardusid naerule.

„Julged sõnad, härra!“ hüüatas Giselda elevalt, pannes ka Alexi pilku tõstma. „Usk on dilemma, mis annab nii palju, kuid võib võtta selle vähesegi. Aga jätame need jutud tänaseks, meil on aega veel tutvuda.“ 

Isa ja majahoidja vestlus tekitas Clausi hinge parajalt segadust. Midagi oli selles naises kohutavalt teistmoodi ja üha rohkem käis see poisile vastukarva. Et Alex seda märkama ei teinud, ärritas Clausi veelgi enam.

Ning hoopis imelik tundus asjaolu, et Giselda ei söönud ühtegi killukest toidust ega joonud tilkagi ei vett ega veini, kuigi need tema ees laual seisid. Lisaks tundus poisile, et naine vaatab isa tihti kummaliselt. Justkui soovinuks läbi laua lähemale nihkuda.

Naise vastikult kummaline käitumine tekitas Clausi hinges õõva, segadust ja kahtlusi. Poiss oli kindel, et naine on üksindusest hullunud nõdrameelne ning oma väsimusest rõhutud mõtetes soovis ta, et poleks majahoidjat eales kohanud.

Viimaks, kui Holger tegi otsuse magama sättida, tõusid poisid kärmelt laua tagant ja kiirustasid treppide poole. Naine põrnitses lahkujaid ning hakkas seejärel lauda koristama.

Claus avas talle kätte juhatatud toa ukse ja magus haigutus jäi ehmatusest pooleli. Teki all paistis inimesemõõtu kühm, justkui maganuks seal keegi. 

„Alex? Ära lollita, mul on niigi kõhe olla.” nuuksus Claus, teades, et kui voodis keegi on, siis ei keegi muu kui Alex. “Vennas!?“ Kuid tomp ei liigutanud. Claus astus vaikselt voodi poole, oodates iga hetk, mil vend teki alt üles kargab. Siis seljatas hirmu, sööstis paigalt ja hüppas sellele sõjakalt kallale, tirides teki pealt. 

Loomulikult! Alexi vemp. Kuivaine kott voodis, mille veovankrist ilmselt siia tassis. Selle üks serv purunes ja põrandale pudenes peotäite viisi pisikesi herneteri.

Aga Alex nüüd papsi käest saab. Hakkab neid herneid siin ise koristama, hõõrus Claus heameelest käsi.

Kuigi poiste vahel valitses vennalik ausus ja usaldus, teadis Claus Alexi kohta hirmsaid lugusid, mis ehk kolmeteistkümneaastase kõrvu poleks pidanud jõudma.

Näiteks inimeselt elu võtmine. Seda küll isa tagant salaja näpatud musketiga enesekaitseks röövlite vastu hilisel koduteel, kuid märk jäi hinge alatiseks. Üsna hiljaaegu venna vööga mängides avastas Claus selle vahelt pisikese kuldpandla koeratõu graveeringuga. Hiljem selgus, et ühe tehaseomaniku hirmkallis jahikoer olla tapetud ning hinnaline kaelarihm ühes viidud. Claus vaid aimas, et Alex selle kurjaga hakkama sai, sest härra valdustes tööd ta tegi ning sajatas meest tihtilugu maksmata tasude pärast. Pandla pani ta vöövahele tagasi ega rääkinud oma avastusest kellelegi. Claus ei olnud tema tegude üle küll uhke, aga tundis osati ka aukartust ja vennapoolset kaitset.

Alexi tuba paiknes Clausiga samal korrusel, kohe trepi poolt järgmine. Isa tuba asus sealt edasi koridori lõpus, kuid keeras nurga taha, maja külgmise tiiva suunas. Kus majahoidja ruumid paikneda võisid, ei olnud Clausil aimugi.

Claus kuulis, kuidas isa sõneles veel Alexiga, siis kostus ukse klõpsatus ja järgmiseks avanes tema uks. Holger istus voodi servale ning silitas lapse pead.

„Igavesti vägev loss, eksole?“ sõnas ta reipalt kuid tasa.

Claus noogutas, tõmmates tekiääre ninani.

„Mis sa Giseldast arvad?“ lausus Holger väsinult, „Pole ta nii hirmus ju ühti. Pisut karm, aga tundub, et ta oskab ja teab siin kõiki töid ja tegemisi. See on ju hea, eks?“

Clausile ei meeldinud majahoidja mitte natukestki. See naine pigem hirmutas teda, kuid poiss püüdis seda isa eest varjata ja keeras silmad akna poole, kus kuu järvele virvendavatest helkidest piraka laigu maalis.

