Ulmestaar: Jaile Jürgens

Kes ma olen? Enda kohta on nii keeruline midagi öelda. Tavaline keskealine naine, käin tööl, remondin maja, võõrustan külalisi, kokkan hullunult… Ei pea ennast ulmestaariks, aga ulmet oluliseks olen pidanud kaua-kaua. Ei mäletagi, millal esimest korda Stalkerit valisin, päris selle sajandi alguses ehk? Mäletan ka juttu igakuistest kokkusaamistest Tartus, aga ei julgenud kohale ilmuda, kartsin, et mis nüüd mina, tagasihoidlik maatüdruk, ja ega mul midagi olulist öelda ka pole. Ei ole siiani. Aga ikka võib mind ulmeüritustel kuskil nurgas lämisemas leida.

Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud-mänginud oled?

Praegu loen A. Salnikovi „Petrovid gripi küüsis“. Jah, ma ei loe ainult ulmet, ikka muud ja head ka. „Punase raamatu” sari on ses mõttes suht kindla peale minek, et midagi väga halba sealt ei leia. „Moodne aeg” ja „Iiris” on ka üsna hea valikuga.
Hiljuti loetutest C. A. Fletcheri „Poiss ja tema koer maailma lõpus“ oli tõesti hea raamat, seda soovitan. Soe ja samas karm post-apo, mis kenasti näitab, kui mõttetute pseudoprobleemide ja asjade kütkeis me elame, tõstatab taaskord klassikalise inimeseks olemise põhiväärtuste teema ja samas viskab jooksvalt mõne päris kena keeru ja tiiru loole sisse.
Mida vaatan/vaadanud olen? Umbrella Academy II hooaja vaatasin eile ära, soovitan. Ma muidu väga nende erinevate (eriti Marveli ja Co) superkangelaste teemaliste sarjade fänn väga pole, oled kahte näinud, oled kõiki näinud, aga vahel suudavad ikka üllatada. Filmide osas eelistan veidrusi või seda valikut, mida popkornikinodes ei näidata. Wes Anderson ja Taika Waititi (viimase superkangelaste asjad v.a) on kindla peale minek.
Arvutimängud on minust ikka täitsa kaugelt mööda kõndinud, kuigi algus oli ilus ja paljulubav. Juba üheksakümnendate päris alguses saime Commodore’i-nimelise mängukonsooli ja kohe ka 286, millel jookse-jookse-hüppa mäng nimega „Jill ja 3D Tetris,, aga ega ma sellest suurt kaugemale arenenud polegi. Mingeid vanainimeste „ühenda-võimalikult-palju-ühte-värvi-kakukesi”-mänge ikka olen vahel toksinud, aga põhimõtteliselt pole see ikka üldse minu teema.

Mis naelutab sind raamatu külge? Mis peletab eemale?

Lugu. Kõige tähtsam on lugu, aga see lugu peab olema korralikult kirjutatud, ses mõttes, et ma hindan eelkõige keeleliselt heal tasemel ja hästi komponeeritud lugu. Maailm, mis on hästi läbi mõeldud, huvitav, erinev, usutav. Eemale peletab skemaatilisus, liigne ja põhjuseta indlemine-tundlemine-soigumine, mõttetu jutlustamine, ebaloogilisus, pseudoprobleemide üle halamine, lugeja alahindamine… See nimekiri võiks jätkuda. Heas raamatus on piisavalt hästi loodud tegelased-karakterid, mõistetavad tegevusajendid ning samas raisatakse leheruumi ka kaunitele kirjeldustele.

Lisaboonuseks on alati see, kui tehakse kummardus mõnele teisele autorile, teosele, poetatakse sisse vihjeid ja viiteid millelegi muule. Ja mis pole sugugi väheoluline – autoril peab midagi öelda olema. Lihtsalt lahja lugu loo pärast või kompulsiivne kirjutamisvajadus ei anna tihti head tulemust.

Kolm lemmikut (juttu, raamatut, žanri, autorit... ) ulmes? Paari lausega-lõiguga neist lugejale.

