Ma teadsin, et elu kaevandusasteroidil on üürike ja ohtlik.

Seda meenutasid mulle ema suudlused isale uksel, kui too oli suundumas oma vahetusse. Seda meenutas ema nõudmine, et isa iga kord lahkudes vannuks, et ta koju naaseb. Seda meenutasid mulle hüsteeriahood, mis tabasid ema, kui isa kasvõi paar minutit pärast vahetuse lõpu koju tulemisega hilines. Ema haaras kohe oma konsooli järele ja tagus närviliselt uuendusnuppu, oodates iga hetk saabuvat sõnumit toimunud katastroofist. Seega, niikaua kui ma mäletasin, keerles meie elu ohu ja katastroofiks valmistumise ümber.

Vahel ma mõtlesin, miks mu vanemad olid siis otsustanud Lutetiale tulla.

„Raha,“ ütles ema alati, kuigi ma ei mõistnud seda: me elasime kitsikuses, meil oli kõigest muudkui puudus. Meie hapniku piirnormid olid alati väiksemaks keeratud kui mu eakaaslastel - kõik puhtalt sellepärast, et mu ema ei suutnud nendes käikudes töötada ja ei suutnud leida korporatsioonis endale ka ühtegi muud rakendust. Tunnelid muudavad ta klaustrofoobiliseks, vabandas ta alati isale, kui see teema jutuks tuli. Olles ise tollel kivikamakal sündinud, siis mina seda ei mõistnud. Ma ei olnud kunagi näinud Maa sinist taevast (või taevast kui sellist üldse), seisnud pinnal, kasutades looduslikku gravitatsiooni, ega näinud vett katmas hiiglasliku pinda. Mina olin ihu ja hingega maaväline laps – iroonia, sest sellest sai meie kõigi needus.

Mu silmad ekslesid illuminaatorist vastaskapsli rohelisele uksele teisel pool „tänavat“. Õigemini oli see tunnel - rajatud kivikamaka, see tähendab Lutetia, sisse, ühendamas sadu elamiskapsleid üheks võrgustikuks. Kapsel „majadele“ olid ametlikult numbrid ja tähised antud, kuid esimesed kaevurid, kes koos Lutetia kaevanduskompanii rajamisega saabunud olid, andsid neile  vana Maa kombe järgi nimed. Tänu neile kaevuritele elasime me Vikerkaare tänaval, kuigi ma polnud kunagi oma silmadega vikerkaart muul moel, kui videona, näinud. Hoolimata sellest nõustusin ma, et vikerkaar on midagi ilusat. Nagu unistus, lootus. Midagi haruldast, kättesaamatut. Seega kapsel Vikerkaare tänaval kõlas paremini, kui elamine kitsas kosmoseurkas Alpha-52.

Vastaskapsli seinal, kui seda sai seinaks nimetada, sest tunnelid olid ümarad paremaks toestuseks – füüsika, oli isa alati seletanud, asus aja poolt kulunud ja kõike matva kivitolmu varjus kriitidega joonistatud vikerkaar, autoriks Ming. Ming oli minuvanune ja elas teiselpool „tänavat“, meie kapsli vastas. Minuvanune punaste patsidega häbelik tüdruk. Elas.

Taipasin enda õuduseks mineviku kasutust oma mõttes. Elas. See viitab, et ta enam ei ela seal. See oli tõsi. Ming ei elanud seal. Tema ema aga elas. Tema isa aga elas. Aga seal ei elanud enam ei Ming, Marcus ega Robin. Nad kõik olid surnud. Nagu olid surnud üks uks paremale elanud Anya ja Carol. Või meist vasakul elanud Alina ja Roan. Kai ja Huan. Lo, Lisbeth ja väike Nancy. Imelik Robert. Imeilus Uz. Tark No-cho. Nad kõik olid surnud. Ma olin nende kõigiga üles kasvanud, mängides nendega keset tolmuseid tänavaid, käinud neli aastat koos koolis. Nüüd olid nad kõik surnud. Nagu oli surnud ka mu enda õde, Rien.