„Kas nägid, et seda naist armastavad kärbsed, papa?“ küsis Claus pooli hääli.

„Olen tõesti märganud. See on kummaline.“

„Ja miks meie, uued omanikud, ei tohi saart külastada? Miks eraldab järve nõnda kõrge müür ja miks selle väravaid lukus hoitakse? Ning kuhu siis onu Gustav maetud on…?“ ei saanud Claus hingele rahu.

„Ma ei oska neile küsimustele veel vastata. Aga luban, et uurin kõik välja, kui siin elama hakkame. Olenemata kõigest, armastan ma teid väga ja püüan teie kahe jaoks alati olemas olla. Pärast ema surma…“ mees tegi kõheldes pausi…

Clausi ema suri viis aastat tagasi kohutavasse haigusesse, mille äkiline puhang kiiresti ka Põhja-Saksamaale jõudis ja oma laastamistööga nobedalt elusid korjas. See mõjus mehele sedavõrd rängalt, et ta põrutas rindele, jättes lapsed üksinda saatuse hooleks, teadmata kas sõjast elusana koju naaseb. Tookord võttis lapsed enda hoole alla Holgeri isa, kes poega pisarsilmi sõjast loobuma keelitas, kuid lootusetult.

Holger oleks võinud koju jääda, sõjas mitte osaleda ja laste eest hoolitseda, aga maailm varises peale naise surma kokku. Elutahe asendus pimeda ja senitundmatu raevuga. Kuid sõjas olles avastas ta peagi, et oma laste nimel peab ta edasi elama – võitlema, mitte surema. Väike Claus, kellele ta polnud jõudnud toona nimegi panna, vajas isa. Ja Alex vajas isa. Ta loobus sõjast ja naases koju, et oma laste eest hoolitseda. Kuid vahepeal juhtus paljut. Maailmas halastamatut surma külvav pandeemia murdis ka Holgeri isa. Haigus jättis lapsed puutumata ja nad loovutati lastekodusse. Hoolimata leinast suutis Holger poisid läbi suurte pingutuste tagasi kaubelda. Sõda ja haigused tegid elu kohutavalt raskeks. Kuid siis saabus mehele kiri kummitusliku onu pärandusest. Ta otsustas kohemaid linnatolmu jalge alt pühkida ning lastega mõisa elama kolida…

 „Igatahes olen ma teie jaoks alati olemas. Ja sinu vanem vend on tegelikult tubli, kuigi kipub aegajalt piire kompama – poisid ongi sellised.“ 

Holger puhus küünla öökapil kustu, soovis pojale head ööd ja lahkus. Uni tuli kiiresti oma pehme ja magusa kallistusega, laskus silmalaugudele, andes pikast sõidust väsinud mehehakatisele nüüd head puhkust mugavas ja uhkes baldahhiinvoodis.

4. PEATÜKK

Järgmisel hommikul tõusis Claus küll puhanuna, kuid külm tuba ja tühi kõht sundisid kiiresti voodist välja ja riidesse.

Varajastel hommikutundidel ei tundunud maja ühtigi nii hirmus. Nüüd märkas ta palju rohkemat, kui siia jõudes. Näiteks hiiglaslikud maalid kõrgetel seintel kujutamas poisi jaoks tundmatuid inimesi; uhked ja peened nikerdused, kus iganes puit või kivi seda võimaldas; kitsad ja kõrged lauakesed vaaside, skulptuuride, gloobuse, peekrite või mõnede muude kummaliste vidinatega, millele Claus ei osanud nime anda; tohutult suured peeglid; kirjumustrilised soojades toonides vaibad ja veel palju muud, mida ühe hooga ei jõudnud endasse ahmida. Suursugusust ja imestust siin tõepoolest jagus, tuli poisil tõdeda.

Claus kuulis hästi Giseldat mainimas, et siinsed töölised võtsid kõik väärtusliku – mida siis täpsemalt? Kõik uhked asjad olid ju alles.

Kui ta nõnda seal uudistas, seisiski korraga tema ees Giselda. Täpselt samad riided, sama ilme, miski polnud muutunud. Kui maja tervikuna tundus hommikul palju meeldivam, siis seevastu majahoidja kõhe olemus suutis ikka hirmujudinad tekitada. Kuigi Claus püüdis pilkusid eirata, märkas ta siiski naise silmi. Niisama elutud, niisama kuivad kui koolnul.

„Sind ma pidingi äratama tulema. Hommikusöök on laual jahtumas. Sinu isa ja tänamatu sigidikust vend  juba ootavad. Ja et sa ei unustaks enda järelt nõusid pesta,“ lausus naine, keeras ennast kiiresti ringi ja kadus trepist alla köögi suunas.

