Koidu V.G. Ferreira on pärit Järvamaalt ning õppis Paide kutsekoolis õmblejaks ja kokaks. Praegu on tal väike eraettevõte, mis tegeleb majutuse ja toitlustusega. 2017. aastal ilmus Koidu V. G. Ferreira sulest esimene raamat sarjast “Domineeriv värv”. Käesoleval aastal nägi trükivalgust sarja neljas ja viimane osa.

 

Elate hetkel Prantsusmaal. Kuidas te sinna sattusite?

Prantsusmaale sattusin sellepärast, et ma abiellusin portugallasega, kes elas Prantsusmaal. Miks ja kuidas, jätan praegu enda teada. Kui kunagi oma eluloo valmis kirjutan, siis saate detailidesse laskuda, sest minu seiklus mööda Euroopat oli pikk ja päris põnev, mida paari lausega edasi ei anna.

Kuidas te kirjutamise juurde jõudsite?

Kirjutamine on mulle lapsest saati raskusi tekitanud ja võiksin isegi öelda, et tegemist oli minu suurima puudega. Noorena ma raamatuid ei lugenud. Ma lausa vihkasin raamatuid, sest ma ei saanud neist midagi aru ja arvasin, et kõik raamatud ongi nii raske tekstiga ja igavad (kindlasti mängis selles suurt rolli kooli kohustuslik kirjandus, mis pani mind sedasi mõtlema.) Ma olin 15-aastane, kui mu kätte sattus Karl May „Winnetou“, mis mind nii-öelda käima tõmbas ja alles siis hakkasin raamatute vastu huvi tundma. Prantsusmaale elama jäädes polnud mul aga kuskilt eestikeelseid raamatuid võtta ja lõpuks kadus mul emakeel nii ära, et ma polnud enam võimeline ühtegi korralikku lauset kirjutama. Samas ma olen seikluste järele janunev inimene, kellele meeldib erinevaid eesmärke püstitada ja teha midagi võimatuna näivat või sama pöörast, nagu oli mu välismaale põrutamine ja kiire abiellumine. Tahtsin end taas ületada ja kirjutamine oligi minu jaoks üks suuremaid katsumusi. Ma hakkasin eesti keelt iseseisvalt õppima, lõin ise endale reeglid ja lihtsalt kirjutasin. Oma esimese triloogia (raamatuna ei ole ilmunud) „Kui armastus külmutab südamed“ kirjutasin valmis viisil, et mul puudus vähim ettekujutus, mida täpselt teen ja kuhu kogu kupatusega jõuan. Alles „Domineeriv värv“ sarja kirjutades tegin pikemaid plaane ja liikusin edasi teadlikumalt. Tegelikult ma kirjutan koguaeg ainult endale, niisama oma lõbuks, et saaksin just täpselt sellise loo, mis mulle meeldib ja mida ma oleksin tahtnud noorena lugeda. Ma tõesti ei kirjutanud mõttega, et sari „Domineeriv värv“ jõuab kunagi lugejateni. Aga kui neljas osa oli peaaegu lõpuni kirjutatud, saatsin esimese osa lihtsalt huvi pärast kirjastustesse.

Kui palju te ise ulmet loete?

Hetkel on mul vist mingi ulmekirjanduse periood, sest ma loen enamuse ajast ainult ulmet. Mulle väga meeldib läbi kirjanike fantaasialennu reisida kohtadesse, kuhu pole võimalik reaalelus pääseda. Ma olen küll natuke toppama jäänud noortele suunatud fantaasiakirjandusse, aga kui mu kätte juhtub mõni muu ulmeraamat, siis loen ikka huviga.

Kas ja millised autorid on teid mõjutanud?

Ma ei oskagi öelda, kas mõne raamatu autor on mind mõjutanud. Vähemalt ma ei tunne et oleks. Enne, kui ma kirjutamisega alustasin, ei olnud mul ühtegi lemmikut, keda tahaksin järgida. Alles nüüd olen leidnud mõned kirjanikud, kes suudavad mind oma fantaasiaga nii palju üllatada, et ma tunnen end nendega võrreldes imepisikesena.

Kas kirjutate oma lood ainult eesti keeles või ka prantsuse keeles? Kas on midagi ilmunud ka võõrkeeltes?

