Illustratsioon: Tea Roosvald

„Hoone C tehtud!“ sõnas Skräppy ja joonistas L-kuju paberile, kus ootas juba kaks rööpkülikut. Kui kaugele nad tähestikuga päeva lõpuks jõuda võisid, ei osanud kumbki öelda. Need hooned olid suured ja räsitud – puud kasvamas läbi korruste ning vahel ka katuste,  rohi ja roniv taimestik elamas igas peitunud nurgas ja sopis. Betoontreppidest polnud alles muud kui riismed ning enamus esimese korruse ruumidest olid poolest saati vetikate- ja kasvuderohket vett täis. Siin tuhlamiseks ja otsimiseks läks tohutult aega, kuid see oli seda väärt. Ainuüksi Skräppy varustus oli pelgalt kolme hoone läbimisega uhkem kui kunagi varem. Leidude hulgas oli juba paar imevidinat, tehnikat ja üllataval kombel ka kaksteist paaki kütust. Kas ja kuidas nad viimase suutsid sisse kasseerida, oli omaette küsimus, kuid seegi oli õigete tutvustega tehtav.

„Järgmiseks see C-kujuline siin,“ pakkus major, puhastades oma küünealuseid sinna kogunenud vetikasodist ja köhatas. „Kuradi komad!“ Õhk oli putukatest, keda major nende kuju tõttu komadeks kutsus, paks. Siin oli neid tihedalt, mis oli ka põhjus, miks major kandis hoolimata palavusest oma pikka mantlit, mille alumine äär oli sama roheline kui kanajalad selle all.

„C-kujuline,“ kordas Skräppy, keda komad ei häirinud hoolimata sellest, et nad püsivalt tema nina-, silma- ja kõrvaaukudest sisse tahtsid pugeda. „Äkki peaks siis selle maja nimeks C panema, muidu läheb segamini.“

Skräppyl oli imelik tunne, et ta oli siin varem olnud, ja see oli kuidagi häiriv. Seda enam tekkis soov natuke kaost tekitada ja olukorrale loomingulisemalt läheneda. „Eelmine oleks siis näiteks L,“ jätkas ta, vaidlustades kummalisi mälupilte. „Aga mida siis nende kuubikutega peale hakata? Esimene võiks olla K, sest sealt leidsime me kütust...“

„Loeb järjest,“ sõnas vana major järsult, tema kotkapilk jälgimas ümbrust. Enamasti olid mahajäetud kantsid erinevate loomade ja elajate poolt üle võetud – ei olnud seal ju inimtegevus neid segamas. Siin polnud ta veel näinud isegi mitte loomade jälgi, ainult komad tilpnesid püsivalt silme ees.

Majori hinge täitis kummaline ootusärevus, millega ta ei osanud midagi asjalikku ette võtta. Siin, kunagises sõjaväelaboris, võis leiduda vahend tema sõltuvuse raviks. See võimalus polnud suur, kuid mitte võimatu. Tom oli aastaid nanovedeliku toel elanud ning mõte sellest ükshetk vabaneda kõlas nii ahvatleva kui ka hirmutavana.

„Kasuta numbreid, kui tähed sind segadusse ajavad,“ sõnas ta lõpuks.

„Aga ma kasutasin numbreid juba ruumide jaoks,“ kurtis meedik. „Viimane tuba, kus me viibisime, oli näiteks C-24. See ajaks kogu asja – pikali!“

Skräppy hüppas majorile otsa ning mõlemad maandusid näoli mutta. Nende peade kohal kostus vilinat.

Paar sekundit hoidsid mõlemad hinge kinni, siis kergitas major natukene pead.

„Jackpot!“ sõnas ta ja muigas. Kui siin oli lisakaitse, pidi siin olema ka lisanodi. Samuti seletas see loomade puudumist – kõik said lihtsalt hukka. Taimestik nende ümber oli piisavalt tihe ja kõrge, et endas laipu peita.

Major pühkis ühe käetõmbega näo mudast puhtaks, mis toimis just nii ebaefektiivselt kui arvata võis, ja kuulatas. Vilin jätkus veel tükk aega.

