Intervjuule lisaks pakume lugemiseks tõlkekatkendit raamatust “A Door in Time”.
Videot saab vaadata ka siin: https://youtu.be/UCerJrQWGe0
Maarja: Tere tulemast jaanuari raamatuklubisse! Loeme Shawn Inmoni raamatut “Uks Aega”. Shawn, tänan, et leidsid aega vestelda kirjutamisest ja oma raamatusarjast.
Shawn: Kirjanikel on alati hea meel raamatutest rääkida! Nagu oma lastest!
M: Eelmine kord, kui rääkisime, oli juttu rohkem siis pooleli olevast raamatust. Täna võtaksin teemaks sinu raamatud ja kirjanikuelu üldisemalt. On sul meeles, millal tundsid kirjutamisest esimest korda naudingut?
S: On ikka meeles. Mul vedas, sest mu ema otsustas, et pean juba pisikesest peast lugema õppima. Sõnakaardid enne kaheseks saamist, kolmeselt oskasin lugeda, neljaselt lugesin juba juturaamatuid. Mitte et ma oleks erakordselt tark olnud, ema lihtsalt toppis oskusi pähe ja ma õppisin varakult lugemist armastama. Viieselt istusin esimest korda kirjutama - emal oli suur kolakas mehaaniline trükimasin, võtsin ette Dr. Seussi “Green Eggs and Ham” ja hakkasin seda ümber kirjutama. Trükkisin kahe näpuga terve teksti ümber, viisin emale näha ja teatasin, vaata ema, ma olen kirjanik! Ema vastas et hea küll, sa oled trükkija, kirjanikuni on veel minna. Aga päris oma jutte välja mõtlema hakkasin ka väga varakult, viieselt-kuueselt-seitsmeselt. Lood polnud muidugi väga head, aga nad olid olemas. Sestsaadik polegi ma kirjutamist enam katki jätnud. Tõsi, esimese raamatu avaldasin alles viiekümne kaheselt.
M: Mis on sinu arvates parim vanus alustada kirjutamise ja väljaandmisega? Kui mõtlen enda peale, siis tundub, et nooremana ei olnud nagu midagi lugejale öelda; tundub, et on vaja kogemusi ja tarkust koguda, enne kui on võimalik hästi kirjutada.
S: [noogutab] Oma esimest raamatut püüdsin kirjutada kahekümneselt ja sattusin täpselt sellisesse hätta. Tahtsin raamatuga justkui midagi öelda, aga olin kahekümnene poisike. Tookord plaanitud raamatu kirjutasin ja avaldasin lõpuks neljanda raamatuna oma “Middle Falls”sarjas.
Nii et see raamat sai lõpuks valmis, aga ma ise olin siis juba 55-56, pisut elu näinud ja öelda oli rohkem kui kahekümneselt. Selles mõttes olen nõus - perspektiivi tekkimine võtab oma aja. Samas, kui võtame inimesed nagu Malala, kes sai tuntuks sellega, et teda tulistati pähe ja tal keelati kooli minna - temal oli juba noorelt väga paeluv vaatenurk. Nii et ma julgustaksin kõiki kirjutama just nii noorelt, kui nad soovivad, aga ei ole viga, kui see töö läheb sahtlisse. Aastaid hiljem loed ja rõõmustad, et avaldamata jäi. Vähemalt mul on mõneti hea meel, et esimene raamat ilmus alles viiekümne kaheselt, just väljakujunenud vaatenurga pärast. Teisalt soovin, et oleksin juba kolmekümnendates aktiivselt kirjutama hakanud - nii oleks praeguseks rohkem raamatuid ilmunud. Kirjutan umbes kuus raamatut aastas, nii et sel juhul võiks kakssada täis olla. Igal juhul lähen hauda pea kirjutamata raamatutest pungil. Mida rohkem ma kirjutan, seda rohkem mõtteid tuleb. See peab vist enamiku puhul paika.
