2022. aasta on kuulutatud raamatukogude aastaks ehk kogu kultuurimaastikul on fookus just raamatukogudele suunatud. Väikese austusavaldusena sellele vahvale tegemisele püüan omapoolse panusena tuua sel aastal igal kuul teieni ühe jutu, milles raamatukogu suuremat või väiksemat, kuid siiski olulist rolli mängib. Ma loodan, et teil on neid sama põnev lugeda kui mul kirjutada.


„Oli seda nüüd vaja,” pomises Veiko oma vasakut kinga vaadates. Ilm oli täiesti tavaline – kas parajasti sadas või oli just sadanud, igal juhul kattis maad juba kuid lootusetu löga, millel märjaks saada, halvemal juhul libisedagi ja käeluu murda võis. Aga tööpäevaõhtusest poeskäigust ei päästnud seegi. Leiba ja piima oli ikka vaja ning täna pidi kindlasti meeles pidama tomateid. Kurat seda teab, mille jaoks, kuid kui kodus tomateid nõuti, siis tuli neid viia. Ilma tõttu valis Veiko hoolega poodi. Valida tuli selline, mille parkimisplatsi oli hiljuti sogast puhastatud ning teekond autost poeukseni võimalikult lühike. Mõnikord, nagu täna, ei päästnud aga seegi. Helepruun king oli viis tooni tumedam, tilkus millestki ebamäärasest ning oli kaetud ühtlase mudakihiga.

„Peitauk! Tuleb uus pood valida.”

Aga uue poe valimiseks kulus rohkem aega kui õhtusöögimaterjalide otsimiseks jagatud oli, seega täna tuli siiski siinsamas sisse astuda. Veiko tõmbas jakiluku lõpuni kinni ning kiirustas poe poole. Mitte liiga kiiresti, et järjekordne langenud lehtede, lörtsi, jää ja muda kombinatsioon jalgu alt ei viiks, kuid piisavalt, et enne uue sajuhoo saabumist katuse alla jõuda.

„Hei!”

Sõpra oli küll enamasti hea näha, kuid täna vandus Veiko ajastuse üle. Ta pööras pilgu lähenevale Joelile, kuid taibuka inimesena ei jäänud sõpra sealsamas ootama, vaid sammus ukseesise katusealuse poole. Ja õigesti tegi! Niipea, kui Veiko turvaliselt katuse alla jõudis ning end ümber pööras, keerati kraan lahti ja Joel kasteti mõne lühikese sekundi jooksul läbimärjaks.

„Prr, on see alles ilm!” Joel raputas lahtise vee tagi pealt maha. „Ma poleks uskunud, et ma nii kiiresti märjaks saan. Lubati ju pooletunnist pausi saju vahele. Ja üldse! Lund lubati ju täna õhtuks, mitte vihma.”

„Ma olen sel talvel juba nii palju targemaks saanud, et enne ukseesist peatuda ei julgenud,” vastas Veiko väikese uhkustundega. „Ja liikuma tuleb hakata kolm sekundit enne eelmise saju lõppu. Sel juhul jõuad täpselt õigel hetkel uksest välja ning kui veab, siis suhteliselt kuivana sihtpunkti.”

Joel tema kõrval rapsis endiselt vett maha. Mis südatalvise vihmaga sadanud, ei seda enam nii kergelt välja saa, teadsid nad mõlemad. Õues ei kuivanud miski, toaski vaid vaevaliselt. Aga rapsimine andis ilmselt sooja ning muidu oli ka tore vaadata, kuidas sõber turtsus ja sahmerdas.

„Raisk! See värdjas vesi. Seda nüüd küll vaja ei olnud.”

Alles poes sees, kus radikad õhku kuivatasid ja elektrivalgus juba pea unustatud päikest asendas, jäi Joeli vandumine veidi vähemaks. Vandumise vähenemises võis muidugi oma osa olla ka sellel mõdul, mis esimese asjana sõbra kärusse maandus ning käru pea juhitamatuks muutis. Veiko viipas vaid käega, võttis kiiresti oma nimekirjas olevad kaubad ja jõudis ikka kassasse veidi enne Joeli.