Hommikusöögiks valmistatud kuiv tatrakört, kõrvale maitsetu leib, või ning pekk – polnud just kiita kõhutäis – aga kuna neist keegi peale Giselda süüa teha ei mõistnud ja kokka lihtsalt ei olnud, tuli võimalustega leppida.

Alex jättis enda nõud pesemata, mida Claus juba ette aimas. Et majahoidjat ja isa mitte vihastada, hoolitses Claus ise, et kõik nõud puhtaks saaksid ja asetas need lauale kuivama. Seejärel otsustas ta pisut veel ringi vaadata. Edasi kulges teekond maja teise tiiba, kus paiknesid jahituba, mõned lukustatud toad ja tohutu raamatukogu. Ta polnud elus nii palju köiteid riiulitesse rivvi laotuna näinud. Terved seinad koosnesid nendest. Millest inimestel küll lõpmatult kirjutada on? Kas siin leidub ka seiklusromaane kaugetest maadest, sõdadest ja koletistest? Kõrgeks ehitatud ruumidest õhkus külma ja kõledat hõngu. Sellegipoolest tundus maja päeval Clausile kuidagi kindlam ja sõbralikum.

Kuid siis meenus, et teekonnal meisterdatud nöörist punutud sõdurnukk vajas viimast lihvi ning miks mitte tänane pärastlõuna sellega tegeleda. Vähemalt seni, kuni isa muid kohustusi ei jaga. Ja küll hiljem jõuab õues maid ja valdusi uudistada, arvas poiss.

Sammunud mööda teise korruse koridori, jalas pehmed lambavillast sussid, märkas ta venna toa ust irvakil. Koheselt kargas talle pähe mõte, mängida Alexile mingi vemp, kättemaksuks eileõhtusele hernekoti naljale. Ta hiilis ukseni, et teha esmalt kindlaks, kas vend on toas või mitte.

Ruumi piiludes märkas ta Giseldat, kes veidralt kummargil venna voodi ees askeldas. 

„oma jõudu siia kannan, tekk ümber keha mässi, voodist tõsta, selle väega, kui aeg nõnda saanud on…“

põristas ta segaseid sõnu ning korraga vakatas. Keerates pead välkkiirelt ukse suunas ja enne kui Claus ennast varjata jõudis, kargas naine hetkega kui maruline temani, tõmbas ukse pärani ja nähes poissi hirmunult eemale jooksmas hüüdis veel järgi: „Edaspidi tühjendate mõlemad ise oma kusepotid voodi alt! Mina ei pea seda tegema! Kas kuulsid!?“

Claus tormas läbi kaminasaali õue, talli poole, kus Alex ja isa hobuseid välja talutasid. 

„Kas lähme pärast paadiga sõitma, vennas?!“ hüüdis Alex mõnitaval toonil kui venda lähenemas nägi.

„Ole vait ja juhi mära välja, Alex. See oli küllaltki rumal tegu ja irvitamiseks pole õigustust,“ noomis isa ja silitas täkku, kes sabaga aegajalt vastu lehvitas. „Claus, poiss. Mis sinuga juhtus?“

„Isa, see majahoidja ei meeldi mulle!“ hüüatas Claus, silmad suured, nägu õhetamas. „Ta luusib meie tubades ja süüdistab, et ei tühjenda ööpotte. Mina ei ole oma ööpotti kasutanudki.“

 „Õigus, vennas. Sa lasid ju hirmsa hernekoti peale pükstesse!“ jõudis Alex lausuda, kui sai isalt kõrvakiilu, nii et villane soni porri kukkus.

 „Jäta! Giselda jääb mõisa, tahame või mitte. Saate aru! Pärandis oli kirjas, et ainus tingimus, mis vaidlusele ega kauplemisele ei kuulu, on nõustuda Giseldal siia kuniks surmani elama jääma. Maja on küllalt suur, see pole probleemiks. Ja sina ka, Alex, ma ei taha ühtegi halvustavat sõna Giselda kohta enam kuulda, kas on selge?“ 

Vanem vend korjas mütsi, kloppis seda, pühkis juuksesalgud peoga kokku ja surus pähe. Siis haaras ta märal rakmetest ja tõmbas hobust enda poole. Poisi tuju sai kraadi võrra rikutud.