M: kuus raamatut aastas on päris palju! Mida sa enne seda tegid, kui täiskohaga kirjutama hakkasid?
S: Siinkohal meenub mu esimene kõne Toastmastersi avaliku esinemise klubis: “Kõik, mida ma 400 ametis õppinud olen”. See on väike liialdus, tegelikult on ameteid veidi vähem, aga palju vaheldust on olnud küll. 14-aastaselt töötasin Alaska merel krabipüügilaeval, 10 aastat olin DJ ja raadiokanali juht, siis töötasin videopoes, tegin põllutööd - see pani mind otsima töid, mis poleks nii rasked -, siis olin kinnisvaramaakler. Maakler olin 23 aastat, siis lõpetasin, et kirjutamisele pühenduda. Nii et olen igal pool ringi tuisanud, et igav ei hakkaks. Mul on selline iseloom, et kui üks asi selgeks saab, tahaks jälle midagi uut õppida. Selles mõttes on kirjutamine hea, et see ei saa kunagi lõpuni selgeks. Aga iga aastaga püüan natuke paremaks saada.
M: Lugesin kuskilt, et optimaalne aeg ühel töökohal on seitse aastat: esimesed kaks õpid ametit, siis lihvid oskusi ja viimased kaks aastat on juba sellised… Ma olen samuti mitmeid ameteid pidanud, aga näiteks koolis näen õpetajaid, kes on nelikümmend aastat sama tööd teinud. Üldse ei kujuta ette, kuidas nad suudavad.
S: Kui oma õe poes töötasin, tuli üks töölesoovija pika CV-ga ja ma pakkusin, et võtaks ta tööle, ikkagi kakskümmend aastat erialast kogemust. Mu õde vastas selle peale, et kas see kogemus on päriselt kakskümmend aastat? Või on aastane kogemus kakskümmend korda järjest? See ütlemine jäi mulle alatiseks meelde. Sest tõesti, on inimesi, kes õpivad tööd aasta-paar ja pärast seda lihtsalt kordavad samu liigutusi. Kirjutamisega õnneks nii ei saa, pead alati uusi asju õppima.
M: Tõepoolest. Juba sellepärast, et stiil ja keel arenevad pidevalt. Mäletan lapsepõlvest selliseid raamatuid, mida minu laps mingil juhul ei loeks. Samas teised teosed saavad klassikaks ja neid armastavad kõik… Nii et kirjutamise on nagu inimeseks olemine, pead pidevalt kasvama ja arenema.
S: Need raamatud, millest täna räägime, sündisid just niisugusest protsessist. Oma teismeeas ma lausa neelasin E.R. Burroughs’i ja Jules Verne’i raamatuid. Ja täna, kui neid üle loen - needsamad seiklused, suurepärased ideed, aga nende esitus ja keel on nii puine. Peaaegu lämmatav, nagu üritaks kirjanik lugejat endast eemal hoida. Aga need raamatud on mulle väga armsad. Kui olin neliteist, otsustasin kirjutada raamatu, mis oleks nagu Burroughs’i “Pellucidar”. Või siis Verne’i “Reis maakera südamesse”. Et inimesed läheksid kuhugi, kus dinosaurused on veel olemas. Ja sellest soovist sündis minu Alex Hawke’i sari, kuhu praegu kirjutan seitsmendat raamatut.
M: Sa mainisid käsikirja, mida kahekümneaastasena kirjutasid ja millest sai hiljem raamat “Middle Fallsi” sarjas. Kui palju algsest käsikirjast uude raamatusse alles jäi? Ja kas juba algses loos oli ajarändamine sees?
