Ta haistis surma ja surm tõmbas teda ligi. See oli midagi inimese või looma käitumises, mis pani eetri nende ümber lõhnama surma järgi. Mõnikord tekitasid selle surmalõhna oma ohvri ümber teised olevused, need, kes plaanisid kellegi surma. Marduk õppis selle hukutava hinguse märke tundma kevade hakul, siis kui ta koos õdedega, ise äsja munast sündinuna, hakkas tegema pikemaid tiire pesast kaugemale. Lahkudes kodusest kaljukoopast ja avastades lähimaid padrikuid ja soid ja jõeniitusid, õpetasid vanemad õed teda otsima saaki sellesama surmaleha järgi. Vanad, haiged, haavatud, hullunud või talvega nõrgaks jäänud loomad tõmbasid marduseid enda poole. See, kes nad tappis, ei olnud kunagi Marduk ega tema õed. Alati leidus keegi teine, kes ohvrile lõpu peale tegi või heitis too ise hinge.

Täna oli esimest korda, kui nad lahkusid metsa kaitsvast rüpest ja lähenesid inimeste asulale. Liiga palju oli marduseid juba metsa jaoks kogunenud ning neile kõigile ei jagunud enam piisavalt surijaid. Oli aeg oma toitumisala laiendada. Surm kutsus neid metsalähedasest talust ja õhtu hakul, kui selle lehk aina tugevnes, lendasid mardused mustade varjudena üle põldude ja karjamaade. Nad maandusid esialgu tare katusel, kaevurakkel ja roigasaial. Laanes olid nad harjunud, et nende saabudes pagesid kõik teised elusolendid, kes juhtusid surija läheduses olema ja siingi pugesid inimesed peitu niipea, kui nende sünkjaid kogusid nägid ja näljast kräunumist kuulsid. Siis läksid nad majja. See oli Marduki jaoks võimas kogemus, kui nad vanamehe peale ja ümber kogunesid ning sööma asusid. Inimese surmaaura oli palju rammusam kui loomadel. Ükski loom, kellelt Marduk ja tema õed siiani tema elu jooksul kogutud teadmisi ja kogemusi surmaenergiana välja imesid, polnud elanud nii kaua, kui see vana ja hall taat.

Nädala jagu hiljem leidsid nad ühe kärnas rebase, kelle ümber koguneida. Laanevaras oli haige ja näljas, lamas juba mitmendat päeva põõsa all, ega suutnud teha muud, kui aeg-ajalt koonu juures olevast mudaaugust jõuetult vett lakkuda. Marduk ja ta õed tõuklesid ja kraaklesid nagu tavaliselt, maldamata vagusi istuda. Mustade kogudena keksisid nad ümber põõsa, aeg-ajalt keegi rebasele lähemale hüppamas ja teda sabast sikutamas või sõrmega torkimas, et näha, kaua tollel veel läheb, kuni ta on piisavalt küps, et maiustama asuda. Neil olid inimeste moodi pea ja käed, kuid linnu suline keha, tiivad ja teravate mustade küünistega jalad.

Õde Vanga, kes oli rebast just sabast sikutanud ja siis kiiresti eemale karanud, kui see talle jõuetult jalaga äsada püüdis, kohendas sulgi, käänas pea viltu ja jäi Mardukki jõllitama.

„Sinu ümber koguneb surma hingust, õeke,“ kraaksatas ta. Nüüd jäid ka teised Mardukki vaatama, kogunesid tema ümber ja hakkasid erutatult kraaksuma. „Tõsi! Tõsi! Marduki ümber on surmahingus! Marduk sureb!“

Marduki suu vajus lahti.

„Teie ümber on see samamoodi.“

Nii see tõepoolest oli, nende kõigi ümber voogas surmaaura. Kuna see oli tekkinud, oli raske öelda, sest nad kõik olid jahtinud selle kärnas rebase ümber ja pannud kõik aura ilmingud tolle arvele. Alles nüüd, kui Vanga oli selle välja toonud, märkasid nad vahet. Marduste aura oli tumedam kui rebase oma, palju tumedam.

