Tsentuurio Marcus Apronius Alemannicus surus silma vastu öövaatlusseadme okulaari ja naeratas: vastane oli täpselt seal, kus ta olema pidigi – lõksus. Vaenlase kolonn roomas pahaaimamatult järsuvõitu servadega künkanõlvast alla orgu, kus seisid Alemannicuse tankikompanii hästimoondatud sõjamasinad, valmis esimese käskluse peale tuld sülgama. Alemannicus jälgis liikumist: öövaatlusseadmes rohekalt helendavad soomustransportöörid, veoautod, jalaväe lahingumasinad, nende kõrval veidi tuhmimate kriipsukestena üksikvõitlejad. Magus. Veel mõni hetk ja ta annab käsu. Tsentuurio käis veel korra mõttes oma positsiooni läbi: kõige keskel, ja samas kõige kaugemal vaenlasest, tema ise, tankis veel üks Rooma leegionär, keegi vene poiss 20. sajandi 40. aastatest ja üks noor ameeriklanna 21. sajandi algusest. Alemannicusest vasemal kaks tanki: ühes üsna asjalik asteegi sõdalane koos paari tarmuka, aga natuke tulipäise, Vercingetorixi väe keldiga – neil tuleb silm peal hoida; teises paar Oda Nobunaga teenistuses olnud samuraid ning keegi 19. sajandi suulu, kiire õppimisvõimega tankikomandör, kelle pärast pole vaja muretseda. Paremal aga kõigepealt ristisõdijatega mehitatud tank – üks Jeruusalemma piiramisel langenud germaanlasest tulipea, üks võibolla et kõrtsikähmluses tapetud, eelmisest sajand hiljem elanud templirüütel ja siis veel mingi germaanlane, kelle viimased mälestused pärinesid 15. sajandi alguse Leedust – neile pidi Alemannicus pidevalt tegevust leidma, sest mehed kippusid rivaalitsema. Aga pole hullu, saavad hakkama.

Vahepeal oli vastase kolonn sisenenud orgu – ees üks jalaväe lahingumasin saadetuna paarist soomustransportöörist, siis kolm veoautot, mida kaitsevad kummaltki küljelt kaks lahingumasinat, seejärel parv – umbes kahe rühma jagu – jalamehi. Ei midagi hullu. Tsentuurio lülitas mikrofoni sisse.

 

„Veel viissada,” pomises pingest värisev hääl, mis kuulus üleni valgesse riietatud inimesele – ajajuhile –, kes istus ruumi keskele paigutatud toolil ning kelle pea ja kael olid täielikult ümbritsetud mustast süsinikust kestaga, millest kaablid ulatusid kombitsatena lakke ja seintesse paigutatud aparaatidesse.

Temast paari meetri kaugusel klaasseina taga istus kolm samuti valges mehaanikut, kes jälgisid süvenenult kolmemõõtmelisi ekraane enda ees ja liigutasid oma puutetundlikesse kinnastesse kätketud sõrmi, rihtides ajasiirdekiirt üha täpsemasse aja- ja ruumipunkti.

„Kolmsada viiskümmend,” kõlas hääl, üks mehaanikutest kortsutas kulmu ja teine hammustas alahuult ning kolmas tundis lihtsalt kiusatust pühkida laubalt higi.

„Nüüd läheb...,” pomises ta, jättes viimase sõna õhku rippuma.

„Kaks-kaks-viis,” kõlas hääl jälle ja mehaanikud tundsid pinget üha kasvamas: mida lähemale nullile, seda täpsemalt tuli kalibreerida ajasiirdajat, millega VR-seadme vahendusel oli ühendatud ajajuht, kes pidi otsitava objekti ruumis ja ajas lokaliseerima.

„Üks-seitse-null..., üks-viis, üks-kaks-viis, üks-null-null, seitse-viis, viis-null, neli-null...,” loendas ajajuht üha kiiremini ning mehaanikud higistasid, fokuseerides siirdaja värelema kippuvat kiirt aina täpsemaks ja täpsemaks.

