See, mis kaob peost

Tim Hornet

Lugu Donist, Buldogist ja teistest sõduritest maailmas, milles kõik on taaskasutusse, ka kehad ja proteesid; kus võideldakse hiidputukate (puruvanade) vastu. Ainus turvaline ala on linn nimega Ruutu, kus on võimalik liikuda teleportides (aga tuleb ettevaatlik olla, sest muidu oled kahes kohas korraga). Aeg-ajalt käivad Don ja teised Mamma juures pliine söömas. Aeg-ajalt näidatakse Skräppy ja major Tomi tegemisi. Ent Mammaga on midagi lahti...

Andestatagu, kui mu sisukokkuvõte on kuidagi hüplik ega järgi mingit selget mõttelist liini. Proovisin tutvustada nii, nagu tekst ise tundus mulle endale. Kongeniaalne tutvustus, noh.

Mingi maani oli novell tegelikult üsna huvitav. Doni ja Buldogi vestlus. Ehkki siingi võinuks sisu olla terviklikumalt edastatud. Keegi õmbles lahinguväljal kellegi käe kiiresti ja osavalt – olgu, seega oli midagi ainulaadset juhtunud. Siis tuli aga stseenivahetus, uued tegelased ja koht ning mul läks kõik sassi.
Millest tulenes hüplik mulje – teksti alguses on keegi Don. Keda kas kirjeldatakse jooksvalt ja juhuslikult või õigupoolest ei kirjeldatagi, mul igatahes pilti silme ette ei tulnud. Hiljem ilmus major. Või Tom. Keda samuti õigupoolest ei kirjeldata ja keda ma Doniga segamini ajasin. Ühel neist olid tiivad ja varesejalad? Või mõlemal?

Tegevusi loetletakse, kirjeldusi poetatakse sõrmeotsaga... aga milleks? Mis on kaalul? Muutub niisama sündmuste loeteluks ilma terviklikkusetundeta. Sealjuures kirjeldustega, mis kuigivõrd ei aita luua pilti, kuivõrd kujutlusplätserdust. Üks tegelastest on Buldog, inimkoer, ja tal on lotendav nahk näol – selge pilt. Ent Donil on suled ja varesejalad – ja kuna neid suhteliselt juhuslikult mainitakse, siis minu jaoks neid muul ajal ei olnud kui üksikutel hetkedel, mil autor suvatses need talle anda. Need võinuks saada Doni olemuslikuks osaks (või olid need suled major Tomil?), aga pigem mõjusid pekkiläinud dekoratsioonina.

Lugesin seda lugu ikka paar korda, mingi pilt tekkis küll, aga tervikut eriti mitte. Või saaks öelda, et on kaleidoskoopiline tervik – ent selline hinnang eeldab tekstist, et mingi oivaline sigrimigrilikkus oleks tahtlik. Siin näivad lihtsalt olevat... kohmakused info edastamisel.

Ma ühesõnaga ei tea, milleks see tekst on. Aga mingi asja aimus siin nagu võiks olla. Oleks see kõik paremini läbi kirjutatud. Või selgemini.

Tumeroheline unistus

Heinrich Weinberg

Peategelane kirjeldab üsna põhjalikult oma lugu arusaamatusest tähtedevahelise bürokraatiaga. Kas järgnevad ootamatused – tulnukate rünnak, kontaminatsioon, saatuslikud arusaamatused? Ei, ei järgne.

Ma peaaegu et imetlen selle novelli juures, kuidas autor on suutnud piirduda kosmoseooperliku maailma juures sedavõrd igavalt argise mittesündmusega. Tavaliselt luuakse selline võõrmaailm põnevuse nimel – võimas tehnoloogia ja kauge tulevik, kõik on võimalik! Mõneti üllatav lihtsalt, et kõige võimaliku juures on piirdutud millegi nii äärmiselt ükskõikseks jätvaga nagu bürokraatlikud asjaajamised. Nojah, siit võib välja lugeda autori kavatsust: me võime olla varustatud võimsa tehnoloogiaga ja võime viibida valgusaastate kaugel Maast, aga teatavad tüütused jäävad meid ikkagi lõpuni saatma.