Hmm. Ma ei ole ka edetabelite inimene. Me muutume ajas nii palju, et tänane nimekiri oleks homme juba hoopis mitteasjakohane. Ma pidin elama ligi neljakümne aastaseks, et lugeda lõplikult läbi kogu Asimovi „Asumi”- saaga, teismelisena alustasin, aga ei olnud tookord kohe üldse mu maitse. Nüüd kiidan.
Kui proovida kolmekaupa grupitada, siis Bradbury, Gaiman ja Zelazny on misiganes topis esimesed. Mehed, kes suudavad rääkida häid lugusid.
Kui kindlasti peab valima, siis ma eelistan fantaasiat kõvaulmele, head pikad sarjad, nagu Rohthfussi „Kuningatapja kroonikad”, Hobbi „Eluslaevnike” triloogia, Canavani „Musta Võluri” triloogia on just mu maitse järele.
Herberti „Düün” kogu oma järgedega, Gibsoni küberpunk, Simmonsi „Hyperion”, täitsa vabalt olen nõus uuesti lugema.
Kodumaistest autoritest kolme valida on riskantsem. Kristjan Sander valdab seda kirjutamise teemat ikka julgelt paremini kui keegi teine (ärge nüüd väga kõvasti lööge, a ta tõepoolest oskab kirjutada). Weinberg suudab luua usutavaid maailmu ja Mahkra kirjutab nii krdi stiilipuhtalt, et suu jääb ammuli. Ja et ikka oleks korralikult omamehelik õlalepatsutus ka, siis Kalmstenist võib võib-olla kunagi veel asja saada.

Kuidas sa üldse jõudsid ulmeni, kuidas Reaktorini?

See on nüüd see koht, mille poolest ei erine ma üldse teistest omaealistest ulmikutest. Meil oli kodus väga suur raamatukogu, lapsena lugesin palju ja valimatult, algul närisin läbi kogu lastekirjandusest ja õige pea suundusin (vahel isalt näpunäiteid ja soovitusi saades, vahel täitsa umbropsu) täiskasvanutele mõeldud kirjavara manu. Ma olen ikka uskumatult palju saastkirjandust lugenud ning samas läbinud ka suurema osa kirjandusklassikast. Üksvahe lugesin järjest läbi „Mehisuse“ sarja (osasid suisa korduvalt, sest kes ei oleks kaasa elanud Guljale „Neljandast kõrgusest” või Zojale ja Šurale) ja Makarenko „Pedagoogilise poeemi”, siis võtsin ette kaheksakümnendate lõpus ilmuma hakanud Siberi mälestused, siis aga ennesõjaaegsed Perekonnalehed ja sama mustriga aina edasi. Muinasjuttudelt ulmele üle minek toimus nii muuseas ja sujuvalt, et seda päris esimest küll nimetada ei oska. Aga eks ta ikka oli kõik see, mis tolleks ajaks ilmunud/ilmumas – Mirabilia, vanad Loomingud, Seiklusjutte maalt ja merelt. Üheksakümnendatel hakkas ulmet juba rohkem ilmuma ning sellest alates lugesin läbi kõik eesti keeles ilmunud ulmeraamatud (laste- ja noorteulme kaasa arvatud), ma lugesin isegi selle Parbuse tellise läbi (mida peale minu on lugenud ehk veel vaid Silver Sära). Seda lõbu jagus seni, kui 5 aastat tagasi Elvasse kolisime ja enam raamatukogus ei tööta, seni oli nn käpp sees, ehk kogu aeg silm peal ja raamatud käeulatuses. Nüüd loen valitud asju, jätan ka julmalt pooleli ja mõnda asja kohe ei puutugi.
Reaktorit olen ma lugenud esimesest numbrist alates – ei saa ju naabrimehele (Ove mansjoon on meist lapsele kiviga visata), silma vaadata ja öelda, et ei, ma ei loe seda su toimetatud asja, ei loe! Korra olen mingi arvustuselaadse asja kirjutanud ka, rohkem pole soonele saanud.

On sul lemmikloomi?