„Null!” röögatas ajajuht viimaks peaaegu meeleheitele aetud häälega ning kolme mehaaniku harali aetud sõrmedega käed tardusid õhus paigale. Nüüd tuli vaid loota ja oodata.

„Üks, kaks, kolm, neli, viis...,” hakkas seintesse paigutatud valjuhäälditest kostma tehisaju plekiselt kõlav hääl ning nii ajajuht kui kolm mehaanikut hoidsid hinge kinni. Protsess võis võtta kolm sekundit. Või kümme. Või kaheksakümmend. Või tehisaju võis hoopis teatada, et häälestus pole täpne ja protsess on katkestatud. Seekord tundus, et kõik siiski õnnestub: „...seitse, ajasiire edukalt lõpetatud.”

Samal hetkel rebis ajajuht peast süsinikkiivri, mis jäi kaablite külge tilpnema. Paljastus nooremas keskeas, lühikeseks pöetud kartulikarva juustega naise punetav ja higist leemendav nägu. Ta vaatas küsivalt mehaanikute poole. Nood kiskusid, ise pingelangusest hingeldades, puutetundlikke kindaid käest ja noogutasid naise küsiva pilgu peale agaralt.

„Kuidas läks?” küsis naine siiski justkui kõigilt ja eikelleltki. Ta teadis, et ruumis on mikrofonid, mis ühendavad teda kõigi teiste protsessi osalistega, ka nendega, kes olid kogunenud kõrvalruumis oleva siirdekapsli juurde ning olid siirdamise vahetuks tunnistajaks.

Mitme piinavalt pika sekundi jooksul ei tulnud mingit vastust kuni tehishääl lausus: „Ajasiire edukalt lõpetatud, ajakapsel edukalt avatud, saadetis on kohal.”

Oui!” sekkus reibas mehehääl, „olemas, Karen, olemas. Tule vaata ise!”

Naine ajas end kurnatult püsti ja kõndis ebakindlal sammul ukseni, mis tema lähenedes vaiksel sisinal avanes. Kohe selle taga asus koridor ja selle teisel küljel, klaasseina taga, hermeetiliselt suletud ajakapsliruum. Kapsel oli juba avatud, kuid läbi uksel tunglevate tehnikute summa ei näinud Karen suurt midagi. „Jean, mis toimub?” küsis ta koridoris seisvalt rõõmsalt naeratavalt keskealiselt mustanahaliselt mehelt, kelle ülikonda ehtis rinnale kinnitatud silt, mis teatas, et selle kandja on président-directeur-général Jean Touadébada.

„Saime kätte, esimest korda saime kellegi uppuva laeva pardalt kätte!” oli viimane võidurõõmus.

Karen noogutas.

„Ma tean, ma olin seal.”

„Jajah, muidugi, vabandust,” kohmas peadirektor. „Õnnitlen, Karen, suurepärane töö!”

Karen rehmas väsinult käega ja jälgis, kuidas kaks hõbedastes kostüümides tehnikut tõid ajakapslist kellegi välja: tegu oli rõngassärgis, nahast pükstes ja väikeses, metallvitstega üle löödud nahkkiivris paksult habemesse kasvanud musklilise mehega, kes oli näost valge nagu surnu. Üks tehnik lõi teda mitu korda lahtise käega seljale, mis pani vaevaliselt komberdava mehe kõõksuma ja viimaks vett oksendama.

„Vinge töö, Karen,” hõõrus peadirektor käsi, „üheksanda sajandi Põhjamere vesi, Lindisfarne lähedalt, ma pakun.”

„Tõepoolest, ehtne viiking,” pomises Karen.

„Jep, otse Ragnari enda laeva pealt...,” uhkeldas Jean.

„Või Ragnar ise,” vastas Karen, „kui ta üleüldse olemas oli... Ma lähen nüüd pesema. Näeme!”