Siis kuulsid nad raskeid jalaasteid ja madalahäälset inimkõnet. Mõne hetke pärast vilksatas eemal puude vahel tumerohelist, kohe selle järel ka sinist ja punast riietust ning nähtavale ilmusid kolm inimest. Pikk, helevalgete juustega naine, rohekais kulunud rõivais, käes vibu ja seljal nooletupp, tema kõrval punase keebiga lühike jässakas mees, kes toetus samasugusele malakale nagu ta ise oli, lühikesele, kuid toekale. Kolmas, sinisesse rõivastunud võõrast oli raske aru saada, kas ta oli noor poiss või poisilikum tüdruk, kuid temalgi oli vibu käes ja lühike mõõk vööl.

Inimesi oli laanes varemgi käinud, ent alati, niipea kui nad märkasid või kuulsid marduseid, lahkusid nad kiirustades ja tagasi vaatamata. Need kolm aga tundusid pigem nende suunas sammu kiirendavat. Enne kui keegi mardustest midagi öelda või mõelda jõudis, pani pikk naine noole vibunöörile ja saatis selle sama liigutusega sujuvalt lendu. Käis tuhm plaksakas ja hõbeotsaga nool naelutas ühe mardustest puu külge. Kiljudes paiskus marduseparv laiali ja nende tiibade kahin summutas järgmise noole vihina, mille oli teele saatnud noorim, sinises hames vibulane. Vihakarje, mis noole vallapäästmist saatis, andis selgelt märku, et tegemist oli tüdrukuga ja Marduk mõtles, et tüdruku hääl oli talle tuttav. See oli sama tüdruk, kes nuttis tolle vanamehe rinnal, kui mardused nädala eest surmaleha peale sinna tallu lendasid ja vanamehega maiustama hakkasid. Kogu talupere põgenes kui nad Marduki ja tema õdesid nägid ja alles siis kui nad olid lõpetamas, kihutas heinakoormaga vankril õuele see tüdruk ja sööstis paljakäsi mardustele kallale, püüdes neid vanamehest eemale saada.

„Mida sa muned seal,“ karjus Vanga Mardukile. Õde oli juba kõrgel õhus, otsides puukroonide tagant varju, kuid nähes, et noorim õde jõllitab vibuga tüdrukut, selle asemel, et tiivad lahti teha, langes kivina Mardukile selga ja tõukas ta oksalt alla. Tahtmata vastu maad prantsatada, avas Marduk tiivad ja laperdas madallennul puude vahel eemale, Vanga tihedalt kannul. Enne kui marduseparv jõudis metsa kohale tõusta, kus puude oksad neid noolte eest kaitsesid, sähvatasid hõbeotsaga nooled veel kaks korda ja iga kord tabasid nad eksimatult, paisates sihtmärgiks olnud marduse, kes polnud midagi enamat kui surmaaura tihe kogum, musta pilvena laiali. Marduk sööstis ühest sellisest mardusejäänuste pilvest läbi ja ahmis tahtmatult oma õe kehaenergiat. Tunne oli säärane, nagu ta oleks tuld neelanud, sest surmaaura, tavaliselt nii lahja ja raskelt haaratav, oli siin kontsentreeritud kujul, nii tihke ja tugev, et rebi või hammastega. Marduk kaotas hetkeks arusaamise kus on üleval, kus all, kogu maailm keerles tema ümber vihurina ja kui ei oleks olnud Vangat, kes tema peataolekut märkas ning Nostra appi kutsus, lennanuks ta tõenäoliselt vastu maad või puutüve. Kuid õed kahmasid tal turjast ja vedasid endaga metsa kohale.

„Ema juurde!“ hüüdis Nostra, „nad tulevad meie järgi!“

„Miks nad ometi meid ründavad,“ kiljus Vanga.

„Sest nad on hullud,“ ägises Marduk. Ta nägi tohutut vaeva, et seedida kõike seda, mida oli endasse ahminud ning see ei tahtnud kuidagi õnnestuda. Tappev tuli keerles tal peas ja kõhus, ta silmad lõid tuld ja sulatuli põletas ta tiibu, nii et ta ei saanud enam isegi aru, kas need olid veel olemas või juba tuhaks pudenenud.

2.

