Raamatusarja „Domineeriv värv“ neljandat osa toimetades 2020. aasta kummalisel meelihõlmaval kevadel mõtisklesin kogu sarja üle pikemalt. Ülluse ja ahnuse teemad nimetatud romaanis ja üleüldse ühiskonnas tõukasid mind lähemalt tutvuma kaoseteooriaga ning emakeelepäeval kirjapandud tekst „Koligani tiibadest ja ruumilõhest“ on nüüd lugemiseks saadaval kirjanik Koidu V. G. Ferreira autorilehel veebis.

Siinse arvustamisega on, nagu on. Erapooletult arvustada võiks sellist teost, mille loomisega ei ole muud kokkupuudet peale lugemisnaudingu, kui aga käsikirja valmimise juures on pikalt viibinud nii enda pilk, näpud kui mõttemaht, siis on võimalik, hea Reaktori lugeja, siinkohal pigem pisut analüüsida autori esitusviisi ja kirjapandud lugu.

Esimese osa toimetaja Tiina Aug on teinud tänuväärse töö.

Romaanisarja esimese osa „Domineeriv värv. Tumepunane“ toimetaja Tiina Aug on teinud tänuväärse töö, siinkirjutajale usaldati teine osa „Domineeriv värv. Must“, kolmas osa „Domineeriv värv. Kastanpruun“ ja neljas osa „Domineeriv värv. Kuldne“. Kaunilt annavad kõikide raamatute kaanekujundused edasi romaani sisu, mille on hästi ära tabanud kujundaja Liis Karu. Kogu romaanisari on tegelikult kui illustraatori unistus – ilmekas tekst annab võimaluse välja mõelda, millised võiksid olla liisiad, nediisid ja apanusad ning kui kütkestavalt kaunid näeksid välja teepiate rassi esindajad. Jah, see lugu sobiks filmilinale.

Kirjanik Koidu V. G. Ferreira vaatleb romaanisarjas teismelise neiu silmade läbi, kuidas meile tuttav maailm on kauges tulevikus lahknenud kaheks vastandlikuks elukeskkonnaks. Kusjuures termin „elukeskkond“ sobitub loetu väljendamiseks mööndustega, sest lausa surmaohud valitsevad mõlema maailma esindajaid nii ühel kui teisel pool. Muutustejärgsel planeedil on näiteks võimalik, et aeg-ajalt hõljub eikuskilt kohale roheline maalapike, millele astuja saab liikuda teise dimensiooni. See aga pole tivoliskäik, eluspüsimiseks tuleb olla pidevalt valvel ning tihti seistakse valiku ees ja tegelastel on vaja otsustada: mis on inimlik ja mis mitte, mis on väärikas ja mis ei ole.

Käsikirja lugemist alustades 2018. aastal sain autorilt vihje, et kõikidele küsimustele, mis sisu kohta tekivad, leian vastused sarja neljandas osas. Nii oligi. Trumpe ei käida selles fantaasiasarjas välja enneaegu, lugejale jääb rohkelt oletamis- ja avastamisruumi. Romaani esimest osa nautisingi lugejana, salvestades endasse muljeid, et edaspidi aidata ilmale kogu sari. Saan väita, et toimetamise käigus lugu ise ei muutunud, pigem püüdsime autoriga koostöös tuua esile tegelaste omapära nii kirjeldustes kui keelekasutuses ja lihvisime veidi väljenduslaadi. Vahetevahel oli vaja kirjanikult paluda pauside pikendamist ja tempo aeglustamist, et põnevad arengud oleksid lugejale haaratavamad ja tegevus ei kappaks kiirelt mööda. Romaani lõpp oli aga täielik üllatus, millele autor lisas olulise nüansi veel enne trükkiminekut.

Usun, et koostöö Koidu Ferreiraga mõjutas ka mu enda loomingut, püüdsin kirjanikult õppida eelkõige ladusat teemaesitust, kui samal ajal kirjutasin oma lühiromaani „Betoonhingede aegu“, mis küll ulmest kaugena on loodud tõestisündinud lugude põhjal, kuid inimene on ju ikka inimene, ihad ja tungid on ikka needsamad.

Esimesel kokkupuutel „Domineeriva värvi“ tekstidega hämmastusin autori meisterlikkusest kontrastide esitamisel.

Elades romaani esimeses osas kaasa ülinappides pagendusoludes vireleva inimkonna riismetele, leppisin juba nii tegelaste kui meie planeedi saatusega, kuid siis äkki lahvatas avali teine maailm, tõmmates lugejat endasse oma lõhnade, värvide, kummaliste olendite ja lopsaka salapäraga. Romaani teises osas paelusid eriti peategelase sihikindlus ja leidlikkus ning tugev tahe. Kolmandast osast jäid kõige enam meelde mitmesugused tegevuspaigad massistseenidega, teepiate omapärased kombed ja tavad ning loomulikult ootamatud süžeekäigud. Sarja neljandas osas aga avatakse inimloomuse peidus pool ja seni varjus olnud põhjused ilmuvad põnevalt nähtavale. Kogu raamatusarjas on suurepäraselt esitatud tegelasi armastamas ja väljendamas armastust ning näidatakse, kuidas väärikas kaotus aitab jõuda võiduni iseendas.

Võin öelda, et see noortesari pakub põnevust ka küpses eas lugejale, kasvatusteemadega põhjalikult tegelenuna olen seisukohal, et Koidu V. G. Ferreira neljaosaline fantaasiaromaan „Domineeriv värv“ on oluline ja hariv teos noorte jaoks näiteks õppe- ja kasvatusasutuste raamatukogudes. Teepiad ja inimesed raamatutegelastena, näiteks Clay, Larry, Bevis ja Stephen, pakuvad lugejale võimaluse saada aimu rühmituste toimimisloogikast ja hierarhiatest, sõltuvuste kujunemisest, ärakasutamisest, sõprusest, armastusest ja vihkamisest ning üleüldse täiskasvanuelust. Millise kummalise riituse läbi saab täiskasvanuks peategelane neiu Cordevia, ei oleks mõttekas siin ära jutustada ja koligani tiibadestki tuleb lugejal uurida ise. Gurmaanid ju teavad, et roa nautimist ei tohiks häirida kellegi teise kirjeldused sellest roast.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.0771)