„Näeme, näeme,” vastas peadirektor masinlikult, silmad kleebitud järjekordse sõjamehe külge, kes oli toodud tema surmahetkest elama uut elu – sõjamehena, aga 23. sajandi sõjamehena.

 

Muidugi teadis tsentuurio Alemannicus nüüdseks, et ta polnud Olümpose jumalate kapriisi tõttu surnust üles tõusnud ega jõudnud mingisse veidrasse versiooni Elysioni väljadest või mida iganes need helleni filosoofid kokku olid padranud... Esimese hooga, jah, pidas ta hõbedastes kostüümides mehi laarideks, kes on tulnud viima teda Styxini. Kuid peagi... Peagi enam mitte. Peagi tehti Marcus Apronius Alemannicusele selgeks, et ta pole mitte surnud, vaid päästetud viimasel silmapilgul, toodud tagasi surmasuust, aga mitte oma aega ja kohta, mitte keiser Marcus Aureliuse aegsesse Legio X Gemina laagrisse Vindobonasse, vaid enam kui kahe tuhande aasta kaugusele tulevikku. Geograafiliselt, jah, Rooma riiki, omaaegsesse Gallia Narbonensise provintsi, kohta nimega Cadarache, kuid kõiges muus mõttes... Kõiges muus mõttes ei olnud see Alemannicuse maailm. Esimese hooga oli ta püüdnud visalt kinni hoida mõttest, et jumalad mängivad temaga, et ta on solvanud Marssi, võib-olla isegi suurt Jupiteri, kuid ajapikku... Jah, inimene lepib kõigega.

Nüüd elas Alemannicus juba kuus aastat selles uues ja veidras maailmas. Cadarache’ist lahkunud oli ta ammu ning talle oli ka selge, et ei olnud tema uude ilma toojad jumalad ning nende motiividki olid kõike muud kui jumalikud. Ometi polnud Alemannicus pahane. Pigem tundis ta end nagu võis tunda Odysseus. Või Aeneis. Nii nagu neile meestele, olid jumalad temalegi andnud võimaluse õppida tundma uusi kaldaid, uusi maid, uusi kombeid. Ning võidelda uute vastastega. Ja ei saa öelda, et peremehed oleks olnud kitsid – ei, nad olid varustanud Alemannicuse asjadega, mida tema ajas poleks olnud keisritelgi. Ning sõlminud temaga suisa lepingu, mis oleks kadedaks teinud iga gladiaatori – nii vaba mehe kui orjana sündinud – sest need sõjad, milleks kasutati teda, teisi leegionäre, aga üleüldse võitlejaid kõikjalt maailma ajaloost, olid omaaegsetega võrreldes üsna riskivabad. Selle asemel, et söösta mõõga ja kilbiga relvastatult enda meeste ees lähivõitlusesse, istus ta paksult soomustatud kõrgtehnoloogilise koletise südames ning läkitas vastastele surma miilide kauguselt... Ja kui ta seda veel paar aastat edukalt teeb, on ta vaba mees, kes saab peremeestelt korraliku veteranitasu ning mugava elukoha endale sobivas paigas.

See oli teine võimalus. Ja Alemannicus oskas olla tänulik. Ta ei mõistnud küll kogu endale osaks saanud protseduuri olemust, kuigi tsentuurio kasutas vaba aega moodsa tehnika ja selle ajalooga tutvumiseks. Ta sai aru, et moodsa aja teadlased olid nutikad, suutes tuvastada ajaloost mehi, keda ootas vältimatu hukk, mingis mõttes raiskuminek, ja tuua nad silmapilgu enne surma teise ajastusse. Olgu selleks tema, kes ta lebas markomanni sõjanuiast oimetuks lööduna lahinguväljal ega oleks üle elanud ligi hiilivat külma talveööd või tema tanki juht, slaavlane Sergei, keda oli 20. sajandi keskpaigal toimunud suures sõjas tabanud germaanlase kuul otse südame alla – selle sõja kaoses ja metsikuses ei oleks keegi viitsinud teda opereerida ning ta oligi jäetud lootusetu juhtumina vedelema ühe varemetes maja koridori mingis sissepiiratud linnas, mille pärast slaavlased ja germaanlased olid kuude kaupa jagelenud. Kuid moodsad teadlased napsasid ta sealt oma imetabase kunstiga ära nõnda, et keegi ei saanud pärast aru, et koridoritäiest laipadest on üks puudu.