Nende pesa oli suures kaljukoopas, selle kõige sügavamas ja pimedamas sopis, keeruka käigulabürindi keskel. Siia oli nende ema ehitanud inimeste ja elajate luudest pesa, kuhu ta munes süsimusti surmamunasid, kui oli tütarde toodud surmaauradest kogunud piisavalt energiat, et seda uueks marduseks vormitud kujul endast välja ajada. Ajapikku omandasid need mustad surmaenergia pallikesed teadvuse ja hakkasid iseseisvalt endale süüa otsimas käima. Praegugi, kui nad suure kisa ja käraga, Marduk poolteadvusetuna teiste poolt kaasa veetuna pesakoopasse lendasid, istus ema pesal ja haudus üht äsjamunetud muna, püüdes temas teadvust äratada.

„Meid rünnati!“ karjusid ühed.

„Äksi ja Vigala on surnud ja laiali hajunud!“ kiljusid teised.

„Marduk hingas Vigala keha endasse ja on hinge vaakumas!“ hüüdis Vanga ja vedas koos Nostraga Marduki ema juurde. Ema oli hiiglaslik ja süsimust, praegu küll värskelt oma energia väljamunemise tõttu palju nõrgem ja kahvatum kui muidu. Nähes Mardukki lõdvalt teiste kätel rippumas, ilmusid ta tiibade alt inimkäed ja sirutusid laste poole.

„Tooge ta siia.“

Ta haaras Marduki ja peitis oma kalli maimukese enda alla, alles hauduva muna juurde. Tundes ema rahustavat ja kaitsvat kogu enese ümber, lasi Marduk kuuldavale kerge halina. Tule põletus taandus veidi, kuid ainult veidi ja kui enne oli ta kindel, et kohe-kohe laguneb ja hajub ta ka ise laiali, täpselt nii nagu hõbenooltega tabatud Vigala ja Äksi, siis nüüd surus ema keha teda tagasi kokku. Tal ei hakanud kergem, kuid hirm hajuda ja hävida taandus ning ta suutis viimaks veidi mõtteid koondada ja hakata aru saama, mis ümberringi toimub.

„Rääkige mis juhtus,“ lausus ema. Ta seisis nagu must kalju koopas ringi sööstvate, laperdavate ja kakerdavate noorte marduste meres, kes kõik kisendasid, kiljusid ja karjusid oma versiooni sellest, mis juhtunud oli.

„Nõidkütid,“ ütles ema. „Keegi on nad palganud, et nad meile jahti peaksid.“

„See oli see tüdruk,“ sosistas Marduk. „Ta tuli meile tookord kallale, kui me esimest korda metsast väljusime ja inimeste juures käisime. Tundus, et ta pidas meid tema surmas süüdlaseks, ta püüdis meid juba siis tappa ja ära ajada.“

Nüüd meenus see teistelegi ja nad karjusid tüdruku suunas needusi.

„Me peame lahkuma,“ ütles ema. „Varem või hiljem leiavad nad meie pesa ja selleks ajaks peame siit läinud olema, sest nõidkütid ei jäta kunagi enne järgi, kuni nad pole oma ohvrit surmanud või kuni nad ise elavad. Siit on meid aga liiga kerge leida. Me peame minema kuhugi, kuhu nad ei saa meile järgneda, isegi kui nad teavad, kus me oleme. Kuid enne pean ma tegelema Mardukiga, sellises seisus nagu ta praegu on, ei jõua ta kuigi kaugele. Minge ja pidage koopasuul vahti, hoiatage mind kui neid näete aga olge ettevaatlikud, sest nõidkütid on julmad, kavalad ja loitsudest tulvil.“

Noorte marduste parv lendas käratsedes minema ja koopasse saabus vaikus. Marduk soigus ema all, vormitu ja lopergusena, suutmata võtta mingit kuju ega end üldse liigutada. Vigala vägi märatses tema sees ja otsis väljapääsu, lõhkudes kõik mõtted ja soovid, mis Mardukis liikusid või olid. Ema kohendas end ja ühel hetkel vajutas ema käte võimas surve ta ammu unustatud munajasse kujusse, sellesse samasse, mis oli tal siis, kui ta kunagi verivärske mardusemunana emast eraldus.

„Ma ei tahtnud sulle seni veel kultiveerimist õpetada, sa ei olnud selleks veel päriselt valmis, te keegi ei olnud, kuid praegu ei ole midagi teha, see on su ainus võimalus. Vigala energia on sinu jaoks liig, see rebib su lõhki, kui sa ei suuda seda oma kehasse ühtlaselt laiali juhtida ja kasutada seda ühtlasi oma väliskesta tugevdamiseks.“

„Kultiveerimist?“

„Oma sisemise energia ümberseadmist, iseendas kindla korra rajamist ja kogutud energias peituvate teadmiste leidmist ja kasutama õppimist.“ Ema hakkas oma käredal ja kraaksuval häälel jagama Mardukile õpetusi, mida see kuulas ja püüdis mõista, ise endiselt peast segane.

