Kuigi põhiliselt on mu huviorbiidis ikkagi teadusulme, siis seekord räägiks natuke fantasy teemadel. Kas te teadsite seda, et on üks arvutimäng, mille mängijate arvust suuremahulise osakaalu moodustavad eestlased? Täpset numbrit küll pole teada, aga neid on kohata igal nurgal, olles tunde seltskonnas koos mänginud ja inglise keeles suhelnud, poetab keegi grupis kogemata eestikeelse sõna “Kurat” ja tuleb välja, et kogu neljane seltskond ongi tegelikult kõik eestlased. Samuti on ka suur kogukond rootslasi, öösel mängivad ameeriklased ja isegi Austraaliast on mõni tegelane. Kõige suurema šoki sain ükskord tõreledes grupikaaslasega kellele ütlesin “kiiremini, kiiremini” ja sain vastuseks “Ma ei saa, ma olen pime, arvuti loeb mulle kõike ette.” Pime inimene arvutiga mängimas? Aga tõepoolest, pimedate jaoks ongi see hea mäng, sest kogu mäng käib tekstirežiimis.

Selle mängu nimi on MUME, inglise keeles lahti kirjutatuna Multi Users in Middle Earth.

Loomulikult toimub kogu mäng Tolkieni keskmaal. Kui Tolkien oma keskmaa lugusid kirjutas, et osanud ta uneski näha, et aastal 1992 otsustavad Šveitsi tehnoloogiainstituudi tudengid teha sellest arvutimängu, mida saab üle võrgu kambakesi mängida. Eesmärgiks oli neil luua võimalikult autentne Tolkieni maailma kujund, võimaldades mängijatel olla nii heade kui ka pahade poolel. Mäng ise on üks kõige julmemaid ja halastamatumaid mänge, mida ma üldse kohanud olen, ning võiks liigitada alles hiljuti populaarseks saanud ellujäämismängude kategooriasse nagu Rust, DayZ või kasvõi võrrelda jõhkruse poolest Dark Souls mängudega. Tundub põnev? Okei räägime siis nüüd ka sisust.

Ja nõnda algab kõik ...

Mängu võib kirjeldada kui kõige ehedamat ja detailsemat Tolkieni maailma projektsiooni, milles haldjad räägivad haldjakeeles, päkapikud päkapikkude keeles ja mäekollid mäekollide keeles. Mängus võib leida absoluutselt kõik floora ja fauna, mis Tolkieni teostes on mainimist leidnud ning ka karakterid kollid ja isegi nende käitumine on dikteeritud raamatutest. Seigelda saab ohtlikus Moria sügavustes või trollikoobastes, kuid ka vaikses ja rahulikus kääbikla aianurgas saab pirukaid küpsetada ja üksteisele lugusid rääkida. Lugedes mängus ümbruskonna kirjeldusi, manatakse silme ette detailne ja voogav pilt ümbruskonnast. Tekibki tunne, et jah mina olengi see Sinimägede päkapikk iidvanades koobastes suurte rottide ja nahkhiirtega võitlemas. Kogu tegevus toimub just natuke enne seda aega, kus Bilbo leiab sõrmuse ning võetakse ette teejoomisõhtu lohe Smaugiga.

Kui tavaliselt luuakse arvutimäng professionaalsete programmeerijate ja disainerite poolt, siis kogu see mäng on loodud mängijate endi poolt. Jupikaupa aastast aastasse on lisatud alad nagu Voore küla, Fornosti kindlus, Vaikne ja rahulik Thorini kodu Sinimägedes, seadusteta varaste linn Tharbad, Sünklaas ja samuti ka Mäekollide koopad.

Mäng ise on põhimõtteliselt jao taseme (kuni 7 inimest) võitlus heade ja pahade vahel. Kogu mängu pinge on suunatud rassisõjale, milles Sauroni kasvandikud nagu trollid, mäekollid ja mustad numenoorlased sõdivad Manwe sabarakkude, haldjate, päkapikkude, inimeste ja kääbikutega. Võitlus on halastamatu ning üksteise vihkamine kohustuslik - kui haldjas ja mäekoll avastatakse koostööd tegemast, siis saavad jumalate poolt karistada mõlemad. Mängijate vahel loomulikult sellist vihkamist ei ole, sest mõlemal poolel mängivad ju täpselt samad inimesed. Selleks, et haldjat mängides sõjas poolt vahetada, tuleb nunnu ja heatahtlik haldjas kohalikku kõrtsi ära parkida ning poole tunni pärast on juba lubatud sisse logida vihase koopatrollina ja tulla Voore juurde kääbikuid kimbutama.