S: Ei, algses käsikirjas toimus rändamine teisiti. Tegelane jäi ühes maailmas magama ja ärkas üles teises; kui ta teises maailmas magama läks, ärkas ta uuesti siin. Võtsin kahe maailma vahel ülemineku põhiidee ja sobitasin selle “Middle Falls” ajarännumaailma. Algsest käsikirjast ei jõudnud uude raamatusse peaaegu midagi, ainult keskne idee jäi alles. Selle keskse idee väljakirjutamiseks ei olnud ma kahekümneselt veel valmis. Näitasin tööd oma keskkooli-õpetajale: nii põnev, ma kirjutan esimest raamatut, tahad lugeda? Ta luges ja vastas, et tööle ei maksa veel lahkumisavaldust anda. Tal oli muidugi õigus, lugu ei olnud hästi kirjutatud.
M: Kui hea, et on olemas õpetajad! Aga mis oli su esimene avaldatud raamat?
S: Esimene avaldatud raamat oli hoopis memuaarid “Feels like the First Time”.
Lugu sellest, kuidas ma 70ndatel kohtasin tüdrukut, kellesse ära armusin, kuidas ta vanemad meid lahku ajasid ja kuidas me kolmkümmend aastat hiljem jälle kogemata kokku saime. Kolmkümmend aastat elasime kumbki eraldi oma elu, ei mingit kontakti, siis aga abiellusime. Ta pole mind siiamaani välja visanud! Memuaaride kirjutamine oli väga meeldiv kogemus. Süžee pärast ei pidanud muretsema, see oli juba olemas: poiss kohtab tüdrukut, poiss kaotab tüdruku, poiss taasleiab tüdruku, võidab tema südame. Raamatu kirjutamise ajal mõtlesin ise, et see jääbki ainukeseks. Kirjutamine võttis viis aastat aega. Nii et kui ma praegu muretult ütlen “kuus raamatut aastas”, siis sellega käib kaasas teadmine, et viisteist aastat tagasi võttis raamatukirjutamine viis aastat, järgmine raamat poolteist aastat, kolmas ühe aasta. Nüüd kulub raamatu kirjutamiseks kaks kuud, aga olen seda korranud 32 korda ja harjutamine teeb meistriks.
M: Kuidas võrdled iseendast kirjutamist ilukirjandusega?
S: Uskumatu, aga ilukirjandus tuleb kergemalt. Kui on vaja, et tegelane midagi teeks - et lugu oleks põnevam või konflikt teravam, siis panen nad nii käituma nagu vaja, lollusi tegema. Aga endast kirjutades … ma ise tegin piisavalt lollusi ja nüüd pean kirjeldama nagu tegelasi, et vaadake, kui nõmedalt ma siin käitun. Fiktiivne tegelane oleks võib-olla mõistlikumalt käitunud, paremaid valikuid teinud, lugu oleks varem parema lahenduse leidnud. Aga oma elust kirjutades oli süžee lukus. Ja nii ma tunnistan üles väga palju idiootsusi. Mis teha, tookord olingi loll, nüüd püüan paremini.
M: Amazonis on sellel raamatul päris head hinded. Kuidas sa lugejaid leidsid, kuidas sa esimese raamatu välja andsid?
S: Kui raamatu kirjutasin, ei olnud mul väljaandmisest aimugi. Õigupoolest ei kirjutanudki ma toda raamatut ilmumuse jaoks. Kirjutasin sellepärast, et taaskohtumine naisega, keda ma 30 aastat näinud ei olnud, avaldas mulle tohutult mõju. Ja mind huvitas - miks? Nii hakkasin ma kirja panema, mis meiega 70ndatel toimus, et sellest ise paremini aru saada. Näitasin seda lugu oma õele ka ja tema arvas, et ma peaksin selle välja andma, andku ma lubadus, et raamat ilmub. Ma ajasin vastu, lõpuks ütlesin, et hea küll, eks ma kunagi püüan. Aga kuue nädala pärast õde suri ja minu poolikust lubadusest sai päris tõotus. Nii juhtus, et panin pool raamatut võrku üles. Ja saatus viskas nii uskumatu vimka, sellise mida ma ilukirjandusteksti iial ei kirjutaks: seesama naine, keda ma pärast 30 aastat olin kogemata näinud, sattus teksti lugema ja oli maruvihane, et ma meie loo avalikult netti üles panin. Kuu aega hiljem tegin abieluettepaneku, mille ta vastu võttis. Ju ma olen hea müügimees.
