Selles postituste sarjas vaatleme ulmelisi veebisarju. Nagu ka Segaverelises koomiksimaailmas, kehtib siingi erapoolikuse printsiip “meeldib-jagame” ja tegu ei ole mitte mitte tõsimeelse arvustamisega, vaid padusubjektiivse soovitamisega.

Et kohe-kohe nurga-taga varitsev apokalüpsis annab ka suve lõpul end ikka veel oodata, otsisin üles ammuse lemmiku. Ilmalõpu põik ehk Apocalypse Lane on ropp ja lustlik joonissari, mis on mõnes mõttes ka ise pärit kadunud ajast. Nimelt jooksis sari enam kui kümme aastat tagasi popis mängukultuuri-keskkonnas The Escapist. (Jah-jah sait tegelikult töötab ka tänapäeval, aga kuldaeg on ammu möödas.) Sarja kirjutasid-joonistasid-animeerisid-helindasid Jon Etheridge and Bryan Mahoney.

Loo keskmes on tilluke ja düsfunktsionaalne kogukond maailmalõpu-järgses kolkas. Maast on üle käinud tuumasõda, ühiskonnakord on kokku varisenud, mahajäetud linnaosasse on kolinud kamp veidrikke.

Sari algab kipaka matusetalituse ja kogukondliku kannibalismiaktiga. Järgneb käputäis sarnaselt sketšilaadseid episoode, kus mängitakse pokkerit, peetakse majaomanike koosolekut,  keedetakse kanasitast hautist ja juuakse end maja taga õndsalt känni.

Siis aga paneb teravahambaline vanamutt Gladys toime jõleda kombitsavõrgutuse, millest algab pöörane seiklus, kus igasugused veidrad juhtumid on omavahel peenelt seotud. Mitmesuguste sekelduste ja intriigide tulemusel ründab linnaosa Tõsiste Mängumeeste konvoi. Nad viivad kaasa ühe peategelase – Steve’i (röövi juhatab teine peategelane ja tema suur sõber, kass Cuddles).

Üks vandenõulastest, vallatu roheline zombi Willie, leiab selle peale, et asjad on liiga kaugele läinud ja Steve tuleb mängurite gängi küüsist päästa. Järgneb kahemehe-ja-käpiknuku retk läbi kõrbe, mille käigus avastatakse muu hulgas alkoholi ootamatu mõju veidrikpreester Hickey isiksusele.

Mängurite urkast põgenemisele järgneb motoretk läbi kõrbe. Et aga otse koju minek oleks riskantne, siis teeb seltskond vahepeatuse pervogeko Franki juures. Jälgi segada see siiski ei aita: linnaosalisi palgatakse taga ajama karm mototibi Knifefight (temaga on mõnedel isiklik teema). Peagi on Tõelised Mängumehed jälle peategelastel kannul. Lisaks kärutab Washington DC nimelises lahingkompleksis mööda tühermaad El Presidente, kellel on linnaosa suhtes oma huvi.

Teisel hooajal kütab sündmustik täie rauaga edasi ning vaatajale näidatakse kätte hämmastavalt loogilised seosed seniste juhuslike juhtumiste vahel, samuti täidetakse kronoloogiliste hüpete lüngad. Saame teada kuidas Cuddles ühest esikäpast ilma jäi, kust on pärit kõnelev kasvaja Marty, mida arvab asjadest nähtamatu Taevane Kukk, mida peidab endas imelik fossiil Steve’i seina peal (köh-köh, Tšehhov, köh-höh) ja miks kombitsamutt Gladys kogu aeg nii tungivalt nõuab, et keegi naabermaja katuse ära parandaks.

Loo lõpusirgel on asjasse segatud tulnukad ja küborgid, võetakse ette surmaralli, elatakse üle laevahukk, tungitakse telestuudiosse ja võetakse ette täpsuslend Washington DC päraluugist sissehiilimiseks, et vabastada kompleksi vangistatud Nintendo-mõistus.

Lisaks üleüldistele mänguriviidetele kubiseb sari Mad Maxi ja Wastelandi-Fallout’i kallakuga troopidest – tegelased kruiisivad jõuliste masinakolakatega mööda tühja maastikku, gängide riietuses on omal kohal rihmad-maskid-needid. Igasugu juhuslikust lobast ja lollidest naljadest kasvavad muide välja vägagi loogilised süžeekäigud.

Kogu lugu iseloomustabki siiras võlla- ja virtsahuumor ning lopergusest joonistusstiilist hoolimata ei ole sari kuskilt otsast peresõbralik.

Sarja kõik episoodid on ilusti Youtube’is vaatamiseks ritta pandud.

Loo vahele mahub ka paar videot autorite kommentaaridega.

Sarjale on pühendatud ka oma TVtropes’i lehekülg, mis – nagu ikka! – sisaldab rohkelt targutusainest.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.1087)