Jah, mul on maailma ilusaim ja äärmiselt sotsiaalne kass Milvi ning kaks koera – marmortaksi ja krt-teab-mille-segu Tuudur ja Skye terjer Tont. Tuudur on veel sotsiaalsem kui Milvi, kõik külalised – ja neid käib tihti ja palju – on alati just ja ainult temale külla tulnud, et visata palli ja magada tema kaisus. Tont jälle ei ole üldse sotsiaalne, sest maailmas peab valitsema mingigi tasakaal ja eks ta on oma vanusega mõningate kiiksude omamise välja ka teeninud.

Harry Potteri raamatusarja kaanekujunduste konkurss

Tänavu möödub 20 aastat eestikeelse „Harry Potter ja tarkade kivi“ ilmumisest. Kirjastus Varrak, Eesti Lastekirjanduse Keskus ja Rahva Raamat kuulutavad välja Harry Potteri kaanekujunduste konkursi, mille eesmärgiks on luua raamatusarjale uued kodumaised kujundused.

Konkursile oodatakse sarja esimese raamatu „Harry Potter ja tarkade kivi“ kaanekujundust ja järgmiste osade põhimõttelist lahendust. Tööde esitamise tähtaeg on 4. november 2020. Kujundus tuleb esitada pdf-formaadis ja saata meili teel aadressile konkurss@varrak.ee. Täpsemad tingimused on leitavad konkursi reglemendist https://varrak.ee/harry-potteri-konkurss/

Esitatud töid hindab žürii, mis koosneb kirjastus Varraku, Eesti Lastekirjandus Keskuse ja Rahva Raamatu esindajatest. Esikolmikule on ette nähtud rahalised preemiad ning võitjal on võimalus sõlmida kirjastusega leping kaanekujunduse kasutamiseks ja järgmiste osade kujundamiseks. Lisaks kuulutatakse välja Rahva Raamatu eriauhind. Võitjad selguvad 18. novembril 2020. Lisainfo: Krista Vilippus, kirjastus Varrak, krista.vilippus@varrak.ee, 616 1031

Kivirähk Tartus jutlemas

Kohtumise fookuses on autori 2019. aastal ilmunud romaan "Sinine sarvedega loom", samuti hiljuti ilmunud juubeliraamat. Juttu tuleb omajagu ka kõigest muust, mis rohkem või vähem mainitud raamatutega seondub. Andrus Kivirähk on kaasaja menukaim eesti kirjanik, kelle tuntumate teoste hulka kuuluvad "Rehepapp" (2000) ja "Mees, kes teadis ussisõnu" (2007).

Kivirähk kirjutab erinevates žanrites (proosa, draama, följetonid, kolumnid jt), ning lisaks täiskasvanutele kirjutab autor palju ka lastele. Andrus Kivirähki looming on pälvinud ohtralt tunnustust ja ta on üks tõlgitumaid kaasaegseid Eesti kirjanikke. 

https://www.luts.ee/index.php/ueritused/icalrepeat.detail/2020/09/10/3087/108/kuelas-on-kirjanik-andrus-kiviraehk-temaga-vestleb-siim-lill 

"Tähtede sõja" nukud Maris Kurmi kollektsioonist.

Alates 26. augustist saab Tartu Mänguasjamuuseumi galeriis näha Tartus elava ja kunstikooli modellina töötava Maris Kurmi kollektsiooni kuuluvaid "Tähtede sõja" nukke. Kogu on saanud alguse 2000. aastate alguses ning sellele pani aluse Padmé Amidala nukk. Neid ongi Marisel kõige rohkem, sest lumivalge näoga kuninganna mõjub niivõrd lummavana.