Tänav. Eemal. Teisel pool klaasi. Vaade illuminaatorist oli kõik, mis ma endale lubada sain. Ma unistasin vabadusest, pääsust lämmatavast pingest, mida tundsin nelja seina vahel. Seintest, mis rõhusid ja lämmatasid mind. Unistasin pääsust ema lõputust halamisest ja leinast. Isa vaikimisest. Tema oli elus. Ema oli kõik need aastad end vaimselt ette valmistanud, et kord saab ta sõnumi õnnetusest kaevanduses. Neid juhtus siin pidevalt. Keegi korporatsiooni ülemustest ei hoolinud kaevuritest ohtlikul eesliinil. Kõik olid harjunud õnnetustega. Kõik olid surmadega harjunud. Paar kaevurit kuus – see oli aktsepteeritav kaotus, olin ma kord kuulnud täiskasvanuid omavahel rääkimas. See raha, mida need luuserid ja pätid teenivad, teeb selle riski neile tasa.

Keegi ei teinud suurt numbrit väikesest varingust, elusalt maetud mehest või naisest. Nad kandsid skafandreid. Kui nendeni jõuda 24 tunni jooksul peale õnnetust, oli suur tõenäosus, et nad jäid ellu ilma suuremate püsivate kahjustusteta. Meid kõiki oli ellujäämises koolitatud. Eeldusega, et tahame täisealiseks saades astuda sama rada, mis meie vanemad, sest kosmoses sündinutena ei olnud meil võimalik ilma karmi eritreeninguta Maale naasta.

Me harjutasime iga nädal koolis hingamistehnikaid, et vähendada südamelöökide sagedust. Harjutasime, kuidas  elusalt maetuna rahulikuks jääda ning kuidas säästa võimalikult palju hapnikku, et anda päästemeeskondadele rohkem aega. Tänu meie pere piiratud ressurssidele olin neile tehnikatele leidnud rakenduse juba koolilapsena. Koridorides jooksmine ja hüppamine, põrkumine seintel – need kõik panid mind hingeldama, janunema selle lisahapniku järele, mis oleks olnud normaalne kasvavale organismile.

Kahjuks ei saanud me seda lubada – me Rieniga olime seda aktsepteerinud. Hoolimata sellest ebamugavusest, selgest hapnikunäljast, nautisin ma neid mänge tolmustes tunnelites nagu teisedki minuvanused. Hetkel ma janunesin selle järele. Mu hing karjus soovist saada välja, tunnelisse. Ainuke, mida ma hetkel tahtsin, oli teha üks korralik jooks, hüpata võidu, tunda seda niivõrd tuttavaks saanud hapnikunälga, õhupuudust oma kopsudes. Ma tahtsin tunda midagi tuttavat, sest kõik muu, mida ma olin võtnud enesestmõistetavalt, oli mult võetud. Aga ei – ka luba mängida oli läinud. Korporatsiooni karmil käsul.

See käsk oli saabunud mu vanemate konsooli – lihtsalt järjekordne teatis. Väike piiks konsoolil, mida me ema nuuksete taustal ei kuulnud. Läks veel mitu tundi, enne kui isa enda konsooli kätte võttis – ta üritas seda vältida. Ükski sõnum ei saanud kaotatut tagasi tuua. Mitte miski ei saanud olukorda heastada. Seega isa üritas vältida uudiseid – suure tõenäosusega teatati järjekordsetest surnutest. Keegi oli kaotanud lahingu oma elu eest hoolimata meditsiinipersonali kangelaslikest pingutustest. Ometi võttis isa viimaks konsooli ja nägi korporatsiooni poolt palgatud kriisipsühholoogi saadetud juhiseid.

 Laste õues mängimine keelatud, seisis selles pikas käitumisloetelus.

Ma vaatasin segaduses isale otsa, kui too mulle neid reegleid ette luges. Ema ei olnud minuga ühtegi sõna vahetanud peale õnnetust, justkui oleks toimunu ja Rieni surm minu süü olnud. Ta ei olnud tulnud meditsiinikeskusesse mind vaatama. Ta ei tervitanud mind kodus, kui mind lõpuks piisavalt terveks loeti ja välja kirjutati. Ei ühtegi sõna. Ei ühtegi pilku. Tema jaoks võisin ma vist samahästi surnud olla. Ma olin kaotanud nii õe kui ema.