„Aa, ma tahtsin seda öelda, et mul on ikka päris kahju, et ma eile sind kuulama ei jõudnud,” võttis Joel jutu taas üles, kui nad poest väljumas olid. „Ja kuidas siis üldse läks?”

Pisut hämmeldunult mõtles Veiko eelmisele päevale tagasi. Väike ettekanne puukoristaja kaamera ette saamise kohta ei kõlanud kuidagi sellisena, et Joel seda kuulama oleks tulla võinud.

„Ee... Hästi läks.”

Joel tõmbas mahvi värskeltsüüdatud plärust.

„Ja rahvast ikka oli? Või olid puhta tühja saali ees?”

„Teemat arvestades võiks öelda, et täitsa korralikult. Viis-kuus huvilist ning siis veel peotäis satelliite, kelle jaoks see mingi prestiižiküsimus on.”

„Kohvi ja õlut pakuti?”

„Mingi vein oli, aga ma olin autoga, seega ei tea, kas kõlbas juua või mitte.”

„See on ju suurepärane!” Väikesed suitsutriibud üritasid läbi kõikehõlmava niiskuse kõrgustesse trügida, kuid pidid peagi alla andma ja löntsakil laiali valguma. „Selliste veidrate kohtade peal võib ulmekirjanik vahel vabalt ka tühjale saalile esineda.”

Sel hetkel lõppes sadu ja mõlemad tormasid auto poole, et enne uue saju saabumist kindlasti koju jõuda. Alles autos turtsatas Veiko Joeli viimase lause peale. Ulmeinimese poolt vaadates võib ju näida, et kõik sinus alati ulmekirjanikku näevad, kuid ringkondi, milles liikuda, oli rohkem ning paljud neist ei puutunud isegi nurkapidi kokku, kattuvusalade grandioossusest rääkimata.

Kõik see oleks ehk nii jäänudki, kui umbes kaks nädalat hiljem poleks Margus narrima tulnud. See juhtus lõunasöögi ajal. Esimese hooga rääkisid Veiko ja Margus niisama tööst ja muust tühjast-tähjast, kuid kuskil poole eine peal tõmbus Marguse suunurk muigele, mees nõjatus ettepoole ja lausus vandeseltslaslikult:

„Küll see rahvakirjaniku elu on ikka keeruline – täna esinemine siin, homme seal.”

„Põhimõtteliselt ei saa eitada,” vastas Veiko viisakalt. Peas keerles tuhat mõtet, kuid mitte ükski neist ei põhjendanud, mis selle jutu nüüd täpselt nendele radadele liigutas.

„Kuule, kas sellega ära ka elab? Kirjanikutööga, ma mõtlen.” Väike punakas rasvaplekk maandus lauale, kui Margus lusikaga kaare õhku joonistas.

„Kui see nii lihtne oleks, oleks meil palju rohkem kirjanikke, kes palgatööna muid asju ei teeks,” ohkas Veiko. Oli jutte, millest söögilauas ei räägitud ning kirjanike tasustamine kuulus kindlasti nende hulka, mis söögiisu minema viima kippusid.

„Aga selle eest ju vähemalt makstakse? Nende raamatukoguesinemiste eest, ma mõtlen?”

„Enamasti kopikas ikka makstakse,” vastas Veiko ettevaatlikult, „aga on ka teistsuguseid kordi olnud. Tõsi küll, mitte päris viimastel aastatel.”

„Aus palgalisa,” nentis Margus. „Eriti praegusel hetkel, kui palgad liikunud pole.”

Midagi Veiko sees klõpsatas. Viimasest kirjanikuna avalikkuse ette astumisest oli möödas juba hea mitu kuud, kuid Margus vihjas nagu oleks elu üks suur raamatukoguralli – jõuad vaevu ühes lõpetada, kui juba peadki teises üles astuma. Isu oli lõplikult läinud, mõistis Veiko ja asetas kahvli taldrikule. Õigem oli vist, et isu oli muutunud, asendunud januga, teadmisjanuga. See polnud esimene ega isegi mitte kolmas kord, kui inimesed talle mingite esinemiste kohta vihjeid tegid ning see kõik muutus ühtaegu huvitavamaks kui ka ärritavamaks.

