Tegelikult tahtsin ma ainult uue kleidi osta, kuid siis silmasin neid disainerkingi. Need võtsid mu lihtsalt hingetuks.
Ma seisin butiigi vaateakna ees ja vaatasin ainiti neid veinipunaseid stilettosid, mis sobiksid nii ideaalselt mu õhtukleidiga. Need olid imeilusad – ja uskumatult kallid. Veel üks põhjus, miks ma pean need endale saama. Ma võtsin käekotist oma mehe krediitkaardi ja astusin poodi sisse.
Kui ma üheteist aasta eest Raul Kendrickuga abiellusin, oli ta kõigest ühe tähtsusetu parteikese kohalik sekretär, nüüd aga istus ta parlamendi majanduskomisjonis ja tal oli rohkem raha kui kulutada suutis, ja ikkagi nurises ta pidevalt, kui ma endale midagi uut ostsin. Mis viis ainult selleni, et ma veel rohkem raha kulutasin.
Sihikindlalt sammusin ma kingariiulite juurde. Ligiastunud müüjanna peatasin ma käeviipega. Ma teadsin täpselt, mida ma tahan.
Ma valisin sobiva suuruse ja tegin paar proovisammu. Kingad sobisid nagu valatult.
Karbiga kaenla all suundusin ma kassa poole, kui keegi küsis: „Te ei taha ju ometi neid kingi osta?“
Ma peatusin ja vaatasin ringi. Läheduses polnud mitte kedagi. Müüjanna oli liiga kaugel, et tema oleks võinud seda öelda, pealegi oli see kindlasti mehehääl. Ma tegin veel paar sammu, kui seesama hääl taas lausus: „Ma ei usu, et teie mees selle valikuga nõustuks.“
Seekord ma tegin hääleallika kindlaks. Ma heitsin jahmunud pilgu krediitkaardile oma käes. Seal, kus tavaliselt ilutses panga hologramm, helendas nüüd väike ekraan stiliseeritud mehenäoga. See vaatas mind rangelt.
Jahmatusest pillasin ma kingakarbi käest. „Kes teie veel olete?“ küsisin ma.
„Mina olen teie krediitkaart. Teie abikaasa kohustas mind jälgima, et te pidevalt mittevajalikke asju ei ostaks.“
Ma lõin käega oma suu pihta ja jõllitasin pahvikslöödult seda animeeritud nägu.
„Ma pean teile näitama teie abikaasa videosalvestust.“
Tillukesele ekraanile ilmus minu mehe kujutis. Ta irvitas üleolevalt. „Tere, Charlotte. Mul on lõplikult villand, et sa pidevalt minu raha raiskad, seepärast hankisin sulle uue põlvkonna krediitkaardi. Sellesse on sisse ehitatud mikroarvuti, mis peab iga ostu kõigepealt heaks kiitma.“
Nüüd sain ma aru, miks mu mees nii lahkelt mulle uue krediitkaardi oli teinud.
„Peagi on see programm kõikjal. See töötati välja selleks, et vanematel oleks kontroll oma laste väljaminekute üle. Seejärel paigutatakse see noorukite mobladesse, et kõnede pikkust ja vajalikkust valvata. Sinul on au seda uut programmi esimesena testida.“ Ta muigas. „Palju edu sisseostude tegemisel!“ Sellega video lõppes ja stiliseeritud mehepea ilmus taas. „Kuna kõik sai selgeks räägitud, siis palun teil kingad tagasi riiulile panna.“
Ma ahmisin õhku. „Ei tule kõne allagi.“ Ma tõstsin karbi üles ja tüürisin edasi kassa poole. „Ma ei lase endale ette kirjutada, mida ma osta tohin.“
„Ma kardan, et teil ei jää muud üle. Aga uskuge, see on ainult teie finantside kaitseks.“
Müüja oli vahepeal mu iseendaga vaidlemist märganud ja valvsaks muutunud.
Minu krediitkaart võttis taas sõna: „Paar tänavat edasi on second-hand. Ma olen kindel, et sealt te leiate sobivast hinnaklassist kingi.“
„Mitte mingil juhul ma ei pane jalga kingi, mida keegi on juba kandnud!“
Ma olin nii leilis, et müüjanna ei julgenud mind kõnetadagi. Ta lõi hinna kassast läbi, võttis mu krediitkaardi ja tõmbas läbi skänneri. See piiksatas. Siis näitas kassa: tehing katkestati. Kassiir proovis veel korra sama tulemusega. Kohmetult ulatas ta kaardi mulle tagasi. „Kaart ei tööta, kas teil on veel mõni?“
Loomulikult mul ei olnud. Kingadeta ja maruvihaselt lahkusin ma butiigist.