Kirjutan ainult eesti keeles, sest isegi kui ma loen ja räägin prantsuse keeles vabalt, tuleb taas mängu minu n-ö puue – ma ei oska prantsuse keeles kirjutada. Pean vist endale uue, veelgi raskema, eesmärgi püstitama ja prantsuse keeles kirjutamise selgeks õppima. Hetkel ei ole mu raamatud võõrkeeltes ilmunud, aga ma ikka loodan, et ühel päeval ilmuvad kas inglise või prantsuse keeles. Ma lubasin oma tütrele, et kunagi saab ka tema minu raamatuid lugeda – kui just ei juhtu, et pika ootamise peale õpib mu laps eesti keele ise selgeks.

Koidu Ferreira

Kui hästi olete kursis tänapäevase Eesti ulme-elu ja kirjandusega?

Nüüd ma lähen nurka häbenema. Eesti ulme-elu ja kirjandusega pole ma rohkem kursis, kui lugesin Kaido Tiigisoone „Kus pingviinid ei laula“ ja Triinu Merese „Lihtsad valikud“. Mõlemad raamatud mulle meeldisid, seega leidub Eesti ulmekirjanduses ikka midagi head, aga ma lihtsalt ei pääse Eesti kirjanike raamatutele ligi. Ma leian, et e-raamatute hind on Eestis ülearu kõrge ja palju mõistlikum oleks osta kohe paberraamat, mida oleks ju selle hinna eest meeldivam lugeda. Raamatud on aga rasked ja võtavad kohvris palju ruumi, et jaksaksin neid piisavalt palju Prantsusmaale vedada. Umbes 90% raamatutest loen ma prantsuse keeles.

Kui palju suhtlete teiste kirjanikega?

Mitte väga palju. On mõned kirjanikud nii Eestis kui Prantsusmaal, kellega ma vahest suhtlen ja kellega saan kord aastas kohvitades raamatutest rääkida, aga ma hea meelega suhtleks rohkem Eesti kirjanikega, kui selleks tekiks võimalus.

Kui palju olete saanud oma romaanide kohta tagasisidet ja kas see on teid kuidagi mõjutanud?

Tagasisidet olen saanud üllatavalt palju ja selle üle on mul tõesti väga hea meel. Kõik need postitused netis, pikad kirjad minu autorilehel või meilil on toonud mulle kindlust, mida hädasti vajasin oma puudest üle saamiseks. Kui mu esimene raamat ilmus, siis mõtlesin, et kui ma suudan oma raamatuga kasvõi ühe noore panna raamatuid lugema, siis olen oma ülesande täitnud ja rohkem ma ei vajagi. Hetkel tean mitut noort neidu, kes mulle kirjutasid ja ütlesid, et minu raamatusarja lugemine avas neile raamatute maailma uksed ja nüüd nad tahavad veel lugeda. Järelikult ei jooksnud mu pingutused tühja. Mina sain kirjutamiseks hädavajalikku julgust ja lugejad veedavad toredat aega. No mida siis veel tahta!

Üks sari on lõpetatud, mis on teoksil ja mis tulekul?

Kolm käsikirja on hetkel pooleli. Kuna kõik kolm on erineva teema ja erinevate emotsioonidega, siis ma kirjutan neid vastavalt hetke meeleolule. Kuigi pean tunnistama, et 2020. aasta on olnud natuke veider aasta. Kirjutamiseks oleks aega rohkem kui kunagi varem, aga ma ei saa end kohe mitte kirjutamise lainele. Ega ma nii väga ei rabelegi. Kirjutan ainult siis, kui tuhin peale tuleb ja isegi kui ma neid käsikirju kunagi lõpuni ei kirjuta, siis... no mis siis ikka. Kirjutamine on mulle puhas hobi, mis külmkappi ei täida ja kui arvuti taga istumisest isu täis saab, siis otsin endale uue tegevuse.

Mida tähendavad tähed V. G. teie nimes?

Tegin oma nime natuke lühemaks, sest minu täispikk nimi on Koidu Vieira Gomes Ferreira.

Millega tegelete siis, kui te ei kirjuta?

Ma käin spordisaalis ja ratsutamas. Mulle meeldib pildistada ja maalida. Loen raamatuid, vahest kolan mööda poode ja kui sellest kõigest aega üle jääb, siis teen meie võõrastemajas tööd. Tegelikult ma teen iga päev täpselt seda, mis mulle meeldib ja ainult siis, kui viitsin. Ja kui tekib mõni uus hull idee, siis hakkan seda kohe realiseerima, sest minu jaoks ei ole midagi võimatut, vaja on ainult suur kogus tahtmist.


Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.0947)