„Aga Tormasse ma tulen sind kuulama! Saan ka teada, mida suur kirjanik räägib.”

„Kui ma millalgi Torma raamatukokku sattuma peaksin, siis otsin su publikust üles.”

Veiko küll teadis Torma raamatukogu – väga palju ruumi seal ei olnud – , kuid ilmselt ei tuleks ka kuigi palju kuulajaid. Ainus ärritav detail oli see, et ta polnud sinna sattunud juba aastaid ning ilmselt ei satu ka niipea. Nad lõpetasid vaikides söögi, jätsid uksel pikemalt nägemiseni kui tavaliselt. Seda pelgalt seetõttu, et pidev vihm oli asendunud ajutise lörtsiga – kompaktsem küll, kuid iga üksik helves korralikku veepommi kandmas.

Ainult hetkeks puhus tuul pilve kõrvale.

„Olgu, ma jooksen! Reedel näeme siis.”

Veiko kratsis korra kukalt ja kiirustas seejärel kabinetti. Enne, kui see kõik meelest ära läks, oli vaja Torma raamatukogu koduleht üle vaadata. Kui selline üldse olemas oli.

Ja seal see oligi:

Kohtumine luuletaja ja ulmekirjaniku Veiko Belialsiga 9. märtsil kell 17:30.

Kõik oli ilus peale tõsiasja, et Veiko ise ei teadnud sellest esinemisest mitte midagi.

Esmalt tuli šokk, abitu ja halvav. Seejärel saabus tegutsemislaine, mis üritas justkui eelnevat halvatust heastada ja varasemat liikumatust tasa teha.

"Joel, mäletad, sa rääkisid mu esinemisest, kuhu sa ei jõudnud. See kõlab veidralt, aga millist esinemist sa silmas pidasid?"

"Mehh? Nalja teed või?"

"Ei, see on täitsa tõsine küsimus. Mul on siin väike segadus, millest ma ka peagi räägin."

Kui keegi oleks Veikole endale sellise küsimuse esitanud, arvanuks ta ilmselt, et teine on peast soe, kuid teisalt oli alati variant, et mingi paar esinemist olid lähestikku ning kuupäevade rivistamise eesmärgil oli vaja mõni detail üle küsida. Isegi, kui see detail oli tema enda esinemine. Nagu juhtuks neid Eestis palju ja pidevalt, muigas Veiko mõrult.

"Mina täpselt ei mäleta," vastas Joel ettevaatlikult. "Mingi vestlusõhtu oli. Palju sa neid teinud oled, et juba segamini on?"

"Selles asi ongi. Ma pole ühtegi teinud."

"Oot, aga sa ise rääkisid, et oli tore esinemine ja mingid mutid olid kuulamas ka. Või vähemalt kohvi ja kringli jahile tulnud."

"Ma mõtlesin, et sa küsisid loodusfotograafide ettekande kohta. Seda ma tegin küll eelmisel kuul. Sina ei täpsustanud ja ma eeldasin. Minu vastus aga haakus ilmselgelt sinu eeldustega, kuigi rääkisime erinevatest asjadest. Aga mis pagana raamatukogus see olema oleks pidanud?"

"Pff! Mina ei mäleta! Äkki ma siis vaatasin valesti. Nägin mingit üleeelmise aasta kuulutust või midagi. Oota, ma mõtlen. See oli kuskil suht Tartu lähedal, et ma mõtlesin tulla. Kärevere? Oota, ma guugeldan natuke."

Järgnevad paar minutit kuulis Veiko vaid klaviatuurikõbinat. Kärevere oli peaaegu sama veider pakkumine kui Torma. Veiko isegi ei teadnud, kas Käreveres raamatukogu on. Kohta seal nagu selliseks asjaks ei olnud, kuid veidramateski paikades üle Eesti oli raamatukogusid, seega võis vabalt ka seal mõne memmekese majast tuba või kaks olla kohaliku lugemistoa käsutuses.