Üks mööndus on autentsuse suhtes mängitavuse kasuks siiski tehtud, mängida saab nii maagi, mis üldiselt oli Tolkieni maailmas väga reserveeritud positsioonid jumalatele kui ka preestrit, kes oli keskmaal üldiselt kirjeldamata nähtus.

 

Mäng on julm, julmusesse ja halastamatusesse panustab see, et olles tapnud oma vastase, saad endale kogu tema varustuse ning sina saad kogemuspunkte ja vastane kaotab neid väga märkimisväärses koguses. Olles just ise maha tapetud mäekollide poolt, sünnid karakteriga uuesti nagu Gandalf raamatus, aga täiesti alasti ja hakkad kogu oma nänni-hunnikut otsast peale kokku koguma. Jah, kogumishaigus on ka siin mängus esindatud, sest kogutakse nänni ka sõpradele, kes võivad surma saada. Ainukese erandina on priid sellest mammonakultusest trollid, kellel lihtsalt ei ole vaja mitte mingisugust varustust, sest nad on lihtsalt suured ja lihtsalt murravad relvaks keskmise kase või siis lajatavad oma suure kümnetonnise koopatrolli rusikaga. Nendega on aga see, et nii nagu nad päikese kätte jäävad, tuleb alustada kogu mängu otsast peale, sest nad kaotavad kõik oma kogemuspunktid. Mõnikord võib see tähendada kuude pikkust mänguperioodi kaotust või isegi lausa aastatepikkust. Üks väike vale liigutus ja kogu sinu aastatepikkune karakteri areng läks just torust alla.

Surma saab vahel lihtsalt, näiteks võib mäe otsast alla kukkuda või jalutada salakavalate mäekollide kaevatud elevandilõksu. Või siis rahulikult Tharbadi linnamüüri ääres pikniku pidades avastada, et sind ründavad tigedad mäekollid, kellel on nuiad immutatud sünklaane ämbliku mürgiga ning vigasena kodupoole loivates jäid tee peale lihtsalt magama. Üks-ühele kaklused võivad aega võtta kümneid minuteid, kuid seitse vs seitse võid surma saada 20 sekundiga. Tavalised on ka juhtumid, kus haavatud must numenoorlane limpab ukse taha ning lahingust joovastunud haldjas avastab järele joostes, et ukse taga on seitse irvitavat trolli, kes ukse kinni löövad ja küsivad: “Nii, poiss, mis sul mureks oli?”.

Kõike mõjutab aastaaeg. Suvel on võimalik põgeneda üle jõe ujudes, talvel on aga jõgi jääs ja jäljed jäävad maha ja talvel on liikumine väsitav. Tumedate jõudude jaoks on väga oluline päeva ja öö tsükkel, sest päikese käes on mäekollid uimased ning trollidega juhtub see, mis eelnevalt kirjeldatud - järgi jääb ainult kivikuju. Mõned uksed avanevad ainult kuuvalgel ööl ja mõnda kohta ei saa sisse sellepärast, et koopa sissepääs on jää all vee sees.

Selle mängu mängimiseks on vaja väga tugevat emotsionaalset kontrolli. Hirm, õudus, õnn ja rõõm suudetakse mängijateni tuua väga ehedal kujul. Kõrge suure ja vana trollina mängides on sul konstantne hirm päikese ees ja haldjana mõnda mäekolli maha lüües rõõmustad sõjasaagi üle. Vajalik on meeskonnatöö, sest ka arvuti poolt juhitud karakterid on tihtipeale niivõrd karmid, et üksinda neist jagu ei saa. Tuleb kokku ajada kamp, kasvõi sellepärast, et kiirus on oluline. Mõne kolliga Gandalfi ja Balrogi moodi pikalt madistades tulebki kohale kolm-neli mäekolli, kes ei hooli sinu lahinguhaavadest ja su kiiremas korras tagasi Fornostisse külatolana alasti ringi jooksma saadavad.

Loomulikult on võimalik ka seda mängu mängida ilma erinevatesse mängijate vahelisse kaklustesse sekkumata. Võib ju ka mängida lihtsalt rollimängu “kääbik kääbiklas” küpsetades pannkooke ja püüdes kala, samuti saab ka rahulikult seigelda Morias ilma otse kellegagi tüli norimata, kuid seiklustel tuleb alati arvestada ohuga, et tuleb mõni kuri troll ja tahab nii sinu pannkooke endale kui ka sind ennast supipotti pista.

Üldiselt mängijate kogukond on ka väga sõbralik ja tore ning paljudest on saanud väga head sõbrad hoolimata sellest, et kuude kaupa üksteisel sihverplaate segi taovad Põlatud on ainult ühed tüübid, need võlurid, kes trollid enne päikesetõusu keset põldu magama võluvad.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.0573)