kaanepilt
 
IMG 0374 crop

Tere, head lugejad!

Mu esimene instinkt oli hakata ette lugema kõiki tegureid ja kohustusi ja ilmaolusid, mida trotsides värske Reaktor on valmis saanud. Siis meenus, et see on nüüd rohkem nagu norm. Aga kaastööd muudkui laekusid, igaüks jõudis natuke oma rida ajada ja kokku sai number nagu muiste. Intervjuude ja tutvustuste koostoimel saab seekord tutvuda õige mitmete autorite ja nende arvamustega. Veel toome teateid hiljutistelt üritustelt ja esitlustelt, ka raamatuid loetakse ja arvustatakse uue innuga. Ulmestaari küsimustele vastama õnnestus seekord keelitada kunstnik Gerly Carol, kelle käe all valmis käesoleva, 128. numbri kaas. (Ja nr. 126 kaas ja nr. 102 ja 101 ja 93 ja 63 ...

Loe edasi...

{SILDID}
 
veiko

Minu seekordsest HÕFFist kujunes kuidagi märkamatult mittejõudmiste festival. Eeldasin juba enne kohale jõudmist taibukalt, et tee-ehitajad ei ole kuskile kanti jõudnud, ja nii oligi. Linn nägi välja üpris samasugune, nagu eelmise HÕFFi ajal mullu augustis – üles songitud ja liikluspiirangutega. Ajasin auto ringiga kultuurimaja parklasse ja asju sisse tassides sain ukse juures kokku Jürka ja Enega ning fuajees ootas meid juba ees Lemmi. Jürka pidi kohe alustuseks rääkima jälle Poolast (taas augusti deja vu – siis oli lihtsalt teemaks Lem, nüüd Sapkowski). Aga asjade tassimine võttis aja ära ja seekord ma teda kuulama ei jõudnudki. Küll aga tegime seekord punasel vaibal pilti. Sellest olin ma seni suutnud kuidagi kõrvale hiilida. Igal juhul saime peasaali vastu nurka tekitada endale jälle mõnusa pesa, mida raamisid Ulmeühingu bänner, raamatumüügilaud ja lage toetav tugitala.

Loe edasi...

{SILDID}
 
284648542 1433082023805565 7804350837105489348 n

29. aprillist 1. maini toimunud HÕFF ehk Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival oli järjekorras seitsmeteistkümnes, isiklikult minule aga kolmeteistkümnes kord osaleda. Kui üle-eelmine HÕFF toimus koroona tõttu virtuaalselt ning eelmine lükati samal põhjusel mitu korda edasi ja toimus lõpuks ebatüüpiliselt-kammerlikumalt augustis, siis tänavune festival oli taas traditsioonilisel ajal ning etteruttavalt võib öelda, et kahe vahepealse aasta koroonatakistused said edukalt ületatud. Noh, et oli taas seda õiget melu jne. Festival, see on loomulikult ja eelkõige filmid, aga on ka külgnevad üritused, melu ja suhtlemine.

Isiklikult minu jaoks algas tänavune HÕFF juba enne ametlikku algust – Lääne Maakonna Keskraamatukogus ehk Haapsalu raamatukogus toimus Andrzej Sapkowski lugemispesa avamine ja mina pidin seal rääkima Sapkowskist ja poola ulmest. Tegu oli n-ö mõttelise jätkuga eelmise aasta üritusele, mil samas kohas avati Stanisław Lemi lugemispesa.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Indrek Hargla koostatud nõialugude antoloogia on nüüd ilmunud ja 13. mail toimus Prima Vista kirjandusfestivali raames selle esitlus. Tutvustame lugejatele antoloogia autoreid. Intervjuud ilmusid algselt ühekaupa kirjastuse Raudhammas Facebooki-lehel.

eestinõid esikaas

Kaas: Marge Nelk

Mika Keränen, lugu “Agnes”.

Heli: Tutvusta end põgusalt! Kas sa eelistad kirjutada lühemaid või pikemaid lugusid? Millised teemad sind isiklikult kõige enam kõnetavad ja millest sa ikka ja jälle kirjutama kipud?