„Kuulake nüüd mind,“ sõnas mees ja pöördus vendade poole, „ma lähen homme hommikul vara linna töölisi palkama, Giselda tungival soovil. Ühtlasi on ka muid asjaajamisi, mis põletavad. Ma ei pruugi jõuda tagasi enne paari päeva. Seniks tuleb teil siin hakkama saada, rida toimetusi on juba kirja pandud, paber tööjaotuste nimekirjaga on raamatusaalis kamina ees laual. Alex, sina pead nüüd ohjad haarama, venna eest hoolitsema ja ma palun sind: jäta Giselda hing rahule. See naine ei vääri sinu kohtlemist ja halvustust, kas mõistad?“

Juba ainuüksi mõte isa lahkumisest tekitas Clausile läbi kere hirmuvärinaid võnklema. Ta ei armastanud vastu vaielda, aga siia jubedasse mõisa üksi jääda koos selle koletu majahoidjaga, kelle käitumine poisile aina hirmutavam tundus, polnud sugugi meelt mööda.

„Isa, võta mind kaasa. Saan sind aidata. Palun võta mind linna kaasa!“ anus Claus ja sikutas meest käest.

„Ma ei saa,“ sõnas Holger ja kükitas pisipõnni ette. „See on pikk teekond ja ma otsustasin ratsutada, et kiiremini kohale jõuda. Pean keskenduma, et leida usaldusväärsed inimesed siia tööle. Põikan läbi teie vanaisa angaaridest, kellapoest ja viimaks ka sadamast. Ma proovin nii kiiresti toimetada, kui saan…“

„Aga haigus? Terve linn on seda täis, kas sa pead minema?“ torkas Alex tigedalt vahele.

 „Sul on õigus. Aga ma pean kedagi appi leidma, et siinset korras hoida. Ja vajame ka ravimeid, mille peale kohe ei mõelnud. Ma luban, et hoian ennast.“

5. PEATÜKK

Sel ööl ei saanud Claus sootuks und. Ta juba kujutas ette, kuidas isa ennast hobuse selga vinnab ja taha vaatamata siit minema ratsutab. Just nii nagu ta peale ema surma seda tegi. Ja ta ei tule tagasi…

Claus hakkas nuuksuma, ta vähkres linade vahel jahedas ning pimedas toas. Õues sadas külma vihma, viimased kuivanud leheriismed võitlesid tuulega.

...Ja kas Alex hoolitseb tema eest piisavalt, mis ka ei juhtuks. Ning Giselda.

Korraga kostus mitu järjestikust karjatust. Claus tundis kohemaid ära isa hääle. Ta tormas pikalt mõtlemata koridori, sealt isa tuppa tema voodi juurde ja avastas ehmatusega, et isa oli higist lige, poole tekist eemale lükanud ning vaevles rängalt millegi küüsis. Ta vähkres küll ühele, küll teisele poole külge, rebis linast, haaras kõhust, kuniks tõi kuuldavale mitu valju ohet.

Claus hakkaks isa tervest jõust raputama. Seejärel, ootamatult haaras Holger poisil kõrist, tõusis istukile ja pigistas sõrmed aina tugevamini kokku. Mehe huulile kaardus irve. Kuid veel enne, kui lämbumine oleks kindel, suutis Claus kurgust röögatuse lahti päästa. Haare lõdvenes, mees avas silmad ja tõmbas käed ehmunult eemale. Ta vajus jõuetult tagasi oma asemele ja vaatas poega kohkunud pilgul.

„Mis on juhtunud? Sina, Claus?“ sõnas ta unesegaselt, haaras poisist ja püüdis ägedalt värisevat kleenukest keha paigal hoida.

Poiss aga nuttis hullusti, kui ei kunagi varem ja püüdis isa haardest vabaneda. Siiski just isa oli tema ainus kaitse ja lootus. Isa, kes teda hetk tagasi surnuks kägistada püüdis. 

„Miks sa mind kõrist haarasid, isa?“ nuttis poiss, koledast juhtunust lausa luksudes.

„Oh Claus… Mis sa räägid hullu? Ma ei teeks sulle iial halba. Ma nägin unes midagi tõeliselt kummalist… See oli osati košmaar, teisalt midagi, millele ma ei suutnud vastu astuda.“ Nähes poissi oma jutust aina rohkem segadusse sattuvat, mees naeratas ja lausus: „Ära muretse, poeg. Ma näen, et sina oled mind alati päästmas kui vaja, eks?“

Poiss masseeris oma kaela, huuled nutust laiad. Holger paitas poisi heledaid juukseid, otsis noorukese silmadega kontakti ja sosistas:

„Ma ei tea, mis äsja juhtus. Kui ma tõesti sulle haiget tegin, kallis poeg, siis palun andeks. Proovime nüüd puhata, eks? Ja Giselda on tegelikult hoolitsev, kuigi range iseloomuga,“ Lausus Holger väsinult. Tema kähe hääl ja vaevunud ilme polnud eriti optimistlik.

