„Niisiis, austatud kolleegid, tahaks teilt nüüd kuulda ettepanekuid, millise stsenaariumi me peaksime selle kauni helesinise planeedi jaoks valima?“ juhatas peagi lõppeva Maa-missiooni pealik Fro2225 asteroidiks maskeerunud kosmosejaama nõupidamiste ruumis sisse allüksuste juhtide koosoleku. Peagi oli oodata missiooni koosseisu vahetust ning uutele misjonäridele oli vaja peale aruande ka mingeid selgemaid soovitusi lauale panna. Fro2225 mäletas, et kui tema eelkäija selles ametis, vana hea Fro2224 talle missiooni juhtimise üle andis, oldi Maa asurkonna arenguga üsna rahul ning arvati, et kui samas vaimus jätkata, tõuseb sealse viimati aretatud liigi ehk inimeste eliidi intelligents õige pea niisugusele tasemele, mis lubaks hakata neid tasapisi harjutama juba oma uue rolliga – see tähendab Maa kui galaktiliste tsivilisatsioonide varuplaneedi vastutustundlikuks haldajaks olemisega. Siis saaks Maa lülitada ka tsivilisatsioonide võrgustikku, mis omakorda vabastaks Maa-missiooni ressursid. Need saaks kohe suunata mujale, otsimaks uusi võimalikke varuplaneete.

Maa oli arvatud potentsiaalselt elukõlbulike varuplaneetide hulka pärast ühe teise samalaadse varuplaneedi õnnetut hukku. Seal ei suudetud selle haldajaks arvatud elanikkonna omavahelistele tülidele piiri panna ning lõpuks muutus imeilus esimese kategooria varuplaneet julmade, kõike hävitavate sõdade tagajärjel täiesti elamiskõlbmatuks. Üksnes madalamad eluvormid suutsid veel kuidagimoodi hingitseda.

Ilmselt oli siis ettepanek halduse üleandmiseks tehtud kiirustades, kõiki arengu- ja võimekustaseme näitajaid põhjalikumalt kaalumata. Tolle purustatud planeedi valvamise eest vastutavatele misjonäridele heideti ette, et nad oma missiooni enneaegselt lõpetasid ega jätnud ka kohale ajutist valveüksust, kes oleks võinud omasoodu arenema hakanud sündmustesse õigel ajal radikaalselt sekkuda. Sama viga ei tohtinud enam korrata. Maa jaoks oli seega vaja teistsugust stsenaariumi, katastroofiohtu tuli paremini ette näha ja ennetada. See oli nüüd missiooni põhiline ülesanne ning sellega oldi seni ka enam-vähem toime tuldud – kuigi asjad olid aasta-aastalt läinud üha keerulisemaks. Pidi tõsiselt pingutama, et hakkama saada, muidu poleks kange kraadiga karistustest pääsu. Äpardunud misjonärid alandati tavaliselt lihtsateks kosmoseprügi koristajateks ja nende eluaja pikendamine lõpetati sootuks.

Maa asukatega oli tegeldud juba pikemat aega. Enne selle planeedi varuplaneedi staatusse tõstmist oli seal püütud katseliselt aretada igasuguseid kummalisi elukaid, nagu näiteks tohutu suuri sauruseid. Neid oli huvitav vaadelda ja Maa suurt loomaparki külastati massiliselt paljudest galaktikatest, kuid varuplaneediks määramisel tuli teha panus eelkõige niisugusele elusmaterjalile, mis oleks kõige lähemal galaktiliste tsivilisatsioonide tuumikelanikkonna põhiomadustele. Humanoidsete olendite loomisele asudes oli aga vaja planeet suurtest saurustest ja kõiksugu muust sobimatust bioloogilisest ollusest puhastada.

Planeedi puhastamine saurustest käis kähku, selleks piisas ühest sinna lajatatud meteoorikolakast, kuid kõik muu võttis hulga rohkem aega ning alles üle-eelmise ehk Fro2223 missiooni aegu tehtud ahvide DNA muudatus lubas hakata välja aretama kõrgema intelligentsitasemega populatsiooni. Aeg-ajalt käidi Maa eri paikades nende arengut jälgimas ja suunamas ning mõningaid inimeksemplare uuriti ka Kuu tagumisele küljele rajatud laboratooriumis. Tagasi Maa peale katseisikuid tavaliselt ei viidudki. Nende orgaaniline materjal kasutati missiooni hüvanguks täielikult ära, kuid mõned erandid, pärast tarvilikke mälu- ja teadvusemanipulatsioone siiski tehti ning neist inimestest said siis suurte inimkoosluste juhid, vaaraod ja kuningad, kes aitasid kavandatud arenguprotsesse Maa peal suunata ja kontrollida, ühtlasi sisendades kõigile oma alamatele usku nende tegevusel silma peal hoidvatesse kõrgematesse jõududesse ehk jumalatesse. Viimasel ajal, kui maapealsed ühiskondlikud suhted keerulisemaks muutusid, polnud sedasorti juhtide ettevalmistamist siiski enam ette võetud.