"Laeva! Vabandust," teatas Joel. "Kuule, aga see on just täpselt selle aasta reklaam. Viska Google'isse Laeva raamatukogu sisse, peaks kohe välja andma. Teadete all kohe ülemine, kõige uuem."

Ja seal ta oligi. Kuupäevad klappisid ja kellaaeg oli ka loogiline, kuid Laevale polnud Veiko tol ajal kindlasti jõudnud. Nüüd oli aeg Joelile Torma raamatukogulehelt leitust rääkida ning pärast mõningast vandumist ja mõistmatust, otsustasid nad Tormasse kohale minna. Mõte sellest, et kellelgi võiks tekkida idee Veiko Belialsi mängimisest, ei tahtnud kuidagi pähe mahtuda. Kindlasti ei saanud rääkida mingitest suurtest rahadest, mida sel moel võita olnuks ning olgem ausad, ulmekirjaniku mõju kaaskodanikele oli ikka äärmiselt limiteeritud. Mis seal siis tulla võis? Kümmekond kuulajat, kellest pooled tulid kohale pelgalt selle pärast, et kui kodukoha raamatukogus midagi korraldati, siis tuli ju tulla. Ei teadnud nad enne esinemist, kes Veiko Belials on, ega jäta nad seda nime endale ka pärast meelde.

"Kurat!" vandus Veiko, kui uus mõte ennast sõnastanud oli.

"Mis?" uuris Joel.

"Kuule, kui see siin nüüd üks suur nali ei ole ja see õhtu tõepoolest toimub, siis mul on üsna eluline küsimus vorsti teemadel."

"Mis mõttes?"

"Otseses! Üldjuhul keegi lihtsalt väga ei kutsu kirjanikke esinema. Enamasti põhjustel, et neil ei ole raha maksta."

"Seega, kui seal on mingi esinemistasu ja leping, siis me räägime identiteedi vargusest."

"Identiteedivargusest räägime me igal juhul, aga sel juhul... Oh, pagan, ma pean kohe mõtlema."

Reede õhtupoolikuks oli kõik välja mõeldud ning üsna täpselt sel ajal, kui oleks pidanud algama Veiko Belialsi esinemine, peatus Torma raamatukogu ees väike auto.

"Lähme vaatame siis üle, kui hea teisiku nad sulle leidnud on," teatas Joel autoust kinni lajatades. Majja sisenedes oli ta muie üsna üleolev, kuid kogunenud kuulajatest üle vaadates vajus suu ehmatusest lahti. Ruum oli väike ja mahedalt valgustatud. Kümmekond inimest kuulas andunult kirjaniku, või siis libakirjaniku, esinemist. Aga see mees, kes laval oli...

"Perse!" Kui Joel poleks koos Veikoga just uksest sisenenud, oleks ta võinud vanduda, et päris ja tõeline Veiko istus seal ees ja rääkis inimestele oma kirjanikutegemistest. Nägu, žestid, hääletämber - kõik õiged. Isegi riided olid sellised, mida Joel Veiko seljas näinud oli. Ja laval istuva Liba-Veiko kõrval oli kott, jälle õige ja isegi õiges kulumisastmes.

Veiko taganes veidi, otsis istumiseks tooli ja jäi kuulama. Ta püüdis ette kujutada, kuidas ta ise esitatud küsimustele vastaks. Jah, ta oleks vastanud samamoodi. Koma täpsusega samamoodi. Olukord, millesse nad sattunud olid, näis iga hetkega üha hirmutavam. Joel pööras pidevalt pead ja võrdles Veikot ja Liba-Veikot. Veiko kuulas oma teisikut aga seda pingsamalt, püüdes leida mingites sõnades libastumisi. Leida midagigi, mis valesti oli. Seda kõike aga ei juhtunud.