Mika: Minu nimi on Mika, see hääldub nagu siga, kuigi kirjutatakse K-ga. Olen Tartu kirjanik ja mind tuntakse salaselts Rampsu loojana. Selles sarjas olen kirjutanud juba 11 raamatut. Mulle meeldivad pigem pikad lood.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Jagame korraldajate loal vastset Ajajooksikute raamatuklubi salvestust. Külas on April White, temaga vestleb Maarja Kruusmets. Eestikeelne tekst on kohati pisut kärbitud ja lihtsustatud.

Intervjuule lisaks pakume lugemiseks tõlkekatkendit raamatust „Marking Time”.

Videot saab vaadata ka siin: https://youtu.be/j5cyO79j26g

Maarja: Tere tulemast maikuu raamatuklubisse! Täna on meil külas April White ja me tutvume tema raamatuga „Marking Time”. April, tervitused Tallinnast.

Loe edasi...

{SILDID}
 
spellslinger1

Interneeduses on igast huvitavaid nurki ja nurgataguseid ning enamjaolt olen ma neisse komistanud kuidagi juhtumisi. Üks nurgatagune, kuhu ma pikemalt pidama jäin, on Facebooki grupp „Global Girls Online Book Club”. Grupis on liikmeid 9500, vaid sutsu rohkem kui „Lugemise väljakutse” grupil. Grupi algataja ja vedaja ning suur osa liikmeid on Austraaliast, päris palju on inimesi Uus-Meremaalt, järgmine suurem punt on ameeriklased, pisut britte ning selliseid mitteingliskeelseid ei olegi mulle väga silma jäänud. Kuigi, ega ma seda gruppi just üleliia tähelepanelikult ka ei jälgi, aga aegajalt pistan nina ukse vahelt sisse ja vaatan, et mis nüüd toimub. Üks üsna vägev asi, millega grupi administraator(id) on hakkama saanud, on see, et nad korraldavad nn autoripäevi. Ühe-kahe päeva jooksul postitab sinna gruppi keegi kirjanik 4-6 postitust ning avab end lugejatele lähemalt.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Facebookis on grupp Lugemise väljakutse ning seal tekkis idee, et teeks 2022. aastal ulmeväljakutse enam-vähem kümnendite kaupa. Hakkasime arutama, et mis on ilmunud ja kas teoseid jagub... pakkusin, et panen nimekirjad kokku, mis bibliograafia pealt pole ju keeruline. Lugemise väljakutse grupi algataja ja vedaja Tiina Liinak oli nõus. Aastakümnete idee autor Mart Pechter arvas, et võib-olla teha ka mingi saatetekst ja allpool see ongi. Ka Tiina Sulg andis seal asjalikke näpunäiteid ja aitas kaasa mõelda. Neid kolme tahan ma ka tänada.

Lühidalt: iga kuu ilmub Reaktoris järgmise kuu kümnendi kohta mu kirjatükk ja ka abistav peaaegu täielik nimekiri eesti keeles kättesaadavast selle kümnendi ulmest. Kuna väljakutse pole kronoloogiline, siis juunis on teemaks: 1930 – 1939.

*

Tagantjärgitarkus pidavat olema täppisteadus ning nii on ka minul lihtne väita, et XX sajandi 30ndate ulme oli kantud läheneva sõja vaimust.

Loe edasi...

{SILDID}
 

KUU ARVUTIMÄNG: "Siil Sonic" (8. aprill)

Sonic the Hedgehog Next-Gen Box Art

By Sega of America Inc, SEGA of America Inc Media FTP Site. 

"Siil Sonic" on 2006. aasta platvormimäng, mille tootis Sonic Team ja avaldas Sega. Juhitavaid tegelasi on kolm, lisaks Sonicule veel Shadow ja Silver. Silver on uus tegelane, kes siin debüteerib. Ta on 200 aasta kaugusest tulevikust saabuv hõbedakarvaline siil, kes usub, et Sonic vastutab maailma hävitamise eest tema koduvikus. Hiljem mõistab ta, et pahad on hoopis kuri vaim Mephiles ja deemonkoletis Iblis. Soleanna printsessi Elise sisemusse on vangistatud hävituslik jõud Õnnetuse Leegid.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Harry Harrisoni suhe malega oli üsna kahetine – ühest küljest oli ta aktiivne nuputõstja ja intervjuusidki, kus jutt vahel maleradadele suundus, on ta andnud märksa rohkem kui korra. Teisalt tuleb nendestsamadest intervjuudest välja ka see, et hoolimata mitmetest suurmeistritest sõpradest oli ta mängutugevuselt just „nuputõstja“, kes tema oma sõnade järgi „võidab Robert Sheckley vastu ühe mängu viiest, samas kui Sheckley omakorda võidab keskmise tugevusega maletaja vastu ühe mängu viiest“.

