Oletame korraks, et on maailm, kus eksisteerivad superkangelased. Noored teismelised superkangelased. Siis oletame, et seesama maailm on militaristlik-totalitaarne. Ajupestud ja patriootiline. Tegu on niisiis maailmaga, mis allub sõjaväele ja kus kõik see, mis kuidagi pilti ei sobi, kuulutatakse valeks ja seda taunitakse.
Niisamuti taunitakse kõike, mida ei teata ja millest aru ei saada. Selle asemel, et uurida, mis tegelikult toimub, tegeletakse tagajärgede likvideerimisega. Reageeritakse sellele, mis toimub nüüd ja praegu. Kõikide nende hääl, kes tahaksid teada, kas sellel reageerimisel on üldse mõtet ja et kas kõike ei oleks võimalik paremini korraldada, vaigistatakse.
Selles maailmas on olemas ülemklass ja alamklass. Ülemklassi kuuluvad need, kes tegelevad maailma kaitsmisega. On seotud sõjaväega. Kõik teised peavad kuidagi hakkama saama. Klassiline vahe on nii terav, et automaatselt on ülemklassi kuuluvatel noortel olulised privileegid. Sellised, millest alamklass vaid unistab.
Just sellises maailmas peab hakkama saama mina-tegelane, neiu kutsungiga Spin. Et kõik oleks kordi põnevam, põlatakse Spinni tema isa pärast. Isa tegude pärast. Isa osutus nimelt reeturiks ühes väga olulises lahingus, mis otsustas maailma saatuse paljudeks aastateks.
Kas tüdruku isa on tõesti reetur? Kas Spin ei saa järgida oma heledat tähte ehk unistust saada lenduriks? Kas reeturi tütrel on muud kohta ühiskonnas kui elada paariana koopas? Miks teda niimoodi kiusatakse, olgu ta isa kes tahes? Kuidas hakkama saada põlatuna ja ühiskonna poolt tõrjutuna? Miks ollakse ikka veel patriootlik pärast seda, kui ühiskond on sulle selja pööranud?
Need on peamised küsimused, millega raamat tegeleb. Sanderson laseb kogu aeg paista, et jutt Spini isa reeturilikkusest on vale. Vähemalt osaliselt. Pea esimestest ridadest. Jah, muidugi, tüdruk ei taha seda uskuda. Kes ikka tahaks oma suurest eeskujust midagi taolist uskuda? Spin põeb selle pärast, aga natuke liiga vähe. Ta on trotslik, jonni täis ja teeb seda, mida tahab. Järgib oma heledat tähte. Või tähti...
Pärismaailmas ei juhtuks sellise jonniga mitte midagi. Superkangelaste maailmas aga saab Spin oma tahtmise. Ta saab lennukooli sisse, kuigi maailma valitseja paistab teda vihkavat. Ta saab õppida, kuigi talle ei tagata ei sööki ega ulualust nagu kõikidele teistele. Õppida saab ta aga ainult sellepärast, et isa vana võitluskaaslane võtab ta oma tiiva alla. Sest teab, et tüdruk ei ole süüdi isa pattudes, olgu need millised tahes ja kuitahes suured.
Spinni väntsutatakse läbi erinevate olukordade. Läbi raskuste. Läbi selliste asjade, mis võivad murda ka kõige tugevama selgroo. Ometi Spin saab kuidagi hakkama. Nutab natuke, mõtleb natuke, põeb natuke. Aga ainult natuke! Mis tundub kuidagi ebaloomulik, kui lähtuda tavaloogikast. Kui aga endiselt oletada, et eksisteerivad superkangelaste maailmad, on kõik selge. Muidugi ta saab hakkama absoluutselt iga takistusega. Mis sest et on tavaline tüdruk. Või noh, peaaegu tavaline. Ta saab hakkama kangelasteoga, saab hakkama ka sellega, et ta isa rehabiliteeritakse. Jääb ise ellu ja puha. Veel enam. Paistab, et ta on silma jäänud selle maailma kõige suurematele. Ja ees ootab helge tulevik...
Me muidugi ei unusta seejuures ära, et tegu on superkangelasega? Teismelise superkangelasega.
Kokkuvõttes aga päris meeldiv lugemiselamus, kenasti välja joonistatud maailm, loogiliselt ära põhjendatud. Psühholoogiliselt. Mjah. Mis seal ikka. Kui superkangelane, siis superkangelane.
Brandon Sanderson
Taevasselend
Tõlkinud Eva Luts
Fantaasia
2020
400 lk