Ma olin valmis aktsepteerima kõiki punkte kriisipsühholoogi juhendeis. Austa teiste leina. Ma tegin seda. Ma andsin emale võimaluse leinata Rieni – või siis pigem võimaluse eitada tema surma. Rieni ase oli ikka veel magamiskapslis. Ma olin alati arvanud, et me oleme juba nii suured, et võiksime eraldi „riiulites“ magada, kuid meil ei olnud võimalust üht lisatasandit kapslisse lubada. Ma olin mõistnud. Aga nüüd oli Rien surnud. Ta ei tule enam tagasi. Kas vähemalt nüüd oleks ma võinud saada natuke rohkem ruumi? Eriti nüüd, kus mu jalad…

Pilk läks tahtmatult allapoole, jalgadele, mida enam ei olnud. Ma keerasin kiirelt pilgu tagasi üles, illuminaatorile, rohelisele uksele. Ma keeldusin mõtlemast möödunule ja sundisin end keskenduma lubamatule soovile õues mängida. Väljas, koridoris, tänaval, tolmus – kuidas iganes seda kutsuda. Seal, teiselpool seina, barjääri. Vastukaaluks siinsele, seespool kõike – leina, kurbust, kaotust, vaikust, viha, raevu, pettumust.

 

Tol saatuslikul hommikul olime me Rieniga hiljaks jäämas.

Isa oli õigel ajal lahkunud ja oma vahetusse suundunud. Teine vahetus ööpäevas – iga kaevuri unistus. Ärgata koos oma perega. Süüa koos hommikust. Saata oma lapsi koolini. Noh, kool oli vaid üks suurem kapsel selles kapslite rägastikus. Aga see oli kõige suurem ruum, mida ma oma silmadega näinud olin. See pidi mahutama kõiki kaevanduse töötajate lapsi, keda pidi kokku olema ligikaudu kakssada. Ma olin alati mõelnud, et see on ruumi raiskamine. Me võiksime ka koolis käia vahetustega nagu kaevurid – sellisel juhul oleks koolikapsel saanud palju väiksem olla. Asteroidil elades ei olnud midagi raisata. Täiskasvanud aga rääkisid, et kõik koos koolis käimine on sajandite vanune traditsioon, kantud inimpõlvest inimpõlve, mida isegi külmas kivikamakas keset mõrvarlikku tühjust nimega kosmos ei tohtinud hüljata.

Me olime hiljaks jäänud ja isa oli juba lahkunud. Meie raisatud võimalus kasutada seda harukordset võimalust koos koolini jalutada. Ma ei saanud oma gravitatsioonisaapaid jalga. Siis olid mul veel jalad. Probleem, millega ma enam kunagi vastamisi ei seisa, sest proteesid käivad mu perekonnale üle jõu. Rien seisis uksel, karjudes, et ta saab minu pärast märkuse hilinemise eest. Ema oli köögis, koristamas hommikusöögi nõusid, karjumas vastu, et Rien ust lahti ei hoiaks – see on meie kallilt makstud hapnik, millel ta laseb seguneda selle rämpsuga tänavalt. Mu emal oli alati teooria, et koridoride hapnikutase oli madal ja sealne õhk ülimalt ebakvaliteetne, sest keegi ei tahtnud kulutada raha avalike filtrite vahetamiseks.

Sain saapad jalga, aktiveeritud ja haarasin siis oma konsooli. Jooksin minema ruttavale Rienile järele, uks sulgus kolksu ja hermeetilise sulgumise surinaga mu järel. Me olime veel sadakond meetrit eemal, kui kuulsime tundide algust märkivat helisignaali. Hingeldades oma madalamaks keeratud hapnikutarbimislimiidi tõttu ja tunnelis tolmu keerutades lisasime me kiirust. Ma mäletan Rieni sõimu, kui me nägime tigeda näoga õpetaja Huani koolikapsli uksel, too iidne metallist signalisaator tirisemas.

Ma tahtsin õele midagi öelda, kuid siis see juhtuski.

