“Kas sinuga on kõik korras?” küsis Marina imestunult, jälgides, kuidas tema abikaasa hommikupudrule piima valas. Mihkel ei söönud mitte kunagi putru piimaga, sest soe piim ajas teda iiveldama.

Mees tõstis silmad ning vaatas naisele otsa. “Jah, muidugi. Miks sa küsid?” Tema suunurgast valgus alla väike piimanire, mille ta keelega kinni püüdis.

Marina kirtsutas nina. Hoolimata aastatepikkusest näägutamisest, ei olnud mehe lauakombed nende abielu jooksul paranenud. “Ma lihtsalt mõtlesin, et sa ei armasta piima.”

Korraks valgus üle Mihkli näo ehmatus, mis järgmisel hetkel oli juba läinud. “Ei noh…” kokutas ta, “ma tundsin kuidagi täna, et tahaks midagi uut proovida.” Ta võttis veel ühe ampsu putru ja jätkas täis suuga: “Ja tead, see polegi nii hull, nagu mulle varem tundus.”

Naine lihtsalt raputas pead ja loobus keelele tõusnud kommentaarist. Viimase nädala jooksul oli see juba kolmas kord, kui ta oli mehe tabanud tegemas midagi, mis tollele üldse loomuomane polnud. Esmaspäeval oli Mihkel võtnud kätte ja ise tolmuimejaga põrandad puhtaks tõmmanud, kuigi reeglina oli see töö Marina õlgadel. Neljapäeval oli ta kontorisse minnes selga pannud särgi, mida varem vihkas ja mis lihtsalt kapinurgas annetuskasti viimist oli oodanud. Naise pärimise peale oli ta vastanud, et kõik teised särgid on mustad, mis polnud sugugi tõsi. Samas jättis ta harjumuspäraselt põrandale vedelema oma mustad sokid ega kustutanud enda järel ühtki põlema pandud tuld.

Mehele pikalt otsa vaadates küsis Marina lõpuks: “Kas sul on armuke või midagi?”

Mihkel võpatas ja tõmbas endale kuuma kohvi kurku. Peale pikka köhimist pühkis ta silmad kuivaks ning kraaksus: “Sa teed vist nalja. Miks mul peaks armukest vaja olema, kui mul sina oled?”

See polnud just päris selline selgitus, mis naise maha oleks rahustanud, kuid talle tundus, et mees oli siiras. Ta kehitas õlgu. “Ma ei tea, sa oled lihtsalt viimasel ajal kummaliselt käitunud.”

Selle peale Mihkel tõusis, haaras naise käest kinni ja sikutas seda õrnalt, nii et Marinagi toolilt üles tuli. Mees pani käed ta ümber ja sosistas: “Ära muretse, minuga on kõik korras. Meiega on kõik korras.” Kuid Marina suutis vaid mõelda sellele, kui palju kuid oli möödas viimasest korrast, kui mees teda niisama õrnalt oli hoidnud nagu sel hetkel.


“Mis sa teed seal nii kaua?” hüüdis Marina ja koputas vannitoa uksele. “Mul on vaja ka minna. Sa oled seal juba peaaegu pool tundi istunud.” Pikalt ei kostnud piuksugi ja siis avanes uks nii äkki, et naine võpatas.

“Vabandust,” ütles Mihkel, “jäin korraks unistama.”

“Ja miks sul see laadimisjuhe siin vedeleb?” Naise hääl kõlas läbi vannitoa ukse kumedalt. “Miks pean mina kogu aeg sinu järel asju kokku korjama?”

Marina astus vannitoast välja, hõbedane juhe näpus. Ta läks elutoa diivanil pikutava abikaasa juurde ning vehkis sellega tolle näo ees. “Ja mis juhe see üleüldse on? Su telefon laeb ju kontaktivabalt.”

Mees ei vastanud. Tema silmad olid küll avatud, kuid tundus, nagu kedagi poleks kodus. Marina süda tegi jõnksu. Ta haaras mehe õlast ja raputas teda. “Mihkel, kas sa kuuled mind?”

Mees võpatas ning fokusseeris oma pilgu naisele. “Muidugi kuulen, sa ei pea niimoodi karjuma.”

“Sa nii ehmatasid mind praegu. Sa olid täiesti kusagil mujal.” Marina hoidis kätt oma südamel, üritades seda rahunema sundida.

“Kõik on korras,” rahustas Mihkel teda. “Ma vist korraks lihtsalt tukastasin.”

“Silmad lahti?”

