Alustama peaks vist kerge pihtimusega. Koolipoisina oli kümmekond või rohkem aastat mul vaid kaks lemmikautorit – Ray Bradbury ja vennad Strugatskid. Osaliselt oli see tingitud minu õrnast east, aga peamiselt seetõttu, et Eesti NSV-s olid need ainukesed kaks ulmeautorit, kelle kirjapandul oli mingi sügavam tähendus, kelle teosed sobisid mulle emotsinaalselt ja kel oli maakeeles ilmunud vähemasti paar raamatut, pluss jutud ajakirjanduses ja raadios. Lühidalt: oli arvestatav kogus tekste, mille pealt sai juba mingeid üldistavaid kokkuvõtteid teha ja mille põhjal võisin väita, et jah, meeldib, kohe väga meeldib! Jätaks vennakesed mõneks teiseks korraks ning räägiks täna vaid Ray Bradburyst.
Marsi kroonikad
Kindlasti oli (omavahel seotud juttude) kogumik „Marsi kroonikad” esimene Ray Bradbury raamat, mida ma lugesin. Võib-olla olin ma varasemalt mõnda mehe juttu Vikerraadios järjejutuna kuulnud, aga kahtlen. Usun, et ma ei vääna tõde kui väidan, et mõnikord ka kollaažromaaniks nimetatud köide oli esimene minuloetud Bradbury tekst.
Ja esimesega läks ju jumalast hästi – mehe kõige olulisem ja maailmas enimtrükitud raamat, mis annab enam kui ülevaatliku pildi autori mitmekülgsest loomingust. Selles raamatus on kõike: kosmost, koledat elu Maal, ulmet igal kujul, ägedat väljamõeldist ja elu kogu oma vastikus realistlikkuses.
Kui ma nüüd aastakümnete järel püüan analüüsida, mis mind esimesel lugemisel sedavõrd vaimustas, siis tõenäoliselt oli see hääbuv, suisa kadunud Marsi tsivilisatsioon oma liivalaevade, kristall-linnade, maskide ja putukaid tulistavate relvadega. Nukrus arvatavasti. Ja kindlasti ka õudus, mis jutus „Usher II” oli otse ja alasti, aga paljudes teistes lugudes vähem või rohkem varjatud kujul. Meenutaks, et Nõukogude Liidus oli ulme ainult teadusliku fantastika sünonüüm. Fantasy oli tundmatu loom ja õuduskirjandus tohtis olla vaid mõne ammusurnud klassiku veidrus. Bradbury õudus oli aga moodne. Jah, eks ta viitas vanadele meistritele, aga samas segas ta õudust teaduse ja kosmosega.
Fahrenheit ja teised jutud
Üks raamat võib olla kuitahes hea, aga ega sellest piisa. Hakkasin otsima, et järsku on autorilt midagi veel eesti keeles ilmunud. Õnneks olin ma selleks ajaks juba piisavalt põhjalikuks ulmehuviliseks saanud, olin kogemata komistanud maal vanaema juures raamaturiiulis ka paarile väikeseformaadilisele Horisondile ning kui sügisel taas linna sain, siis seadsin kohe sammud Pärnu lasteraamatukogusse ja hakkasin seal ajakirja Horisont metoodiliselt läbi töötama.
Ajakirja raamatunurgast, mida vedas keegi Naatan Kvark sain ühest tõlkeulme ülevaatest teada, et Bradburyl on eesti keeles ilmunud veel ka romaan „451° Fahrenheiti”. Sai sedagi loetud ja kuigi meeldis ehk pisut vähem, oli mulle kuidagi hingelähedane romaani temaatika – ohtlik kirjandus, mis Nõukogude Liidus oli isegi koolipoisile päris selge allusioon.