Kui laval vestlus koomale tõmmati, tõusis Veiko ja lahkus ruumist. Joel jäi veel saali ning selle järgi, mida Veiko veel ukselt märgata jõudis, plaanis ilmselt Liba-Veikole mõne küsimuse esitada.

"Kurat, ma võiksin vanduda, et see olid sina," teatas Joel, kui ta viimaks majast väljus ja auto juurde tuli.

"Kõige hullem on, et ma võiks ise ka vanduda, aga see on ilmselge vale. Kurat! Vaat nüüd tahan ma teada, kuidas nad seda tegid."

"Absoluutselt! See on ikka siuke käkk. Ma olin täiesti kindel, et me leiame eest mingi paroodia, aga see... see võtab kohe sõnatuks."

"Oota!" peatas Veiko, kui Joel võtit süütelukus keerama hakkas. "Ootame ära, kui nad väljuvad ja vaatame siis. Saame autonumbri äkki, et millega ta sõidab, ja sealt edasi inimese enda. Ma tahaks kohe teada, kes siukse sigadusega tegeleb."

Aga Liba-Veikot ei väljunudki. Kuulama tulnud memmekesed valgusid majast välja üsna samal ajal kui Joel tulnud oli. Paarkümmend minutit hiljem kustus akendes valgus ning väljus ka raamatukoguhoidja. Ilma Liba-Veikota.

"Nojah, mis me nüüd siis teeme?" uuris Joel.

"Mis me ikka teeme. Lähme koju, aga hoiame pilgu peal. Kui nii hea teisik leidub, siis ei pruugi see viimaseks korraks jääda."

Koheselt uut Veiko Belialsi esinemist neist kumbki leida ei suutnud, kuid kui Joel paar nädalat hiljem Tallinnasse mineku plaanidest rääkima hakkas, tabas Veiko uue ebakõla.

"Ühesõnaga, mõtlesime, jah, et läheme kolmapäeval juba sinna. Saab ühe õhtu Harglaga vabalt jämmida ja siis neljapäeval esietendust vaatama minna. Kurat, Hargla kasvatab minust kultuurse inimese veel niimoodi oma teatrietendustega."

"Oot! Sa räägid nüüd sellest nädalast, mis tuleb?" uuris Veiko igaks juhuks üle.

"Sellest, jah. Mis siis?"

"Anna mulle üks hetk!"

Veiko pani telefoni lauale ja toksis arvutisse sisse Torma raamatukogu veebiaadressi.

"Ja sa oled Harglaga rääkinud?"

"Mhmh. Mis siis?" kõlas Joel üha kahtlustavamana. "Alles pool tundi tagasi rääkisime."

"Kuule! See on mingi suurem jama siin. Tormas on sel kolmapäeval laval Indrek Hargla."

"Mida perset!? Ma pean seda Indrekule rääkima."

Kuid Veiko keelitas, et Joel ei räägiks. Kindlaim viis teada, et laval on samasugune teisik, näis olevat see, et Joel läheb Tallinnasse ja Veiko Tormasse Harglat kuulama. Sel korral saaks ta rahulikult kuulata ja küsimusigi esitada ning pärast paaritunnist mõtlemist oli üsna selge, et küsimusi tuleb esitada ka raamatukoguhoidjale. Leidus mingi tädike, kes otsis üles kirjanike teisikuid ning kutsus neid esinema. Kõlas ebausutavalt, et keegi ilma korraliku tasuta sellise skeemiga kaasa läheks, kuid iial ei võinud teada. Kui sul oli kuskil lehma lellepoeg, kes piisavalt õiget nägu oli, võis olla võimalik teda veenda ka tasuta esinemises. Päris tasuta ilmselt siiski mitte. Vähemalt pudel paremat konjakit pidi sel juhul ikkagi omanikku vahetama.

Mõeldud – tehtud!

