Tim Hornet
Niiskunud, määrdunud, räpases tulevikulaevas otsib minategelane laeva, mida pihta panna, selleks vajab ta üht abilist - üht kzinni ehk humanoidset kaslast, meeletult vägeva sõdalasrassi esindajat. Ta ilmub, aga on paadunud joodik ja käitub haletsusväärselt. Lõpuks tõmbab too “kass” peategelasel naha üle kõrvade… Tegemist larbijutuga - larpimisest inspireeritud jutuga.
Lool on kaks aspekti, esiteks pealkiri “Rotikuningas”, teiseks märge, et on Larbi-jutt. Larbijutundusest räägime esimesena. Kunagi kiitsin üht Horneti juttu selle eest, kuidas larpimisest inspireerumine aitab selle vastu, et tegelased muutuks üheplaaniliseks, kuna Sul on reaalsete inimeste piirjooned ees. See paneb teisiti suhtuma tegelastesse, keda kirjutad, soosib usutavamat kirjutamist.
“Rotikuninga” puhul on raske öelda, mil määral see mõjutas. Suuresti oli tegemist kahe tegelase dialoogiga, nõnda polegi tegelastel eriti ruumi manduda üheplaaniliseks - ehk aitab larpimine neis oludes, kus sul on tegelaste ansambel. Muidu tekiks niimoodi kiusatus luua suvalisi lisategelasekesi või taustal opereerivaid karikatuure. Hetkel see kuigivõrd ei mõjutanud.
Ehk aitas larbitaust maailmaloomel, näiteks aitas autoril paremini sisse elada kirjutatavasse konteksti. Kosmosejaama kirjeldusi oli minul igatahes huvitav lugeda… vahest andis larbitaust stiililisi eeliseid, millele on hetkel raske tähelepanu pöörata. Oskad ainult salamisi hinnata.
Teine asi see, et “rotikuninga” mõistega nägin vähe haakumist. Aga sellest punktist polegi kuigivõrd pikemalt miskit öelda. Algul arvasin, et jutt oli “Rotipüüdjast”, aga see oli mu enda möödalugemine, harjumus lugeda selt autorilt muinasjutuvariatsioone.
Ma võib-olla lihtsalt ei saanud sellest tekstist aru - kontekst muidu meeldis, mingid ses maailmas valitsevad hoiakud (impeerium ja äärealad jne), siin oli ka juhtum ja reetmine, olnuks nagu ühe kenasti kirjutatud loo piirjooned, aga ma siin elamust ei saanud, sest ma ei saanud aru, kes tegi mida ja milleks. Laeva röövimine raha saamiseks, kzinn aga reetis varga (miks?). Sündmuste jada, millest ei moodustunud minu jaoks tervikut.
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-rotikuningas
Maniakkide Tänav
Üllar võitleb vaenlasega, iga õnnestunud tapmisega tuleb märge: “Sinu kontole on lisandunud kogemuspunkte X võrra” või kasutab mõnda erioskust, mispeale tuleb “Oskus “Ajamanipulatsioonid” suurenenud 300 punktini”. Tegemist oleks nagu arvutimänguga… Üllari ajamanipulatsioonidest on abi nii lahingus kui ka väljaspool lahingut. Lähemalt näete, kui loete teksti ennast.
Esialgne reaktsioon oli, et ennäe, arvutimängukirjandus - ja mingi osa minust tahab seda põhimõtteliselt hukka mõista, et inspiratsiooni tuleks koguda hoopistükkis kirjandusest või elust või viimasel juhul filmidest, mingite asjade ümberkombineerimisest, mitte olema lihtsalt märulimängu meeleolu jäädvustus. See on ju kuidagi sõnadesse pandamatu, on ehk täiesti isiklik ja täiesti kätealune või sünapsidevaheline või refleksidepõhine rõõm. Samas oli ikkagi huvitav seda lugeda, oli huvitav sisse elada, ette kujutada seda tegelast, tema tegutsemist, väikest võidurõõmu. Võib-olla oligi huvitav suuresti seepärast, et mulle endale meeldivad sellised mängud ja lugedes oli põnev salamisi taaskord läbi elada sellist mängimist. Kellele ei meeldiks. Oh, kui oleks vaid rohkem aega…
Autori maailmaloome andis “Kill, Death, Repeat’i” (“Tomorrow’s Edge”) meenutavale ideele õigustuse, ta andis huvitava vahendi siduda maailma olemusliku irreaalsuse kontseptsioon - et kõik on virtuaalreaalsus - mingi “Ready Player One’iliku” mängužanriga. See oli hea ühenduslüli kahe idee vahel.