Nutikas värk, tunnistas Alemannicus ja mõtles, mida võiks õhtul meelelahutuseks vaadata – talle olid hakanud meeldima Rooma ajalugu kujutavad filmid, nende puhul ei suutnud ta kunagi aru saada, kust jooksis komöödia ja satiiri vahe. Viimaks võttis ta muiates uuesti ette miskipärast klassikaks peetava filmi „Gladiaator”, mis kujutas vana keiser Marcus Aureliust veidra seguna jaburast pühamehest, totrast sõjandusamatöörist ja poliitilisest naiivikust. Tsentuurio pani filmi käima, võttis kasarmu puhkenurga külmkapist alkoholivaba õlle ja muigas juba algustiitrite ajal – see pidi ju olema komöödia? Või äkki siiski satiir?

 

„Kokkuvõtteks: mitte mingil juhul ei tohi see enam senisel moel jätkuda,” kõlas peadirektor Jean Touadébada laual lebava enam kui kahesajaleheküljelise rahvusvahelise raporti „Ajasiirde kaas- ja koosmõjud” viimane lause. Sama raport, mille olid kokku kirjutanud enam kui kolmkümmend autorit, nende seas neli füüsikanobelisti ja kaks Fieldsi medali laureaati, oli iga Cadarache’i uurimiskeskuse nõupidamissaali kogunenud ligemale kahekümne mehe ja naise ees.

Kõigi teda tundvate inimeste meelest alati rõõmsameelse président-directeur-général’i – või Jeani, nagu ta palus end kutsuda – nägu oli sedapuhku surmtõsine ning kohalviibijad mõistsid, mida see tähendab. Nimelt: et olukord pole mitte tõsine, vaid tõsine kuubis, maailmalõpu-tõsine, et kusagil siinsamas lähedal kappavad neli apokalüptilist ratsanikku ja teha pole enam midagi.

„Ma ei tea, kui paljud on selle materjali kaanest kaaneni läbi lugenud,” alustas Jean tseremoonitsemata. Siit-sealt kostis pobinat, öeldi, et muidugi oleme, kuid peadirektor tegi tõrjuva žesti – mis vahet seal on, ütles see ning pobin vaibus. „See polegi tähtis. Tähtis on kokkuvõte. Mind see veenis. Lugesin pärast ülejäänud ka läbi. Uurisin arvutusi. Lasin need meie tiimil – Pierre, Michelle, Mahmoud,” osutas ta endast paremal istuvatele teadlastele, „olulisema üle arvutada ja saatsin materjalid igaks juhuks, täiesti erapooletu arvamuse saamiseks, ka Korea Teadus- ja Tehnikaülikoolile. Proua Park siin esindab Korea TTÜ-d, et teha teatavaks oma meeskonna järeldused,” viipas Jean nüüd endast vasakul istuvale korealannale. „Palun, professor Park.”

„Tänan, monsieur peadirektor,” alustas korealanna laua tagant tõusmata. Ta lappas natuke aega raportit, ohkas siis, tõusis püsti ja hakkas rääkima.