***
Ma istusin väikeses kohvikus, telefon käes ja ootasin, millal mu mees lõpuks vastu võtab. Kui ta seda lõpuks tegi, ei pidanud ta vaevaks kahjurõõmu isegi varjata. „Ma juba imestasingi, et millal sa helistad.“
Ma torkasin krediitkaardi telefoni kaamerasilma ette. „Raul, selgita?“
„Selgitan mida? Sinu pidev osturalli on viimaks läbi. Tulevikus sa enam ei saa mõlema käega minu raha tuulde loopida.“
„Sinu raha?“ pärisin ma hämmeldunult. „Mina olen ju ka sinna panustanud!“
„Võimalik, ent raha seisab ainult minu kontol.“
„Püüdke palun rahu säilitada. See emotsionaalne purse ei aita kedagi,“ püüdis krediitkaart sõnavahetust rahustada. Rahu valitses täpselt niikaua, kui mul õhu ahmimiseks aega kulus. „Kas see tähendab, et tulevikus ma raha enam ei saa?“ nähvasin ma mehele.
„Muidugi saad,“ naeris ta. „Aga ainult siis, kui krediitkaart seda lubab.“ Mees katkestas kõne.
Ma keesin raevust. Hea meelega oleks ma siinsamas midagi puruks löönud, ent – selles ma olin kindel – minu krediitkaart kahjusid raudselt ei korva, seetõttu jätsin asja sinnapaika. Selle asemel hõikasin kelnerit: „Ma vajan midagi joodavat!“
Stiliseeritud nägu krediitkaardil noogutas. „Nõus. Võite tellida mineraalvett.“
„Ma vajan midagi kangemat kui mineraalvesi!“ pahvatasin ma nii valjult, et lähimates naaberlaudades istujad minu poole pilke hakkasid heitma.
„Olgu, tellige kohvi - aga mitte terve kannutäis!“
***
Üllataval kombel rahustas kohv mu pingul närvid maha. Ma mõtlesin järele. Mu mees tahtis mind üle kavaldada. Tõenäoliselt oli mõni tema nooruke sõbratar talle selle idee kõrva sisse sosistanud. Et mu mehel selliseid sõbratare on, teadsin ma juba ammu, ent see mind eriti ei morjendanud. Meil oli üldse tolerantne abielu – ka minul oli sõber – ent nii tolerantne, et mind rahast lagedaks tehtaks, ka mitte. Ja siis tuli mulle idee.
„Ma teen ettepaneku, et te joote oma kohvi ära ja sõidame koju,“ katkestas krediitkaart mu mõtiskluse. „Kui me kleidikapi koos läbi vaatame, leiame kindlasti mõne teise asja selga panna.“ Nägu krediitkaardil kortsutas otsaesist. „Miks te mind nii imeliku pilguga vaatate?“
***
„Ma juhin teie tähelepanu sellele, et käesoleval hetkel te rikute autorikaitseõigusi ja ma käsin teil see otsekohe lõpetada!“ plärises krediitkaart.
Loomulikult ei sõitnud ma mitte koju, vaid oma vana sõbranna poole, kes töötas programmeerijana ühes tarkvarafirmas.
Jennifer luges mu krediitkaardi koodi, mistõttu nii valjuhäälne protestikisa ka valla oli pääsenud.
Mina istusin sohval, lehitsesin tülpinult moeajakirja ja ootasin, millal mu sõbranna lõpuks ometi mu probleemile lahenduse leiab. Mida rohkem ta koodi luges, seda valjemaks muutusid krediitkaardi protestid.
„Kas kuulete? Te peate ebaseadusliku tegevuse otsekohe lõpetama! Minu programm on ärisaladus!“
Ma panin ajakirja käest. „Kas sa ei või korrakski suud kinni pidada,“ nähvasin ma.
„Ei! Minu ülesanne on teid hoiatada trahvide suhtes. Pealegi on teie püüdlused nagunii asjatud, ilma minuta on krediitkaart kasutu. Kui te mu ära kustutate, ei saa te enam pennigi!“
„Ma kardan, et tal on õigus, Charlotte,“ tõstis Jennifer viivuks pilgu kuvarilt ja vaatas mind läbi oma punaste prillide. „Programm on osa sinu krediitkaardist ja kui ma edasi kaevan, ei jookse enam üldse midagi.“
Mu õlad vajusid longu.
„Kas see tähendab, et ma pean iga makse juures oma krediitkaardilt luba küsima?“
Jennifer noogutas. „Seda küll. Aga see ei tähenda, et see alati ei ütleks!“
Ma kortsutasin kulmu. „Ja see tähendab?“
„See tähendab, et ma ei saa su kaarti murda, aga ma saan teda muuta. Mis sa arvad, kui ma annaksin talle uue isiksuse? Moeteadliku iseloomu, kes raha ei loe ja kes teab, mida naine peab kandma?“
Minu krediitkaart tõi kuuldavale õuduskarje. „Te ei tohi seda teha! See on ebaseaduslik, see on mõrv! Proovige ainult!“
„Kas sa arvad, et see toimiks?“ pärisin ma kahtlevalt.