„Sa pead keskenduma oma praegusele, munavormile,“ seletas ema. „ja otsima siis enese seest oma kõige sügavam ja kesksem punkt, mille ümber hakata korda looma. Esialgu suuna sinna lihtsalt nii palju Vigala energiat kui suudad. Suru see keskpunkt kokku, muuda see kõvaks nagu kivi ja suru sinna energiat aina juurde ja juurde. Samal ajal aga pead hoidma oma välist munakuju, sest see vorm peab kõige paremini seest tulevale survele vastu.“

„Ma pean looma muna sisse teise muna?“ pomises Marduk.

„Jah, see hoiab sind koos. See ei vähenda su valu, kuid siis suudad sa ka ilma minuta koos püsida. Kui sellega oled hakkama saanud, siis ma õpetan sind edasi.“

Kui Marduk ema õpetust järele proovis, sai ta üsna ruttu aru, et emal oli õigus. Munana püsida kui ta sellele keskendus, oli palju kergem ja kui ta oli suutnud osa endas keerlevast energiast suruda kokku enese keskele teiseks munaks, kuskohast see enam nii kergesti välja ei pääsenud tema sisemust kõrvetama ja mõtteid segi ajama, hakkas tal mõistus järjest enam selginema. Kuid see oli ka kõik, mis ta jõudis teha, sest juba lendasid Vanga ja teised tagasi, kriisates lähenevatest nõidküttidest.

„Nad leidsid koopasuu, nad otsivad pesa!“

Ema voltis end Marduki ümbert lahti. Kui ema surve kadus, tundis Marduk taas, et ta laguneb laiali. See õrn tasakaal, mis ta oli enese korrastamisega saavutanud, ähvardas mõne hetkega laiali laguneda. Ema vaatas teda, tundus, et ta kõhkles, siis aga haaras ta otsustavalt muna, mida ta oli haudunud ja millest pidi sündima uus õde.

„Ma ei saa sind enam koos hoida, kuid see aitab sind.“

Ema surus Marduki muna sisse.

„See hoiab sind koos, kuid tähendab ühtlasi, et sa pead hiljem ka selle muna energia endasse kultiveerima, muud moodi sa sealt enam välja ei pääse.“

Ema võttis Marduki, kes oli paisunud kaks korda suuremaks kui enne, ja tõusis lendu.

„Lahkume tagumise käigu kaudu, järgnege mulle, mu lapsed!“

3.

Vana lagunenud kindlus seisis kaljueendil sünge ja mahajäetuna. Musta Emanda haud, nii seda paika kutsuti ja kellegi haud oli seal lossis tõepoolest. Kõige sügavamas keldris, keset käigurägastikke oli suur saal ja selle saali keskel kõrgus tahutud kiviplokkidest haud. Just sellesse paika viiski emamardus oma lapsed. Tee sinna oli keeruline, sest kogu kindlus oli täis iidsel ajal toimunud sõjast jäänud maagilisi lõkse ning lisaks oli ehitis ise lagunenud sellisesse staadiumisse, kus paljud põrandad olid sisse varisenud ja teised olid varisemisohtlikud, oodates vaid kedagi, kes neile astuks, kus mõned seinad seisid vaid seepärast, et keegi polnud juba sajandeid nende vastu toetunud ja kus mõned laed vajasid vaid valjemat häält, et sisse variseda.

Kuid mardused ei teinud vähimatki häält, nad ei toetunud kuhugi vastu, ega astunud ainsalegi põrandale. Nad liuglesid mustade varjudena läbi kogu kindluse, emamardus ees ja lapsed tema järel, kuni läbisid kümneid ja sadu ruume ning jõudsid viimaks selle kõige sügavamasse paika, hauakambrisse. Siin seadis emamardus end kivist surnukirstule ja asetas Marduki selle keskele. Teised marduselapsed kogunesid sarga servadele, hirmunud, kuid uudishimulikud, sest siin ei olnud nad veel kunagi käinud.