Tasapisi jagati inimkonnale uusi teadmisi ja oskusi ning inimesed hakkasid tänu sellele järjest terasemaks muutuma. Muret tegi ainult nende suur agressiivsus, mida oli järjest raskem vaos hoida, sest relvade arsenal kippus pidevalt suurenema ja ühtlasi aina tapvamaks muutuma. Asi võttis eriti halva pöörde siis, kui kasutusele tuli püssirohi. Selle leiutamist oli missioon isegi otseselt soodustanud, lootes, et see annab inimestele aimu suure purustusjõu ohtlikkusest, suunates ühtlasi nende mõtteid uute energeetiliste võimaluste ärakasutamisele igapäevases elus – ja ehk edaspidi ka kosmilises mastaabis –, kuid kahjuks tõi see kaasa hoopis suuremaid sõdu.

Elektri- ja tuumaenergia jälile jõudsid inimesed juba üsna iseseisvalt, vaid mõningate neile antud vihjete abil, ning nende järjest kasvav nutikus oleks võinud missiooni isegi rõõmustada. Paraku hakati ka aatomienergiat kohe rakendama suure hävitusjõuga relvade loomiseks ning inimeste esimesed sellesuunalised katsetused tulid missioonile suure üllatusena. Kahte esimest aatompommi rünnakut ei suudetudki ära hoida, kuid edaspidi püüti tuumalõhkepäid siiski paremini valvata. Kõik kohad, kuhu neid paigutati, võeti vaatluse alla ning missiooni mehitatud lennuaparaadid või mehitamata droonid, mida inimesedki vahel juhuslikult taevas märkasid ja lendavateks taldrikuteks ehk UFO-deks hakkasid kutsuma, käisid regulaarsetel inspektsioonilendudel. Eks tulnud nii mõnelgi korral, kui tekkis reaalne oht, et mõni planeeti purustada ähvardav sõda valla võiks lahvatada, suisa otseselt sekkuda. Nii näiteks õnnestus tänu üksikute juhtivate inimeste teadvusega manipuleerimisele rahumeelselt lahendada vägagi tõsiseks muutunud Kuuba raketikriis. Vahel piisas ka mõne puldioperaatori mõjutamisest, nagu ühe Vene raketibaasi majori puhul, või lihtsalt raketibaasi elektroonika välja lülitamisest.

Kontrolli teostamine oli lihtne siis, kui tuumarelv oli vaid mõnel üksikul riigil, ent mida rohkem see levis, seda keerulisemaks ja ressursimahukamaks kogu maakera hõlmava valve korraldamine muutus. Droonidestki hakkas missioonil juba puudus tulema, sest mõned neist kukkusid viimase piirini viidud lennuaja jaoks tehtud kütusekulu valearvestuse tõttu Maa peale alla. Isegi üks noor misjonär sai seetõttu hukka ning tema keha sattus inimeste kätte uurida. Skandaali vältimiseks tuli jälle kiireloomuliselt tegelda paari sealse riigijuhi ja ka muude asjameeste mälu- ja teadvusemanipulatsiooniga. Kumu levimist inimeste hulgas ei suudetud siiski päriselt ära hoida.

Inimestel lubati ka tasapisi hakata kosmoselende harjutama ning lasti neil isegi mõned korrad Kuu peal ära käia. Kaugemale polnud neid esialgu mõtet lennutada, selle juurde võis tagasi tulla alles siis, kui inimkond on tunnistatud võimeliseks oma planeedi haldust üle võtma ning saanud ühtlasi kõrgema küpsusastme sertifikaadi, mille alusel tehakse lülitumine tsivilisatsioonide võrgustikku.


„No nii, kolleegid misjonärid, ootan siis ettepanekuid selle kohta, milline tegevusvariant valida?“ kordas missiooni juht oma küsimust, kui vaikus nõupidamisruumis oli tükk aega valitsenud. „Varsti on uus missioon kohal ja neile tuleks anda edaspidiseks konkreetseid näpunäiteid.“

Oli näha, et allüksuste juhid pingutavad ajusid, sest nende rohekad kehad hakkasid märksa rohkem helendama. Esimesena tõstis sõna paludes oma lühikese käeköndi üles monitooringuüksuse juht Tro3015.

