Kool oli läbi saanud. Jörbin istus päikesepaistelisel pärastlõunal koos Kirtiga pargipingil, jõi jäätisekokteili ning silmitses mõtlikult ülikooli peahoonet. Mõelda vaid, kui mitu aastat oma elust oli ta nende seinte vahel veetnud. Ta teadis, et tal on elus vedanud, enamik tema taustaga inimesi endale ülikooli lubada ei saanud. Sama lugu oli Kirtiga. Mõlemad olid ka oma erialal väga andekad. Aga andekus oli vaid üks tahk, mis neid teineteise poole tõmbas. Miskit saladuslikku oli seal veel. Võib-olla olid nad teadmisi kogudes märkamatult ka üksteisesse armunud, kuid isegi kui nad olid sellest mõelnud, ei olnud nad kunagi teineteisele oma tunnetest rääkinud. Olulised olid tarkus ja teadmised.

„Ma arvan, et suudan seda,“ ütles Jörbin enesekindlalt. Ta ei pidanud Kirtile pikemalt tausta avama, sest neiu teadis niigi, mida noormees mõtles. Ehitada ajamasin – see oli Jörbini ammune unistus varajasest lapsepõlvest. Põhjus, miks ta oli nii palju pingutanud ja end Michauwelli ülikooli teoreetilist füüsikat õppima pressinud. Spetsialiseerumisega osakeste füüsika fusioonenergia rakenduslikule inseneeriale. Silme ees vaid üks siht – ehitada ajamasin ja rännata minevikku ja tulevikku ning näha maailmu ja paiku, mida mitte keegi mitte kunagi ei näe. Üsna pea sai talle selgeks, et tulevikku rändamine on tema elu ajal veel võimatu, kuid see teda ei heidutanud. Minevik pakkus rikkalikku ainest avastamiseks, seda ilmselt rohkem kui Jörbin elu jooksul kogeda jõuab.

***

Pärast põgusat suvepuhkust asusid noored tööle. Mõlemal õnnestus saada töökoht Michauwelli ülikooli füüsikalaboratooriumisse, mis oli üks universumi parimaid. Ideaalne koht, kus teha katsetusi leiutistega ning keskkond, kuhu voolas kokku kogu maailma tarkus. Loomulikult polnud Jörbin kaugeltki esimene, kes soovis ajamasina ehitada. Selliseid oli olnud mitmeid ning tööle võttes oli laborijuhataja otsesõnu selliste veidrike eest hoiatanud. Edukat teadlaskarjääri polnud ühelgi ajarännuhuvilisel teha õnnestunud. Kes oli end põhja joonud, kes lihtsalt ära kadunud, kes pidanud leppima väheglamuurse õpetajatööga või muu lihtsamaga, et elus püsida. Et tööl püsida, bossi kahtlusi ja halvakspanu vältida, ei rääkinud Jörbin talle ajamasina loomise plaanist midagi.

„Iga asi omal ajal,“ mõtles ta endamisi. Ka Kirti ei jaganud oma kaugemaid eesmärke laiemalt. Ainult Jörbin teadis tema soovi ajamasinat arendada. Noormees kahtles, kas neiul üldse lähedasi sõpru või sugulasi on. Vähemalt ei teadnud ta neist midagi ja Kirti ei soovinud ka ise rääkida. Ja ega Jörbinil endalgi peale eakate vanemate ja paari juhuslikumat laadi tuttava lähedasi inimesi polnud. Kaks üksikut teadlast, kes olid juhuse tahtel kokku sattunud. Või oli see „juhus“ siiski mitte nii juhuslik? Jörbin teadis, et asjad ei ole sugugi nii nagu nad paistavad. Vahel oli kõik lihtsam, sageli aga hoopis mitmetahulisem ja segasem.

***

Aastad möödusid. Viia üksik osake ajas viis aastat tagasi ei olnud juba ammu enam probleemiks, aga keerukaid organisme teisaldada oli ikka veel paras pähkel. Jörbinil tuli lahendada üks suuri füüsika väljakutseid ajarännul. Ehk küsimus, kuidas siduda osad nii, ent need ka ajas tagasi rännates samal kujul kokku pandud saaks kui ennem. Aga Jörbin suutis ka selle pähkli katki hammustada ja osakesed omavahel enne transportimist nii ära siduda, et nad hiljem samamoodi seotuks jäävad. Jäi veel küsimus, kuidas minevikust tagasi tänapäeva saada.