„Ma ei tea, kuidas seda paremini öelda, aga minu meeskonna järeldus on vastupidine autorite omale. Autorid leiavad, et oleme ajaloost inimesi tänapäeva siirates ise suurte mineviku kataklüsmide põhjustajad ning strateegiliselt olulistes hetkedes viibinute ajasiirdamise tõttu vallandusid protsessid, mis viisid Lääne-Rooma langemiseni, tegid võimalikuks mongoli vallutuse, aitasid hispaanlastel viia läbi eduka rekonkista mauride vastu ja alistada asteegi impeeriumi... See võib isegi nii olla. Kuid, ma rõhutan, minu meeskonna arvutused nii ühestele järeldustele ei jõudnud. Sellest veelgi olulisem on aga järgmine tõdemus – me ei saa välistada, et kuna need sündmused arenesid nii nagu nad arenesid, oleme me siin, kus me oleme... Ehk siis: me oleme ise kasvatanud oksa, mida me nüüd saeme ning kui me seda ei saeks, poleks seda oksa ka olemas. Võib seega öelda, et tõstatatud probleem on olemas ainult seetõttu, et me käsitleme seda probleemina ning me oleme oma tegevusega loonud endale mineviku, mis teeb omakorda võimalikuks meie oleviku ja tuleviku.”

„Hm,” mõmises peadirektor lõuga kratsides ja kuuldut seedides, „aga mida te soovitate? Raporti autorid ütlevad, et me oleme juba hävitanud minevikku nii palju, et see seab ohtu meie tuleviku ja on viimane aeg loobuda, viimane aeg lasta ajalool kulgeda nii, nagu ta oleks pidanud kulgema.”

Professor Park tahtis vastata, kuid vahepeal oli käe tõstnud doktor Dupresse, keda Jean oli enne tutvustanud Pierre’ina.

„Olen täiesti nõus härra peadirektoriga,” alustas noormees ja jätkas: „Minu meelest on meie keskne probleem, nagu rõhutavad ka raporti autorid, korraga lihtne ja keeruline: kui ajasiirdamise tulemusena on loodud niinimetatud Newcombi paradoks, siis me peaks seda tõepoolest ignoreerima nagu soovitab professor Park, kui see on aga niinimetatud vanaisa paradoks, siis... heh,” teadlane kratsis kukalt, „siis me ei saaks üldse olemaski olla ning kui see paradoks sellele vaatamata eksisteerib, ei saa me selle vastu muud midagi ette võtta, kui olla ülimalt ettevaatlikud.”

„Ja mida see teie meelest tähendada võiks?” küsis peadirektor Dupresse’ilt.

„Ajasiirdamise peatamist loomulikult.”

Professor Parki näol oli püsinud kivinenud ja ootusärev naeratus ning niipea, kui Dupresse oli lõpetanud, hakkas ta uuesti rääkima.

„Ma tänan doktor Dupresse’i, kes võttis küll asja olemuse hästi kokku, ei jõudnud aga õigele järeldusele.”

Dupresse nohises kuuldavalt ja lõi käed rinnal risti. Tema kõrval istuvad Michelle ja Mahmoud sosistasid omavahel erutunult, Park jätkas aga häirimatult.

„Mõlemal juhul: nii siis, kui oleme Newcombe’i paradoksi laadses olukorras kui ka siis, kui meie situatsiooni võiks kirjeldada vanaisa paradoksina, tuleb meil jätkata. Esimesel juhul on midagi kaotada ainult siis, kui me nii-öelda loobume mängust, sest Newcombe’i paradoksis saab ju midagi võita igal juhul – tuleb lihtsalt valida. Ehk meie olukorras: ajasiirdamistega jätkata. Teisel juhul, vanaisa paradoksi korral, oleme olukorras, mida me ise ei valitse, vaid kus aeg ja sündmused valitsevad meid...”

„Aga meie ju oleme nende sündmuste loojad!” hüüatas Dupresse pahaselt.

