„Printsess!“

Neiu ohkas.

Täna oli jälle üks nendest tüütutest päevadest.

Need tulid alati kõige halvemal ajal. Just siis, kui ta oli saavutamas edusamme.

„Printsess!“ jätkas vali pealetükkiv hääl õues.

Neiu mõtles korra, kui kaua see asi võis võtta ning kui palju tasus töölauda koristada. Kuumuti tuli kindlasti kinni keerata, kuid teised asjad... Pikalt õhu käes seismine ei teinud neile head. Samas vahaga korgi tihendamine oli aeganõudev. Pool tundi läks tal ikka, kui mitte rohkem.

Ta ohkas ja tegi märkmikusse tähelepaneku: „Katse: ebaõnnestunud. Välised segajad” ning võttis töökindad ja põlle ära.

„Ae printsess!“

Milline tülgastav pealetükkivus.

Vaid mehed võisid arvata, et sellist teguviisi saatis edu.

Ta kohendas kiirelt peegli ees kleiti ja juukseid, võttis peeglilaual puhkava krooni ning, manades näole kõige malbema naeratuse, astus akna ette. Nii kaugelt polnud nii ehk naa teda liiga hästi näha, kuid näoilmet oli hääles kuulda.

„Ae, õilis rüütel!“ hüüdis ta neid lehvitades, näidates end oma kõige kuninglikumast küljest. Keegi ei näinud, et tema kleit ei ulatanud põlvedeni – see takistanuks liialt liikumist – ning kleidi all polnud tal ei uhkeid sukki ega peokingi. Kuninglik printsess kõndis paljajalu.

„Mina olen Aleksander! Pada kuningriigi vanim kuningapoeg! Ma olen tapnud omaenese mõõgaga trolle, metsakolle, marduseid, isegi libasurnuid. Ma tulin sind vabastama!“ teadustas rüütel valjuhäälselt.

„Kui tore!“ hüüdis õhetav neiu vastu. Siis tegi, kuis vaadanuks ta ümberringi. „Ta magab praegu, ma proovin sulle värava lahti teha.“

„Aitüma ja ole mureta! “ kinnitas rüütel, prõmmides uhkelt oma rauast rinnaplaadile. „Peagi hingad sa vabadust!“

Neid naeratas ning kadus tuppa, samas kui rüütel jäi värava juurde ootama.

Printsess võttis krooni peast ning asetas peeglilauale. Siis asus ta oma kleiti lahti nööpima.

Milline idioot! Kas arvas ta tõesti, et nii vali hüüdmine ei kosta kellegi kõrvu?

Ning mis oli see vabadus, millest ta rääkis? Teenijad ja seljapesijad? Olla kellegi kõrval nipsasjakesena. Mis kuradi vabadus see oli?

Ta riputas kleidi peegli külge ning vaatas sealt oma peegeldust. Ilus oli ta küll, kuid see polnud kõik – ta ei kavatsenud olla lihtsalt midagi ilusat.

Printsess avas peeglilaua sahtli ning võttis sealt pisikese pudelikese täis rohelist vedelikku.

Paljalt kui nõid täiskuu ajal lippas ta mööda kivist keerdtreppi alla. Kivi oli jahe, kuid neidises pulbitsev raev oli kui tuli, mis põletas kõik oma teel.

Seda va vabadust oli ta terve oma elu pidanud taluma. See oli vangla.

Ka siin võis teda näha vangina, kuid tegelikult oli erinevus suur. Tal polnud ei teenijaid ega abilisi, aga ka mitte käske ja keelde. Vaid tema ise vastutas siin oma täis kõhu eest. Vaid tema ise vastutas oma tegemiste ja elu eest.

Vastutus oli vabadus.

Ta tõmbas väravaratast. Mitte liialt palju, nii et rüütel pidi värava alt läbi saamiseks mullast läbi roomama. Las roomab! Eks näis, mis sellest uhkeldavast õilsusest ja puhtusest alles jääb.

Siis tühjendas ta pudelikese.

Hetkega kasvasid tema käed ja jalad küünisteks, taha tuli saba, seljale tiivad ning pea venis pikemaks. Ta kasvas aina suuremaks, nahk venimas ja lausa praksumas pinge all, siis tuli selle peale roheline soomus.

Surm või vabadus.

Ta oli selleks valmis

Illustratsioon: Laura Katariina Ehin