See algas nagu kauge vaevu aimatav kõmin. Esmalt tundus see mulle nagu ragin – kangas, mis oleks liiga pingule tõmmatud ja seetõttu rebenemas. Mina peatusin, Rien mitte. Madal kõmin muutus valjemaks, tugevamaks ja teravamaks – nagu oleks see kosk, mis kohe mulle peale langeb või äike süngete rünkpilvede taustal. Ma olin mõlemat fenomeni videost näinud. Tardunult jõllitasin ma  enda jalge all tekkivaid jooni – mustad nooled justkui sööstsid üle tunneli põranda ja seinte, ronides kõrgemale ja kaugemale. Ma kuulsin meeletult kiljuvaid helisid, kui metallist tugikonstruktsioonid järele andsid. Pind  kadus mu jalge alt. Ma vajusin, olles haaratud ootamatult vabastatud kivijoast, taustal kajamas kõrvulukustavad kõuekärgatused. Kõik varises - põrand, seinad, lagi. Ma vajusin. Mind neelati.

Ma karjusin ja üritasin kätega millestki kinni haarata. Ma märkasin natuke eespool samuti vehklevat Rieni üritamas varingus pinnale jääda, kuid võimas tõmbav pööris haaras ta kaasa. Ta röökis ja karjus, kuid üldine kõu neelas need helid. See hetk on igaveseks söövitatud mu õudusunenägudesse – mu väike õde, tema pearaamil süttinud hädaolukorrasignaal kadumas liikuvate kivilahmakate vahele, saades neelatud. Ma ei olnud võimeline midagi tegema ei enda ega tema jaoks. Meid lömastati, litsuti ja neelati – ja seda kõike vaid murdosa sekundi jooksul.

Hetkega oli kõik mu ümber täis kopse põletavat tolmu, nähtavus null. Kõik mu meeled olid kasutud, toimuvast üle koormatud. Mu näitajad andsid häiret. Ootamatu suunakaotus – ühendage magnetsaapad. Katastroofilised vereringe vigastused jalgadel. Automaatteavitus meditsiiniosakonda saadetud. Säilitage rahu.

Vastupidiselt soovitusele haaras mind hingemattev paanika. Ma  ei tajunud enam oma eksistentsi. Mu kõrvad olid kurdistunud – helid olid välja lülitatud. Silmad olid tolmu täis. Aeglaselt hakkasin tajuma kauguses läbi tolmukardina vilkuvaid häiretulesid. Paar hetke tühjust. Paar hetke, kuni ma registreerisin valu ja karjusin. Järgmine alarm: Väljaspool skaalat paanikahoog. Lülitage sisse kriisimeditatsioon. Ma ei suutnud seda käsku täita – keha keeldus mu plaanitud liigutusi täide viimast.

Ma teadvustasin, et olen elus. Kuskil. Ümbrus ei olnud enam tuttav. Ei olnud koolikapslit ega tunnelit. Valu on möödunud, šokk oli mu keha üle võtnud. Ma tajusin ja teadvustasin kõiki neid häireid, mis mu pearaamil tähelepanu nõudsid. Ma saatsin nad mõtteviivuga minema, üritades toimunut mõtestada. Ma teadvustasin, et see oli olnud varing. Kogu meie elu siin kivikamakal oli meid treenitud nendeks valmistuma. Ma ei suutnud aga mõista, kuidas varing sai mind tabada siin ja praegu: meile oli alati räägitud varingutest kaevanduses, kilomeetreid elamutunnelitest eemal.

Mu järgmine mõte oli minema saada.

Ellujäämisõpetuses läbitu tuli justkui refleksist. Punkt üks – veendu, et ümbrus on ohutu. Punk kaks – kui oled veendunud keskkonna ohutuses, siis lahku ohu piirkonnast. Ma kaardistasin tundmatut, üritades ohtu hinnata: kas minu liikumine kutsuks esile uue varingu?

