kaanepilt
 
Tere, head lugejad!

Sedasinast veergu kirjutan ma harjumatu ajavaruga - mitte viimasel õhtul numbri ülespaneku kõrvale, vaid päevi varem, vabariigi aastapäeval. Kirjutan nüüd, sest nii nagu suvel me ei mäleta, mis tunne on talvel, võib tänane tundeselgus esmaspäevaks ära lahtuda.

Õigupoolest oleksin pidanud tänast päeva tähistama raeplatsil rahvale kuuma teed jagades, aga taud tuli vahele. Päeva tähtsus ei läinud ometigi ka kodus istudes kaotsi. Kui vene keisri sõda, mis pikka aega haudunud nagu soe puss vatiteki all, korraga kõigile nähtavaks saab ja lähedale tuleb, tajud, kui mitte-iseendastmõistetav ja väärtuslik on üks justkui harjumuseks saanud aastapäev. Ja kui mitte-iseendastmõistetav, aga tungivalt vajalik on valmis saada selle kuu ulmeajakiri.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Ilmselt on vähe ulmikuid, kes ei oleks kas ise lugenud või taskuringhäälingu “Tumedad Tunnid” kaudu saanud nautida Indrek Hargla kirjutatud “Suvitusromaani”. Rakvere teatri samanimeline etendus annab antud teosele ka visuaalse mõõtme, mis laseb seda etno-terrorit (väljend laenatud Raul Sulbi “Kolmevaimukivi” arvustusest) veelgi paremini nautida. Palun juba ette vabandust neilt, kes ei ole seda teost veel läbi töötanud, kuna antud arvustus sisaldab mingil määral ka spoilereid.

Ma ei pea ennast väga suureks kultuuri-inimeseks, aga endalegi üllatusena olen viimasel ajal vähemalt korra kuus teatrisse sattunud. Oleks ka patt mitte minna, kui head lavastused tuuakse kodust jalutuskäigu kaugusele. Seda suurem oli aga mu üllatus ühel varajasel veebruariõhtul Viljandi Ugala poole jalutades – parkimisplatsil autosid peaaegu et ei olnudki ja inimesigi liikus minimaalselt.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Males on kombeks anda erakordselt meelejäävatele partiidele ka erakordselt meeldejäävaid nimesid. Surematuid partiisid on õigupoolest rohkemgi, kuid enamik peab silmas konkreetselt seda kõige esimest, mis juhuse tahtel mängiti kõige esimese rahvusvahelise maleturniiri raames Londonis 1851. aastal.

Üheks turniiril osalejaks oli Tartus sündinud, kasvanud, õppinud ja seal mitmeid aastaid ka kooliõpetajana töötanud Lionel Adalbert Bagration Felix Kieseritzky, toonane Prantsusmaa parim maletaja ja samas ka üks Euroopa tugevamaid nuputõstjaid. Kuna mitte kellelegi polnud toona õrna aimugi, kuidas maleturniiri peaks korraldama, sai kokku lepitud minimatšide süsteem, mille kaotajale oli turniir koheselt lõppenud. Kieseritzky õnnetuseks viis loos ta kohe kokku toonase kõige tugevama maletaja, austerlase Adolf Andresseniga, kes ekstartlase kindlalt kohvreid pakkima saatis. Anderssen võitis hiljem ka kogu turniiri.

Loe edasi...

{SILDID}
 

pilt02

Läinud aasta viimane Reaktor korraldas nutikatele ulmefilmisõpradele väikese pildimängu. Kahjuks oli osavõtjaid oodatust vähem, mistõttu kõigi osalejate šansid auhinda pälvida tõusid tublisti. Nii et ei muud, kui Reaktor õnnitleb neid, kes julgesid oma teadmisi näidata ja võtab võitjatega auhinna kättesaamise teemadel ühendust.


Tulemused:

1. Jakob Västra - 14 õiget vastust

2. Kerli Õilis – 5 õiget vastust

Parafraseerides „Kuulsuse narride“ telelavastuse lõputiitreid: ülejäänud osi ei ole.

Kolmanda koha puudumisel otsustas žürii premeerida esikohaomanikku auhinnafondist lausa kahe raamatuga.

Loe edasi...