Aga lugejate leidmisest. Tolle raamatu andsin ise välja - olin uurinud väljaandmisvõimalust, mida tänapäeval kutsutakse hübriidkirjastamiseks ja see tundus nii kohutavalt kulukas. Mul oli raha olemas, aga sain aru, et mõistlikum on toimetaja ja kaanekunstnik otse palgata. Niisiis andsin raamatu ise välja. 2012 olid Amazoni soovitusalgoritmid palju sõbralikumad. Tegin mõnepäevase tasuta-kampaania ja pärast oli raamat ka täishinnaga igal pool nähtav. Tänapäeval Amazon enam nii ei tee, aga kümme aastat tagasi sai niimoodi hea müügihoo sisse. Elulooraamatut sai üle 30000 eksemplari müüdud ja see julgustas edasi kirjutama.
M: Eesti mõistes on 30000 eksemplari astronoomiline suurus! Ja kirjastad siiamaani ise? Kuidas on reklaamitegevusega - kas selle oled ka ise ära õppinud?
S: Siiani ise. Jah, olen pidanud kõiki tegevusi õppima. Välja arvatud kaaned, kunstiannet mul ei ole. Niisiis olen õppinud kunstnikke palkama. Selle poolest on internet võrratu: mu kaanekunstnik on Poolast, toimetaja Pariisist, korrektor Tšehhist… meeskond on üle maailma. Nii et päris kõike ma pole ise tegema õppinud, küll aga olen selgeks saanud, kuidas töid hallata. Näiteks reklaamitegevuseks on samuti eraldi inimene palgatud. Reklaamiteenus on siiski kulukas, pead autorina piisavalt tuntust koguma, enne kui seda saad lubada.
S: Ajarännu-teema on mind alati õhinasse ajanud. Minu esimene ajarännu-lugemine oli Twaini “Jänki kuningas Arthuri õukonnas” - noormees saab lopsu pähe ja ärkab Arthuri-ajastu Inglismaal ja peab seal hakkama saama. See oli vist esimene raamat, mis pani mõtlema, et jeerum küll, nii saab ju kõike teha! Saata inimesi ükskõik kuhu, saata minevikku, tulevikku, saata nende elus teise etappi. Lihtsalt kogu see põhimõte… Kirjanduses on minu lemmikvõte “kala puu otsas” (fish out of water). Mulle pakub naudingut, kui tegelased on pandud harjumatusse olukorda ja peavad seal hakkama saama - ja ajarännu puhul töötab see alati nii. Kui võtad kellegi tänapäevast ja poetad ta tulevikku, millest meie aeg on maha jäänud, või siis nii kaugele minevikku, kus ta on liiga edasijõudnud ja ei mõista sealset korraldust. Muidugi peab jälgima, et ükskõik, kuhu sa tegelase viskad, et ta ka õpiks selle käigus midagi talle olulist. Sama põhimõtet jälgin nii lunastuse-teemaliste lugude (nagu Middle Falls sari) kui madina-seikluse (Alex Hawki sari) kirjutamisel. Miski peab peategelase mõtlema panema.
M: Sinu kaks raamatusarja - Middle Falls ja Alex Hawk - on teineteisest päris erinevad. On neil ka erinev lugejaskond?