 „D12-F automaat. Suure tõenäosusega sooja- ja liikumisanduriga. Paganama raske märgata,“ sõnas ta lõpuks.

Ettevaatlikult keeras Tom end selili, lükkas randmetera välja ja hakkas seda aegamisi üles tõstma, jälgides teral hoone peegeldust. Temas teine käsi aga kompas kuklal, tõi sealt välja juhtmeotsa ning lükkas selle automaatse liigutusega laserisse. Seejärel kergitas ta relva peegliga samasse kõrgusesse. See oli majori klassikaline nipp. Ainult peegeldusega oli rihtida raske, kuid ühendus tõstetud relva sihikust andis ka teise punkti. Nii nagu kaks silma muutsid maailma ruumiliseks, aitasid kaks vaatepunkti täpsust paremini seada.

Muidugi olid sellised automaadid kaetud soomusega, kuid nagu major Tom juba ammu teadis, ei olnud ükski asi perfektne. Mõned relvad kiilusid kergelt kinni, teistel kuumenes toru üle, kolmandatel oli sitt andur, neljandatel nõrk postament. Võimalusi, kuidas üks täristaja kahjutuks teha, oli palju. D12-F oli küll üllatavalt stabiilne masin, kuid ka siin oli väljapääs – kui polnud võimalik automaati ennast kahjutuks teha, tuli eemaldada see, millel masin seisis.

Major jälgis peegeldust ja tulistas mõned korrad automaadi suunas. Siis rihtis ta natukene teise nurga alt ning andis veel tuld.

Eestpoolt kostus tohutu mürin ning õhk nende kohal täitus tolmupilvega.

„Raisk! Ma ei arvanud, et see sein nii nõrk on,“ sõnas major läkastades, lisades selle käigus veel paar tulist vandesõna. Oli ainult üks asi, mis oli sitem kui vetikate ja putukate keskelt nodi otsida: kaevata seda varingu alt välja.

*

Tom oli varemgi erinevate detektorite abiga rusu alt nodi otsinud, kuid selle kasumiprotsent oli väike. Ükski detektor ei suutnud tuvastada, kas leid ka tegelikult väärtuslik oli. Sa võisid tuvastada raudkapi, kuid mitte selle sisu.

Konstruktor-madu Nuudel oli justkui sellise keskkonna jaoks loodud ning Skräppy oli hiljuti leidnud mooduse, kuidas oma lemmikloomaga sidet pidada. Madu küll juttu ei ajanud, kuid meedik sai teda juhendada ning läbi tema silmade vaadata, mis oli ehk isegi parem. Tõsi, Skräppy ise pidi sel ajal (turvalisuse huvides) paigal püsima.

Meedik istus keskendunult kivikuhja otsas, silmad kinni. Päike kuivatas pori tema näol ja maikal, muutes ta aegamööda kivirusuga samasse värvigammasse. Iga natukese aja tagant pomises Skräppy midagi ning majori asi oli seda märgata ning kaardile märkida. Tom oli kogu ala paariruutmeetristeks juppideks ära jaganud – nii sai leide kergemini kaardistada ning kaevata vaid sealt, kus sellest kasu oli.

Varingust põhjustatud tolmupilv peletas mõneks ajaks komad eemale, mis tegi siin istumise üsna mõnusaks ja hubaseks, kuid päike küttis otse lagipähe. Major libistas mantli seljast ja lükkas tiivad laiali, tundes end natukene kergemalt ning pakkudes meedikule varju, milles istuda. Seda veel vaja, et too Nuudlit juhtides päikesepiste saab. Viimane oli niigi Skräppyle korralik väljakutse ja keegi ei tahtnud riskida võimalusega, et nende parim abimees äkitsi leviulatusest välja läheb, hooletusest kinni jääb või muul põhjusel ühenduse kaotab. Töö oli küll aeganõudev, aga põhjalik.

Major vaatas igavledes ümbrust. Ta tõesti ei osanud tühja passida, kuid hetkel polnud valikut – ta vastutas nii enda kui ka Skäppy elu eest.