Oma autobiograafias nimetab ta (tsiteerin) „oma mitte kõige säravama malekarjääri kõrgpunktiks maleajakirja Chess Review illustreerimist“. Ajalooannaalid kinnitavad tõepoolest, et alates 1946. aasta detsembrist ilmus järgmise kolme aasta vältel igas ajakirja numbris paar šarži ja mõned illustratsioonid.

Ning kui male ja ulme üldjuhul omavad üsna vähe kokkupuutepunkte, siis tulevane ulmekirjanik leidis juba siis neid hõlpsalt ja pidevalt.

Pilt1

Loe edasi...

{SILDID}
 

«The Adam Project». Lavastaja Shawn Levy. Skydance Media, 11. märts 2022. 106 min.

adam-project

Maailmas, mis on meile viimastel aastatel inimsoo pattude pärast kannatuseks kaela saatnud koroonatõve, Vene-Ukraina sõja ja Jaanus Karilaiu, väärime me vahetevahel ilusaid asju. Ilmselt ei vaidle sellele keegi vastu. Ameerika filmilavastaja Shawn Levy (kes on nullindatel minu suureks üllatuseks teinud hulka halbu filme nagu «Roosa panter» ja «Öö muuseumis») uusim linateos «Projekt «Adam»» on just üks selline väike ilus asi.

Filmisõbrad, kes eelistavad sügava tähendusega ja raskesti jälgitava süžeega kunstiliselt ja pildikeelelt novaatorlikke autorifilme või väikekodanlikule meinstriimile vastanduvaid punk-vaimust kantud friigifilme, võivad selle teksti lugemise siinkohal lõpetada ja minna sobilikumate tegevuste manu.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Multi-spoileri hoiatus.

Kakskümmend aastat pärast Ämblikmehe kinolinale toomist võtab režissöör Sam Raimi ette teise Stan Lee ja Steve Ditko loodud markantse tegelase Doktor Strange’i, kes nägi esmakordselt ilmavalgust koomiksisarja „Strange Tales“ 110. numbris aastal 1963. Müstiliste võimetega Doktori teine linateos on järg nii 2016. aasta esimesele osale kui ka eelmise jaanuari sarjale „WandaVision.“ Ehkki pealkiri „Hullumeelsuse multiversum“ lubab kamaluga pöörasust, keskendub film pigem oma kahele peategelasele, läbi mille avalduvad loo peamised tugevused ja nõrkused.

1

Kummalisest unenäost ärgates kohtub Doktor Stephen Strange America Chaveziga, kes suudab reisida läbi erinevate paralleeluniversumite. Võimet jahib aga tumeda maagia küüsi langenud (endine) Tasuja Wanda Maximoff, kelle kinnisidee taaskohtuda oma reaalsusest kustutatud lastega ähvardab hävitada kõik, kes jäävad tema teele ette.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Muinaskuningas kaanepilt

Käesoleva ajakirjanumbri ilmumise hetkeks on jõudnud/jõudmas poodidesse Maniakkide Tänava uus romaan „Muinaskuningas“. Kuna mul on kirjastajaga päris head suhted, siis oli mul võimalus seda raamatut enne trükkiminekut lugeda ning seeläbi saan taaskord teha nii, nagu kultuurmaailmas kombeks, kus arvustused ajakirjanduses ilmuvad samal ajal kui raamat poodidesse müüki jõuab.