Ray Bradbury vene keeles
Kaks raamatut, paar juttu ajakirjanduses, mõned etteloetuna raadios – taolise dieedi peal kaua vastu ei pea. Õnneks olin ma põhikooli lõpuks vene keele sedavõrd selgeks saanud, et ma hakkasin ulmet vene keeles lugema.
Kuna Bradbury teosed oli üsna nõudlik kirjasõna, siis vene keelde tõlkisid neid enamjaolt tipptõlkijad, sageli sellised, kelle tõlgete bibliograafias on Bradbury tõlked ainus ulme. Hiljem, pisut targemaks saades ja Bradburyt ka originaalis lugenuna, märkasin, et vene tõlkijad kippusid Ray Bradbury tekste pisut ülepoetiseerima. Noh, et tegid neid veel poeetilisemaks, kui nad olid. Või oli see siis lihtsalt vene kirjandusele omane vohav paatos, mis ka Bradbury tõlgetesse imbus. Kuid see kõik pole oluline, sest mina oma lugemiselamuse sain ja kindlasti pole ma nii ülbe, et hakkaks õpetama, kuidas keegi mõnes võõras keeles tõlkima peaks.
Ray Bradbury inglise keeles
Kui ma 1985. aasta sügisel ülikooli astusin, siis sattusin ma õige pea raamatupoodi Teadus ning nägin vist esimest korda müügil ingliskeelset ulmekirjandust. Oli mingi Asimov oma neljanda Asumiga, mis mind eriti ei erutanud, aga olid ka Brian Aldiss ja Harry Harrison, mis panid vere täitsa vemmeldama. Õnnetuseks polnud minusugusel tudengil seda raha, et osta võõrkeelseid raamatuid, mis maksid umbes kümme rubla tükist. Meenutaks, et Mirabilia-sarjas ilmunud „Marsi kroonikad” maksid vaid 57 kopikat. Jah, 80ndatel hinnad küll tõusid, aga vene või sotsmaa autori raamat samas sarjas oli siiski vaid rubla ja kümme kopikat ning kapitalistliku autori oma 30 kopikat kallim.
Õnneks määrati meie kursusele takkajärgi kõrgendatud stipendium, sest strateegiline eriala jne ning bürokraatliku uimerdamise tõttu saime me korraga kätte nelja kuu stipi ehk 220 rubla. See oli tol ajal ikka päris metsik raha ning järsku ei tundunud need ingliskeelsed paperback’id Teaduse poes enam üldse kallid ning Harrison, Aldissid ja vahepeal müüki ilmunud kolm Bradburyt said kõhklemata ära ostetud.
Kui kristalset aus olla, siis ega ma tol ajal inglise keelt kuigi hästi ei osanud, aga lugeda ma proovisin ja avastasin, et Ray Bradbury raamatud on neist kõige kergemini loetavad. Mõneti kummaline avastus, aga hiljem ma taipasin, et Bradbury poeetilise teksti puhul pole kuigi oluline, kui sa mõne sõna tähendust täpselt ei tea – aru saad ikka.
Tosin aastat Mario Kivistikku
Eelmise sajandi 80ndate lõpus algas siinmaises Ray Bradbury loomingu vahendamises periood, mida võiks nimetada Mario Kivistiku ajastuks. Tõlked ajakirjades Pioneer, Noorus, Mardus, Põhjanael ja mujal, mis kulmineerus ööajakirja Mardus erinumbriks ning lõpuks mahukaks ja esinduslikuks valikkoguks „Kaleidoskoop”.
Mäletan, et ma olin ajuti üsna kriitiline Mario Kivistiku tehtava asjus, sest vene ja inglise keeles loetu põhjal pidasin ma oluliseks sageli teistsuguseid tekste. Sai sellest ka Marioga räägitud ning pilt sai selgem, sest ta seletas üsna ausalt, miks talle teatavad tekstid ei meeldi, või põhjendas seda siis lihtsalt enda maitsega.