Siin rusude all võis olla pääs tema vabadusse. Juba see mõte ainuüksi tundus jabur, kuid ometi oli Skräppy selle tema ajusse istutanud ning nüüd ei saanud Tom sellest enam lahti. Mis siis, kui ta tõesti nanosõltuvuse seljataks? Unistamine oli talle aastaid võõras olnud, kuid nüüd tegi ta just seda, kombates võõrast territooriumi.

Et peletada mõtteid ning pilku teravana hoida, proovis ta keskenduda detailidele, mida ta märkas. Eemal paistis tihe komade parv, kuid endiselt tolmupilvest häirituna hoidsid nad distantsi. Majori pilk maandus veel püstiseisval majajupil. Üks hoone tiib oli peaaegu hävinenud ning C-kujust oli tahes tahtmata saanud L – vot sulle Skräppy plaani maju nende kuju järgi nimetada. Püsti seisev osa tundus küll stabiilsem, kuid mitte liialt – põhjaliku läbivaatamise ajal pidid nad selles kindlasti ettevaatlikud olema.

Seina ääres paistsid automaadi jalad, mis vaatasid taeva poole. Ilmselgelt oli siin kaitset kunagi rohkem, kuid aeg tegi oma töö. Võimalik, et see siin hunniku all oli viimane, mis veel töökorras oli. Samas, D12-F oli väärtuslik misiganes kujul.

„C5,“ sõnas Skräppy kurnatud häälel, andes märku, et konstruktor-madu liikus järgmisse kokkulepitud alasse.

Tom vaatas korraks kaarti, millele olid mõned leiud juba märgitud, ning patsutas kaks korda meediku õlale. Skräppy ei kuulnud Nuudliga ühenduses olles ümberringi toimuvat, kuid tundis füüsilisi aistinguid. Kaks patsutust tähendas, et see ala oli hetkel viimane. Meedik oli ilmselgelt oma taluvusepiirile lähedal.

„Sain,“ sõnas Skräppy endiselt ühendusele keskendunult. „Ees paistab natuke suurem tühi ala. Liigun selle suunas umbes pool meetrit.“

Skräppy võpatas.

Järgmisel hetkel avas ta silmad. „Kaevama. Nüüd,“ deklareeris ta sihikindlalt. „Nuudel ronib pinnale ning näitab meile asukohta.“

„Midagi nii väärtuslikku?“ uuris major, proovides varjata oma hirmu ja elevust, kuigi süda trummeldas rinnus.

„Oleneb,“ vastas Skräppy, „kui väärtuslikuks sa inimelu pead.“

*

„Kummitus,“ sõnas Tom, tõmmates komade peletamiseks aknaraami ette määrdunud, kuid endiselt tiheda nailonkanga.

„Kummitus?“ kordas Skräppy.

„Nii me neid kutsusime. Ei metalli, juhtmeid ega porte. Radarite jaoks nähtamatud. Täielikult orgaaniline. Kunagi kasutati neid sõjaväes tehniliste rünnakute ja häkkimise vältimiseks.“ Ta norsatas. „Kummitusüksus oli igati sobilik nimi, sest enamik neist läksid kahurilihaks.“

„Aga sa oled ju ka orgaaniline,“ imestas Skräppy.

„Mitte täielikult,“ turtsatas major. „Vähemalt ma teadsin, mis mu ümber toimus. Neil polnud isegi mitte interkommi. Ma ei kujuta ette, kuidas nad suhtlesid. Räägiti lipukestest, suitsusignaalidest ja muust sellisest, mis on rämedalt ebaefektiivne, kui sul on vaja kiirelt tegutseda.“

„Uhh,“ pomises Skräppy lamavat meest edasi uurides. Lisaks muljumisele oli too saanud pihta ka laseriga – suure tõenäosusega sel hetkel, kui D12-F koos müüriga alla langes. Mees oli veel pildil, kuid mitte kauaks.