S: Ma arvasin, et on. Middle Fallsi lugudes on tüüpiline, et “midagi ei juhtu” - ei ole plahvatusi ega tagaajamist, ei kakelda, mõnikord pole üldse mingit madinat. Fookus on tegelaste sisemaailmal, sellel, kuidas nad olukorraga suhestuvad. Samas Alex Hawk visatakse metsikule rannale, kus ta tulistab hiigellinde, siis satub vangi kahemeetriste metsinimeste kätte, lohistatakse koopasse ära - ja seda kõike raamatu esimeses viiendikus. Ja nii ma arvasin, et Middle Fallsi lugejaid Alex Hawki lood ei huvita ja vastupidi … ja ma eksisin täielikult. Nii palju on ühiseid lugejaid, ühe sarja fännid avastavad enda jaoks teise ka. Väga üllatav. Tihti saan lugejatelt kirju, mis algavad sõnadega “need pole päris minu tüüpi raamatud, aga …” See teeb headmeelt.
M: Ütlesid, et sulle kirjutatakse. Kui palju sa üldse oma lugejatega suhtled?
S: Ikka palju. Iga päev pühendan tunni-poolteist lugejatega suhtlemisele. Saan nii kirju kui sõnumeid Facebookis. Postitan oma FB autorilehele ka iga päev ja iga päev tuleb kommentaare, kas just sadades, aga palju puudu ei jää. Ma loen neid kõiki ja vajadusel vastan. Kord aastas panen püsti Zoomi-kanali, lugejatele lingi - osalejaid on tihti üle saja - ja siis vastan tund-poolteist igasugustele küsimustele. Tean, kui väga mul on vedanud, et suudan kirjanikuna ära elada - ja seda otseselt tänu oma lugejatele. Nii et mu lugejad on mu kuldkliendid, neile pühendan oma tähelepanu. Kui alustan uue raamatuga, siis loomulikult mõtlen, mis lugu seekord jutustada tahan. Aga alati mõtlen ka, mis lugu mu lugejad naudiksid. Nii et lühike vastus on jah, ma suhtlen oma lugejatega väga palju. Ja see pole mingi tüütu kohustus, teen seda rõõmuga. Kui mulle tuldaks pidevalt ütlema, et mu töö on jama, siis vist ei kipuks niiväga suhtlema. Aga mu vastu ollakse kenad - ja kellele see ei meeldiks!
M: Suhtlemine on eriti tähtis just isekirjastajatele. Kui näiteks autor ei kirjuta väga hästi, aga ta raamatud ilmuvad suure kirjastuse alt ja neid reklaamitakse, siis pole neil nii rõõmsat kogukonda vaja…
S: Ega vist. Aga minu jaoks tähendab edasiminek lugejaskonna loomist. On selline mõiste nagu tuhat tõelist fänni. Tõelise fänni all mõistetakse kedagi, kes automaatselt kõiki su teoseid ostab - ma ise ostan näiteks Stephen Kingi raamatuid niimoodi. Pikas plaanis on selliste fännide leidmine ja hoidmine kirjaniku edu pant.
S: Plaan töötab!
M: Tavaliselt mulle sõjafilmid ja -raamatud ei meeldi, aga siin raamatus oli küll võitlust, aga ei olnud selline filmisõda. Kirjeldus töötas väga hästi - sa mainisid, et võitluse kirjeldamisel oli sul abilisi?
S: Jah, abistas mu lapsepõlvesõber. Juba keskkoolis hakkas ta võitluskunste õppima, nüüd on ta kuuekümnendates, nagu minagi, ja on üle neljakümne aasta sellega tegelenud. Temast on võitluste kirjeldamisel palju abi. Ma annan talle ette mõne situatsiooni - näiteks, kõhetu vennike peab suure mürakaga käsivõitlusse astuma, kuidas ta sellega hakkama saaks. Siis mu sõber kirjeldab, kuidas tema olukorra lahendaks, mina panen tema kirjelduse pihta ja pistan raamatusse.
M: Mille kirjutamine sinu jaoks kõige lõbusam oli?