„Mis paik see siin on?“ küsis Vanga.

„See on teie vanaema haud.“

Marduste seas puhkes kahin. Keegi neist ei olnud varem tulnud mõttele, et neil võiks olla vanaema.

„Miks ta siin on?“

See oli jälle Vanga, kes küsis seda, mis kõiki huvitas.

„Nõidkütid sulgesid ta mitme tuhande aasta eest siia. Nad tapsid ta, kuid kartsid, et ta suudab taas ärgata ja seepärast ladusid tema ümber nõialoitsudega laetud kividest vangla. Neil oli õigus, umbes tuhat aastat läks aega, kuni mu ema ja teie vanaema suutis end nii palju koguda, et taas ärgata. Selleks aga, et oma kivivanglast omal jõul välja pääseda, läheks tal kümneid kui mitte sadu tuhandeid aastaid, sest loitsud on vägevad ning toibumine ja uuesti väe kogumine on nõialoitsude tõttu raskendatud. Kümme aastat läks aega, kuni ta suutis osa oma väest läbi loitsuvangla müüri suruda ja sellest väest sündisin mina. Ta õpetas mind oma haua sügavusest, kuidas koguda väge ja kuidas anda sellele teadvus ja muneda mune ja haududa neist tütreid. Sellest peale korjasin ma surmaenergiat kõikjalt ja nii palju kui suutsin, vormisin neist munad ja andsin neile teadvuse ja neist sündisite teie. Iga aastal suutsin ma koguda ühe mardusemuna jagu väge. Vanaema plaan oli, et te kasvate ja hakkate mulle abiks väekogumisel ja siis, ühel päeval, kui meid on palju, korjame me kõik koos nõnda palju väge ja surume selle kõik siia kivikirstu, et meie vanaema suudab purustada loitsukivid, mis hoiavad teda oma kütkeis. Kuid tundub, et nõidkütid ei ole maailmast kadunud ega meid unustanud. Ma olin liiga hooletu, me poleks pidanud veel korjama oma väge inimestelt. Ma loodan, et nad ei oska meid siit otsida ja isegi kui oskavad, siis leiavad, et on liiga ohtlik siia alla tulla. Ma loodan, et nende enda lõksud, mis nende ametivennad iidsel ajal siia panid, et mitte keegi ei pääseks vanaema haua ligi ja ei saaks teda aidata, hoiavad ka nemad siit eemale.“

Kogu see aeg, kui ema rääkis, tegeles Marduk enda sisemuses voogava Vigala energiaga. Ta oli viimaks suutnud selle piisavalt kontrolli alla saada ja oma keskmesse kokku suruda. Ta tundis end erakordselt võimsana. Temas oli praegu kolm korda enam energiat kui kunagi varem kogu ta lühikese elu jooksul. Nüüd püüdis ta absorbeerida endasse välise muna energiat, seda, millesse ema oli ta surunud. Kuid ükskõik kuidas ta ka proovis, ei suutnud ta enam rohkem endasse midagi vastu võtta, sest ta oli juba niigi täis ja must muna ta ümber jäi tihkeks ja läbimatuks. Ka ema märkas seda.

„Ära ilmaasjata ponnista, Marduk. Selleks, et veel enam energiat endasse võtta, pead sa õppima seda kasutama millekski, suunama selle uude kanalisse, muidu ei võta su keha seda rohkem vastu ja isegi kui võtab, siis rebened sa lõhki.“

„Milleks kasutada?“

„Selle, milleks seda kasutada, selle pead sa leidma iseenda seest. Ma ei saa seda sulle praegu õpetada, ma ei oska seda õieti isegi, olin liialt ametis munemisega, et millelegi muule keskenduda. Kuid vanaema on siin, tema õpetab sind.“

Kantsi läbis värin ja hetk hiljem jõudis siia alla ka mürin ja kolin. Mardused tardusid.

„Nõidkütid, nad on siin ja võtavad loitsulõkse maha,“ ütles ema. „Nad ei kavatse taanduda, vaid tulevad meile järgi.“ Hirmunud vaikus kajas läbi hauakambri. Ema ajas end püsti ja vaatas oma lastele otsa.