Skräppy peatus hetkeks. „Oot, aga selle järgi olen mina ka ju siis kummitus?“

„No ma ei tea. Porte sul tõesti pole, aga päris tavaline liha sa kah ei ole. Sul on miski kummaline ühendumine... Nuudliga näiteks. Ma ei suudaks isegi mitte juhtmega seda teha. Kui sa relva paremini käsitseda oskaks, võiks sellest ühendusest lahingus täitsa kasu olla.“

„Tänan, ei,“ vastas meedik poolautomaatselt. „Minu töö on inimesi lappida, mitte neid juppideks lasta.“

„Ise tead, aga igal juhul on see päris äge. Kurat seda teab, kes või mis sa täpselt meil oled.“

„Aitäh... Ma arvan,“ sõnas Skräppy majorit altkulmu vaadates,

„Pole tänu väärt,“ sõnas  major, lastes viimase klambri kinni. „Kuidas meie leiul üldse läheb?“ Skräppy oli lootusetu. Major oleks sellises olukorras suvalise inimese lihtsalt rusude alla jätnud, oli ju võimalik, et tegemist oli konkurendi või vaenlasega, kuid Skräppy oli teisest puust – too lappis kõiki, diskrimineerimata, ning selle üle vaielda oli mõttetu. Major lootis, et võõral oli vähemalt väärtuslikku informatsiooni, mida nendega jagada.

„Sellest rääkides,“ sõnas Skräppy ja pöördus lihakeha poole tagasi. Oli vähe asju, millega sai laseri haavu parandada – nanolapp oli üks nendest ning neil oli see ka kotis olemas. Kuid kasutada midagi nii väärtuslikku võhivõõra peal oli riskantne. Eriti pidades meeles, et selle ravimi puhul oli tegemist majori tagavara-laksuga.

„Sellest rääkides... mis?“

„E... ei midagi,“ vastas meedik. Ta põrnitses umbes kahekümneaastast räbalates meest enda ees. Laserihaavadest polnud jälgegi. Isegi mitte arme. See polnud lihtsalt võimalik. Loogiliselt võttes oli varem tegemist vaid silmapettega.

„Tu-tundub, et kosub jõudsalt.“

„Parem oleks,“ sõnas major. “Ei taha mõeldagi, et me tühja kaevasime. Säh! Nii igaks juhuks,“ ta ulatas Skräppyle oma relva. „Ma panen perimeetri paika. Kahekümne pärast tagasi.“

*

Skräppy pakkis meditsiinilist varustust ümber. Manti oli küll palju, kuid see polnud korralikult organiseeritud ning ajakriitilises olukorras võis see saada saatuslikuks. Samuti oli siin kuiv pind, millel seda teha. Või vähemalt nii seletas ta seda endale. Miski selles kohas ja leitud võõras häiris teda ning käte tegevuses hoidmine ning korra loomine aitas ka pead selgemaks saada.

Ehk oli asi päikeses? Siin kõrvetas usinasti ning olgugi, et enamasti ei omanud päike Skräppyle suurt mõju, siis seekord koorus ta mõlema õla pealt nahka, mida ta hajameelselt muu tegevuse kõrvalt nokkis.

„Doktor Šubentsov?“

Skräppy pööras end hääle suunas. Võõras oli end istukile ajanud.

„Kes?“

 Mees vaatas Skräppyt pikisilmi. „See pead olema sina! Kuigi, mida sa oma kehaga teinud oled? Sa näed välja nagu poisike!“

See hääl, see nägu, see koht, see nimi – midagi lõi justkui tammi Skräppy mälestuste eest. Ta oli siin olnud ja teadis seda inimest, kuid siis oli ta olnud keegi teine.

„Nikolai?“ sõnas Skräppy hääletoonil, mis ei tulnud loomulikult.

„Näe, mäletab!“ naeris mees. „Ja Kolja, mitte Nikolai. Me oleme ju ometi sõbrad, eks ole?“

Skräppy vaatas võõra suunas, samas kui tema mõtted proovisid ratsionaliseerida sissetulevat mõtete, piltide ja kogemuste jada. Seda oli palju.

„Mäletan...“ vastas ta aegamisi. Ta rääkis, kuid see ei olnud enam tema. See oli keegi teine. Keegi, kes oli selles kehas juba pikalt enne teda pesitsenud. Keegi, kes oli oodanud õiget hetke.

„Väga hea!“ naeris Nikolai valjult. „Ja ka sinu larhv ei lähe mul meelest. Kus me üldse oleme?“ Ta vaatas kahtlustavalt ruumis ringi. „Järgmine lahingsimulatsioon?“

„Midagi sellist,“ vastas meedik.