S: “Uks ajas” puhul oli kõige mõnusam töö maailma ülesehitamine. Alustuseks oli mul ainult kaks põhimõtet. Esiteks tahan Alexi läbi portaali saata, tahan ta ajas kuhugi kaugele visata nii saja tuhande aasta peale, kuigi raamatus see kohe välja ei tule. Ja teiseks, ma tahan, et ta satuks seal inimeste otsa, kelle kultuur paistab nii algeline, et Alex arvaks, et ta on ajas tagasi rännanud. Nende kahe põhimõtte pealt hakkasin edasi tuletama: inimesed elutsemas üheskoos hiigellindudega, kes su tükkideks kisuvad, kuuemeetrine hiigelkaru… Tuli leida tohutult vastuseid. Missugune oleks nende keel? Kuidas nad jahti peaksid? Kas need oleksid üldse kütid-korilased või hoopis põllupidajad? Mida nad jalanõudena kannaksid? Kui nad kütivad, siis kuidas, missuguste relvadega? Kuidas kujunevad soorollid? Näiteks rollide jaotuse lahendasin nii, et need inimesed jagavad ülesandeid oskuste alusel. Näiteks teises raamatus saadetakse väga ohtlikule ülesandele kaasa kolmeteist-aastane poisike – meie maailmas see päris nii ei töötaks, aga seal on just selle poisi oskused ainuvajalikud. Või siis esimeses raamatus on mõned vastavate oskustega naised hõimu- ja sõjapealikud. Kõik see tuli välja mõelda. Ja siis mõtlesin veel edasi - selles hõimus käib elu nii, aga kui liikuda kaugele, võõra hõimu juurde, kuidas neil asjad töötaksid? Kõige selle väljatöötamine on niivõrd nauditav. Ja siis paned sa selle raamatusse kirja ja loodad, et teistele meeldib ka. Ja vahel ei meeldigi! Vahel saan kirju, kuidas üks või teine valik on tobe ja kuidas lugeja oleks asja hoopis teisiti lahendanud. Sellisel juhul vastan ma alati – suurepärane mõte, kirjuta ka raamat, äkki teistele meeldib samuti.
M: Selles raamatus meeldisid mulle veel tugevad ja osavad naistegelased, kindlasti plusspunkt naislugejate jaoks.
S: Asi on ilmselt minu kasvatuses. Mul oli kolm õde, kellel oli minu üleskasvatamisel suur roll. Mulle on keskmisest meeskirjanikust ilmselt rohkem naiselikku vaatenurka kaasa antud. Ma olen näinud oma ema ja õdesid tegemas raskeid valikuid, vastu võtmas raskeid otsuseid ja see mõjutab sügavalt ka minu mõtlemist. Nii et ma ei kirjuta naistegelasi nõnda poliitkorrektsuse eesmärgiga, ma kirjutan naisi nii, nagu ma neid tunnen. Ma loodan, et see tuleb lugedes välja.
M: Nii see on. Aga üks asi, mis mulle lugedes raskusi valmistas, oli inimeste ja loomade nimed - vahel pidin tagasi võtma ja meelde tuletama, et kes see neid nüüd parasjagu ründab.
S: Jah, peaks raamatule sõnavara seletuse lisama. Teises raamatus juba on, see teeb lugejale asja lihtsamaks. Sellele olukorrale on mul selgitus küll. Nimede süsteem on üks asi, mida ma hea meelega tahaksin kogu sarjas tagantjärele muuta, kui saaks. Mul on seal läbiv liidete süsteem, mis ajab kokkuvõttes asja segaseks. Selles osas tegin kirjutamisel vea. Häda on selles, et selleks ajaks, kui lugejatelt hakkas rohkem tagasisidet tulema, oli väljas ka audioraamat ja sellega oli tekst nö lukus. Vea leevendamiseks tõin järgmistes raamatutes sisse tegelasi teistest kultuuridest, kes ei järgi seda nimedesüsteemi. Nii õnnestus aja jooksul algset viga ehk mõnevõrra tasandada.