Veiko astus Tormas taas raamatukokku, nüüdseks juba üha tuttavamasse ruumi, märkas ees esinejat ja viipas tervituseks. Hargla tervitas vastu. Nagu vana sõpra. Ainuüksi see žest tekitas Veikos nii palju segadust, et ta helistas igaks petteks kohe, veel enne kirjanikutunni algust, Joelile ja kontrollis asjaolusid. Jah, sai ta teada, Hargla oli kenasti omas kodus vaba õhtut veetmas.

Kui vestlusõhtu läbi sai, jäi Veiko raamatukokku. Suur skandaal võltskirjanike ümber ei tundunud talle kuigi hea kirjanduse populariseerijana, kuid päris nii seda asja ka jätta ei saanud. Ta ootas kuni kohalikud end riidesse sättisid ja riburada uksest väljusid. Alles siis, kui viimase lugeja järelt uks sulgunud oli, tõusis Veiko toolilt ja astus saali etteotsa.

"Khmm!"

Raamatukoguhoidja võpatas end sirgeks nagu oleks teda millegi keelatu tegemiselt tabatud.

"Ee... Mida ma teha saan? Teie heaks, ma mõtlen." kogeles raamatukoguhoidja, samal ajal laualt raamatut haarates ja seda enda selja taha peites. Liba-Hargla istus stoiliselt oma toolil ega teinud Veikost väljagi. Nojah, tema töö oli tehtud ning ilmselt mingi järelnäitemängu eest talle maksta polnud lubatud.

"Te teate, kes ma olen?" uuris Veiko naisele sügavalt silma vaadates. Vanaldane paksus kampsunis lühike proua vaatas hetke mõistmatult, kuid siis läksid silmad ehmatusest suureks.

"Te olete... Te olete see kirjanik."

"Mhmh," noogutas Veiko rahulolevalt. "Veiko Belials," lisas ta reipalt ja ulatas tervituseks käe. Raamatukoguhoidja vaatas oma hallide silmadega kahtlustavalt kord Veiko kätt, siis nägu, kuid mõni hetk hiljem suutis end koguda ja tervitas vastu.

"Vaike," vastas ta nimele kohase hääletugevusega.

"Ma oleksin väga huvitatud selgitusest. Nii teilt kui ka kirjanikuhärralt siin kõrval. Või peaksin ma ütlema "liba-kirjanikult", sest õige Indrek Hargla on siit enam kui saja kilomeetri kaugusel. Millega ta teid ära ostis?" pöördus Veiko nüüd Liba-Hargla poole.

"See pole see, mida te mõtlete!" sekkus Vaike Liba-Hargla ette astudes ja petturit oma kehaga varjates.

"Ja mis see siis on? Ma oleksin päris huvitatud. Ma olin nimelt siin ka tol õhtul, kui ma ise väidetavalt laval olin ja publikuga vestlesin. Ma pean ütlema, et mõlemad korrad on olnud vägagi muljet avaldavad."

"Andke mulle viis minutit," anus Vaike, "ja ma räägin teile kõik. Issand! See pole üldse nii nagu paistab."

Veiko viipas käega lubamaks Vaikel mõne minuti tegutseda. Hargla istus aga endiselt toolil ega teinud kõigest väljagi. Korra või paar vaid mühatas endamisi. Vaike hakkas aga oma vanusele sobimatu kiirusega Indrek Hargla raamatuid ühte kuhja laduma. Silma järgi hinnates oli siin eksemplar praktiliselt kõikidest Hargla teostest, nentis Veiko. Kogu virna peale asetati suur mustade nahkkaantega raamat, mis näis sajandeid vana olevat. Vaike avas raamatu, võttis laualt pistoda ning mingeid arusaamatuid sõnu pomisedes lõi pistoda paksu musta raamatusse.

Veiko võpatas selle barbaarse liigutuse peale. Raamat oli ilmselgelt vana ja väärtuslik. Selle lehtedelt paistis tekst, mida ta lugema ei ulatunud - käsikirjaline ja luitunud. Ja nüüd seisis raamatulehtede keskel leinamärgina üks rubiiniga kaunistatud pistoda. Rubiin viitas verele, mida raamatust voolata ei saanud, mingu see kui tahes katki. Mis Veikol aga peaaegu märkamata oleks jäänud, oli Hargla hääbumine. Silmanurgast märganuna keskendas ta nüüd pilgu kirjanikule. See, mis veel mõni hetk tagasi oli olnud rahvaga suhtlev lihast ja luust kirjanik, paistis vaid hägusa hologrammina ja kadus seejärel sootuks.