Romaani tegevusaeg on ebamäärane muinasaeg, võiks öelda „eestalaste muistne vabadusvõitlus“, et umbes nagu „Vambola“ „Ümera jõel“, „Urmas ja Merike“ ja „Musta risti ikke all“ – kui nimetada vaid mõned värvikamad. Maniakkide Tänava „Muinaskuningas“ on peaaegu samasugune, kuid pole üldse sarnane. Välisvaenlast pole, on pigem nn siseriiklikud heitlused, küll on aga teispoolsust ja kõiksugu tumedaid ja veel tumedamaid fantastilisi elajaid ja elukaid. Kui kaanelt veelkord autori nime vaadata, siis ei tohiks ju taolised olendid üllatada.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Riley Sager: Enne pimedat koju (Home Before Dark; 2020). 448 lk

Inglise keelest tõlkinud Eve Laur

Rahva Raamatu kirjastus

Tallinn 2022

enne-pimedat-koju

Moodsa õuduskirjanduse sünnivalude perioodil 18. sajandi lõpus, kui kogu Euroopa oli vallutanud gooti kirjanduse menulaine, ei peetud oluliseks, kas õudusromaani lõpus saavad toimunud sündmused ratsionaalse lahenduse või antakse kõigele üleloomulik seletus. Peaasi, et teose atmosfäär ja sündmused ise oleksid maksimaalselt õõvastavad. Gooti romaani suurima klassiku ja tuntuima esindaja Ann Radcliffe’i (1764–1823) romaanides anti lõpuks pea eranditult toimunule ratsionaalne lahendus.

Loe edasi...

{SILDID}
 
inglite linn

Lummur, 2022, 200 lk

Mann Loper on sündinud aastal 1985, „Inglite linn" on ta kolmas romaan. Loperi „Kellest luuakse laule" mulle täitsa meeldis, huvitav segu tõusva päikese maa värgist ja maavillasest loost. Mõlemad on kirjutatud pigem nooremale lugejale, YA (young adult) on siinkohal ehk paslik kasutada. Eraelus on Loper pidanud mitmeid ameteid, olnud näiteks ajalooõpetaja, ennast defineerib igavese üliõpilasena, kes hetkel doktorantuuris on.

Kui hästi natuke puudutada siinse lühiromaan/romaani sisu, siis oli Suur Sõda, peale seda juhtus Rike, nüüd on alles jäänud Linn, mida kontrollib TI (tehisintellekt). Inimesi on alles küll, aga nad on masinate hoole all, kes vahel nii mõnegi inimese elu võtavad. Raamatu sündmustik on nähtud peamiselt läbi neljateistaastase Lonni silmade, kes proovib Linnast välja rabeleda ning tahab kogu sellest supist sotti saada.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Hodder & Stoughton, 2012, 1008 lk 

Selles raamatust on koos neli lühiromaani, millest kaks („Raamatukogupolitseinik" ja „Salaaken, salaaed") on eesti keeles ilmunud. Seega kahte olen varem lugenud, praegu lugesin läbi need, mis olid mul lugemata, lisaks kasutasin  oma varasemaid lugemuskogemusi. King kirjutas lühiromaanid peale alkoholivõõrutusravi, ta ise pelgas, et äkki need on kuidagi teistsugused või lugejale ei sobi. Sobisid, sobisid hästi.

4past midnisht pisipildid

Loe edasi...

{SILDID}
 
viimanesõdur kaas

Kogumik “Viimase sõja viimane sõdur” pakub lugejale kolmteist peamiselt viimasel paarikümnel aastal avaldatud vene lühiteksti sõjast ja inimlikkusest rasketes oludes. Arvestades Venemaad puudutavaid poliitilisi ja sõjalisi arenguid, siis kogumikus käsitlust leidev teema on päris aktuaalne, aga samas avab ka veidi just selle rahvuse vaatepunkti sõjale ja selle tulemustele. Varasemalt on Veiko Belialsi poolt avaldatud Venemaa autoreid tutvustavad kogumikud mulle väga hästi sobinud, seega olid ka seekord ootused kõrged. Ma ei oska öelda, kas põhjuseks käsitletav teema või lihtsalt lugude kvaliteet, aga tulemus oli kohati veidi igav ning keskpärane meelelahutus.

Julia Ostapenko “Pool tuubikest vedelat õnne”

Veidi depressiivne “Tähesõdalaste” stiilis lugu, kus küll pealiskaudselt soovitakse ratsionaalselt tegutseda, aga see ei tule kuidagi välja ning tehakse loogika- ja tõenäosusteooria-vastaseid kangelastegusid.