„Me peame neile vastu hakkama. Me peame nad tagasi tõrjuma või siit minema meelitama, sest kui nad meid kord siin lõksu ajavad, siis nad tapavad meid kõiki. Me läheme ja vaatame, mis nad teevad. Sina, Marduk, kuula vanaema, ehk oskab ta sulle õpetada midagi, mis meid aitaks, sest praegu oled sina kõige tugevam. Kahjuks andsin ma kogu oma väe munale, mille sees sa oled.“

Ema ees ja mardusepojad järel vuhisesid nad minema ja Marduk jäi vanaema hauale üksi. Ta asus täpselt sellel kohal, mida vanaemal oli õnnestunud niipalju nõrgestada, et sealt marduseema loomiseks vaja minev energia välja suruda. Tänu sellele kuulis Marduk nõrgalt-nõrgalt hauast vaikseid mõtteid. See oli vanaema, kes püüdis temaga suhelda. Marduk kuulas nii tähelepanelikult kui suutis ja vanaema mõtted jõudsid temani, kandes endas iidseid tarkusi. See oli pealetungiv ja sisendusjõuline sosin ja aegamisi hakkas Marduk mõistma, kuidas omandada ja välja filtreerida endasse ahmitud väest selle väe eelmise kandja oskusi ja mälestusi. Uute oskuste omandamine, just seda püüdis vanaema talle õpetada, talle peale sundida. Kõik muud vanaema salatarkused olid nii keerulised, et nende omandamiseks oleks kulunud mitte päevi ega tunde, vaid palju enam aega, rohkem aega kui neil praegu oli. Vanaema sosinaga käsikäes lasi Marduk endast läbi seda kõige värskemat teadmist, sest seda oli kõige kergem leida. Rebane, tema olemus ja oskused olid need, mida Marduk läbi sorteeris ja otsis midagi, mida endasse võtta ja võtta seda nii kindlalt, et see muutuks osaks temast endast. Tal polnud aimugi kui palju aega möödus, enne kui hiilimine, varitsemine ja saagi püüdmine, kõik need rebasekunstid aegamisi temasse imendusid, alguses suitsuvinena nõrgalt ja siis üha enam, kuni Marduk tundis, et nende kolme oskuse udune aimdus on tema olemusse oma kindla jälje jätnud. Kuid isegi selle õrna aimduse omandamine võttis tal nii palju jõudu ja energiat, et ta taipas äkki, et muna, millesse ta surutud oli, oli kulunud nii õhukeseks, et see ei seganud ega takistanud enam tema liikumist. Küll aga oli lisandunud uus, palju tugevam ja toekam kiht tema enese keskmes oleva väemuna pinnale. Marduk ajas end jalgele.

„Mine,“ sosistas vanaema. „Mine ja kasuta oma oskusi ja kui sa mõne neist vaenlastest maha saad, siis võta ka neilt endale tarkust ja jõudu juurde.“

Marduk tõusis õhku ja kihutas emale ja õdedele järgi.

Ta leidis oma õed võitlemas. Ei, nad ei rünnanud vaenlast kivide ja küüntega, vaid nad põiklesid mööda lossi ja püüdsid meelitada vaenlasi iidseisse lõksudesse. Kuid vastased olid kavalad ja osavad. Nad avastasid oma teel iga lõksu ja suutsid muuta need kahjutuks. Ema olid nad aga hõbenoolega juba tapnud. Ema jäänused, sünkmorn aurakogum, lainetas keset tühja troonisaali, kus ta oli jäänud oma manöövriga hiljaks. Mardusetüdrukud hoidsid saalist hirmuga eemale, olid nad ju näinud, mis Mardukiga juhtus, kui ta kogemata Vigala jäänused endasse ahmis. Emaga pidi see olema veel hullem.

„Ettevaatust, Marduk,“ hüüdis Vanga, peatades Marduki saali uksel, „seal on me ema jäänused, vaata, et sa neisse sisse ei lenda, me ei suudaks sind praegu aidata.“

Nad piilusid ühel hingel rippuva ukse vahelt sisse. Vaid mõni üksik aknaluuk oli niipalju mädanenud ja eest kukkunud, et veidi hallikat valgust sisse lasta ja mööda põrandat pikke varje vedada. Õhk väreles nii siin kui seal, märkides maagiliste lõksude asupaiku. Keset saali seisis hiiglaslik, ajast mustaks tõmbunud skulptuur. Küllap oli see nende hauda suletud vanaema raidkuju. Nõidkütte ei olnud kuskil näha, kuid kaugemalt kajas mööda koridore järjekordne kärgatus, kui üks iidne loitsulõks oma otsa leidis. Seal kuskil jälitasid nõidkütid nende õdesid, kes kisa ja käraga endale tähelepanu tõmmates mööda kantsi ringi lendasid. Palju neil enam manööverdamisruumi ei olnud, sest lõksud hakkasid lõppema ja kütid püsisid neil aina tihedamalt kannul. Marduk puges ukse jäänuste vahelt läbi.