Ühel õhtul pärast pikka laboripäeva stripiklubis lõõgastudes, tabas Jörbinit nagu välk selgest taevast ilmutus. Kuidas ta ometi varem selle peale polnud tulnud? Lahendus oli kogu aeg tema ees istunud, aga ta polnud seda märganud. Nüüd aga asetusid kõik tükid omale kohale, nagu oleks see kõige loomulikum asi maailmas. Ta teadis! Ta teadis, kuidas minevikust tagasi tänapäeva saada. Ta hüppas rõõmujoovastuses püsti ja tormas jooksujalu laborisse. Öö möödus kui lennates ja hommikuks oli kogu protsessi detailne kirjeldus paberile pandud. Nüüd jäi üle veel masin valmis ehitada ja esimese inimesena maailmas ajarändu proovida. Minna inimkonna ajalukku. Lahendus oli tegelikult väga lihtne, vähemasti maailma tippfüüsiku jaoks. Lihtsustatult võttes tuli kõigepealt lennutada minevikku ajakapsel, mis seob mineviku aja, kuhu rändur siseneb tänase päevaga, kust sisenemine minevikku aset leiab. Tagasiteel tuli vaid kapslit kasutada. Täpsemini sinna sisse istuda ja osakeste energia transformeerib inimese tagasi alguspunkti. Ehk lähtestab. Jäi veel küsimus vaimsest poolest, kas mälestused jäävad alles või lähevad kaotsi. Teoorias pidi kõik toimima ja säilima. Ent sellele küsimusele pidi Jörbin leidma vastuse juba katsetamise teel.

***

Kõik ei läinud siiski päris libedalt. Mitmed katsed ei õnnestunud nii, nagu arvutused olid näidanud. Kuid siiski katse-katselt asi paranes. Lõpuks jõudis kätte hetk, kus asi oli küps inimese lennutamiseks minevikku. Või vähemasti nii Jörbinile tundus. Ta oli nüüd juba keskeale lähenev mees ja valmis end minevikku lennutama. Ajarännule eelneva öö veetis ta koos Kirtiga plaane arutades ja täpseid tegevusi koos veel üle käies. Kirti abistas teda igati, nii nagu ta alati oli teinud – pühendunult ja ise peaaegu märkamatuks jäädes.

Esimene katse Jörbini endaga õnnestus suurepäraselt. Riskide maandamiseks ei tihanud ta end väga kaugesse minevikku lennutada, kuid tuvastamaks võimalikke kõrvalmõjusid, otsustas ta, et ajavahemik peaks olema siiski rohkem kui mõni kuu või aasta. Ta valis laskumispunktiks ülikooli lõpetamise aasta. Kõrvaliste isikute vältimiseks tehti katse teoks Kirti pooleldi hüljatud maamajas. Katse oli põnev ja ilma eriliste kõrvalmõjudeta. Jörbin oli kartnud peavalusid või muid füüsilisi piinu, ent need jäid tulemata. Ka mälu töötas ning vaimselt ei tajunud ta endas mingeid muutusi. Samas, ega ta poleks osanud ilmselt ka puudust tunda millestki, mida ta ei mäletanud… Salaja piilus ta mineviku iseennast ülikooli lõpetamisel ja suhtlusel Kirtiga. Oli ta tõesti toona Kirtisse armunud olnud, nagu ta tulevikukülalisena iseennast vaadates järeldas? Võib-olla tõesti. Kuid teadustöö oli tähtsam, polnud mõtet oma elu eesmärki täites asju keerulisemaks teha. Seda enam, et Kirti oli talle väga vajalik ning ilma tema abita oleks olnud ajaränd sisuliselt võimatu. Seega tuli oma kiremõtted maha suruda ja keskenduda missioonile. Ta oli veendunud, et Kirti mõtles samamoodi.

***

Kirti esimene ajaränd kolm nädalat hiljem toimus juba kahekümne viie aasta tagusesse aega. Kui välja arvata erakordselt halb tuju ajareisilt naasmisel, läks see rännak igati korda.

„Järgmine kord tahan minna nii kaugele, kus ma veel sündinud ei ole!“ lausus Kirti vastuvaidlemist mittesallival toonil. Kirti lapsepõlv polnud kõige helgem ja hoobilt sinna tagasi hüpata ei toonud kaasa positiivseid emotsioone. Jörbin mõistis teda ja lõppude lõpuks, ta oli ju ajamasina teinud seepärast, et näha kauget minevikku – seda, kuidas ehitati püramiide, kuidas inimene kodustas hundi, kuidas toimusid murrangulised lahingud, kuidas langes Bütsants. Lähiminevikku mäletas ta ju ka ise suurepäraselt. Kuigi mälu võib vahel trikke teha, nagu ta ajarände tehes ise veendus. Seega oli kindlam esialgu mitte väga kaugele hüpata. Järk-järgult ja tasa ning targu – see oli tema moto ja nii oli ohutum.