Skräppy, kes ei olnud üldse nende sõnade taga, oli paanikas. Kauaks ta nii püsima ei jäänud – pealetükkiv teadvus oli tugevam, nagu mürk, mis halvas kõik muu. Ainus võimalus oli lõpetada vestlus, mis mälestusi pinnale tõmbas, ning pealetükkiv teadvus segadusse ajada.

„Ma saan aru, et seda on vaja,“ sõnas Kolja, “kuid kui see nüüd läbi saab, siis ma tahaks küll lõpuks oma naise ja lapse juurde minna. Ma pole neid juba mitu kuud…“

Vilin ja plärtsatus. Kolja aju ja kolju tükid lõid tema selja taha seinale laiali. Hetk hiljem langes mees siruli. Skräppy tema ees seisis pulksirgelt, laser üheksakümnekraadise nurga all olevas käes.

„Mis juhtus?“ hüüdis kergelt hingeldav Tom ukselävel. Oma relva hääle, mis lisaks tavalisele kõrvetamisele ka paugu juurde lisas, tundis ta vajadusel miilide taha ära. Major heitis pilgu verisele seinale, siis relvaga meedikule toa keskel. See oli puhas lask. Üks ja määrav. Ning selle tegi Skräppy – mees, kes suutis relva vaid ähvarduseks kasutada ning enamasti lappis isegi võhivõõraid heast tahtest kokku.

Varem nähtud komade parv oli jõudnud akna taha, tekitades oma liikumisega ruumi põrandale, seintele ja laele värelevaid mustreid. Kohati tundus, nagu asunuks nad vee all.

Skräppy jõnksatas akna poole, siis aga keeras end koos relvaga majori suunas. Meediku keha tõstis vaba käe kramplike liigutustega, justkui õiget suunda aimates, Tomi poole. „Kasemahla! Ruttu!“

Major oli kui puuga pähe saanud. Kogu vaatepilt ei olnud mitte ühestki otsast loogiline.

„Ruttu!“ kordas Skäppy. Tema hääl oli sama kramplik kui liigutused.

Major tuli reaalsusesse tagasi ja tõmbas pläsku põuest.

„Lahti! Kätte!“

Olukorras endiselt kahtlev major tegi ebaleva sammu ning siis järgmise, hoides pläskut enda ees. Jah, ta võinuks Skräppy kahjutuks teha, kuid ei tahtnud midagi sellist ette võtta enne kui vajalik või enne kui olukord talle selge oli.

Niipea, kui meediku käed pudeli ümber kinni haarasid, tõstis ta selle endiselt suunda mitte korralikult tajudes suu juurde ja kallutas – pool vedelikust voolamas mööda ta nägu alla. Suur lonks sees, lasi ta pudelil põrandale kukkuda.

Major vaatas seda ahastusega, kuid kuna relvaga käsi oli endiselt tema suunda sihitud ning viimase lasu jäljed endiselt seinal, ei hakanud ta midagi ütlema. Kraami oli, kasemahla sai veel juurde teha.

Skräppy seisis mõned hetked kui kivikuju, justkui andes meelega aega joogi mõjumiseks, siis tegi ta suu lahti. Võimalik, et ta kogus ennast, sest järgmine lause oli oluliselt pikem ja keerulisem kui eelmised.

„Räägi, mida ma teinud olen. Ere mälestus. Ruttu.“

„No tore on, narkomaan on muidugi see, kelle käest eredat mälestust küsida,“ mõtles Tom. Kuid ilmselgelt oli hetkel seda vaja. Olgugi, et paigal, oli Skräppy keha kaetud higiga ning seda läbisid tõmblused, justkui toimuks kehas endas võitlus.

„No raisk,“ alustas Tom. „Sa juhatasid meid otse puruvanade pessa, üks emane ja kolm poega, ja see oli küll kuradima ere mälestus, kuidas me nende eest põgenesime ning tegime seda maalappidel, mis otse loomulikult pidid ju omavahel kohti vahetama, et meie elu veel rohkem põrguks teha.“

Majori kotkapilk märkas, et Skräppy näost käis üle õhkõrn muie. Siis langes Tomi pilk Nuudlile aknalaual. Uss seisis, pea püsti, ja jälgis teda, samas kui Skräppy ise vaatas huupi. Ta oli Nuudliga ühenduses, vaatas ja sihtis läbi tolle silmade – nii nagu major tegi seda oma laseri ja randmeteraga. Aga miks?