Ma pean sellest loost lugu, aga ega ta erilist lugemisrõõmu ei pakkunud. Teksti järel on märkus, et tegemist on 2020. aasta Estconi jutukirjutamise töötoa saadusega. See kusjuures ei ajenda tegema mööndusi – ulmeline bürokraatia ei ole sugugi kohmakalt tehtud, lugejale ei jää siin muljet uisapäisa valmis vorbitud suvalisest jutust. Ja nagu öeldud, tore motiiv ju. Ja otseselt polnud nagu igav ka... Lihtsalt jube tüütu värk.

Karu
Markii de Parm

Šamaan otsustab, et tuleb ette võtta maagiline riitus – ammutada karu vägi. Ent selleks on tal vaja karuga... Noh, kuidas öelda nii, et jääksime salongikõlbulikuks? Ehk ongi juba öeldud. Ütlemata on jäänud vaid see, et lõpus veetakse keegi ninapidi.

Tead, kui latti allapoole lasta, siis pole väga hullu. Jutt jookseb kenasti ja otseselt igav ei hakka. Puuduvad kohmakad punnitatud kirjeldused. Suure sündmuse eelsed etapid on küll justkui täitematerjal, aga lugemisind nende juures ei rauge. Näiteks karu toitmine mee ja marjadega ning šamaani katsed karule ligi pääseda, igati okei ju.

Siis tuleb suur sündmus ja... teate, labaselt mõjub. Võib-olla mõni pongestanuks siia maagilis-müstilise kogemuse, mingi kõikide võimalike kogemuste piirimail oleva ettevõtmise, inimolemuse ootamatu üleminekuriituse, mille avastamine ja sooritamine on ühtaegu hirmutav ning kergendusttoov, sest keha on leidnud selle, mille peab ära tegema, et eksistents oleks enam kui täielikult kogetud või muud säärast. Siin oli aga lihtsalt karu kargamine. Mida lihtsalt ei viitsi lugeda sellisel  kujul.

Kui ma hindaks neid jutte punktidega ja loeks seda juttu, siis ilmselt ohkaks, kehitaks õlgu ega viitsiks neid punkte pannagi.

Võib-olla saaks sellele kuidagi läheneda provokatsiooni võtmes. Või lugeda seda transgressiivse kirjanduse pähe (noh, et Kender kirjutas alaealise vägistamisest, mis see väike karuga nahistamine ka ära pole). Ent siin mõjub provokatiivselt üksnes selle kirjelduse lihtlabasus. Või teatav laiskus – piirduda lapsikult kihistama paneva sündmusega, lisamata siia elementi, mis teeks sellest enama kui vaid „karukeppimise teksti”. Ja ma nüüd lugesin, et olin öelnud Weinbergi teksti kohta „jube tüütu” – ja tunnen, et olin tolle suhtes ikka totaalselt ülekohtune. Loodan, et ta andestab mulle, mu silmad on nüüd avatud selle osas, mida „tüütu” õieti tähendab!

Aga puänt oli okei. Lunastas mõnevõrra.

Põrmust oled sa võetud

Ander Skarp

„Ma saan teie poja elu päästa,” ütleb Jar murelikule emale-isale. Nad ei näi korrakski skeptilised, on kohe nõus. Jar paneb käe poisi rinnale, et leida, kust tuleb „vale energia”, mis poissi haigeks teeb – ja ilmneb, et tegemist on kristalliga K’Huni planeedilt. Nõnda segunevad loos šamanism ja tähtedevaheline teadusulme.

Või kosmiline ulme ja kosmoseulme...? Või on šamaanid košmaarimaailma teejuhid ja valvurid? Nii et košmaariulme ja kosmoseulme. Ühesõnaga, olemuslikult üleloomulik põimub tehnoloogiliselt enam kui harjumuspärasega. Fantasy meets science fiction, ainult et kergelt soomeugrilikus kuues.

Olin sellest loost väga meeldivalt üllatunud. Ühelt poolt mõjus mulle šamanismi ja teadusulme põimimine. Mulle mõjus see üsnagi värskelt. Fantasy/science fiction kokkupuuteid on nähtud küll (tõenäoliselt pole paremat näidet Clarke’i kolmandast seadusest kui lohed, kes osutuvad üksnes tehnoloogiliseks saavutuseks), aga ma ei mäleta hetkel, et lihtsalt maagilise (või maagilisust jäljendava) asemel oleks tegemist šamaanide vaimudemaailmaga. Autoril oli ka üks varasem tekst, „Hinged kuuluvad masinatele”, milles šamaanihakatise Atoi teadvus viskub tulevikumaailma, aga mulle tundus, et see pole võrreldav siinses jutus tekkiva olukorraga, milles šamaan Jar tunneb ennast omas elemendis vaimudemaailma üleloomulikus mõttevaras, ent põimib need teadmised-oskused tehnoloogilise vilumusega. (Toda varasemat teksti vilksamisi üle vaadates näen, et sealgi on tehisintellekti lühend ARLO. Nii et maailm oleks justkui sama. Ent ei pea lugema toda paari aasta tagust, et nüüdsest sotti saada.) Ühesõnaga, maailm oli huvitav ja korralikult välja kirjutatud.