„Kas ikka oleme?” küsis Park kavalalt naeratades. „Meie selja taga on mitu tuhat aastat ajalugu, mis raporti autorite sõnul on meie praeguse ja – nagu tekstist vihjamisi selgub – tulevase tegevuse vili. Kogu see keerukas ajalooline tants – suurriikide teke ja langus, kultuurilised muutused, võidud ja kaotused sõdades – on toonud meid siia, kuhu ta on toonud ning teinud meist need inimesed, kelle käsutada on tehnika, mis võimaldab meil astuda samme, mis justkui – justkui! – kujundavad ajalugu. Ja teie ütlete, et meie oleme sündmuste loojad?”

„Aga kes me siis oleme?” küsis peadirektor piinatult.

Professor Park kehitas õlgu.

„Ajaloo hooldajad?” pakkus ta.

Peadirektor raputas pead.

„Poleks see olukord traagiline, oleks ta koomiline,” nentis ta ja kohalviibijad nägid vilksatust vanast heast Jeanist... „Aga mida me siis tegema peaksime? Minu ees laual on kaks ettepanekut, mis mõlemad väidavad, et vale otsus muudab ajaloo kulgu katastroofilises suunas.”

Professor Park kehitas taaskord õlgu.

„Probleem on selles,” vastas ta, „et oleme harjunud elama arusaamises, nagu ei tunneks ajalugu „olekseid”...”

„...ja praegu on meil ainult „oleksid”,” lõpetas peadirektor professor Parki lause. Viimane noogutas ja võttis istet.

„Visake kulli ja kirja,” soovitas ta.

Peadirektor raputas professori viimastest sõnadest segadusse sattudes pead, surus siis aga – suutmata ise uskuda, mida ta on tegemas – käe püksitaskusse, kuhu oli hommikul kohvikus käies pannud vahetusraha.

 

Vastase kolonn oli sisenenud orgu ning sõidukite – jalaväe lahingumasinate, soomustransportööride ja veoautode kiirus oli langenud. Neid saatev jalavägi asus justkui midagi aimates hargnema. Tsentuurio Alemannicus oli rahulolematu. Tundus, nagu oleks vastane aimanud halba. Tsentuurio näris närviliselt alahuult, käis mõttes läbi oma tankide asukohad ja kauguse vaenlasest ning otsustas siis, maksu mis maksab, alustada lahingut soovitust varem. Ta lülitas mikrofoni sisse ja andis käsu. Kohe kõlasid vasakul ja paremal kahuripaugud, hetk hiljem vappus ka tema enda tank kahuri tagasilöögist. Tsentuurio surus pilgu vastu öövaatlusseadme okulaari. Vastase kolonn oli peatunud, üks lahingumasin, üks soomustransportöör ja kaks veoautot näisid rivist välja löödud. Vastase jalameeste helerohelised kriipsukesed siblisid näiliselt kaootiliselt ühe koha peal ringi. Mida nad seal teevad, küsis Alemannicus korraks, kuid ei jõudnud sellel mõttel pikemalt peatuda, sest kuskil vasakul mürtsus midagi uuesti, kuid tsentuurio ei märganud öövaatlusseadmes mingit muutust – ükski vastase sõiduk ei olnud pihta saanud. Ta tahtis eetri kaudu uurida, mis toimub, kui tema kõlarisse kostis vali „kõll!”

„Meid kammitakse!” hüüdis tankijuht Sergei üle mootorimüra. Alemannicus tahtis just anda käsu tagasikäiguks, kui ta ühtäkki tundis, kuidas kogu maailm mattub kuumusesse ja valgusesse ning ta rebitakse istmelt üles. Valu oli kohutav. See oli kõikjal. See oli hullem kui markomanni sõjanuia hoop Vindobona all, see oli hullem kui ükskõik mis, sest see oli korraga kõikjal. Oli, ja siis ei olnud. Siis ei olnud enam mitte midagi... Ei olnud aega, mõtteid, tundeid. Ei olnud olemist.