„Ja siis me maandusime Ruutu juures, kus – jumal tänatud – valvurid juba ootasid ja meil oli üks kuradima ere ja tore võitlus. Või noh, mida sina sellest tead, sa õmblesid sellel ajal ühele neist kätt otsa tagasi.“

Järgmine õhkõrn muie. Mida iganes major rääkis, see toimis. Nanovedelik, mida major liigse tähelepanu vältimiseks kasemahlaks nimetas, teravdas meeli ning salvestas pea igavesed mälestused koljusse. Skräppy proovis praegu seda teha oma mälestustega, mis oli juba ideeliselt nii loll ettevõtmine... Aga samas Skräppy oligi selline: nii lollakas, et see kuidagi, tervest mõistusest ja loogikast hoolimata, toimis.

„Ja siis sa, igavene idioot, õmblesid omale Arvutaja käe külge ning otsisid meile töö, mis otse loomulikult ei olnud mingi tavaline tööots. Oh ei, me pidime samade liikuvate maalappide peal ringi hüppama ja tegema seda südaöösel ning lihtsalt mingi kuradi... moosi pärast.“

No kui see lugu ei defineerinud oma jaburuses Skäppyt, siis mis veel seda tegi?

Järgmine emotsioon andis endast Skräppy näos märku, kuid ta oli endiselt krambis.

„Räägi veel midagi.“ Nüüd oli hääletoon tuttavam, kuid mitte korras.

Major ohkas. Niipalju kui ta ka tahtis Skräppyt näha tüütu mutukana, oli see sell ka tema elu päästnud ning sellele mõtte andnud. Ka seda osa Skräppyst oli tarvis meelde tuletada. Kuid sellist asja ei öelda ju kunagi välja.

„Noh,“ alustas major. „Ma olin omadega ikka väga perses, kui me tutvusime, ja siis, ma-ei-tea-peale-mitmendat üledoosi, andsid sa mulle süstla ja valiku. Kas elada või surra.“

Major avas oma rinnatasku ning tõmbas sealt välja väikese tumeda vedelikuga süstla.

„Mul on see endiselt alles ja kaasas. Meeldetuletuseks.“

Terve meediku keha lõi hetkega lõdvaks ning relv pudenes kolinal käest. „Aitäh...“ sosistas Skräppy, põrnitsedes põrandat ja tõmmates hinge. Tema pilk peatus majori laseril. „Persse! Persse! Persse!“ Hetk hiljem oli relv jälle meediku käes, ta seisis maas lamava võõra kohal, küttes lasku lasu haaval tolle pähe. Ta peatus alles siis, kui masinast tulid välja vaid kiired, kuid mitte enam majori erikokteilid, mis kõrvetamisest suuremat laastamistööd tegid.

Skräppy hingeldas, nagu oleks ta just mööda hiiglaslikke treppe üles tulnud.

Major, tundes, et pinge oli kadunud, astus lähemale.

„Kes see jorss oli?“ uuris ta.

„Nikolai Borissov, 26. subjekt looperi eksperimendis. Tal on naine ja aastane laps,“ vuristas Skräppy häälega, mis ei kuulunud talle. „Persse!“ jätkas ta oma tavalisel, kuid oluliselt rohkem ärritunud moel. „Ei mingeid küsimusi! Mitte praegu!“

Ärevalt vaatas ta toas ringi, justkui midagi otsides. Siis tõmbas ta oma vöö vahelt pliiatsiga joonistatud kaardi. „Hoone B. Kohe! Viska see siin õlale!“

Majori pilk libises maas lebavale pläskule. See oli majori jaoks eluliselt tähtis jook ning kui Skräppy sellega nii hooletult ringi käis, pidi olema siin midagi, mis oli kordades tähtsam. Ka Skräppy märkas pudelit. Ta võttis selle kätte ja piilus sisse. „Ajab asja ära. Lähme.“

Major viskas võõra mehe laiba õlale ja järgnes meedikule.