„Ma kardan Giseldat, isa…“ sõnas poiss vaikselt. „Ta vaatab mind imelikult. Ja vahest mulle tundub, et ta on justkui surnu, kes… Ma kardan teda…“

Siis haaras Holger öökapilt uuri.

„Claus, mul on aega magada veel neli õnnetut tundi, enne kui pean minema. Ja väsinuna ratsutamine on ohtlik, sa ju tead. Mine oma tuppa ja jää magama. Sa ei pea mitte midagi kartma. Ei. Sa ei karda mitte midagi.“

Kuid Claus ei läinud. Ta puges isa kaissu voodisse ja keeldus oma tuppa minemast. Holger ei hakanud pojaga seekord võitlema. Ta lubas ainult täna enda juures magada, sest poisid, kes oma vanemate kaisus magavad, ei pidavat veel piisavalt mehed olema.

Järgmine varahommik sai raske. Holger tundis kohutavat väsimust ja närune enesetunne näis vaid hullemaks minevat. Ta hilines hommikulauda ja kui sinna saabus, paistis näonahk kuidagi kaame ja laiguline. Mees rääkis vähe, heitis siia-sinna salalikke, ärevaid pilke justkui jälginuks teda keegi tundmatu. Viimaks võttis siiski kindlaks sihiks veel samal päeval linna jõuda. Suuri kannatusi sõjas üle elanuna ei teinud ta oma nigelast seisukorrast välja ja otsustas linnas tuttava tohtri juurest läbi põigata.

Claus tundis endas kohutavat ärevust kasvamas. Leppima ju pidi, et isa mõned päevad linnas veedab, aga tõdemus, et majahoidja olemus õudu ja vastumeelsust tekitab, ei saanud eirata. Poolest päevast läks aga naine enda sõnutsi saarele kabelit korrastama ega tulnud sealt tagasi enne õhtut. Holger oli pisut hämmeldunud, et naine teda lahkumisel saatma ei tulnud, kuid ei teinud sellest ka suurt numbrit.

Isa soov linna ratsutada sai Clausi jaoks raske, ning mitte kuidagi leebem või mõistvam. Tööülesanded, mis päevade peale ära jagati, viisid ebalevad mõtted pisutki eemale. Ka ei ratsutanud isa mõisa väravatest ilma tagasi vaatamata, nii nagu Claus sügaval hinges kartis. Mees peatas lausa hobuse, tegi loomaga osavalt ringi enda ümber ja lehvitas.

Peale isa lahkumist kasvasid kiiresti pinged. Claus püüdis pigem venna poole hoida, kui saarelt naasnud mõisahoidjat õhtustes majapidamistöödes aidata. Naine ei nurisenudki, vaid liikus kui vari mõisa ruumides. Peagi väljas hämardus ning saabus õhtusöögi aeg. 

See hoone ja kõik siinset ümbritsev justkui sulandus ühtseks värvituks, kuivadest detailidest koosnevaks kõleduseks. Pimeduse saabudes näisid hoone ümbruses olevad puud üha rohkem raagus, otsekui oleks surm neid puudutanud. 

Pikk õhtusöögilaud köögi vastas olevas söögisaalis polnud teab kui rikkalikult kaetud. Giselda tundus tujust ära olevat, kui viimaks ka poisid oma õuetegemistelt mõisa saabusid. Laua kaugemas otsas, naise tumeda silueti varjust, paistis kahvatu nägu ja selle kuiv ilme. Alex tajus juba ammu, et nende omavaheline suhe ei olnud kaugeltki kiita ja Giseldale ei meeldinud noore hakkaja mehe võimutsemine. Nad sõid vaikides. Vaid kolde praksumine, tuule tige undamine korstnalõõrides ning söögiriistade kõlin saatis seda masendavat kulgu.

Alex viskas kahvli lohakalt lauale ja tõusis toolilt püsti, et lahkuda. Giselda tõstis pilgu, milles põles kummaline tõsidus, kui mitte viha. Ta lõi närviliselt käega näo eest läbi, et kärbseid peletada, kes üha rohkem jumal teab kust kogunesid.

„Kas sa arvad, et võid siin mõisas teha mida heaks arvad? Ma keelasin sul saarele minna. Sinu isa keelas sul saarele minna. Ja ometi ma tean, et oled seal käinud,“ sõnas naine madalal tämbril.