Ühesõnaga, pretensioonitu tekst, aga samas ülim näide kaasaegsest pulp-kirjandusest - suhteliselt tore idee, märuliidee, korrektselt lõpuni sooritatud, väike puändiheiastus lõpuski. Mingit kõrget kontseptuaalset latti siin pole ega muud säärast, aga tore väike nupuke oli ta küll.
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-salvestuspunkt
Tagasi loodusesse
Maarja Kruusmets
Tom elab suhteliselt futuristlikus maailmas, kus kõik on kõledaks läinud, nüristunud ja elutu. Ta satub mingil imemoel tagasi oma vaaremade ajastusse - aastasse 2010, mängima oma vanaemaga, kes oli toona veel väike laps. Tal möödub päev ja öö metsas väikse tüdrukuga. Urbaankõrbest Eesti eluslooduse keskele minek on tema jaoks raputav, aga aitab teda kuidagi tagasi tuua juurte juurde.
Lugu on klassikaline moralitee teemal “oh, kui sa sööd värskelt nopitud maasikaid ja kui sa astud püdela lehmasõnniku sisse ja kui sa jooksed mööda metsa ja hingad kopsud täis värsket õhku ja vaatad eredaid tähti öötaevas, alles siis tunned elu tõelist pulbitsemist”. Tore, veidi nagu banaalne, aga mitte ka ebamugav ega vastik - ei olnud näiteks kohmakat mehe-naise romantikat, mis oleks domineerinud ja lugu rikkunud. Tekst keskendus mingile hoiakule, millega kõik saavad üldiselt nõustuda (et tuleb hoida kontakti oma keha loomulikkusega). Tekst, mida lugeda ja mille üle arutleda, et tjah, nõus-nõus. Õppematerjal koolilastele.
Üsna mustvalge, väike targutav muinasjutt. Lihtsa sõnumi lihtne illustratsioon, aga samas oma sõnumi poolest üldjoontes sümpaatne. Toredalt kirjutatud enesestmõistetavad ideed. Ja seekord ilma teatavate tüütuste või ebameeldivuste või lausa nõmedusteta, mis vahel autori tekstides silma torkab. Järjekordne okei sooritus - ja siiski, ja siiski! Jätkuvalt tahaks vürtsi. Tahaks temalt lugu, millel oleks hea üldidee ja lihtsalt rohkem vürtsi. Tahaks lugu, mille idee oleks juba selline, et paneb ütlema: “Oo, seda võiks ju küll lugeda!” Sest “mees läheb ajas tagasi ja saab meeldetuletuse selle kohta, et loodus on tore” kõlab idee poolest ehk lausa eemaletõukavalt lihtlabaselt, aga asi oli tegelt normaalselt kirjutatud. Ent kuidas kirjutaks ta teksti, millel ainuüksi sisukokkuvõte paneks kulmu kergitama ja küsima: “Oot-oot, räägi veel!” Kõik on stiili poolest jätkuvalt stabiilne ja timm, aga ikka ja jälle tahaks midagi enamat veel.