{SILDID}
 
KUU FILM: "Tondipüüdjad" (16. jaanuar)

Ghostbusters (1984) theatrical poster

Dan Aykroyd oli lapsest saadik elanud koos vaimudega. Tema vanavanaisa töötas vaimude väljakutsujana, vanaisa püüdis raadio abil surnutega ühendust saada, isa kirjutas raamatu "Vaimude ajalugu" ja ema väitis end olevat vaime näinud. Sellepärast oli selge, et kui Ayckroyd hakkas stsenaariumit kirjutama, oli see vaimudest. Esialgu pidid peaosi mängima tema ja John Belushi, kes hüppavad läbi aja ja ruumi, et võidelda üleloomulike jõududega. Belushi suri 1992 narkoüledoosi kätte. Filmikompanii hindas eelarveks 90 miljonit dollarit ja nõudis, et film peaks olema odavam, realistlikum ja koomilisem. Tuligi selline (25–30 miljonit dollarit). Kassatulu oli 295 miljonit dollarit, mis oli aasta suurim kogu maailmas. Film sai 2 "Oscari" ja 3 BAFTA auhinna nominatsiooni ning võitis "Saturni"fantaasiafilmi kategoorias.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Jagame selle aasta jaanuari Ajajooksikute raamatuklubi salvestust. Külas on Shawn Inmon, temaga vestleb Maarja Kruusmets. Vesteldakse kirjutamisest üleüldiselt, isekirjastaja õppeprotsessist, Shawni raamatusarjast Alex Hawk, naistegelastest ja paljust muust.

Intervjuule lisaks pakume lugemiseks tõlkekatkendit raamatust “A Door in Time”.

Videot saab vaadata ka siin: https://youtu.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Rotikuningas

Tim Hornet

Niiskunud, määrdunud, räpases tulevikulaevas otsib minategelane laeva, mida pihta panna, selleks vajab ta üht abilist - üht kzinni ehk humanoidset kaslast, meeletult vägeva sõdalasrassi esindajat. Ta ilmub, aga on paadunud joodik ja käitub haletsusväärselt. Lõpuks tõmbab too “kass” peategelasel naha üle kõrvade… Tegemist larbijutuga - larpimisest inspireeritud jutuga.

Lool on kaks aspekti, esiteks pealkiri “Rotikuningas”, teiseks märge, et on Larbi-jutt. Larbijutundusest räägime esimesena. Kunagi kiitsin üht Horneti juttu selle eest, kuidas larpimisest inspireerumine aitab selle vastu, et tegelased muutuks üheplaaniliseks, kuna Sul on reaalsete inimeste piirjooned ees. See paneb teisiti suhtuma tegelastesse, keda kirjutad, soosib usutavamat kirjutamist.

“Rotikuninga” puhul on raske öelda, mil määral see mõjutas.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Ulmestaar

Ulmestaari läbirääkimisi eksitas geopoliitiline olukord. Otsustasime, et jääb sedapuhku vahele.

Selle asemel nunnuvaade toimetuse vigrimorsa talveunest.

vigri magab talveund

Loe edasi...

{SILDID}
 

lenin

Lenini valss
Paavo Matsin

Romaan Lenini valss kujutab endast maagilise realismi võtmes kirjutatud alternatiivajaloolist teost, milles Eesti Vabariik on sattunud Soome ja Tsaari-Venemaa erikorra alla. Kasutades erinevaid stiiliregistreid ja kohati soome-vene-eesti hüpoteetilise ühiskeele väljendeid, mõjutusi minevikust ja tulevikust, esitatakse lugejale muinasjutuline pilt sellest, kuidas Tampere Lenini-muuseumist tuuakse Lenin Tartusse, mille on hõivanud rivaalitsevad kassijõugud. Kuidas erinevad huvigrupid tahavad kuulsat revolutsioonitegelast ära kasutada, millised jõujooned võivad meid, eestlasi, aga ka meie lähinaabreid oodata ees lähimas tulevikus – kõige sellega tegelebki Lenini valss. Lenini valss on kauaoodatud järg romaanile Gogoli disko, mis on tänaseks tõlgitud kümnesse keelde.

Kirjastus Lepp ja Nagel
128 lk.

Loe edasi...

{SILDID}
 

„Printsess!“

Neiu ohkas.

Täna oli jälle üks nendest tüütutest päevadest.

Need tulid alati kõige halvemal ajal. Just siis, kui ta oli saavutamas edusamme.

„Printsess!“ jätkas vali pealetükkiv hääl õues.