M: Mis sulle selle sarja kirjutamisel raskusi valmistas?
S: Esimene raamat võttis kaua aega. Kui praegu kirjutan uue raamatu kahe kuuga, siis esimesega läks pool aastat, sest kogu aeg pidin peatuma ja järele mõtlema. Relvad ja põllud ja hõimusüsteemid, kuidas inimesed omavahel haakuvad. Üks asi, mis mulle esimeses raamatus endale meeldib, on see, kuidas väikestes kogukondades inimesed üksteise eest hoolitsevad - sellisel moel, nagu meie ajastul ettegi ei kujuta. Iga hõimu liige on oma kogukonna heaolu või teise hõimuliikme nimel valmis eluga riskima. Ma ei kirjutanud seda meelega nii, see lihtsalt kujunes loomulikult välja. Neil seal ei ole väiklust ega armukadedust, ei ole võimuvõitlust, poliitilisi intriige… Kogu selline kultuur tuli välja mõelda. Ma ei ütleks, et see oli raske, aga see oli aeganõudev. Vaimusilmas nende maailm endale ette manada.
M: Ilma poliitintriigideta kultuur kõlab meie tänapäevast nii erinevalt. Aga sa vist ei üritanud tegelikult sotsiaalselt laetud teksti kirjutada, kuigi nii kukkus välja?
S: Ma ise võtsin seda kirjutades niipidi: sellel kogukonnal on oma tilluke turvaline ala koopasuu ees, relvastatud vahid metsapiiril, kes ohtudest märku annavad, aga sellest mullist väljaspool luurab surm igal pool. Ja kui sa oled niivõrd keskendunud ellujäämisele, et saaks päeva niimoodi mööda, et hiigelkaru sind nahka ei pane, siis kulub su energia selle peale ära, nii et väiklasteks kiskumisteks enam ei jätku.
M: Rääkides ulmest ja tegelikkusest, siis ikka juhtub, et ulmes kujutatu leiab tee tegelikkusesse. Alex Hawki lood toimuvad ääretult kauges tulevikus - on niisugune tulevik sinu arvates päriselt võimalik?
S: Mulle meeldiks mõelda, et jõuame kunagi taolisse tulevikku, nagu Alex Hawki oma. Näiteks kolmandas raamatus leiame ühe ühiskonna, kus juhiks saavad olla ainult need, kes ei taha juhid olla. Need, kes vähegi võimuiha üles näitavad, välistatakse automaatselt. Mulle meeldib see põhimõte. Sest enamasti on nendel, kes juhiks kipuvad, mängus omad huvid, omaenda kuulsuse või võimu iha, soov kedagi allutada. Ja ma hakkan sellele mehhanismile vastu. Sellepärast meeldiks mulle mõelda, et selline tulevik on meile olemas. Aga samal ajal olen ma ajalugu õppinud. Ja mul pole seni õnnestunud ajaloos sellist süsteemi kohata. Nii et realistlikult ma ei tea.
Teine tähelepanek Alex Hawki puhul on, et me jõudsime sellesse tulevikku, aga sinna jõudmiseks hävis meie tuttav maailm. Selles ajas, kuhu Alex rändab, ei ole 21. sajandi tsivilisatsioonist mitte midagi alles. Ma loodan, et me ei pea nii kaugele minema.
Ilukirjanduse jõud on niisugused mõtted-küsimused kirja panna ja inimestele pähe istutada. Kui keegi loeb ja mõtlema hakkab, on väga hästi, aga muidugi peavad need mõtted ennekõike loo teenistuses olema. Lugejatele niisama ideede ettesöötmine ei kanna vilja. Aga kui oskad nad seikluse ja madina sisse ära peita, see juba töötab!
[LL: Vestlus läheb videos veel natuke edasi, aga ümberjutustusele panen siin punkti. Tundub hea päevakohane.]