“Nojah, nagu delfiinid. Sellised lühiuinakud on väga kosutavad.” Mees kõlas nii enesekindlalt, et naine rahunes täiesti.

“Võib-olla tõesti. Ma ei tea, kust sa seda õppisid, aga teinekord hoiata mind ette, kui kavatsed sellise tukastuse teha. Ma ei taha infarkti saada lihtsalt selle pärast, et sa magama jäid.”


“Ma kohe ei tea, mida arvata, ema,” ohkas Marina telefoni. “Juba kaks nädalat on Mihkel vahepeal päris imelik. On nagu tema ise ja nagu ei ole ka. Ta teeb täpselt samu nõmedaid närviajavaid asju nagu alati – räägib täis suuga, segab mulle vahele, kui ma kõnelen, ja vahib õhtud läbi oma jalgpalli. Aga siis ta teeb ilusaid asju ka, mida ta kunagi pole teinud. Näiteks eile tõi ta mulle lilli ning täna pesi ise enda järelt nõud ära. Ja voodis…” Marinal oli hea meel, et ema läbi telefoni ei näinud, kuidas ta oma lõpetamata mõtte peale punastas.

“No ma ei tahaks sind küll muretsema panna…” ema kõhkles korraks, enne kui jätkas, “aga minu sõbranna mehega juhtus sarnaseid asju, hakkas ka kummaliselt käituma noh. Ja pärast tuli välja, et tal oli ajukasvaja.”

Marina hakkas kergendunult naerma. “Õnneks võime selle võimaluse kohe kõrvale jätta. Mäletad ju, et Mihkel kuu aega tagasi libises jääl ja kukkus peaga vastu maad? Siis nad tegid talle ajuskänni ja kõik oli korras.”

“Aga äkki lööb tal siis tagantjärgi peaajupõrutus välja?” pakkus ema. “Niisugused asjad võivad väga salakavalad olla.”

“See võib muidugi ka võimalus olla,” venitas Marina pisut kahtlevalt. “Aga kui aus olla, siis olen viimasel ajal mõelnud, et äkki on mõni tulnukas ta üle võtnud. Ta käitub vahepeal tõesti nagu kuu pealt kukkunud.”

Nüüd oli ema kord naerda. “Kas sa oled jälle liiga palju oma “Doctor Whod” vahtinud?”

“Mida? Sa oled mulle ise ju rääkinud, kuidas kaks su sõbrannat on UFOsid näinud. Ja nüüd naerad minu üle?”

“Mis sa siis arvad, et tulnukatel oleks põhjust kaks nädalat sinu mehe kehas istuda ja tema eest tööl käia? Ma küll ei tea, mida nad niimoodi saavutada tahaksid.”

Ema häälest oli kosta, et tema mure väimehe üle oli suuresti järele andnud, kuid Marina oli solvunud, et ema tema mõtet naeruvääristas. “Kust mina tean? Mingit mõistlikku seletust pole ma leidnud. Igal juhul tahaksin ma teada, mis temaga lahti on.”

“No helista mulle varsti jälle ja anna teada, kuidas teil läheb,” ütles ema. “Ma pean nüüd aga minema, su isa juba ootab, et saaksime välja minna.”

“Ja-jah, eks ma siis helistan.”

Marina lõpetas kõne ning jäi läbi ukseava mõtteisse vajunult jälgima oma abikaasat, kes, roosade lilledega põll ees, köögis lõunat valmistas.


“Kuhu ma need passid nüüd toppisingi,” torises Marina omaette lauasahtlis tuulates. Ta oli üsna veendunud, et varsti oli neil mõlemal aeg oma passid välja vahetada, et kahe kuu pärast puhkusele saaks sõita. “Käes!” hüüdis ta võidukalt, kui enda passi sahtlisse tekkinud paberikuhja ning pooltühjade pastakate hunniku alt üles leidis. Kuid ka suure otsimise peale ei suutnud ta leida Mihkli oma.

Mees oli talle juba varem öelnud, et ei mäleta, kus passid on, niisiis polnud tema käest mõtet ka rohkem küsida. Arvates, et äkki on see kuhugi paberite vahele sattunud, kallas naine sahtli sisu voodile hunnikusse. Oligi hea võtta hetk ning sahtel ära koristada.

Ükshaaval hakkas ta pabereid läbi vaatama ja sorteerima. Enamik neist olid mõne majapidamismasina ostutšekid ja kasutusjuhendid, kusjuures mõni masin oli juba aastaid tagasi välja vahetatud. Niisugused asjad lendasid kergelt paberikorvi. Viie minuti pärast oli naine suutnud juba vabaneda pea poolest paberikuhjast. Vaid mõned üksikud dokumendid rändasid tagasi sahtlisse kenasse hunnikusse.