Neiu mõtles korra, kui kaua see asi võis võtta ning kui palju tasus töölauda koristada. Kuumuti tuli kindlasti kinni keerata, kuid teised asjad... Pikalt õhu käes seismine ei teinud neile head. Samas vahaga korgi tihendamine oli aeganõudev. Pool tundi läks tal ikka, kui mitte rohkem.

Ta ohkas ja tegi märkmikusse tähelepaneku: „Katse: ebaõnnestunud. Välised segajad” ning võttis töökindad ja põlle ära.

„Ae printsess!“

Milline tülgastav pealetükkivus.

Vaid mehed võisid arvata, et sellist teguviisi saatis edu.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Kool oli läbi saanud. Jörbin istus päikesepaistelisel pärastlõunal koos Kirtiga pargipingil, jõi jäätisekokteili ning silmitses mõtlikult ülikooli peahoonet. Mõelda vaid, kui mitu aastat oma elust oli ta nende seinte vahel veetnud. Ta teadis, et tal on elus vedanud, enamik tema taustaga inimesi endale ülikooli lubada ei saanud. Sama lugu oli Kirtiga. Mõlemad olid ka oma erialal väga andekad. Aga andekus oli vaid üks tahk, mis neid teineteise poole tõmbas. Miskit saladuslikku oli seal veel. Võib-olla olid nad teadmisi kogudes märkamatult ka üksteisesse armunud, kuid isegi kui nad olid sellest mõelnud, ei olnud nad kunagi teineteisele oma tunnetest rääkinud. Olulised olid tarkus ja teadmised.

„Ma arvan, et suudan seda,“ ütles Jörbin enesekindlalt. Ta ei pidanud Kirtile pikemalt tausta avama, sest neiu teadis niigi, mida noormees mõtles. Ehitada ajamasin – see oli Jörbini ammune unistus varajasest lapsepõlvest.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Äratus kell 7.15, teatas väike särava hüüumärgiga aknake.

Meeldetuletus: Bioloogia kontrolltöö kell 9.15, seisis järgmises kastikeses selle all.

Meeldetuletusest vasakul säras uhkelt liikuvate piltidega Pepsi reklaam, kus kaunid inimesed poseerisid suhkruse kihiseva joogiga.

Selle all ilutses omakorda sõnum, mis ahvatles kasutajaid reklaamidest loobuma. Mõistliku kuutasu eest muidugi.

Alusta reklaamivaba versiooni kasutamist juba täna! Esimesed 15 päeva on TASUTA, edasi ainult 100 münti/päev. Proovi kohe!

Miia sulges kõik aknakesed, mida süsteem tal sulgeda lubas, et nende tagant paremini oma magamistuba näha, komberdas uniselt voodist välja ja suundus vannituppa.

Loe edasi...

{SILDID}
 
“Kas sinuga on kõik korras?” küsis Marina imestunult, jälgides, kuidas tema abikaasa hommikupudrule piima valas. Mihkel ei söönud mitte kunagi putru piimaga, sest soe piim ajas teda iiveldama.

Mees tõstis silmad ning vaatas naisele otsa. “Jah, muidugi. Miks sa küsid?” Tema suunurgast valgus alla väike piimanire, mille ta keelega kinni püüdis.

Marina kirtsutas nina. Hoolimata aastatepikkusest näägutamisest, ei olnud mehe lauakombed nende abielu jooksul paranenud. “Ma lihtsalt mõtlesin, et sa ei armasta piima.”

Korraks valgus üle Mihkli näo ehmatus, mis järgmisel hetkel oli juba läinud. “Ei noh…” kokutas ta, “ma tundsin kuidagi täna, et tahaks midagi uut proovida.” Ta võttis veel ühe ampsu putru ja jätkas täis suuga: “Ja tead, see polegi nii hull, nagu mulle varem tundus.”

Naine lihtsalt raputas pead ja loobus keelele tõusnud kommentaarist.

Loe edasi...