„Pole probleemi. Isiksusega, kelle ma su krediitkaardile loon, ei saa üldse midagi viltu minna.“
Ma noogutasin. „Tee seda.“
Krediitkaardi hääl kriiskas: „Oodake! Kui te sellest loobute, siis me võime veel kord neid punaseid kingi vaadata! Ehk isegi...“
***
Paari minuti pärast andis Jennifer mulle krediitkaardi tagasi.
Mehe kujutis oli nüüd vanem. Tal olid valged hobusesabasse tõmmatud sirged juuksed ja kitsas nägu, mille ees ta pidevalt lehvikuga tuult tegi. Ta kandis tumedaid prille ja valge särgiga elegantset ülikonda.
„Teie olete ilmselt Charlotte.“ Ta mõõtis mind pealaest jalatallani.
„Ma teen ettepaneku otsida kõigepealt üks meigikunstnik. Uue soengu ja uue meigiga ei tunne teid enam äragi. Ja muidugi on teile ka uut garderoobi vaja. Näiteks karusnahka. Karusnahk on praegu väga soositud. Kas teile meeldib karusnahk?“
Ma noogutasin.
„Hästi. Ja iseenesest mõista on teile ka uusi kingi vaja.“
„Ma just nägin läheduses paari unelmate disainerkingi...“
„Tõesti!? Siis peame kiirustama, enne kui keegi need ära jõuab osta.“
Ma vaatasin vaimustatult Jenniferile otsa. „See toimib!“
„Ma ju lubasin.“
„Mu mees vihastab end roheliseks.“
Jennifer noogutas. „Aga kas sa ei leia, et ta on ka eraldi mõtlemisainet ära teeninud?“
Nähes mu mõistmatut pilku, pahvatas Jennifer vandeseltslaslikult naerma. „Sinu krediitkaardi programmil on ükskõik, kuhu teda installida. See jookseb kõikjal, kuni on piisavalt mälu. Ta on endiselt minu arvutis. Mis arvad, kas me peaks su mehele ühe kingituse tegema?“
Ma naersin. „Ja pärast seda lähme šoppama. Ma arvan, et ka sul läheks paari uut asja vaja.“
***
Raul Kendrik ümises laisalt laulukest, kuniks ta luksuslimusiin kõrvaltänavale keeras ja ühe maja ees seisma jäi. Ta oli hiilgavas tujus. Ei muud, kui kohe näeb ta oma silmarõõmu, pealegi oli ta naisele just järelemõtlemisainet andnud. Pidev osturalli oli talle juba ammu pinnuks silmas. Korrapäraselt tekkis majja uusi kleite ja kingi, mille välimusel nende maksumusega mitte mingit seost ei olnud. Ent sellega oli nüüd igaveseks lõpp. Raul kahetses, et ta ei näinud oma naise juhmi nägu hetkel, mil krediitkaart rääkima oli hakanud.
Uks avanes ja Rauli sõbratar astus välja. Ta oli nii ilus, et mees unustas oma naise paugupealt. Raul vajutas ukselingile, ent uks ei avanenud.
„Te ei taha ju selle verinoore asjaga välja minna?“ küsis keegi.
Raul võpatas šokeeritult. Armatuurlaua ekraan lülitus sisse ja sinna ilmus vanadaami etteheitev nägu. „Kas teil häbi ei ole? Te võiks ju tema isa olla.“
Raul ahmis õhku. Ta vaevalt tajus, et autopiloot käivitas mootori ja võttis paigalt ning jättis ta meeleheitlikult vehkiva sõbratari selja taha. „Kes, pagana pärast, sa oled?“ küsis ta.
„Mina olen pardaarvuti. Teie abikaasa pani mind teie vooruslikkuse tagatiseks. See tähendab, et teie salajased kohtingud on nüüd möödanik. Üks hetk, ma mängin teile teie naise salvestise ette...“
Tõlkinud Rauno Pärnits.
Originaal: Der Mann in meiner Tasche, avaldatud lehel: https://www.kurzegeschichten.com/
Autorist: Uwe Hermann sündis 1961 Alam-Saksis, talle on antud Kurd Laßwitzi auhind ja Saksa ulmeauhind (Deutscher Science-Fiction-Preis). Ta kirjutab alates 1990. aastast lühijuttusid ja romaane. Tema kõige värskemad teosed on „Userland – Berlin 2069“, välja antud Atlantis Verlag poolt ning 2019. aastal "Der Raum zwischen den Worten: Kurzgeschichten - Band 5" („Ruum sõnade vahel: lühijutud. 5. köide.“), mille andis ise välja.