Alex võpatas, kuid lausus siis ükskõiksust teeseldes:

„See mõis kuulub koos saarega sama palju minule, kui minu isale. Sa ei saa keelata mul minu oma valdustes ringi käia. Selle me oleks pidanud kohe siia jõudes selgeks rääkima.“

Naine asetas käed lauale ja tõmbus üle keha kangeks.

„Kas sa arvad tõesti, et saad minust jagu, sa selgrootu hädine inimene?“ tema sõrmeküüned kraapisid lauaserva ja naise näos oli korraga kõik teistmoodi. See tundus veretu ja kuiv. Ka juuksed näisid rohkem sorakil ja hõredamad, kui ennist. Või mängis hämaras küünlaleegi võbelus oma kohutavaid trikke?

Alex tõusis ehmunult lauast, mispeale ka Claus kohe püsti hüppas ja venna juurde jooksis. 

„Minul on kõht täis, usun, et ka sinul, Claus. Me läheme magama, proua. Homne päev on targem ja arutame siis jutud lõpuni.“

Giselda vahtis enda ette, või kuhugi, sest tema silmadest ei saanud Claus sootuks aru, kuhu see neetud pilk võis suunatud olla. Majahoidjas oleks justkui kõik elu seisma jäänud. Nüüd ka sõrmed ei liikunud, kuid ometi istus ta sirgel seljal laua taga. Tema juuksed lasusid lohakalt üle pea sorakile ning nendest oli kadunud igasugune erk värvitoon. Kärbsed maandusid ükshaaval Giselda peas, näos – kõikjal. Ei aetud neid enam minema.

Lisaks võttis alakorrusel võimust imal hais, mida posid pidasid korstnasse surnud linnuks või seinte vahele kärvanud rotiks. Nad läksid läbi kaminasaali, peatrepist teisele korrusele, magamistubade poole.

„Alex, kas sa käisid tõesti saarel? Miks sa nii tegid? See oli ju keelatud,“ küsis Claus vennalt, kui nad mööda koridori Alexi ukse juurde jõudsid.

„Ma ei karda Giseldat. Ma ei jõudnud saarele. Paat kiilus vist põhjamutta kinni, kuid vette ma ei söandanud astuda, sest mine tea kui sügavale mutta võib vajuda. Aga siis ma märkasin, et teatud kohad on sügavamad ja nõnda saaks saarele koos paadiga siiski jõuda.“

Claus kuulas venda suu ammuli. Ometi tajus ta, et Alexi jutus puudub nüüdsama see uhke ja kalk noot. Ta polnud oma venda kunagi varem hirmununa näinud, kuigi alla surutult ja teeseldes vastupidist, oli seda nüüd ometi aimata.

Polnud veel sugugi silme eest kadunud see kohutav kogu, mis neist nüüdsama seal vaikuses alla korrusele jäi; liikumatult nagu… Ei! – tõrjus poiss need hirmsad mõtted vägisi eemale. Ja siis meenus möödunud ööl intsident isaga… Claus polnud varem säärast hirmu tundud oma elus. Hirm lähedaste kaotuse või haiguse ees, aga ei midagi sellist. Miskit seletamatut ja kummalist, mis kõhust õõnsaks tõmbas. Justkui tundes kurja hingust kukalt torkimas…

 „Kas ma võin täna sinu juurde magama jääda?“ küsis Claus, kui nad venna toa ukseni olid jõudnud.

Alexi pilgus väreles kaval helk. Ta vaatas väikevenda mõne hetke pea viltu ja lausus siis leplikult: „Mis seal ikka. Mul olid küll omad plaanid, aga egas sind täiesti ära kiusata ka saa. Muide mulle hirmsasti meeldib laiutada, seega too nurgast lambanahk ja magad põrandal. Kui pehmet aset tahad, kobi oma tuppa!“

Mitte nendel öödel. Claus ei suutnud ennast kuidagi hästi tunda, teades, et isa siit kaugele linna on sõitnud. Ta valmistas aseme leitud nahkadest ega soostunud isegi mitte oma toast pehmeid voodilinu ja tekki tooma. Nad ei rääkinud pikalt. Alex keeras ennast akna poole kägarasse, hoolimata väikevenna nigelast seisust.

Kuid Clausil ei tulnud enam sootuks und. Öö muutis esemed toas sama mustaks kui nende varjud, küünal öökapil oli juba ammu lõpuni põlenud. Ning nüüd kui vaikus ja pimedus ühises koostöös kõik tema meeled haavatavaks muutsid, kasvas seda enam ka uudne hirmu tunne. Venna nohisemine rahustas. Ta ei olnud üksi ja see oli peamine.