„Tähtede sõja“ kangelastest puudutab nukuhuvilist enim aga hoopis sünge Darth Vader – endine Jedi rüütel Anakin Skywalker, kes kaotas kõik, kui armsamat Padmé Amidalat päästa lootes Jõu tumedale poolele üle läks. „Tähtede sõda“ ehk Star Wars on USA režissöör–stsenaristi George Lucase loodud ulmemaailm ja eepiline filmisari. 1977. aastal ilmunud esimesele linateosele on järgnenud kümme kosmoseooperiks tituleeritud filmi ja arvukalt animasarju. „Tähtede sõda“ on muutunud popkultuuri lahutamatuks osaks ning jõudnud laua- ja videomängude, koomiksite, teemaparkide, nukufiguuride ning isegi Legode kaudu miljonite fännideni üle maailma.

Esimesed „Tähtede sõja“ tegelaste kujukesed andis välja Ameerika ettevõte Kenner juba 1977. aastal. Aastatel 1978-1985 oli Kenneri sortimendis üle 100 erineva figuuri ja neid müüdi kokku rohkem kui 300 miljonit. 1991. aastal ostis Kenneri ära tuntud mänguasjatootja Hasbro ja sellest ajast on „Tähtede sõja“ nukkude valmistamine koondunud peamiselt selle firma kätte. Tartu Mänguasjamuuseumi näitusel välja pandud Maris Kurmi erakogusse kuuluvad „Tähtede sõja“ nukud on samuti valdavalt tehtud Hasbros. Näitus jääb avatuks 29. novembrini ning seda saab külastada tavapärase muuseumipiletiga.

https://www.mm.ee/naitused/tahtede-soja-nukud

Külas Helju Rebane

Kevadel pausile sunnitud kirjanduslikud kolmapäevad Tallinna Kirjanike Majas lähevad taas käima 2. septembril. Algust ei tee nad aga DO-ga, vaid RE-ga, suisa kahe RE-ga. Külas on Helju REbane ja temaga vestleb Olev REmsu. Kaks Helju 

Kaks Helju Rebase juttu on loetavad ka reaktorist https://www.ulmeajakiri.ee/autor/156

Ning siin üks viie aasta tagune intervjuu https://www.ulmeajakiri.ee/?intervjuu-helju-rebasega

Ulmeline mininäitus Karlova raamatukogus

Tartu raamatukogu-ulmikud jätavad tihti lugemisruumi ulmelisi jälgi. Mairi Laurik tegi augusti keskpaiku niisuguse postituse: „Raamatukogukülastaja on kindlasti juba märganud, et me taas maskide ja visiiride abil viiruse levikut aeglustada püüame. Et see visiir natuke kosmoseskafandri kiivri kandmise tunnetust tekitab, laotasime Karlova raamatukogus laiali hulga tsitaate raamatuist, kus tõepoolest skafandreid kantakse. Tule ja loe üle! Raamatu võib ikka koju kaasa laenutada (kui keegi pole juba ette jõudnud) ja rahulikult läbi lugeda."

Kes aga Karlovasse ei satu, lugegu hoopis Linnaraamatukogu lugemissoovituse blogi - seal kirjutab Mairi Clarke’i „Kuutolmu varingust”:

https://lugemissoovitus.wordpress.com/2020/08/21/arthur-c-clarke-kuutolmu-varing/ 

Ray Bradbury 100

22. augustil tähistas Raamatutuba Fahrenheit 451 Ray Bradbury sajandat sünniaastapäeva koos hooandjate ja sõpradega. Aparaaditehase hoovil näitasid Tartu tuletõrjujad kuidas ja millisel temperatuuril paber põleb. Pärast seda toimus raamatutoas arutelu koos ulmekirjanik Maniakkide Tänavaga raamatu „451 kraadi Farenheiti“ teemadel ja ka ulmekirjandusest üldisemalt.

Hukkunud alpinisti koomiksi hooandja õnnestus!

Eelmises kroonikas sai jagatud Hooandja-kampaaniat Hukkunud alpinisti hotelli koomiksi trükikulude katteks. Kuu keskel jõudis kampaania võiduka lõpuni: raha sai kokku ja koomiks läks trükki. 

Täpselt Reaktori ülespaneku ajal jõudis üks eksemplar uude koju!

Õhtud eesti ulmega: Ray Bradbury 100

Pildistas Jaile Jürgens

Tallinna ulmikute kolmas reede

Pildistas Riho Välk