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-tagasi-loodusesse
Kevad Tõldres
Joel Jans
Maidel on poiss, kellele üldse ei meeldi katekismusetund. Selle asemel tahaks ta hirmsasti lugeda raamatut. Samal ajal kui köster räägib näiteks Joona seiklustest vaala kõhus, loeb tema hoopis allveelaevast Nautilusest ja selle kaptenist Nemost. Hiljem saab poiss teada, et tal on siiski õpetaja Juulius, kellele sellised raamatud samuti meeldivad ja kes peab nimetatut “üheks koledamat moodi heaks raamatuks”. Nad räägivad veel Jules Verne’i ja teiste kirjanike ideedest, mainivad ka M. J. Eiseni esimest eestikeelset ulmeteksti ja arutavad selle üle, milline võiks olla tulevik. Ilmub maani täis kellamees Kusti, kes oma purjus sonimisega edastab, kuidas tulevikus asjad tegelikult on. Üks asi viib teiseni – kommentaaride ülestähendamine viib veriste tagajärgedeni Eliminaatori käe läbi.
Varem on mulle tundunud, et Joeli tekstide groteskimäär on see, mis annab põhiväärtuse: pöörased sündmused või mõneti eemaletõukavad tegelased ja veidi räige suhtlemine, krehvtine kraam. Seekordne peategelane on hoopistükkis roosapõskse õhinaga poiss, kes ulme- ja tulevikufänn - mis mõjub senise loomingu kontekstis üllatavalt.
Algus oli minu jaoks hullult huvitav põnev ajaloolist žanri jäljendav tekst. Midagi lutsulikku - karjuva köstri tänitamine ja toreda õpetaja Juuliuse sõbralikud manitsused. Tänapäevase lugeja jaoks tegelikkuse sissetoomine aitas sellest realismist ka välja tuua. Tagantjärele tundub mulle, et teksti teisest poolest - märulist - olen veidi vähem vaimustuses, aga olemas ta oli ja autori mudellugeja jaoks on see ehk vajalik. Huvitavad olid Terminaatori-viited: esiteks kõrtsistseen ja riietuse väljanõudmine, teiseks mingi variatsioon lausest “Come with me, if you want to live”. Lõbuga kirjutatud jupid, lugedagi lõbus, ehkki eelistasin teksti alguse ajaloolise žanri mängu.
Kui ma tahaks midagi muuta makrotasandil, siis ehk seda, et teist poolt tekstist kas välja jätta või järjejutu teiseks osaks jätta. Mikrotasandil ei tihkakski midagi muuta, sest asi jooksis hästi ja oli näha, et mingitelt hoiakutelt ja muult on autori käekiri mitmekesistunud ja seda on ainult rõõm näha. Tee tööd ja näe vaeva, siis jõuad mitmekesisuseni.
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-kevad-toldres
Tüdruk seinte vahel
Uku ‘Tr1Lo’ Järvis
Marabel on tüdruk, kes on seinte vahel. Püüab tegutseda ja hakkama saada postapokalüptilises maailmas, viibides majaseinte vahel, korrustel, kus keegi teda näha ei saa. Lugeja näeb tema toimetulekut. Kuidas ta sööb, mida teeb, millised on tema igapäevased toimetused.
Lugeja saab teada tema olukorrast, tema taustast (pere on ta jätnud pärast seda, kui ta õla ja jala peale ilmusid märgid mutatsioonist). Kuidagi enesestmõistetavalt teab ta sedagi, et puberteedis ootab teda saba kasvamine. Ja on öeldud, et pilvkate on varjanud ära päikese, aga õnneks pole pilv nii madalal, et seda peaks sisse hingama – lihtsalt peaaegu elukõlbulik lootusetu hukatuse maailm, aga samas miski, mille elementideks on tõenäoliselt kas tuumatalv või saastetalv ja kus on tarbetud mutatsioonid, iga-mees-enda-eest suhtumine ja kaotatud tehnoloogiad. Võib ka olla, et Marabel lihtsalt ise ei tunne seda tehnoloogiat, sest ta on nii noor.