Tahtmata kerkis poisi silme ette viimane hetk, kui ta tookord sel kurval tunnil oma ema nägi. Kõige kaunim ja rahulikum inimene selles kirstus, mille ees isa viimaks märatsema hakkas. Ja lahkus. Jättis neid Alexiga maha, just nii nagu nüüd…

Ta tõusis püsti ja astus vaikselt akna juurde. Järve seal mustavas öös poleks muidu märganudki, kui kuu hõbedane peegeldus selle pinnale ei joonistanuks pika sillerdust. Kuid korraga hakkas helk kahanema, justkui liiguks tõrvmust uduvaip mööda järve mõisa poole, mattes järk-järgult valgusenatukese enda alla. Seda mõne hetke jõllitanud, võttis temas korraga võimust pöörane hirm. 

Isegi nõnda, et kukkus venda raputama, kisas ja lajatas labakäega vastu magaja nägu. Seejärel avas Alex unesegaselt silmad ja hakkas tõusma, et vennale esmases ähmis kõrvakiil tagasi lajatada, kui siis aknad paiskusid väljapoole kohutava hooga lahti, vastu majaseina kildudeks. Kardinad rebiti kärina saatel õue poole. Tekk keeras ennast seletamatul väel, uskumatu kiirusega ümber Alexi keha, mässis poisi tihedalt endasse ja tõusis voodist õhku. Kui Claus nägi, et tomp akna poole hõljub, kargas ta viimasel hetkel selle külge, kuid tundmatu jõud oli liiga võimas. Hirmust kangena ta vaid lohises mööda põrandat, vennast kramplikult kinni hoides, siis komistas öökapi taha lõikavast valust karjatades ja kaotas haarde. Nüüd, akna avast välja jõudnud, hõljus tekki mähitud keha üle mõisa õue järve suunas. Kaugelt, kaugelt kostus pikka ja venivat ulgumist. Ja ühtäkki meenus Clausile majahoidja, kes Alexi voodi ees neid kummalisi sõnu lausus: „ …oma jõudu siia kannan, tekk ümber keha mässi, voodist tõsta, selle väega, kui aeg nõnda saanud on…“

Sel hetkel läbis poisi aimdusi mingi äkiline selguse moment.

Claus tormas enda tuppa, arutas välkkiirelt tolle äbariku nöörist sõdurnuku lahti, mida teel mõisa meisterdas ja sidus selle nööri ühe otsa tugevasti enda piha ümber, teise osa keeras mitu tiiru ümber massiivse riidekapi ja kasutas viimaseid hinge kriipivaid sekundeid, et sõlmed veelgi tugevamad oleksid.

Aknad avanesid, selle klaasid purunesid ja kõik kordus. Claus tundis oma pisikeses noores südames ehmatusest lausa valupistet. Õudusega nägi ta, kuidas tekk elama hakkas ja mässis ennast ümber voodis lebava tombu, mida vaid viivuks suutis märgata ning kogu kupatus lendas sama teed öhe, kuhu oli kadunud ka vennas Alex.

Claus hoidis kahe käega kramplikult nöörist, röökides, lootes, et see miski ei suudaks rasket kappi koos temaga minema viia. 

Ja ei viinud. 

Vaid too kuivainekott kas siis herneste, tangude või kaeraga, Alexi järjekordne vingerpuss, hõljus sünkmusta öhe…

6. PEATÜKK

Sukuubus istus sarkofaagi ees pimeduses, elutu ilmega lõust verest ligane, silmad kui kuumaks aetud söed peas põlemas. Tema kohanenud nahk tõmbus aina pehmemaks, siledamaks ja inimsoole sarnaseks. Kuigi iga tühisemgi verepiisk kõikide ohvrite ihust oli elaja sündimist täiustanud, polnud see veel lõplik. Põrguahelad ei lasknud kabelist lahkuda, et jumala loodud maailma rüvetada. Mitte veel.

Võikalt krudisesid puhtaks näritud luud, kui sukuubus ennast nendel keeras. Nii mõisa valitsejate ja teenijaskonna, kui ka mõningate külaliste jäänused, millest ahne põrgutar ei suutnud suud eemale hoida. Nõnda magatas ta unenägudes mehi, kes hiljem vaimu ja ihuhädadesse surid ja kandis nood oma kabelisse.

Tema sündimine siia maisesse ilma oli kohe lõpule jõudmas. Esmalt seda võõrast kuid inimhingedele alatiseks vaevaks olnud tundmust – valu – sai ta nüüd oma nahkseid tiibu laiali sirutades hästi tundma. Tema keha võttis üha enam jumalaloodu ilme: sarnase kui seda oli olnud viimasel nõial, Giseldal, kuid sitkem, nõtkem, tugevam – üdini täiuslik. 

