TRACKLIST:

1.    Põrgulõõma kirbe vine 08:28

2.    Raske uni 08:29        

3.    Midagi tuli vahele 04:28        

4.    Painajalik urin 05:05  

5.    Luurivat hirmu otsimas 10:21

6.    Regressioon 08:36

Võlusõna “fhtagn” esimesena välja öelnud kirjanikule seondus ebaharilik muusika nurga taga varitsevate ja vaimse tervise suhtes kontraproduktiivselt mõjuvate asjadega. Kultisti tundsid hullunud flöödimängust ja isegi kõiksuse keskel hõljuv pime põrund kõige-kõigem armastas end kehatute puhkpillivirtuoosidega ümbritseda. Kuhu oleks sajanditagusel Uus-Inglismaal elava loomeinimese peas sobitunud tänapäeval nii tavaline kombinatsioon trummist ning elektrikitarrist? Vaevalt väga viisakasse kohta, kuna kui Providence’i ülemsnoob kitarri olemasoluga üldse kursis oli, teadis ta ilmselt ka, et see üks räpane neegrite instrument on. Ühesõnaga oleks ta tänast albumit kuulates ilmselt esmalt šokeerunud, kõhuvalu kurtnud ja siis mühatanud, et kultistid mis kultistid.

Veebilehe väitel on Fhtagn “superkülm okeaaniline hukatus aastast 2013 ehk siis madalsagedustel fuzziselt kärisev ja mürisev doomine instrumentaaltrio Tartust.” Kust mujalt kui Tartust okeaaniline muusika ikka pärineb, eks ole? Lihtsurelikele mõistetavamas keeles mängib Fhtagn doom- ja natuke ka stoner metalit, kus puudub vokaal. Lisaks tundub, et nende triost on tänaseks saanud duo, mis koos žanrivalikuga tõstab nende hipsterikrediidi seninägematutesse kõrgustesse. Laulavad nad ulmelistel teemadel, ainult et kuna nad tehniliselt võttes ei laula, tuleb ulme tajumiseks lugude pealkirju lugeda. Aga mis ma ikka vatran - kuulame hoopis!

Esimene lugu “Põrgulõõma kirbe vine” kostitab kuulajat kohe reipa küttega, doomi kontekstis loomulikult, mille akvaatiline helipilt toob vältimatult ja sugugi mitte ebameeldivalt meelde Saksa ansambli Ahab. Merelised toonid jäävad kuulajat ka edaspidi saatma, samuti rasked kitarrihoobid. Harjuge ära! Sellest rääkides kisub teine lugu, “Raske uni”, veel intensiivsemaks raiumiseks ja kuulamiskogemust poetiseerides võiks öelda, et kui “Põrgulõõm” oli tormi algus, siis “Raske uni” on selle haripunkti jõudmine. Tuuled, vihm ja basskitarr materdavad laeva ning ühtlasi pani keegi mängima Electric Wizardi. Misasi on Electric Wizard, ja mismoodi keegi selle mängima paneb - me oleme ju 19. sajandi purjelaevas? Oleme või? Vahet pole - nüüd oleme! Kolmas lugu “Midagi tuli vahele” algab tormi silmas, boksipeatuses, kuhu laev lupsas - petlikus rahuseisundis, mis mõjub nii ainult võrdluses eelmise looga. Uuriv kõrv avastab muusika end peagi taas üles kruvimast, justkui tahtes mõista anda, et tagasi postidele, torm möllab ümberringi endiselt, te skorbuudised maarotid! Iä, iä! Neljas lugu “Painajalik urin” on hetk, mil vältimatu hukatus meeskonnale pärale jõuab. Ümberringi on ainult hallus, raevunud Poseidoni huulilt pritsiv soolaka surma ja tursasita maigune vaht. Laineharjad, mis ulatuvad üle mastitippude! Paanika! Stiihia! Ja siis saabub taas kord mõtlik vaikus nimega “Luurivat hirmu otsimas”. Torm on läbi, aga kes on süüdi? Jumalateotajast kapten, kes juba viiendat päeva kaineks pole saanud, naine pardal või veider tõmmu võõras Pohnpei saarelt, kes meeskonnaga reisi vältel sõnagi vahetanud pole? Meeskond peab vaikselt aru. Kas tuleb mäss? Mis sa seal karjud, mees? Mis kuues lugu? Mis “Regressioon”? Ah revolutsioon! Jah, sellest me ju räägimegi! Mäss! Surm kaptenile ja neile teistele! Rumm, roosk ja sodoomia ununevad. Taas puhub Triton oma vihasarve, taas kerkivad lained allpool ja kõlksuvad mõõgad ülalpool parrast. Meri on jõhker ja pootsman on lurjus ja kokk on üks kuivamaa konn! Tormiga see album algas ja tormis ta ka lõpeb, nii nagu maailm ja kõik head raamatud.

Nüüd, kui me oleme taas maha rahunenud, võime me oma kuulamiskogemust natuke analüüsida. Võrreldes nende esimese albumiga “Nõiaudu” on uuel albumil minu arvates rohkem doomi ja vähem stonerit ja üldine kogemus on kuidagi… konkreetsem. “Mittekeegi eikusagilt” on seetõttu kõlalt (ja kaanepildilt) sarnasem nende 2016. aasta EP-le “47°9`S 126°43`W”. Fhtagnist esimest korda kuulnule ei tähenda see kõik muidugi midagi - piisab, kui öelda, et nad mängivad rasket, tihket ja tossust muusikat, mis pole kindlasti igaühe tassike teed, aga minu oma on küll. Kui ma tahaks selle bändi juures midagi muuta, siis seda, mida nad ise vist kunagi ei plaani - nimelt võtta oma ridadesse mõne väärika rögiseja. Minu arvates annab vokaal bändile lisamõõtme, mida muul viisil ei saavuta, ja instrumentaalset rokkmuusikat suudan ma seetõttu harva hinnata. Aga Fhtagni ma siiski hindan! Hindaks veel rohkem, kui nad tihedamini lavalaudadele eksiksid. Jääme järgmist korda ootama.

Bandcamp https://fhtagn1.bandcamp.com/album/mittekeegi-eikusagilt

Encyclopaedia metallum https://www.metal-archives.com/bands/Fhtagn/3540414037