„Otse vastupidi, Vanga, ma pean sinna minema. Rebase oskustest ei olnud küllalt, ma vajan veel midagi, mingit oskust, mis meid aitaks.“

„Emas ei olnud midagi sellist, muidu oleks ta ise seda kasutanud.“

„Jah, temas ei olnud, kuid minus on veel ühe olendi teadmised ja mälestused, aga mul ei ole enam energiat, et teda endasse absorbeerida, ema energia annab mulle selle jõu.“

Hetkegi kõhklemata sööstis Marduk saali. Vanga kriiskas ja kiirustas talle järgi. Marduk keerles lõksude vahel kiirelt ja kergelt, kogutud energia oli teravdanud tema pilku ja teinud teda ka osavamaks ja tugevamaks. Kuid Vanga, kes püüdis talle järgneda, ei olnud nii osav. Ta karjatas peaaegu kohe kui oli saali sisenenud ja vaikis siis. Kui Marduk tema poole vaatas, rippus Vanga õhus, tardunult nagu raidkuju, näitamata ainsatki elumärki. Marduk surus huuled kokku ja kihutas edasi. Juba mõne hetke pärast kihutas ta ema aurakogumist läbi, imedes endasse kõik, mida suutis. Ta oli nüüd tugevam ja kogenum kui Vigala jäänustesse lennates ja ema jäänused ei löönud teda oimetuks, kuid pearinglus ja jõuetus valdasid teda siiski. Suuri vaevu suutis ta vanaema kuju otsa tõusta ja sinna kultiveerima jääda. Energia endasse absorbeerimiseks kammis ta läbi oma sügavamaid soppe, et leida veel mingi oskus, mis annaks talle võitluses eelise ja võimaluse vaenlastest jagu saada. Ta hakkas endast läbi laskma sellesama vanamehe energiat, kelle pärast kogu see jama oli alanud. Tal ei olnud aega hakata valima, vaid ta imas endasse vanamehe kõige eredamat omadust, suutmata esialgu taibatagi, mis omadus see oli. Siis kui ta ükskord taipas, oli juba hilja, see oli muutunud pöördumatult ka osaks temast ja kuna ta oli seekord kultiveerinud vaid ühte oskust, mitte kolme, nagu rebase puhul, siis sai see ka kõige tugevam. Isaarmastus oma tütre vastu. Piiritu, tingimusteta soov näha tüdrukut õnnelikuna ja kaitstuna. Sedasama tüdrukut, kes oli kutsunud nõidkütid ja jahtis ka ise mööda kantsi, hõbeotstega nooled vibunööril. Marduk kaotas ehmatusest lennuvõime. Selle asemel, et leida midagi, mis aitaks vastaseid minema ajada või surmata, tundis ta äkki kohutavat hirmu, et tüdruk võib viga saada. Jaa, ta muretses ka oma õdede pärast, kuid eelkõige siiski tüdruku pärast. Ta pidi teda kaitsma. Marduk ei suutnud uskuda, mis temaga toimub. Vajadus tüdrukut kaitsta oli irratsionaalne, kuid kõikevõitev ja tema suurim mure oli äkki, et tüdruk võib kogemata sattuda mõnda neist iidsetest lõksudest või vajuda kuskil läbi põranda või jääda variseva seina alla.

Mida ta nüüd pidi tegema? Kõrvalsaalist lähenesid ta õdede karjed ja hetk hiljem vuhisesid nad saali, nähes aga siinset lõksudest tihket õhku, pöördusid tagasi ja kadusid kõrvaltrepist üles, troonisaali kohal olevatesse ruumidesse. Varsti kostsid ka lähenevate nõidküttide sammud. Mingil imetabasel viisil teadsid nood alati, kus mardused asuvad, kui nood vaid veidigi kauemaks ühe koha peale jäid. See pidi neil olema mingi loits või eriline kuues meel.