*

Skräppy vaatas lõõmavat tuld ning tumedat, kettidega kinni aheldatud inimkuju selle sees ning rüüpas viimase tilga pläskust. Leegid kerkisid kõrgustesse, põletades kõik oma teel ning aurustades niisket maad hoone ümber. Skräppy jälgis seda vaatepilti, nagu tahtnuks ta iga millisekundi sellest endasse ahmida.

Tom vaatas oma kaaslast, kuid ei öelnud midagi. Endine sõdur teadis väga hästi, kuidas nanovedelik mõjus. Esimesed korrad, kui sa seda tarbisid, teravdas see su meeli rohkem kui praktiliselt võimalik tundus ning salvestas selle kogemuse ka sama detailselt mälu kõvakettale. Major oli selliste mälestustega eluaeg maadelnud, Skräppy aga kasutas seda oma mälestuste meelega tugevdamiseks. Et mäletada, sest tal oli tarvis.

Tükk aega seisid kaks meest tummalt – kuulda oli vaid tule praksumist.

„Umbes pool aastat enne sinuga kohtumist,“ sõnas Skräppy lõpuks, tõstmata pilku leekidelt. „Sealt pärineb minu esimene mälestus.“

Tema hääles oli ootamatu tasakaal, leppimine tegelikkusega. Tundus, nagu leegid ise oleksid teda kuidagi puhastanud. Kuid samas oli seal ka mingi ärevus. See oli ülestunnistus – kõige suurem, mida ta kunagi tegema pidi.

„Mälestus,“ Skräppy ohkas. „Seda on raske edasi anda, sest see oli aistinguline. Ma ei suutnud tollel ajal sõnadega mõelda. Kuid ma mäletan valu, hingematvat lehka ning pilkast pimedust. Ma ei teadnud, kes või mis ma olin, kus, miks täpselt... Kuid see polnud tollel hetkel ka tähtis. Ma olin elus“

„Elus. Kuid katki. Tükk tüki haaval, jupp jupi haaval panin ma ennast uuesti kokku sellest, mida ma leidsin. Minu ümber oli teisigi lihakehasid, osad vanemad, osad uuemad, kuid ainult minul oli millegipärast hing sees. Ma ei mõelnud, kes need inimesed kunagi olid, kuidas nad elasid, mis neile korda läks. Minu eesmärk oli ennast säilitada, uuesti kokku panna ja oodata.“

Skäppy turtsatas, justkui mõeldes millegi naljaka peale.

„Kas oli see põhjustatud erinevatest juppidest ning sealt tulevast informatsioonist või pagan- seda-teab-millest-täpselt, kuid midagi läks nihu – kehasse tekkis isiksus.“

Ta vaatas hetkeks majori poole, et kontrollida, kas too ikka kuulab.

„Kõva asi, sa loodust ikka oled näinud? Kogu aeg läheb midagi nihu ja tekib midagi uut,“ sõnas major julgustuseks. Oli ilmselge, et see hetk oli Skräppy jaoks tähtis ning toetus vajalik. „Ja mis edasi sai?“

„Edasi... lõpuks leidsin ma väljapääsu. Võttis see kokku nädala või rohkem, seda ma ei oska öelda. Hele valgus, see esimene, mida ma mäletan, oli meeliülendavalt ilus ja samas ka ootamatult valus. Enne lahkumist vaatasin ma veel korra tagasi. See oli üüratu rauast angaar. Uksele valgete tähtedega maalitud SKRÄPP-Y.“

Major vaatas oma kaaslase poole. Skräpp oli üleüldine nimetus materjali kohta, mida enam ei vajatud, ülejääk, ning ometi tõusis selle seest keegi, keda oli vaja.