Oli kuidas oli, aga ilmselgelt oleks Ray Bradbury looming maakeeles tunduvalt kehvemini esindatud, kui poleks Mario Kivistikku ja tema tehtut. Valikkogust „Kaleidoskoop” rääkimata, mis on võimas ja tõenäoliselt ka ainulaadseks jääv maamärk Eesti ulmetõlke maastikul.
Igaühel oma Bradbury
Ray Bradbury looming on sedavõrd mitmekesine, et pea igaüks leiab sealt midagi endale meeldivat ja leiab kindlasti ka midagi mittemeeldivat.
Mario Kivistik tunnistas kord, et talle kohe üldse ei meeldi kirjaniku iiri-ainelised jutud, olgu need siis maised ja realistlikud, või kosmilised ja ulmelised.
Tiit Tarlap tunnistas kunagi, et talle kohe üldse Bradbury ei istu, aga pisut mõelnuna teatas, et jutustus „Frost and Fire” meeldib talle väga, et luges seda ammu vene keeles, aga ikka meeles.
Ja mis ma teistest. Mulle endale näiteks ei meeldi romaan „Võilillevein”. Ei, olen lugenud ja päris halb ju polnud, sest Bradbury oskab alati, aga minu arvates poleks ka midagi lahti, kui antud teos oleks kirjutamta jäänud.
Maitsed, maitsed, maitsed...
Ja ega mitte ainult meil – lugesin kunagi ajakirjast Playboy lugejakirja, kus nördinud kodanik oletas, et üks teatav Fahrenheidi-romaan sai ajakirjas järjejutuna ilmuda vaid seetõttu, et kirjanik Bradburyl on toimetusega väga head sidemed.
Ray Bradbury pärand
Kui aga jätta kõrvale kõikvõimalikud maitse-eelistused, siis Ray Bradbury on enda looduga üks tõeliselt innustav näide, kuidas visadus viib sihile. Kuidas väheharitud, aga hakkajast noormehest saab kõigepealt korralik ulmekirjanik ning seejärel autor, kelle nime mainimine ükskõik millises seltskonnas pole piinlik.
Sealjuures on iseäranis sümpaatne, et Ray Bradbury ei unustanud, ega häbenenud kunagi ulmet ja pulpajakirju, kus ta kirjanikukarjäär alguse sai. Enamgi veel – kui keegi taaskord hakkas rääkima peavoolu kirjandusest ja muust, siis olevat Bradbury hüüatanud: „Mis peavool!? Ulmekirjandus on kirjanduse peavool!”
Ja iga inimene, kes arvab end kirjanikuks võiks läbi lugeda vähemasti kümmekond suvalist Ray Bradbury juttu. Loeks ja näeks, kuidas, kui lihtsalt võib kirjutada ja palju ära öelda. Ja siis mõelda, millist kriitikat ta saaks, kui ta ise samamoodi kirjutaks...
Takkjärgi targana võin vaid õnnelikult ohata, et mulle õrnas ja vastuvõtlikus eas silmiavav ja maailma avardav „Marsi kroonikad” kätte juhtus. Kahtlustan, et just Ray Bradbury on suuresti süüdi, miks mulle meeldib erinevate ulmežanrite segamine ning meeldib ka ulme segamine kõige muuga.
Lõpetuseks
Ma pisut vabandan, et juubelijutt tuli sedavõrd isiklik, hüplik ja faktihõre. No ei olnud mul plaanis akadeemilist ülevaadet ning eluloolisi fakte võib huviline leida pea kõigi maakeelsete Bradbury köidete saatesõnadest ning bibliograafilised faktid leiab huviline allolevalt lingilt.
Ray Bradbury eestikeelne bibliograafia peaks olema enam-vähem täielik. Ma ise arvan, et on täielik, aga elu on näidanud, et alati on kusagil mõni publikatsioon, mida bibliograafia koostaja ei tea, või mis on lihtsalt kahe silma vahele jäänud.
Bibliograafia: Ray Bradbury
