Näitlejaid on erinevaid. Mõne nägu tuleb juba nime kuuldes silme ette. Mõne nägu võib küll hirmus tuttav olla, aga no ei tule kuidagi nimi meelde. Mõne tunned juba häälest ära. Meisterdad rahulikult köögis vorstivõikut, kui korraga lähevad kõrvad kikki, sest teisest toast telekast kostab tuttav hääl. Selline häälest äratundmine tundub mulle endale päris kõva komplimendina, kino ju ikkagi visuaalne kunstivorm, aga siis on mingid sellise tasemega tegijad, kel tuleb ainult suu lahti teha ja võiku tegemine jääb sinnapaika.

27. mail 1911. aastal sündinud Vincent Leonard Price jr. on täpselt sel tasemel tegija. Ligemale kuuskümmend aastat filminäitleja staaži ikkagi. Natukenegi žanrifilmide sõber tunneb Vincenti muidugi une pealt igast asendist ära. Vunts, sätitud seong ja veidi altkulmu heidetud pilk. Puhastverd inglise džentelmen. Küll sündinud, kasvanud ja elanud Ameerikas. Sündinud ja kasvanud muide küllalt jõukas perekonnas ja lõpetanud Yale'i kunstiajaloolase kraadiga. Ning loogilise jätkuna kraadi omandamisele läks õpetajaks, sattus aga magistriõpingute käigus halba seltskonda ja meelitati teatrilavale. Ning edu ei lasknud end pikalt oodata, juba 1936. aasta etendus „Victoria Regina“ jõudis Broadwayle välja ja sihvakat Vincenti pandi tähele. Magistriõpingutest hea sõna.

Kujutav kunst ja õpetajakutsumus tegelikult Vincenti elus aga kuhugi ei kadunud. Ei piisanud talle ainult oma isikliku kunstikollektsiooni kogumisest. Tema annetuse ja toetuse najal loodi 1957. aastal ühe California ülikooli juurde Vincenti Price'i Kunstimuuseum, mida ta edaspidi ka jõudmööda täiendada aitas ning tudengitele kunstiajaloo alaste loengutega esinemas käis. Egiidi „Kunst massidesse“ all müütas kauplustekett Sears aastatel 1962–1971 Vincenti poolt kureeritud temanimelist Kaunite Kunstide Kollektsiooni suurusjärgus 50 000 ühikut, muuhulgas siis ka Picasso, Dali ja Rembrandti töid.

Igatahes sealtsamast Broadway lavalt ta ära kinno napsati, tollele ajastule kohaselt mitmeaastase lepinguga, korra lasti veel neljakümendate alguses tiiba ripsutamas käia, aga sealt edasi teatri jaoks põhimõtteliselt kadunud hing. Alles 1978 etendus tema kiitust kogunud ühemehelavastus „Diversions and Delights“, milles ta kehastas Oscar Wilde' ja millega üle kogu maailma umbes 300 korda üles astus.

Toreda avastusena selgus selle loo tarbeks materjalidega tutvudes, et Vincent oli ka kirglik kokakunsti asutaja. Mitte selline köögis vorstivõiku tegija mees, aga selline, kes kirjutas/koostas koos naisega mitmeid kokaraamatuid ja kel oli isiklik autoelamu, millega ta sõpru-sugulasi looduskaunitesse kohtadesse väljasõitudele viis ja neid siis endavalmistatud hõrgutistega kostitas.

No ja sellise häälega, nagu Vincentil oli, siis loomulikult ei jäänud tal ka raadiotöö katsetamata. Luges seal aastaid Simon „Pühak“ Templari lugusid. Luges sisse Edgar Allan Poe töid. Täiendas oma vahelelugemisega Alice Cooperi ja Michael Jacksoni laule. Andis ühes toredas dokumentaalsarjas minajutustajana hääle kuulsatele Austraalia ehitistele.

Ning alles nüüd jõuame mehe põhitöö juurde. Esimesed kümmekond aastat toimetas ta tubli draamanäitlejana. Kuningad, krahvid, markiid ja teised rafineeritud nadikaelad. Tema ja žanrifilmide jaoks oluliseks osutus aasta 1953, kui linastus „House of Wax“ 3D versioonis. Soovitan vältida. 3D versiooni siis, mitte filmi ennast. Osutus väga tulusaks ning viis aastat hiljem välja tulnud küllalt allikatruu „The Fly“ edu pani Vincenti tulevase karjäärikõvera lõplikult paika. Kolm William Castle’i filmi, „House on Haunted Hill“ (1959), „Tingler“ (1959) ja „13 Ghosts“ (1960). Roger Cormani tehtud Poe filmid „House of Usher“ (1960), „Pit and the Pendulum“ (1961), „The Raven“ (1963), „The Masque of Red Death“ (1964), „The Tomb of Ligeia“ (1965). Koostööd Cristopher Lee, Peter Cushingu ja John Carradine’iga. Filmirolle üle saja, nii et kui mul oleks eesmärk mingi hulk tähemärke täis saada, siis piisaks ainult filmipealkirjadest. Pigem ma olen üritanud tüürida aga sinna suunda, kui palju vaesem oleks žanrifilm ilma Vincenti panuseta. Juba sellest nimekirjast on päris mitu filmi, mis on uusversioonid saanud. Lisan siia kohe veel ühe – 1964. aasta „The Last Man on Earth“. Uusversioone ei tehta unustusehõlma vajunud filmidest. Uusversioone tehakse filmidest, mis on jätnud mulje. Täiesti eraldi teema on muidugi see, kas uusversioone on vaja. Jah, loomulikult on eriefektid vananenud, aga „Kärbes“ on siiani näiteks parasjagu kõhe vaatamine. „Help me! Help me!“-stseen pani praegugi külmavärinad üle selja käima.