Loe edasi...

{SILDID}
 
tõnis

Eelmisel kuul kirjutasin, et Erektori jutte ma ei arvusta ja leian midagi muud selle asemele. Söön oma sõnu! Ma ei kavatsenud hoiduda Erektorist seetõttu, et jutud ei sobiks või et kui õpilased näeks mind pornot lugemas, saaks nemad ja nende vanemad ja mu kooli juhtkond kreepsu ja läheksin sotsiaalpedagoogi juurde rääkima oma huvidest ja selle sobilikkusest koolikontekstis ja saaksin kuulda loenguid oma väärikusest või vääritusest. Ma soovisin esialgu vältida Erektori arvustamist seetõttu, et esimesel korral oli jutte mustmiljon, nende lugemine ja muljetamine võttis palju aega ja seejärel ütlesin endale: „Enam küll mitte.” Eelmisel korral oli neid samuti palju ja tundsin kergendust, et pääsesin. Seekord oli aga 6 juttu, enamik väga headelt kirjutajatelt. Nii et siin ma olen.

Viimane barrikaad

Tim Hornet

Naisdoktor ja sõdur püüavad kosmoselaeval oma viimastel eluhetkedel hakkama saada nakkava tulnukorganismiga, mis on mõlemat tabanud.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Ulmestaar Gerli Carol Lehtsalu

2

Tere, olen Gerli – disainer, loomeinimene. Minu joonistusi leiad instagramist:

https://www.instagram.com/gerlicarol/

Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud, kuulanud või mänginud oled?

Hetkel on pooleli A. Valton „Võõras linnas“. Raamat sai valitud mitte, et keegi seda oleks soovitanud, vaid kui sorteerisin vanavanemate jäätud raamatute pärandit siis mõned eksemplarid jäid kaane ja pealkirja tõttu silma (ja ütle veel, et ära hinda raamatut kaane järgi. Olen kindel, et enamus meist on oma lugemisvalikud teinud selle järgi, millel vingem kaas on.)

Teos pole ulme per se. Aga selle lugemine on sarnane ulme teose lugemisele. Raamat koosneb lühilugudest, üks veidram kui teine.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Muinaskuningas kaanepilt

Muinaskuningas
Maniakkide Tänav

Fantaasiaromaani tegevus rullub lahti Muinas-Eestis, kus noor kihlakonnavanem Hüüp võitleb minevikus talle tehtud ülekohtu vastu, sõdides kooljate, nõidade, vaenulike sõjapealike ja oma õega.

Maniakkide Tänava uus romaan on fantaasiarikas ja hoogne seikluskirjandus, kus ei puudu ka sügavamad teemad – kättemaks, eneseohverdus ja lojaalsus.

Kirjastus Lummur
192lk


Lastele ja noortele

Vanim tütar ja lohe
Robyn Laider

Mida sa teeksid kui lohe sinu perekonna varastaks? Üks väike tüdruk peab kiiresti tegutsema, et oma lähedased päästa. Kuidas tüdruk lohe üle kavaldab, kes teda aitab ja mida ta sellest kõigest õpib?

Robyn Laider (s 1985) on Kanada-Eesti päritolu. Tema vanavanemad põgenesid II Maailmasõja ajal Kanadasse. Ta on alati olnud huvitatud eesti keelest, kultuurist ja kõigest, mis seotud Eestiga.

Loe edasi...

{SILDID}
 

“Mul on vaja lihtsalt korraks omaette olla,” ütles Rosalie jooksutosse jalga tõmmates. “Mul on tunne, et mu pea varsti plahvatab.” Ta astus tõtakalt üle maas vedeleva legokuhja ning koduuksest välja, jättes piriseva kolmeaastase ja tusase abikaasa omadega ise hakkama saama. Enne tänavale minekut toetas ta veel korraks selja vastu seina ja hingas sügavalt sisse, nautides vaimu paitavat haruldast vaikust. Siis surus ta klapid kõrvadesse, valis taustaks oma lemmikjooksumuusika ning lasi jalgadel selle rütmis liikuma hakata.