Ideed on tegelt vahvad, kas või asjaolu, et Marabel teab, et ta puberteedis saab omale saba (kust ta seda teab? Mis mutatsioon see on, millel on oma loogiline kulgemine, mida tunneb väike lapski). Must olend, keda ta näeb ja kelle eest põgeneb, pakkus ka pinget. Midagi seal nagu oli. Ja siiski… Tervik on ikkagi…
Kuigi öeldakse tihti: “Show, don’t tell,” siis siin tahtnuks midagi enamat peale triivimise läbi selle maailma. Noor laps ütleks selle teksti kohta, et siin pole muud peale kirjelduse (ja paari ärapõgenemise). Ent siin oli ju kõik täis tegevust. Enamiku lausete öeldised olid liikumispõhised, ikka ta ronis või toimetas või jooksis või hankis. Tegevust oli, aga see kõik oli lihtsalt illustratiivne, maailmakirjeldusi jätkav.
Äkki ongi nii, et seepärast mulle post-apo ei meeldi - pahatihti hakkab tegevus mõjuma sihitult või otstarbetult. Mõjub nii, nagu sel poleks kuhugi pääsu või lahenemist, on vaid tegevus ja hakkamasaamine. Aga kui oleks näiteks üksik saar ja pole ühtki sõna dialoogi, kas siis oleks põnev? Kas “Robinson Crusoe” oli tüütu? Mingi lootuseaimus vähemalt oleks, väljapääs olukorrast, mingigi positiivne programm (kas pääseda saarelt või harjuda Tarzanielu “õilsa metslase”-stiilis väärindava eluga). Ehk ongi asi postapo lootusetuses, mis võtab soovi edasi lugeda? Olemuslikus üksinduses, mis peitub ses maailmas? Ilmselt mõlemad kokku - ilma dialoogita tegevus, mis jätab tühipalja kirjelduse tunde.
Natuke hakkas igav - ja samas saaksin aru inimestest, kes näevad selles jaanuarinumbri väikest sündmust (eeldades, et autor jätkab). Potentsiaali ses oli, aga mina siit raputust ei saanud.
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-tudruk-seinte-vahel
Elav raamatukogu
Mairi Laurik
Estoora on kuningatütar, kes läheb mingist kiusust ratsutama - ja metsas näeb ta üht veidrat raamatukogu, milles on ainult parimad raamatud, pealegi veel kaunites köidetes. Ent enne kui ta arugi saab, pannakse tema ise kinni - ja talle mängitakse Morgensterni lüürat, mis teeb inimesest tema raamatulise kvintessentsi…
Tore on see, et saab Mairi Lauriku tekste rohkem lugeda - nõnda palju on teda kiidetud, niivõrd on esile tõstetud tema loomingut ja nii märgatav on ta ulmeskeenes, et minu teadmiste hõredus on varsti juba piinlikkustvalmistav. Veidi kahju vaid sellest, et need kokkupuuted saavad olema projekti korras tehtud loonupukeste näol - mingi hirm minus ütleb, et need muutuvad viimase minuti tükitööks, mitte eesmärgiks eneses. Võib-olla ma alahindan tema pühendumist sellesse projekti, sel puhul andestatagu!
“Elav raamatukogu” sisaldab huvitavaid ideid - maailma kesk deemoneid; oma ajalooga võluesemed (Morgensterni lüüra, milletaolisi on mitu ja millest raamatukogupidajal on see tõeline eksemplar); raamatuteks muutumine ja viimaks küsimus: kes meist kõlbavad raamatuteks?
Autor puudutab neid ideid. Mind ennast huvitanuks suurem süüvimine neisse mõtteisse. Laurik õigupoolest ei küsi raamatuks kõlbava natuuri või elukäigu kohta lähemalt - see on pigem väikestviisi puänt (printsessist ei saagi väärt raamatut?). Või mis osa see on, mis raamatutesse tardub inimese juures? On öeldud, et igas inimeses on vähemalt üks hea raamat - kas saaks olla rohkemgi? Ja milline see raamat on – kas jutustav või poeetiliselt heietav või mõni kolmas-neljas variant? Ent see on isikliku maitse-eelistuse küsimus - see pole teksti puudujääk, vaid minu kommentaar selle kohta, et taolise ideega tekstis meeldinuks mulle selline lähenemine.
Tore loonupuke, miks ei peaks meeldima, vahva ju. Ootan rõõmuga järgmisi!
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-elav-raamatukogu