Vaike pomises veel viimased laused, tõmbas pistoda raamatust välja ja pühkis relva Hargla kõige uuema toese vastu. Veiko pilgutas imestusest silmi. Suures vanaaegses raamatus oleks pidanud igas lehes olema suur haav, kuid seda polnud. Paber oli täiuslikult terve! Vaike avas raamatu tagakaane, asetas pistoda selle jaoks loodud pesasse ja sulges iidse teose.

"Nüüd me saame rääkida. Ja ma luban, et ma räägin teile kõigest. Me, ausõna, ei soovinud kellelegi halba. Te võite mind uskuda."

Veiko, kellel veel hetk tagasi oli tuhat vihast küsimust, seisis aga kummalises vaikuses. Ta oli oma peas mitmeid võimalikke variante kaalunud, kuid midagi sellist poleks talle iial pähe tulnud.

"See oli...?" alustas ta abitult.

"Oh, sellest tuleb pikem jutt," nentis Vaike. "Võtame kohvi, seda jääb alati üle, ja ma alustan algusest."

Vaike võttis kaks tooli ja viis need suupistelauana teeninud laua juurde. Ta valas kummalegi tassitäie kohvi, pakkus Veikole kringlijääke ja haaras endalegi tükikese enne rääkimisega alustamist.

"Te olete Veiko Belials, eks ole? See tähendab, et lisaks poeet olemisele olete te ka ulmekirjanik. Vaat seda viimast ajuosa ilmselt vaja lähebki, et kõigest aru saada."

"Selle vahega, et ulme on teadlik väljamõeldis, aga see siin oli mingi hästi kavandatud silmapete ilmselgelt."

"Või siis mitte. Info selle kohta, mida ma tegin, on raamatukoguhoidjate seas laialt teada. Mitte muidugi kõikidele ja ülikoolis seda ei õpita, kuid teatud usalduse saavutamisel räägivad vanemad noorematele edasi. Selline õpiring. Teoreetiliselt hästi suletud ja kontrollitud, kuid me kõik teame, et tegelikkus on natuke teine ning info on vähemalt teoreetiliselt väljapoole liikunud."

"Mida te sellega öelda tahate?"

"Ma räägin raamatutest! Aga ilmselt ongi raamatute kaudu seda kõige lihtsam selgitada."

Vaike tõusis ja tõi lauale Harry Potteri teise osa.

"Pea iga fantaasiakirjandust armastav inimene on selle tänaseks läbi lugenud. Ma eeldan, et ka teie ning sestap on varikätkide kaudu kõige lihtsam kõike seletada. Iga looja paneb oma loodusse killukese endast. Kunstnike, kirjanike ja muusikute puhul on see iseäranis suur osa. Näitlejatel ka, kuid näitlejad puistavad end igal õhtul salvestamatusse meediumisse ning seega on raske iial piisavalt suurt kildu kokku saada, et asi töötaks. Võibolla koduteatri saalis saaks...? Kunstnike ja kirjanikega on igal juhul lihtsam. Igas raamatus on kübeke autorist ning kui neid raamatuid on piisav kogus, on kübemete hulk parasjagu suur, et varikätk üheks õhtuks ellu äratada. Selleks on oma tseremoonia, omad meetodid, kuid see toimib. Seda, mida te nägite, võiks kutsuda varikätki lagundamiseks - iga kübe saadetakse oma raamatusse tagasi. Ja raamatus, mis mu ees laual on, tapetakse varikätk sellega, et lüüakse basiliski kihv päevikusse. Te nägite riitust! Kas saab üldse mingit kahtlust olla info lekkimise osas!?"