Kui võtta edukuse aluseks filmide koguarv, siis olid kuuekümnendad Vincenti jaoks väga head aastad. Mõnel aastal linastus koguni viis filmi milles mees kaasa tegi. Siin oli aga üks „aga“. Price ise väga ei hinnanud seda suunda, kuhu õudusfilmid arenesid. H.G. Lewis hullas verega „Blood Feastis“ (1963), giallo'd hakkasid pead tõstma – Mario Bavalti „Blood and Black Lace“ (1964) – zombid tõusid hauast 1968. aastal („Night of the Living Dead“). Õudusfilmid muutusid järjest verisemaks. Ka Vincenti enda näitlejatöö eest tublisti ja teenitult kiitust saanud „Witchfinder General“ (1968) on hoopis teise tooniga kui veel kuuekümnendate alguse filmid. Me näeme nõia põletamist ristil ja mehe kirvega surnuks raiumist. Robustselt, mitte elegantset pendli abil poolitamise katset. Aga kui mina mõtlen Vincenti peale, siis temas on ikka rohkem sellist elegantsi, sellist kastan-oma-ohvrid-vaha-sisse-meest, mitte sellist tükeldan-oma-ohvreid-kööginoaga-maniakki.

Juhul muidugi kui see tükeldamine ei ole näiteks Shakespeare’i näidendist inspireeritud.

Lühidalt siis oli seitsmekümnendate saabudes Vincent veidi rahulolematu. Tema ja meie õnneks sündisid sellest rahulolematusest aga klassikalised „The Abominable Dr. Phibes“ (1971) ja järjelugu „Dr. Phibes Rises Again“ (1972), kus inimesed surevad iidest Egipitusest inspireeritud viisidel, üks elegantsemaid neist näiteks rohutirtsude poolt ära söödud saamine. Ehk et mitte end väga tõsiselt võtvad filmid, kus Vincent veidi krutskeid teha sai. Samas stiilis ka minu isiklik lemmik „Theatre of Blood“ (1973), milles tundliku natuuriga näitleja kambale kriitikunässakatele kätte tasuma asub, võttes seejuures aluseks ühe keskmisest kuulsama näitekirjaniku tööd. Kes meist ei teaks siis veinivaati uputamist näidendist „Richard III“. Just selline teadlikkus ja oskus end mitte ülemäära tõsiselt võtta on kindlasti veel üks põhjus, miks härra Price läbi aastakümnete tegus ja oluline oli. Põlvkonnad põlvkondade kaupa seostavad Vincenti eksimatult õudusfilmiga. See eneseparoodia vint keeratakse veel kaheksakümnendatel lõplikult peale, filmid „The Monster Club“(1981), „House of Long Shadows“ (1983) (selles lustivad muideks Vincentiga kõrvu žanriikoonid Lee, Cushing ja Carradine) ning „Bloodbath at the House of Death“ (1984). Ei ole nad ükski hirmutavad ega olnudki nad sellistena mõeldud, aga nad toredad. Sul on neid vaadates hea meel näha, et vanusest hoolimata Vincentile (ja teistele staaridele) meeldib kaamera ees olla. Võib isegi arvata, et ta ei mängi neis filmides pelgalt palga välja teenimiseks. Et tal on ka endal lõbus. Ja selline positiivne tunne paneb palju leplikumalt suhtuma aegunud eriefektidesse ja võibolla mõnda stsenaariumiauku.

Kui ma kunagi selle nimekirja koostamist alustasin, kellele üldse sellesinatse seeria raames õnne soovima võiks/peaks, siis oli teatud hulk nimesid, kelle ma peast kirja panin. Vincent oli üks neist. Materjali hulk aga kohutas. Ärge te arvake, et ma siin viimase paari nädala jooksul kõiki neid mainitud filme vaadata jõudsin, ja avastamisrõõmu jäi mulle endalegi veel küllaga. Kui aga tahta Vincentit eriti kontsentreeritud kujul nautida või ka esmatutvust teha, siis ei ole ilmselt paremat varianti kui Tim Burtoni lühianimatsioon „Vincent“ (1982).

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.0896)