Teiseks meeldivaks üllatuseks oli kirjutustase, mis oli minu meelest hüppeliselt parem autori senisest loomingust. Minu meelest on tegemist hea näitega sellest, kuidas töö ja vaeva – või ehk entusiasmi ja loomearmastusega – võib ahvist saada inimene. Või kas just lausa ahvist, aga igatahes inimene. Sest varem julgesin eelkõige esile tõsta entusiasmi, sedapuhku on ent tegemist käesoleva numbri parima looga, vähemalt minu meelest. Novelli lugedes aimub see, et tekst on mitu korda läbi kirjutatud – see on läbitöötatud tekst, mitte vaid kirjutuskatsetus.

Asun siiski ka kriitika juurde. Teksti esimest poolt lugesin suure elevusega, et Skarp on heas vormis ja tegelikult oli teksti tase läbivalt stabiilne. Ometigi tabasin end tundelt, et teksti teine pool vajus mõnevõrra ära. Mu elevus ei kandnud mind lõpuni. Ühtki lauset ega lõiku eraldi vaadates polegi kuskil mingit viga, mida tuvastada, oli üksnes see, et lugu tundub olevat tegelaste või maailma tutvustus. Kuidagi polnud kahtlustki, et poiss pääseb ja et šamaan pääseb ja et ARLOga midagi ei juhtu ja et kristallid leiavad mõlemad pooled. Kuidagi jäi veidi vajaka tundest, et ma loen teksti selleks, et üllatuda – pigem lugesin etteaimatava asja sooritamist. Nagu tegemist oleks eellooga ja nn pärislugu alles tuleks.

Paari asja oleksin veel teisiti eelistanud. Teksti esimene lause jättis mulje petisest hiromandist. Lootsin kuidagi, et see mängitakse kuidagi välja, kahjuks mitte. See oleks olnud temaatiliselt põhjendatud. Või kui mitte „äkki on šamaan petis”, siis ehk vastupidi – selle kirjeldamine, mis moel inimesed võtavad vaimumaailma omaks. Praegu tunnen puudust sellest, et lugeja ei saa aimu šamaani rollist selles tulevikuühiskonnas.

Teine asi see, et Jar ilmneb olevat aastatuhandete vanune šamaan...? Kui lugesin, siis tundus, et siin polnud mõeldud vaimu ülekannet või teadvuse ületoomist, vaid et Jari keha ongi surematu, mis teeks temast mingi igavese inimese, kes on šamaanivõimete tõttu surematu. Mis on ju kah okei, aga... Mulle tundus kuidagi huvitavam mõte sellest, et tegemist pole mitte erandliku erivõimetega indiviidiga, vaid tulevikumaailmaga, milles šamanism on jälle ausse tõusnud. Nii-öelda postratsionaalne maailm – mitte mingis „meil on kõrini spetsialistidest”-võtmes demagoogilises mõttes postratsionaalne, vaid lihtsalt... selline maailm, milles tehnoloogiline progress ei ole sulgenud spirituaalse sfääri. Jar pole ammune šamaan tulevikus, vaid keegi oma olemusele truu inimene maailmas, mis jälle tunnistab šamanismi väge. Nii et sellised eelistused mul.

Nagu öeldud, hüppeline tõus võrreldes varasemaga. Need etteheited, mis mul on, ei riku ent olemasolevat kuigivõrd määravalt. Seda tekstimaailma saanuks veel edasi töötada – ja saaks edaspidigi. Jõudu ja püsivust sel teel jätkamiseks – sest kui ta on juba praegu heaks näiteks sellest, et piisava tööga on areng vältimatu isegi sedavõrd toore talendi põhises vallas nagu kirjutamine, siis võiks ka autori edasised kirjatööd olla näiteks sellest, mil määral saab veel areneda. Et praegune oleks lootustandev vahepeatus ja mitte pingutuste lõppsaadus!