Tolmuloor ei olnud laskunud, seega ma lihtsalt oletasin, et see on ohutu. Ma tahtsin liikuda tagasi sinnapoole, kus ma arvasin olevat kodu, turvalisus, kuid alles siis taipasin ma, et ma ei saa liikuda. Alles nüüd eksles mu pilk sinna, kus ma arvasin asuvat allpool ning nägin, et olen üle põlve muljutud kivikamakate vahele. Ma nägin verd ja lömastatud punast massi seal, kus ma teadvustasin olevat oma jalad. Ma röökisin täiesti kõrist, nii kõvasti, kui mu tolmumattunud kopsud ja piiratud hapnik seda võimaldasid.

Mind leitigi niimoodi röökivana esimesena sündmuskohale saabunud kaevurite poolt. Päästemeeskond saabus mitu minutit hiljem, hoolimata kohustuslikust terve ööpäevatsükli valmisolekust, mis oleks pidanud tagama reageeringu minuti jooksul. Mitte keegi ei olnud üheski riskihinnangus kaalunud varingu tõenäosust elamispiirkonnas.

Aastakümneid kasutusel olnud elamusüsteem oli saanud viimastel kuudel renoveeritud – paratamatus. Kõik vananeb ja vajab väljavahetamist. Korporatsioon oli seda protsessi niigi edasi lükanud nii kaua kui võimalik – elamissüsteem ei olnud tootmise jaoks prioriteetne, kuid lõpuks oli kaevurite rahulolematus saavutanud taseme, mis hakkas tootlikkust mõjutama. Seega korporatsioon eraldas vastumeelselt ressursid ja tööd algasid. Restaureerimise käigus vahetati välja osa originaalseid komponente ja struktuure. Mingi insener kuskil, eeldatavasti Maal, kes polnud kunagi isiklikult näinud ega kogenud asteroidi elusüsteeme, ei olnud arvestanud uuendustöid planeerides kandevõimega. Koolikapslis väljavahetatud uued tugistruktuurid kaalusid märgatavalt rohkem kui aastakümneid tagasi kasutusel olnud, rõhudes ajahamba poolt oksüdeerunud raudkonstruktsioonidele, mis oleks pidanud tagama tunnelite vastupidavuse.

Inimlik viga, otsustas suure luubi alla pandud uurimine Maal. Keegi nimetu insener X, isikukaitse kaalutlustel, määrati ainuisikuliselt süüdlaseks. Kaevandusfirma ise ei pidanud toimunu pärast vastutust võtma – nemad olid ju heas usus tellinud planeeringu. Arhitektuurikorporatsioon, insener X-i tööandja, oli hästi kindlustatud ja võimeline palkama parimaid advokaate, kes väänasid ja käänasid tõde, kuni leiti, et isegi insener X ei pea mingit karistust kandma – tema hooletus ei olnud ilmselgelt kriminaalne. Kindlustus maksis kannatanutele ning vähemalt mingi aja said nad nüüd lubada ilma piiranguteta ressursi kasutust. Irooniline – kõik need aastad olime me Rieniga unistanud vabalt hingamisest. Nüüd, kus see viimaks võimalik oli, loobuks ma sellest kõhklematult, kui see oleks vaid juhtunu olematuks muutnud.

Kaevurid olid hakanud mind vabastama, üritades oma paljaste kätega varingut minu ümber eemaldada. Siis oli saabunud päästemeeskond, kes mu vereringe ümber suunas ja mind lõpuks rusudest välja tõmbas. Ma mäletan vähe järgnevast. Udused päevad meditsiiniosakonnas. Punaste silmadega isa mu voodi kõrval. Mina küsimas, mis oli juhtunud? Tema vastuseid vältimas. Ütlemas, et ma puhkaks. Kõik saab korda. Ma ei tundnud valu ja märkasin nagu muuseas, kogemata, et mu jalad on amputeeritud. Mulle seletati, et neid ei saanud päästa. Aus vastus oli – meil ei olnud selleks raha. Nagu ei olnud meil ka raha proteeside jaoks. Mu vanemad olid valinud lastele piiratud kindlustuse. Täiskindlustus oli kohustuslik vaid kaevuritele endile. Riski, et minuga midagi tõsisemat juhtub, olid mu vanemad vähetõenäoliseks pidanud. Seega pidid nad ise tasuma mu kolossaalsed haiglaarved. Õnneks astus vahele keegi suunamudija Maalt, kui mu lugu uudistevoo poolt üles korjati – ta korraldas ühisrahastuse kampaania, millest kaeti mu haiglakulud. Too suunamudija sai paar korda voogedastuses minu kurba lugulaulu esitada, kuniks ta uue teema leidis ja edasi liikus. Ta polnud huvitatud mulle proteeside hankimisest – jalutu tüdruk kutsub esile palju enam haletsust.