{SILDID}
 
„Niisiis, austatud kolleegid, tahaks teilt nüüd kuulda ettepanekuid, millise stsenaariumi me peaksime selle kauni helesinise planeedi jaoks valima?“ juhatas peagi lõppeva Maa-missiooni pealik Fro2225 asteroidiks maskeerunud kosmosejaama nõupidamiste ruumis sisse allüksuste juhtide koosoleku. Peagi oli oodata missiooni koosseisu vahetust ning uutele misjonäridele oli vaja peale aruande ka mingeid selgemaid soovitusi lauale panna. Fro2225 mäletas, et kui tema eelkäija selles ametis, vana hea Fro2224 talle missiooni juhtimise üle andis, oldi Maa asurkonna arenguga üsna rahul ning arvati, et kui samas vaimus jätkata, tõuseb sealse viimati aretatud liigi ehk inimeste eliidi intelligents õige pea niisugusele tasemele, mis lubaks hakata neid tasapisi harjutama juba oma uue rolliga – see tähendab Maa kui galaktiliste tsivilisatsioonide varuplaneedi vastutustundlikuks haldajaks olemisega. Siis saaks Maa lülitada ka tsivilisatsioonide võrgustikku, mis omakorda vabastaks Maa-missiooni ressursid.

Loe edasi...

{SILDID}
 
1.

Ta haistis surma ja surm tõmbas teda ligi. See oli midagi inimese või looma käitumises, mis pani eetri nende ümber lõhnama surma järgi. Mõnikord tekitasid selle surmalõhna oma ohvri ümber teised olevused, need, kes plaanisid kellegi surma. Marduk õppis selle hukutava hinguse märke tundma kevade hakul, siis kui ta koos õdedega, ise äsja munast sündinuna, hakkas tegema pikemaid tiire pesast kaugemale. Lahkudes kodusest kaljukoopast ja avastades lähimaid padrikuid ja soid ja jõeniitusid, õpetasid vanemad õed teda otsima saaki sellesama surmaleha järgi. Vanad, haiged, haavatud, hullunud või talvega nõrgaks jäänud loomad tõmbasid marduseid enda poole. See, kes nad tappis, ei olnud kunagi Marduk ega tema õed. Alati leidus keegi teine, kes ohvrile lõpu peale tegi või heitis too ise hinge.

Täna oli esimest korda, kui nad lahkusid metsa kaitsvast rüpest ja lähenesid inimeste asulale.

Loe edasi...

{SILDID}
 
2022. aasta on kuulutatud raamatukogude aastaks ehk kogu kultuurimaastikul on fookus just raamatukogudele suunatud. Väikese austusavaldusena sellele vahvale tegemisele püüan omapoolse panusena tuua sel aastal igal kuul teieni ühe jutu, milles raamatukogu suuremat või väiksemat, kuid siiski olulist rolli mängib. Ma loodan, et teil on neid sama põnev lugeda kui mul kirjutada.


„Oli seda nüüd vaja,” pomises Veiko oma vasakut kinga vaadates. Ilm oli täiesti tavaline – kas parajasti sadas või oli just sadanud, igal juhul kattis maad juba kuid lootusetu löga, millel märjaks saada, halvemal juhul libisedagi ja käeluu murda võis. Aga tööpäevaõhtusest poeskäigust ei päästnud seegi. Leiba ja piima oli ikka vaja ning täna pidi kindlasti meeles pidama tomateid. Kurat seda teab, mille jaoks, kuid kui kodus tomateid nõuti, siis tuli neid viia. Ilma tõttu valis Veiko hoolega poodi.

Loe edasi...

{SILDID}
 
a door into timePeatükk üks

Uks

Alex Hawk vaatas oma keldri ühest nurgast teise. Ta pigistas ühe silma kinni, segaduses ilme näol.

“Midagi siin ei klapi,” pomises ta endamisi.

Maja oli Alexile kuulunud rohkem kui aasta, kuid kuni tänaseni oli ta keldris vähe viibinud. Nüüd, kui ta seal oli, ütles tema alateadvus talle, et miski on valesti.

Ta sirutus oma tööpingilt mõõdulinti võtma. Ta oli lindi alguse ühte nurka kinnitanud, kui tema telefon helises.

Ta heitis pilgu ekraanile.

Mandy. Pagan.

Alex hingas sügavalt sisse ja ütles: “Tere?”

“Tahan lihtsalt kindel olla, et sa ei ole unustanud. See muserdaks ta, kui sind ei oleks.”

Alex vaatas tööpingi kohal rippuvat vana kella. 10.17.

“Peoni on peaaegu kuus tundi.”

Ta vakatas, mõistes, et oli Mandyga rääkides alati kaitsepositsioonil. Ta alustas uuesti. “Ma ei ole unustanud. Ma tulen.

Loe edasi...

{SILDID}
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0561)