Sel korral trenn tavapärast pingelangust kaasa ei toonud. Kodus pooleli jäänud tüli keerles naise mõtetes ja silme ees, tuues silmanurkadesse pisarad, mida ta kõigest väest üritas tugeva vastutuule kaela veeretada. Kuid ta ei suutnud end enam kauem petta. Tema unistused olid purunenud, ta tundis end selles abielus väljapääsmatus lõksus.

Loe edasi...

{SILDID}
 

„Meil kuluksid abikäed ära. Eriti veel sellised, kes laia ilma ei karda,“ kordas habetunud külavanem pakkumist. „Sellist võimalust ei tule tihti.“

Pakkumine oli tõesti hea. Siin oli korralik toit: kõik koostisosad kasvatatud oma aedikus või peenral, kasutatud filtreeritud vett. Kasvatamist toetati kohapeal ehitatud masinatega, mis ei näinud alati just väga uhked välja, kuid olid see-eest funktsionaalsed.

Siin oli turvaline. Nii nagu Ruutu külas, kasutati ka siin maksimaalselt ära seda, mis käepärast. Lähenev tehnika läks sassi kindlas raadiuses ning hakkas uuesti tööle täpselt küla piiri peal, kus ootasid lennukitest ja õhulaevadest välja kraabitud automaatkahurid.

Lisaks: kõik see oli jätkusuutlik. Tehnikat, mida kasutada, leidus siin, kunagisel sõjatandril, veel aastateks. Külavanema sõnutsi sattus vahel ka uut kraami – tehnika surnud tsoon, mis kahe tunni jagu perimeetrit kattis, kandis selle eest hoolt.

Kuid ometi...

Loe edasi...

{SILDID}
 

Kõul polnud aimugi, kust need mehed ilmusid, kuid veel enne, kui võõrad viisakalt rääkimise kaugusesse jõudsid, olid neil mõõgad välja tõmmatud. Eks vastasid siis Kõu, Hõbe ja Kaur tervitusele samamoodi - halja raua keeles. Nooruke Atko hoidis end meeste selja taha ning oli nüüdseks loodetavasti kaugemale pagenud. Atkol oli meheikka jõudmiseni veel mitu pikka aastat ees ning Kõu teadis täpselt, et kui pojal peaks koju jõudmise ajal olema näha ka kerge, saaksid nad kõik Anni käest korraliku peapesu. Praegu polnud Atkot õnneks näha ning Kõu sai löökide vahele vaid parimat loota. Need sitapead siin aga vajasid tõsisemat karistamist.

Kõu tõrjus löögi paremalt, lajatas kilbiga otse ees seisva punahabeme poole, kuid oli hetk hiljem siiski sunnitud taganema. Hõbe oli sammu taganenud ja praegu pidi veel kõrvuti hoidma. Liiga palju vaenlasi püsis veel püsti. Hetkel oli neid päris mitme võrra rohkem kui omasid.

Loe edasi...

{SILDID}
 
marking time cover

Kellakeeraja

Mu ema oli jälle haihtunud.

Ta tegi seda regulaarselt iga kahe aasta tagant ning tema puudumine tähendas seda, et me kolime jälle … varsti. Nii et ma tegin seda, mida alati, kui leidsin toitu täis tuubitud külmkapi ja kirjakese - ma jooksin. Kõhukrambid ja ehmatanud kass olid minu ainus seltskond, kui sprintisin müüril pimedal kõrvaltänaval. Müür lõppes kitsa piluga, mis eraldas tubakapoodi ja tätoveerimissalongi, ning ma litsusin end ehitiste vahelt läbi, sõrmenukid telliste karmidest äärtest puretud. See oli vabajooks, mida küttis varajane superkangelaslugude dieet ja metsik vajadus iseennast ellujäämisrežiimi matta. Lasin endal paari meetri kõrguselt jalgadele maanduda, libistasin end läbi tätoveerimissalongi katkise ukse ning hüppasin siis keldritrepi käsipuud toena kasutades keldrikorrusele. Minu kopsud põlesid, kuid mu käed olid kindlad, kui oma seljakoti avamiseks peatusin.

Loe edasi...

{SILDID}
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0709)