„Muidugi ma teadsin, et see nägu kuulus kunagi kellelegi teisele,“ jätkas meedik. „Kellelegi, kes pole mina, ning polnud võimatu, et too üks hetk seda tagasi nõuab. Võibolla olin ma lihtsalt AI, mille eesmärk oli keha säilitada, võibolla olin ma miski teadvus, mis juhuslikult mööda hiilis ning kehasse kinni jäi. Ma tõesti ei tea, kuid ma tean, kes ma nüüd olen.“

„Üks optimistlik ja naiivne tüütu mutukas,“ sõnas major kerge muigega, tänulik, et pinge lõpuks hajus. Tal oli veel palju küsimusi, kuid nendega sai oodata.

„Just. Üks optimistlik ja naiivne tüütu mutukas,“ kordas Skräppy muiates. „Ja ma kavatsen seda ka nii jätkata. Kes iganes kunagi seda nägu kandis, lõpetas poolsurnuna angaaris. Ma ei usu, et ta oli hea inimene.“ Ta peatus hetkeks. „Ei. Ma tean, et ta ei olnud hea inimene.“

Major nägi seda meediku näos. Kes iganes tema peas oli, jäi sinna püsima. Igaveseks tagataustale. Nii nagu majoriga käisid igavesti kaasas sõjamälestused. Ainus, mida Skräppy sai teha, oli söövitada midagi nende mälestuste ette. Midagi suurt ja tähenduslikku. Ning nagu major teadis omas käest – see võis võtta terve elu.

„Need, kellest ma oma keha pimedas angaaris kokku panin... neid oli kakskümmend seitse. Niikaua, kuni ma pole sama palju inimesi niisama heast tahtest kokku lappinud, olen ma endiselt nende võlglane. Vähemalt nii tunnen ma ise.“

Või et see oli põhjus, miks Skräppy alati kõiki lappis. Nüüd oli siin vähemalt mingi seletus, kuigi major oli kindel, et see jätkus ka siis, kui vajaminev number täis sai.

„Vot nii,“ lisas Skräppy veel punktina jutu lõppu.

Major ei saanud muudmoodi kui pidi turtsatama. Mis iganes Skräppy ka oli, vahet pole, kuidas, kus ja millal ta tekkis või sündis, temas oli lihtsalt midagi nii Skräppylikku.

„Muudab see sinu jaoks midagi?“ uuris meedik ettevaatlikult. See oli esimene kord, kui ta oma lugu kellegagi jagas.

„Näh. Olen oma elu jooksul ka hullemaid asju kohanud. Ära põe,“ vastas vana sõdur. „Kuigi, mul oleks hea meel, kui sa üks hetk seletaksid mulle, kes see oli.“ Ta osutas pöidlaga vaikselt taanduva leegi suunas. Väljas oli pimedamaks läinud ning nüüd tundus tuli eriti ere. Selle varjud tantsisid meediku näos.

„Tema,“ rõhutas Skräppy. „Ta oli Kolja, kuid nad kutsusid teda seljataga Kooljaks. Võib öelda, et üks minu eelmise elu ohvritest.“

„Kolja polnud enam ammu elus, aga ei suutnud ka surra. Kunagi, kui ta projektiga liitus, ootasid teda kodus aastane laps ja naine. Peale modifikatsiooni ei näinud ta neid enam kunagi. Sa tead, kuidas ma imevidinaid enda külge pistan ja teadvusega juhin? Umbes sama, kuid see vidin oli laiali lahustatud, olemas igas tema keharakus. Niikaua kuni 25%elavkoest jäi terveks, taastus mees täielikult. Päris võimas, eks? Kuid see tuli oma hinnaga. Rakud ning seega ka tema mälestused, vanus, välimus – kõik olid lukus, muutumatud.“

Skräppy ohkas.

„Nad kasutasid teda nii aastakümneid ja isegi ei öelnud talle, mida nad temaga tegid, ei hoiatanud ette... Tõprad...“

Viimane sõna tuli südamepõhjast. Meedik põrnitses veel paar minutit tumedaks tõmbunud hoonet. Seal, kus enne lamas inimese keha, oli nüüd kettide vahel vaid tuhk.

„Puhka rahus, Kolja, sa naerunäoline tõbras,“ sõnas Skräppy. Siis keeras ta ümber ning sammus laagri poole tagasi. „Tule nüüd!“ kostus veel hüüe. „Mul on vaja sulle uus laar nanovedelikku kokku keerata. Muidu on sul homme maru sitt olla.“