„Maakera on ülerahvastatud,“ arvas ta, „inimesed on hakanud väga kiiresti paljunema ja nende arvu tuleks drastiliselt vähendada. Muidu läheb neil seal liiga kitsaks, mistõttu nende agressiivsus kasvab veelgi ja nad hakkavad üksteisele järjest rohkem kõrri kargama. Viimaks võidakse ka aatompommiga virutada, kui meil kogemata mõni uus raketibaas kahe silma vahele jääb ja me seda välja lülitada ei jõua. Siis ongi katastroof käes.“

„Ja kuidas sa siis kavatsed rahvaarvu vähendada,“ tundis missiooni pealik huvi.

„Mõne tapva bakteri või viirusega,“ teatas Tro3015, „seda varianti oleme varem juba mitu korda ka testinud. Praegugi on käsil üks paljulubav test, panime nimelt ühe uue vinge koroonaviiruse hakkama.“

„Minu arvates ei ole need katsed siiski kuigi hästi õnnestunud,“ piiksus väga nõrgalt helendav mälumanipulatsioonide üksuse juht Mra3820, „sest inimesed oskavad juba päris häid vaktsiine leiutada.“

„Sina oleks võinud inimeste teadvuse mõjutamisega üldse palju rohkem vaeva näha,“ heitis Tro3015 seepeale pahaselt sähvatades, „siis oleks seda jama seal Maa peal hoopis vähem.“

„Võiks ju ka mõnest otsast või poole pealt uuesti alustada,“ leidis mälumanipulatsioonide üksuse juhist märksa enam helendav analüüsiüksuse juht Gre3992, „näiteks koristada osa rahvast ära, ülejäänute teadvus aga viia tagasi kuskile püssirohu eelsesse aega, et nad jälle nii hirmsasti sõdima ei hakkaks, kui me neile mõnda uut vidinat pakume.“

„Meie üksus ei jaksa suuremat hulka rahvast ära manipuleerida,“ piuksus järjest tuhmimaks muutuv Mra3820, „see on liiga suur töö. Viimasel ajal jõuame tegelda ainult kõige kriitilisemate juhtudega.“

„Tõepoolest, see ei lähe, sest me missioonil ei ole enam ressurssi ega aega säärase kapitaalse tagasipööramisega tegelda,“ laitis ka pealik ettepaneku maha.

„Aga teate mis, austatud kolleegid,“ välgatas äkki orgaaniliste materjalide hanke allüksuse juht Pri4579, „mu droon-robot tiris just äsja siia ühe meesterahva Maalt, küsiks õige temalt, mida inimesed ise oma elu edasistest väljavaadetest arvavad. Me ju tahame neid ikkagi varuplaneedi halduriteks arendada ja nad peaksid ka ise tõsiselt oma tuleviku peale mõtlema. Tollel teisel planeedil sellepärast ehk asi untsu läkski, et nende endi esindajate arvamust õigeaegselt ära ei kuulatud ja sellest õigeid järeldusi ei tehtud.“

„Huvitav idee, aga ei tea, kas sellest mingit kasu on,“ sumbus missiooni pealik korraks hämaramatesse mõttetoonidesse, kuid hakkas mõne hetke pärast siiski uuesti erksamalt helendama.

„Olgu pealegi, eks kuulame ta ära, kui sai juba kord siia toodud,“ otsustas ta ning andis korralduse drooni poolt hangitud inimeksemplar otsekohe üles äratada ja nõupidamiste ruumi tuua.

Sisse talutatud mees, kel oli peas lahtiselt tolknevate kõrvadega läkiläki, esmalt küll jahmus kummalisi olendeid nähes, kuid olles ennast veidi kogunud, noogutas justkui asjadest aru saades ja hakkas üsna rahulikul meelel midagi oma puhvaika alt otsima. Ta tõmbas põuetaskust välja suitsupaki ja tikutoosi, õngitses pakist sigareti ning kui oli selle huulte vahele torganud, kukkus kohe ka tikku rapsima.

„Siin ei tohi suitsetada!“ teatas missiooni pealik. Sõnum kanti otse mehe ajusse ning ta toppiski suitsud ja tikud kuulekalt põue tagasi. Vahepeal oli aga analüüsiüksus juba kindlaks teinud, mis keeles selle uuteks uuringuteks soetatud vanemaealise inimeksemplariga suhelda saab ning vestlust jätkatigi tõlkemooduli abil.