Nõiad andsid talle ligipääsu siia maailma ja võimaluse enda kehasid kasutada, ohvreid ette valmistada. Mõisarahvalt röövis ta ihu ja liikmed. Ning viimastelt maiuspaladelt, noortelt, vast mõisa saabunud hingedelt, aga vaimu ja meele. Ning too härrasmees oli vaid sukuubuse ürgse kiusatuse viimane nauding …

Vanema poisi keha tõmbles ja vaevles hirmsas piinas. Justkui pehme mänguasi, mille ta oma pronksjate küüntega lõhki kiskus ja sealt sisikonda enda lõugade vahele rebis, lebas veel viimaseid hingetõmbeid ahmides kabeli nurgas. Just. See kuradist juba puudutatud, samas süütu suguihadest, kuid süüdi teise hinge võtmises, tapmises, südametuses – ainuvajalik komponent, kellest ta suuresti vaimu tarvis jõudu rappis. 

Aga kõige magusam, kõige nauditavam ja siiski ilma kelleta ta lõpplikku kehastust saada ei või, oli noorim ohver, Claus. Süütuse kehastuse viimane komponent. Voonakene. Tema andam hingena võõras ja vastik, kuid inimlik.

Sukuubus naeris ulgudes ja lükkas naudingust väriseva käe poisi roiete vahelt sügavale kõhuõõnde, et viimased maitsvad palad kätte saada. Ta oli kohutavalt näljane, sest elujanu ja materjaliseerumine, põrgu üsast sündimine, nõudis paljut.

Majaproua ja majahoidja vägevatele orgiatele sabatitel, kutsumaks tema olemust siia, pühast vaimust puhastatud kabelisse, et siis nõidadele igavene elu ja õndsus kinkida – vastutasuks hoopiski põrgusse said saadetud. Tööks vajalik materjal – nii armastas sukuubus oma kummardajaid nimetada.

Kuid nüüd võis oodata viimast vereandi, mis üle järve tema poole hõljus. Ta paljastas hambad, mis saaki haistes lausa ihalevalt kasvasid ja tõmbas keha hüppevalmilt küüru. Tiivad lahvatasid laiali, vastu kabeli seinu. See hetk oli käes.

Sukuubus kargas möirates ja lõugu pärani ajades kabeli suudme poole, kuhu hõljus tema mõjutuste jõul; lausutud sõnade koostoimel, oodatud saak. Ta rebis selle raevunult lõhki. Kuid mässitud teki seest – kotist – mida ta näljast pimestatuna oma viimaseks ohvriks, nooremaks poisiks, elavaks ja verimagusaks suutäieks pidas; valgus puhas valge sool kõikjale kabelisse laiali.

See oli põrgu, mis tõusis siia nüüd ei kusagilt ja ometi kõikjalt. Kus saatana viha ja pettumus maapeale asu leidis – nüüd deemoni räbalais hinge oma võigaste küünistega kiskus. Sukuubus röökis nõnda, kuis kõik inimkonda vaevanud valud ja hädad võinuks teda korraga piitsutada. Kabeli müürid võbisesid ja selle kesta uuristasid praod, mis sööstid kui välgunooled kivipinda lõhkudes.

Kriisked, vingumised ja möirged leidsid kaja veel verstade kaugusele kabelist, saarest ja mõisast. Soola ürgne jõud neutraliseeris kõik temas peitunud väe, allutas kurjuse ja saatis selle vähkerdise tagasi põrgu rüppe. Paisates kabeli seinale tolle kohutava mustja nõgi, mis sinna sukuubusest elutuna alles jäi.

***

Kui üks isehakanud rahuvalvajatest kolonn Nürnberg´ist pealinna suundus ja mehed Beelitz´is öömaja otsisid, avastasid nad teele jäänud mõisahoonest miskit kohutavat.

Esimeselt korruselt naise kõdunemismärkidega korjuse, millel pidutsesid haisu mattunult kuhjade viisi kärbsevastseid; teiselt korruselt magamistoast aga nööriga kapi külge seotud lapse. Poiss oli näljast ja magamatusest nõrkemas, ega rääkinud ainsatki sõna. Nutust kibeda kurguga, sõgedast hirmust vaevatud. Õnnetuke hoidis tugevasti ja meelekindlalt kahe väriseva käega nöörist kinni ning tema õudusest punaseks tursunud silmad teadsid midagi, mille hing vaikima sundis.