Males on kombeks anda erakordselt meelejäävatele partiidele ka erakordselt meeldejäävaid nimesid. Surematuid partiisid on õigupoolest rohkemgi, kuid enamik peab silmas konkreetselt seda kõige esimest, mis juhuse tahtel mängiti kõige esimese rahvusvahelise maleturniiri raames Londonis 1851. aastal.

Üheks turniiril osalejaks oli Tartus sündinud, kasvanud, õppinud ja seal mitmeid aastaid ka kooliõpetajana töötanud Lionel Adalbert Bagration Felix Kieseritzky, toonane Prantsusmaa parim maletaja ja samas ka üks Euroopa tugevamaid nuputõstjaid. Kuna mitte kellelegi polnud toona õrna aimugi, kuidas maleturniiri peaks korraldama, sai kokku lepitud minimatšide süsteem, mille kaotajale oli turniir koheselt lõppenud. Kieseritzky õnnetuseks viis loos ta kohe kokku toonase kõige tugevama maletaja, austerlase Adolf Andresseniga, kes ekstartlase kindlalt kohvreid pakkima saatis. Anderssen võitis hiljem ka kogu turniiri. Ent Kieseritsky jäi kohale ja organiseeris turniirilt väljalangejatele malelist tegevust. Sedasama Andersseni võitis ta kergemates mängudes tulemusega +9-5=2. Üks tema kaotuspartiidest saigi ilmselt läbi aegade kõige tuntumaks malepartiiks.

Niisiis, surematu partii Anderssen - Kieseritzky

1. e4 e5, 2. f4 e:f4, 3. Oc4 Lh4+, 4. Kf1 b5, 5. O:b5 Rf6, 6. Rf3 Lh6, 7. d3 Rh5, 8. Rh4 Lg5, 9. Rf5 c6, 10. g4 Rf6, 11. Vg1 c:b5, 12. h4 Lg6, 13. h5 Lg5, 14. Lf3 Rg8, 15. O:f4 Lf6, 16. Rc3 Oc5, 17. Rd5 L:b2, 18. Od6! O:g1, 19. e5! L:a1+, 20. Ke2 Ra6, 21. R:g7+ Kd8, 22. Lf6+! R:f6, 23. Oe7 matt!

Lõppseisus on mustadel tohutu ülekaal, millest pole aga mitte mingit kasu! Kieseritzky teene on see, et ta pani käigud kirja ja saatis need maleajakirjale, kes loomulikult ka šedöövri avaldas. Nime „surematu partii“ pälvis see juba kõigest neli aastat hiljem ning see on saanud XIX sajandi romantilise kohvikumale kvintessentsiks.

Küsite, et kus siin siis ulme on?

On küll, nimelt pea sada aastat hiljem, 1954. aastal kirjutas Poul Andersen partiist inspireeritud jutu, millele panigi nimeks „Surematu partii“ (Immortal game). Sisuliselt on tegu partiikäigu ümberjutustusega, mis on esitatud robotite lahinguna lahingus osaleva odamehe (inglise keeles Bishop – piiskop) silme läbi. Jutt on maleteemalise ilukirjanduse seas üks enimilmunuid tekste.

Veidi rohkem kui veerandsada aastat hiljem laenas Ridley Scott partii viimased käigud oma filmi „Blade Runner“, ehkki ta ise väidab kõik kokkulangemised täiesti juhuslikeks ning pole partiid allikmaterjalina kunagi tunnistanud. Aga ükski maletaja teda ei usu. Tõepoolest, kui filmi vaadata-kuulata, siis dialoog:

Sebastian: Lipp f6, tuli.

Tyrell: Jama. Üks hetk. Lipp f6. Naeruväärne. Ratsu lööb lipu. Mis sul plaanis on, Sebastian? Mida sa mõtled?

Roy (sosinal): Oda e7, matt.

Sebastian: Oda e7. Tuli ja matt, ma arvan.

Võin teile kinnitada, et matistav odakäik väljalt e7 on males sedavõrd harvaesinev käik, et mitte iga nuputõstja, olgu ta kasvõi suurmeister, ei pruugi seda käiku terve karjääri vältel kordagi sooritada. Väärib ka eraldi märkimist, et kahekäigulist matti peaks suurmeister (nagu ta filmis ju on) ikka kaugelt nägema.

Ja lõpetuseks üsna värske kümnekonna aasta tagune interpretatsioon, kreeklase Hannibal Arnellose romaan samuti nimega „Surematu partii“, milles mängivad nimetatud partii käigud metafoorides läbi armastust otsiv neiu ja uusi elamusi leida püüdev vampiir.