Ja siis jälle oli. Korraks tundis ta jälle, kuidas on oma tankis, kuidas tank muutub sulava metalli, kuumuse, põletava valguse ja väljakannatamatu valu kehastuseks, ja siis see kadus. Kuid seekord ei asendunud see pimeduse ja tühjuse, vaid hämaruse, metalli- ja osoonilõhnase hämaruse ja... ja veel millegagi. Häältega... Kuskilt kaugelt ja ometi lähedalt kõlavate häältega. Kuid tsentuurio oli liiga kurnatud, et eristada sõnu, ta tundis lihtsalt, et tahab magada, kaduda, unustada... Siis kostis sisin ja pahin, terav valgus tungis tsentuurioni ja oma pilutavate silmalaugude vahelt nägi ta kogusid... Hõbedastes kostüümides peegelklaasist näokatetega kogusid.

„Ärge kartke, tsentuurio, me kohe aitame teid!” kõlas kuskilt hääl ja kellegi käed kobasid tsentuurio järele. Ta püüdis end püsti ajada, kuid ei suutnud. Alemannicus tundis nüüd, et ta riided on kõrbenud, et ta juuksed ja nahk on kõrbenud ning keha on kohutavalt hell ja tundlik.

„Ettevaatlikult, ettevaatlikult!” kõlas kellegi hääl kui ta jalule aidati.

Tsentuurio seisis nüüd kahel jalal vankudes hõbedastes kostüümides inimeste vahel ning vaatas hämmingus ringi. Selles kohas oli ta juba olnud. Oli ja ei olnud ka. Neid inimesi oli ta näinud – pidades neid toona teda Styxini juhatavateks laarideks. Kuid ta ka ei olnud neid näinud. Ta tundis ära nende keele ja sõnad. Ja ei tundnud ka.

Tsentuurio raputas pead, neelatas, küsis vett, talle ulatati imeliku kujuga pudel. Ta võttis lonksu, raputas pead ning vaatas siirdekapslit, millest ta just oli välja aidatud: see oli äratuntav, kuid ilmselgelt moodsam ja täiustatum mudel.

„Kas te teate, kes te olete?” küsis üks hõbedases kostüümis kuju temalt, hääldades sõnu kuidagi veidralt, võõrapäraselt. Hääle järgi otsustades oli tegu naisega.

„Tsentuurio Marcus Apronius Alemannicus, Legio X Gemina, nüüd 7. soomusdiviis...”

„Enam mitte, tsentuurio, enam mitte.”

Alemannicus ei näinud küll kõneleja nägu, kuid sai hääle järgi aru, et naine paistis lõbustatud.

„Enam mitte?”

„See oli kakssada aastat tagasi. Ja te pole enam ka tsentuurio. Tere tulemast lahingristleja „Charlemagne” pardale, härra kolonel.”

„Merevägi?” kergitas kurnatud Alemannicus kulmu ja mõtles, et kuskil on midagi väga segi aetud.

„Astuge palun siiapoole!” julgustas teda küünarnukist toetav naine tsentuuriot, kes oli piisavalt nõrk ja segaduses, et lasta sellel lihtsalt juhtuda. Alemannicus taipas, et seinas olev ümardatud nurkadega ristkülik, mille poole teda talutati, on aken. Niisiis polnud see Cadarache’i maa-alune keskus.

„Kus me oleme?” küsis ta.

„Vaadake ise, härra kolonel.”

Alemannicus vaatas aknast välja, kuid sealt paistis vaid pime öö.

„Öö on, midagi pole näha.”

„Vaadake uuesti.”

Ja tsentuurio vaatas uuesti. Ning nägi siis: nägi enda all ja ümber tühjust, pimedust ja kauguses tähti, lõputut hulka tähti, mis ulatusid igas suunas nii kaugele, kui silm seletas, olles kaugemad kaldad kui need, millele Odysseus või Aeneis iial olid astunud.

„Kõik jätkub...,” sosistas Alemannicus hääletult, kuid teda toetav naine kuulis seda siiski ning kordas: „Kõik jätkub. Tere tulemast kosmosesse, roomlane.”

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.0604)