Me pidime ka ise tasuma Rieni matuste eest. Kuidas sa matad kedagi, kes on olnud juba maetud? Elusalt. Lahkamisaruanne ei jätnud selles kahtlust. Ma näen unes igal ööl Rieni – karjumas, väikeses koopas, olles neelatud varingu poolt. Anumas, tegemas hingamisharjutusi, järgimas ellujäämisjuhendeid, kuid mitte keegi ei jõua temani. Ma ärkan hingeldades, stressimõõdik punases ja häiret andmas. Ma lülitan selle välja. Me ei saa lubada psühhiaatrit, mitte üle kümne ettenähtud tunni, tasutud korporatsiooni poolt, hoolimata kliinikumist lahkudes kaasa antud edasise ravi juhendis kolmandal kohal olnud lausele – „vajab eluaegset teraapiat, vähemalt kord nädalas“.

Mul läks hästi, ütlesid kõik. Meediavood kajastasid mind kui imelugu – ma jäin ellu. Ma olin üks neist kaheksast lapsest, kes sattus varingusse ja jäi kuidagi ellu. Ligikaudu 180 last, nooremad ja vanemad kui mina, kes õigeaegselt koolis olid, hukkusid. Nende hulgas mu õde, Ming teiselt poolt tänavat ja kõik teised mu klassikaaslased. Peaaegu kõik kaevanduskoloonia lapsed. Kõik meie – vanusest viis kuni kuusteist. Õpetajad. Kapslite elanikud, kellele kool peale varises. Pühitud ühe hetkega. Nüüd on terve Lutetia peale alles täpselt üheksateist last, mina nende hulgas. Kes oli haige, kel oli õnne. Kes jäi hiljaks nagu mina.

Kõik on ju hästi. Sa oled elus. Sul oli nii palju õnne.

Ma ei tunne end õnnelikuna. Ma tunnen, et ma elan pidevas õudusunenäos, mis iial ei lõppe. Ma kuulen oma ema nuttu. Ma kuulen oma vanemate sosinaid, kui isa üritab ema veenda, et ta peaks hindama Jumala armu, et üks tütar on elus. Ja ma kuulen ema vastust, läbi kontrollimatute nuuksete – ma soovin et ka tema oleks surnud. Ma soovin, et nad mõlemad oleks surnud. Siis me … Siis me saaksime siit ära … Ära minna … Kuskile …. Kuhugi mujale. Alustada uuesti. Aga ta on sündinud siin, kosmoses – ta ei suudaks gravitatsioonis elada ilma hirmkalli teraapiata ja …. Kuhu meil minna on? Ükski korporatsioon ei palkaks sind koos vigase lapsega! Ta vajab erihooldust kogu oma ülejäänud elu. Me oleme igaveseks aheldatud Lutetiale koos invaliidiga. Igaveseks. Igaveseks. Igaveseks! Iga päev pean ma olema samas kapslis sellega, mis temast alles on jäänud. Ja Rien. Ma ei saa enam kunagi talle head ööd soovida. Ma ei saa teda enam kunagi oma rinna vastu hoida, tema pead silitada. Me oleme neetud siia. Ma tahan, et mina oleks ka surnud.

Ja nii ma siis istun. Üritades suruda maha oma õudusunenägusid, eirates seda, et mu õe asjad on kõikjal meie elamises, nagu oleks ta kohe-kohe koju tulemas. Ma vaatan aknast välja, rohelise ukse ja vikerkaare suunas ning unistan õues mängimisest.

Isegi see on korporatsiooni kriisipsühholoogi poolt keelatud. Selleks, et vähendada lapse kaotanud vanemate traumat, kus nad võiks näha ellujäänud lapsi mängimas.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.0618)