17. augusti hommik algas kurvalt – enam-vähem esimene asi, mida arvutisse istudes teada sain, oli teade, et Tarmo Õuemaa on läinud. Tarmo, kes sõpradele-tuttavatele oli enamjaolt lihtsalt Mann või Õuekas.

Tunnistan ausalt, et ma ei tundnud Õuekat nii hästi, kui tahtnuks, aga eks see ole surmaga ikka nii, et siis tundub alati, et oi kui palju tegemata või ütlemata jäi. See on kaotusvalu osa, õigemini sedamoodi teadvustab end meile tühjus, mis heast inimesest siia ilma maha jääb...

Tõenäoliselt sai mu tutvus Tarmo Õuemaaga alguse ulmemeililisti sf2001 vahendusel või kui mitte seal, oli algus igatahes virtuaalne. Meilid ja ulmeloba ning teinekord ka mingid käsikirjad, mida Tarmo ajalehte Lääne Elu avaldada võttis. Mitte et mina alati seotud oleks olnud, aga just tänu Tarmo Õuemaale ilmusid Lääne Elus järjejuttudena Indrek Hargla, Tiit Tarlapi ja Maniakkide Tänava tekstid.

Reaalne (loe: näost-näkku) tutvumine Tarmoga sai alguse aga alles HÕFFil, kus me lobisema sattusime ja kus ta kutsus ulmehuvilisi ja teisi karvaseid tuntud Sadama tänava majja, et suur maja jne. Ja järgmisel HÕFFil me juba ööbisimegi seal ja ka ülejärgmisel ja ... Ja vaat seal majas, kui ma sattusin raamaturiiuleid n-ö inspekteerima, sain ma alles aru, kui tõsine ulmefänn Õuekas oli! Ma ei hakka siin erinevaid autoreid üles lugema, aga neli-viis köidet R. A. Lafferty loomingut vajutasid mul alalõua ikka väga ripakile.

Tegelikult pole muidugi üldse oluline, mida inimene loeb, või millest sa temaga räägid. Kõige olulisem on, et tegu oleks hea inimesega ja Tarmo Õuemaa oli hea inimene. Kui me Tarmo surmapäeva hommikul meest meenutasime, siis esimene, mis meenus, polnud ulme, vaid see, et tegu oli ühe haruldaselt hea ja meeldiva inimesega.


Tarmo Õuemaa (13.02.1975–17.08.2020)

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.1068)