Siis jäi talle näppu paberileht, millega ta ei osanud midagi peale hakata. Tegemist tundus olevat mingit sorti kasutusjuhendiga, kuhu miskipärast oli trükitud üpriski kummaline nimekiri. Marina kulmud tõusid seda kõrgemale, mida kaugemale ta nimekirja lugemisega jõudis. “Sööb lahtise suuga; jätab mustad sokid põrandale vedelema; tulesid enda järel ära ei kustuta; hambapastatuubi vajutab keskelt; tühjaks saanud vetsupaberirulli välja ei vaheta…”

“Hei, kas sa tead, mida see tähendab?” Marina asetas nimekirja köögilaua taga istuva abikaasa nina ette. “Miks on kõik sinu halvad kiiksud siia kasutusjuhendisse trükitud?”

Mees oli tükk aega vait, enne kui vastas. “No eks ma võin vist nüüd sulle öelda, sest Mihkel oleks pidanud tegelikult juba tund aega tagasi kodus olema. Meie leping on praeguseks lõppenud.”

Marina suu vajus lahti. “Kuidas palun?”

“Mihkel oleks pidanud juba koju jõudma. Seišellidelt. Ta käis puhkamas ja rentis mind end asendama.” Mehe hääles kostus süüdlaslik noot. “See on mu esimene töö.”

“Kes sina siis oled?” Naine oli toolile istuma vajunud ning tundis end üsna jõuetuna. Vähemalt oli nüüd aga selge, et ta ise polnud hulluks läinud ega endale asju ette kujutanud.

Mees vangutas pead. “No tehniliselt olen ma mis, mitte kes. Tehisintellekt, robot, kui nii võib öelda. Ma kuulun personalifirma “Parim mees sellele tööle” omandisse. Üldiselt renditakse meid ajutiselt puuduvate töötajate kohtadele erafirmades, kuid abikaasade asendus on viimasel aastal päris moodi läinud peale seda, kui minu mudel sai selle täienduse.”

Ta vajutas lohukest oma parema kõrva taga ning tema näonahk hakkas üsnagi võikalt liikuma. Marina pani korraks silmad kinni. Kui ta need hetke pärast avas, istus tema ees Johnny Deppy näoga mees. Ta sirutas käe välja ning puudutas mehe põske. See oli niisama soe nagu inimestel ikka.

“Ja sa võid ükskõik kelle näo endale ette manada?”

“Muidugi. Ükskõik kelle, kes mul andmebaasis olemas on.”

“Ja kõik see oli vajalik selleks, et saaksid hästi mu meest teeselda?” Marina toksas sõrmega laual nimekirja.

“Nojah, need programmeeriti mulle sisse, kui siia tulin.”

“Ahah,” vastas naine mõtlikult. “Ja pikad vannitoas istumised, kiired lahtiste silmadega uinakud? Laadisid ja uuendasid ennast?”

“Midagi sellist jah.”

Viivu mõelnud, küsis Marina. “Kas sa tead, kuidas päris Mihkliga kontakti saab?”

Johnny Deppi näoga robot noogutas ning kirjutas halbade harjumuste nimekirja alla telefoninumbri. “Ta ütles, et see on hädajuhtumiks.”

Naine turtsatas. “Hädas on ta nüüd küll.” Ta võttis tagataskust oma telefoni ja toksis numbri sisse. “Tere, kallis, mina olen,” ütles ta mõne hetke pärast telefoni. “Ah et väsisid minust pisut ära ja sõitsid üksi puhkama, jah? Aga tead, mul on siin päris tore olnud oma uue sõbraga, ma arvan, et sa võiksid isegi pisut kauemaks puhkama jääda. Me saame siin kahekesi väga kenasti hakkama. Ei, ei sul pole vaja midagi öelda. Lõbutse hästi. Tšutšu-frei!”

Marina lülitas oma telefoni vaikse peale ning asetas lauale. “Kas sa oskad ka…” Ta kummardus ning sosistas ülejäänu robotile kõrva.

Too naeratas, noogutas ning haaras naise käest. “Muidugi. Lähme,” vastas ta ning tõusis. Mõne hetke pärast kostis välisukse kolksatus ning läbi akna võis näha kaht üksteisel käest kinni hoidvat kogu üle tee kino poole tõttamas.


© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0480)