Hirm, et nõidkütid saavad ta kätte ja tüdruk jääb ilma tema kaitseta ja ihuüksi, täpselt nagu ta oli jäänud üksi pärast vanamehe surma, pani Marduki viimaks liikuma. Ja pani liikuma mitte ainult ta tiivad, vaid ka mõistuse. Nüüd viimaks tuli talle idee, mida küttidega ette võtta. Hirm enese pärast ei lasknud tal enne selgelt mõelda, hirm tüdruku pärast aga pani teda mõtlema eriti selgelt.

Ta pidi end liigutama ruttu, nüüd kohe, enne kui midagi juhtuda võib. Napilt enne kui nõidkütid ta õdedele mööda kõrvaltreppi järgnesid, sööstis saali lae alla, püüdes läbi seinte aimata küttide ja tüdruku asukohti. Lagi oli üsna kehvas seisus, nii mitmestki kohast käis tuul läbi.

Kahjuks märkas üks neist, too pikk, heledate juustega naine Marduki varju läbi põrandaaugu ja kaaslasi kaasa hõikudes, tormas ta vibu tõstes augule lähemale. Läbi Marduki pea lendasid tuhat mõtet, kuid peamine neist oli mure, et kui tüdruk samuti sinna üles jookseb, siis võib ta mõnes pehmemas kohas vajuda läbi põranda ja alla kukkudes surma saada. Juba jõudis ülemisse saali ka teine kütt ja tõstis oma saua, mille ümber lõi õhk kogunevast loitsuenergiast värelema.

Nüüd jõudis Marduk otsusele ja sööstis üles, otse läbi lae, paisates laiali laekive ja põrandaplaate. Varem ei oleks ta seda suutnud, kuid nüüd oli ta endasse imenud nii palju väge ja seda enda sisemuses ka veidi korrastada jõudnud. Isegi nii vähene andis talle võrreldes oma õdedega mitmekordse elujõu. Ta kahmas ühe suure põrandaplaadi kaasa kui ülemise saali lae alla tõusis ja tõrjus sellega vibuküti lastud noole. Lae alla jõudes võttis ta hoogu ja enne kui kütid jõudsid teda uuesti rünnata, virutas ta oma käes oleva plaadi täiest jõust küttide jalge ette põrandale. Põrandat toetav palk, niigi juba viimase vindi peal, raksatas pooleks, põrand vajus sisse ja ühes sellega ka mõlemad kütid.

Sauaga kütt muutis oma loitsu ja alla langedes moodustusid meeste selga suured tiivad. Päris kindel oli, et nad mõlemad oleksid pääsenud, kui troonisaalis poleks neid tervitanud iidsed loitsulõksud. Mehed ei jõudnud tiibu isegi laiali sirutada, sest alla kukkudes sattusid nad samasse lõksu, millesse oli langenud Vanga ja tardusid tema kohale õhus seisvate raidkujudena paigale.

Kui varingutolm hajus, seisis tüdruk jahmunult ülemise saali uksel, sama tardunud nagu lõksu langenud nõidkütid. Marduk hõljus tiibade laperdades sealsamas lae all. Ta naeratas laialt.

Tal oli korda läinud kõrvaldada kütid ja tüdruk puutumata jätta. Seda oli raske uskuda, seda oli lausa võimatu uskuda, kuid nii see oli. Tõendid rippusid sealsamas all, poolhämaras troonisaalis. Koos Vanga ja küttidega rippus kõikjal lõksudes ka laerususid – kive, palke ja peenikest prahti.

Tal oli nii hea meel, et ta lasi kõlada oma kõige rõõmsamal naerul. See kajas sünges lossis edasi-tagasi, omandades üpris kurjakuulutava ja võika alltooni. Tüdruk võpatas ja hakkas aeglaselt taganema, hoides silmi hirmunult Mardukil. Tundus, et ta oli täiesti unustanud vibu, mida ta ikka veel käes hoidis.

Marduk saatis tema lahkumist armastava ja malbe pilguga. Kui tüdruk oli silmist kadunud, järgnes Marduk talle vaikselt ja märkamatult. Ta pidi veenduma, et tüdruk ohutult koju jõuab. Nüüdsest kavatses ta olla tema isiklikuks kaitseingliks.