"Mingid sarnasused on siin tõepoolest olemas," vastas Veiko vaikselt. "Aga milleks see kõik? Suur osa kirjanikest tuleks suurima heameelega raamatukokku esinema. Eriti, kui kohvi ja kringlit pakutakse."

"Aga esinemise eest peaks maksma ka! Mille eest!? Mul pole eelarves sellist rida ning me tahtsime siin peotäie raamatukogudega ka pidutseda. Ikkagi raamatukogude aasta!"

"Samas kringlit ja kohvi jagub," pomises Veiko.

"Need on oma küla muttide poolt kokku kantud. Liisa küpsetab alati mingi asja, kui meil siin raamatukogus üritus on ja kohv on ka inimeste toodud. Jõulude ajal tuli oma viis pakki kohvi. Sellest saan neid üritusi terve aasta teha."

"Ja ikkagi!" ei andnud Veikole rahu. "Pagan! Siuke jama..." Ta hammustas tüki kringlist, lonksas kohvi peale ja kasutas mälumisehetke mõtlemiseks. "Ma tahan seda raamatut näha!" ütles ta viimaks, kui oli end veidi kogunud.

"Aga... Aga ma ei saa!" vastas Vaike alandlikult. "See on raamatukoguhoidjate saladus, millest teised midagi teadma ei peaks."

"Ma juba tean midagi. Ja ma saan vajadusel ka politseile tõendada, et siin oli tegemist identiteedivargusega ning mingi juhuslik inimene esines rahvale Indrek Harglana. Teie lugejad nägid Indrek Harglat ning on nõus seda ka tunnistama. Aga mina tean, ja saan ka tõestada, et tõeline Indrek Hargla on praegu Tallinnas. Nad isegi korraldasid kohtumise valvekaamera ja dokumendikontrolliga, et vajadusel asju tõendada."

Politsei mainimine viis Vaike tuntavalt sabinasse. Vana naise kohvitass kolksatas alustassile nii, et kohv üle serva loksus. Suurte silmadega vaatas naine Veikole otsa ja anus:

"Appi! Ärge te politseisse küll minge! Ega me siis paha pärast. Me ikka selleks, et raamatuid rohkem laenutataks, et lugejad oma autoreid tunneksid ning, noh, teil on ju ka omakasud sees. Pärast teie varikätki esinemist laenutasin ma kõik teie luuleraamatud korraga välja. Luuletajatest on kergem elusat varikätki luua, sellepärast te esimene olitegi - palju raamatuid mitmetes žanrides ning luuleraamatud nende hulgas."

"Et siis luulekogudes on suurem hulk autori hinge kui proosaloos, mille valmimine võis olla palju aeglasem ja valulisem?"

"Mitte ehk suurem," nentis Vaike, "aga kuidagi toorem ja ehedam."

Kui Veiko viimaks raamatukogust lahkus, ei suutnud ta kuuldust mõtlemist kuidagi lõpetada. Ta oli nüüd näinud seda raamatut lähemalt. Oli lugenud loitse ja vaadanud pistoda. Basiliskiga polnud siin mingit pistmist. Ja miks pidigi olema, kui haljas raud asja ära ajas? Ta polnud ikka veel kindel, kas peaks politseisse minema või mitte. Kogu lugu oli egole korralik hoop ning mingist vaatest üdini vastik, kuid kuskil selle sees oli oma hämarala. Natuke uhkust, et just teda oli mitmel korral välja kutsumist väärivaks autoriks peetud. Natuke rahulolu, et tema raamatud promosid sel veidral moel ta uusi ja järgmisi teoseid. Veidral moel, tõsi küll, kuid siiski olid need pelgalt juba kirjutatud raamatud, mitte võõras aferist, kes tema nime all jumal teab mida teha saanuks. Natuke pragmaatilisust liikus mõtetes, mis arvutas, et kuue luulekogu raamatukogust välja laenutamine toob jaanipäeval koju ühe euro.

"Eks näis," pomises Veiko koduuksest sisse astudes. Keerulised otsused oli enamasti mõistlik hommikuks lükata. "Aga kringel oli hea."



© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0448)