***

Ajas reisimisest võib märkamatult kujuneda sõltuvus. Kõigepealt põnevus, siis harjumus ja lõpuks sõltuvus. Jörbin ja Kirti võtsid ette juba märksa pikemaid ajahüppeid kui omaenese noorusaegadesse. Juhtus ka äpardusi. Jörbin oli ühe maandumise veidi mööda arvutanud ning sattus kokku inimestega, kellelt ta mõõgaga piki pead sai. Haav polnud siiski väga tõsine ja õnneks õnnestus tal ajahüpe tagasi olevikku teha viivitamatult. Ilmselt jäid mineviku võitlejad üllatunud nägudega talle järele vaatama, kui ta nende ajast kadus. Kes teab, võib-olla sünnib sealt uus legend. Aga ajarännul varitsesid muudki ohud kui kibeda käega keskaegsed rüütlid. Haigused, metsloomad, arvutusvead … ootamatuste eest polnud ka geeniused kaitstud. Lisaks ajaparadokside oht, millest Jörbin eelistas mitte mõelda. Kuid Kirti oli võimaliku mineviku muutmise suhtes ärevil. Paljud ajarännuhuvilised olid ju varasemalt kadunuks jäänud. Oli see juhus, õnnetus või kellegi karvane käsi, seda ei võinud täie kindlusega keegi öelda. Võib-olla kõik need kolm. Varasemate katsetajate ümber oli palju salapära ja hämaraid saladusi. Igatahes võttis Kirtis ja pisut ka Jörbinis maad paranoia. Eriti kui ei tea, kust ootamatu löök tulla võib. Kas nende tegevust jälgiti? Kas keegi teadis või aimas? Ning millised ohud võisid varitseda minevikus? Lepiti kokku, et kindluse mõttes ollakse oma jälgede peitmisel veelgi hoolikamad Parem karta kui kahetseda. Seni polnud midagi juhtunud, kuid senine hea õnn oli liiga hea, et tõsi olla. Ajaränd ei ole hommikune jalutuskäik pargis, millest miskit jälge maha ei jää.

***

„Mis koht see siis on?“ mõtles Jörbin endamisi. Ümberringi oli lage soo, ainult ühes kohas eemal paistis tukk metsa. Varem polnud ta sellisesse kohta sattunud. Ajakapslist polnud jälgegi. Miskit oli ilmselgelt nihu läinud. Vilka külaelu asemel silmitses Jörbin sammalt ja vett täis laukaid. Õnneks oli ilm soe. See aga ei vähendanud Jörbini muret, sest eeldatavasti oli ajamasina teine pool ehk ajakapsel selles siit mitte paistvas külas ning üksi rabas istumine ei pakkunud sugugi lohutust. Tal polnud eriti suurt soovi minevikku kinni jääda, eriti kui see minevik tähendas lagedat raba. Jäi üle hakata otsima asustust. Jörbin seadis sammud eemal paistva metsatuka suunas.

Kolm päeva oli möödunud ning Jörbin polnud näinud märkigi inimelust. Lisaks tundus, et ka loomad on välja surnud. Kui mõni üksik konn ja kauguses kostuv hundiulg välja arvata, võis tunduda nagu oleks ta üksinda maailma sattunud. Soost välja jõudnud ja kitsa metsaviiru läbinud, leidis ta end tontlikult tühjalt kõnnumaalt. Pinnas tundus viljakas, jäi üle vaid imestada, kus on kõik inimesed. Nälg oli üsna tappev, sest marjadest jäi Jörbini kõhu täitmiseks väheseks.

„Tahaks üht korralikku seapraadi kartuli ja hapukapsaga,“ unistas Jörbin ning ta tundis, kuidas ila mööda suunurka alla voolas.

„Kurat, võta end ometi kokku ja mõtle!“ käratas Jörbin valjult iseendale. Ta teadis, et peab leidma väljapääsu, aga tal polnud aimugi kuidas. Ja aeg töötas tema vastu.

Kolm päeva hiljem sai Jörbin aru, et pääseteed ei ole. Ta oligi üksinda ja lähimas ümbruses puudus igasugune asustus. Tuleb energiat säästa ja püsivam eluase sisse seada. Künkahari, kuhu ta oli jõudnud, tundus selleks sobiv paik. Paik, kus end sisse seada ning mõelda plaani pääsemiseks. Seniks aga elus püsida ja kaitsta end huntide vastu. Ta polnud endiselt ühtki neist näinud, ent öine ulgumine tuli iga ööga lähemale. Ja ilmad läksid külmemaks. Tulekul oli talv.

***

Möödas oli kolm aastat. Ta oli rasked talved vaevu üle elanud. Marjad, pähklid, sekka ka mõni kits või jänes. Tal tuli muie suule, kui mõtles sellele, kuidas ta väiksena end ürginimesena ette oli kujutanud. See polnud sugugi nii lihtne kui unistustes tundus. Aga Jörbin oli visa, ta sai hakkama. Selgus ka, et ta ei olnudki maal päris üksi. Künkast loode suunas elas üksik hõim. Hõim, mille arengutase oli küll üsna algeline, ent kes ometi kasutasid tuld ja tööriistu. Künkast teisel pool elas metsik ulukikari.. Ka neid sai küttida. Või hõimu tagant veidi liha näpata. See viimane küll Jörbinile väga ei meeldinud, aga nälg painutas tema raudseid moraalipõhimõtteid. Ta oli leidnud üles ka ajakapsli. See oli pudenenud soo kõrvale metsatukka, üsna Jörbini maandumiskoha lähistele. Ta ei saanud aru, kuidas see sinna oli sattunud, aga samas polnud sel enam ka väga suurt tähtsust. Jörbin muigas. Ajakapsli aku oli talvede jooksul tühjenenud. Elektri leiutamiseni läks veel tuhandeid aastaid.



© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0479)