„Tutvume siis kõigepealt,“ alustas pealik. „Meie siin oleme Maa heast käekäigust huvitatud galaktilised misjonärid, kes olete teie?“

„Ah või nii, et tulnukad olete,“ mühatas mees. „Ma juba mõtlesingi, et mis kuradi jama see on, et kas ma olen põrutada saanud või peast puhta segi läinud. Ma põle tulnukaid enne näinudki.“

Ta võttis läkiläki peast ja noogutas viisakalt tulnukate poole:

„Egas midagi, teeme siis tutvust. Mina olen Pajasoo Helmut, Mulgimaalt Abja-Paluoja kandist. Aga ma kõnelen eesti keeles, sest ega te vist mulgi keelest eriti sotti saa.“

Mees silus oma hallikaid juukseid, pani seejärel mütsi tagasi pähe ja jätkas kuidagi kohmetult:

„Aga vaat seda ei tea ma küll teps mitte, kudamoodi ma siia sattusin. Justkui oleks pilt jälle korraks eest ära läinud. Igatahes purjus ei ole ma tükk aega olnud, seda te mulle ette heita ei või. Pärast sedasamust viimast korda, kui me naabrimehega puskarit ajasime, küla peal lollusi tegime ja Kudina Liide lauta magama jäime, sain kodus eide käest niisukese hirmsa koosa, et annab mäletada, no ja tollest ajast saati pole eriti pruukinudki. Päris ausalt, ütlen ma teile.“

„Ärge muretsege. Me võtsime teiega ise ühendust, et kuulda, mida te arvate edasisest elust Maa peal,“ jätkas missiooni pealik Fro2225 üsna sirgjooneliselt küsitlust.

„Ah et mis ma arvan,“ kordas Pajasoo Helmut käsi oma vana puhvaika väljaveninud taskusse toppides, „no mis siin iks arvata. Sant lugu igatahes. Elektriarveid ei jõua enam üldse maksta, seo om iks täitsa lõpp. Me oleme eidega talveks kolinud ühteainsasse tuppa ja sedagi kütame selle kuradi puhuri või soojuspumbaga ainult niipalju, et eidel nina härmas poleks. Lasin selle värgi väimehe soovitusel sisse panna ja lolli peaga lubasin ka vana ahju ära lõhkuda, noh et toas ruumi rohkem oleks. Eit oll küll vastu, aga kiideti iks, et elektriga on vanainimestel mugavam. Ja elektrilepingu lasin börsehinnale ümber teha, et olevat nigu odavam. Aga säh sulle! No kes tuu nüid need elektriarved ära maksab. Kogu pinss lätt varsti selle pagana pumbaga kütmise pääle ära ja iks om külm, kurask. Teil om siin küll hää lämmi. Mis elektriga te ise kütate?“

Helmuti viimasele küsimusele tähelepanu ei pööratud ja päriti edasi:

„Mida te tuumaenergiast arvate?“

„Tehku seda elektrit tuumast või tuulest või millest tahes, aga olgu hind mõistlik, mitte mingi börsest või persest võetud. Tuless neile kuradi spekulantidele, kes meile selle häda kaela ommava toonu, üits kõva kolks anda. Valitsustel vaja iks jala üitskõrd perse alt välja võtta, või muidu lätt see ilm küll hukka. Hinnad ju muudkui tõusevad. Meil vinguva viil niisama, aga mõnel pool väljamaal on rahvas juba mässamagi hakanud. Ja mu naabrimees Andu ütel kah täitsa õigesti, et näe, tuumajaamad kaotatakse küll ära, aga aatompomme tehakse aina juurde. Varsti üits suur pauk niimoodi käibki ja siss om Maa pääl õkva peris katastroof käen.“

Missiooni pealik loksutas oma kortsus ja lopergust pead arusaamise märgiks – tõlkemoodul oli ka murdesõnadega päris hästi toime tulnud –, kuid rohkem küsimusi ei esitanud. Ta lasi mehe edasisteks uuringuteks ära viia ning käskis tolle hiljem kindlasti Maa peale sinna Abja-Paluoja kanti tagasi toimetada – justkui preemiaks väärtusliku info eest.

„Kuuldu kinnitab siin kõlanud mõtet, et meil tuleb ikkagi mingid suuremad teadvusemanipulatsioonid ette võtta,“ nentis missiooni pealik nõupidamise lõpetuseks. „Jagame siis ka kohe ülesanded laiali: orgaanilise materjali hankeüksus kogub Maa pealt kokku kõik tähtsamad inimesed, kes vastutavad energiatootmise ja eriti tuumaenergia rakendamise eest ning manipuleerimisüksus surub neile ajudesse uued tegutsemispõhimõtted. See on mahukas töö, ma saan aru küll,“ vaatas ta oma suurte silmade manitseval pilgul ärevalt piuksuma hakanud manipulatsiooniüksuse juhi poole, „aga see tuleb ükskord ikkagi ära teha, kui me ei taha tolle teise missiooni sarnaselt tühipaljasteks kosmoseprügi koristajateks langeda. Analüüsiüksus aga teeb kindlaks, keda veel on vaja inimeste eliidi hulgas mõjutada, et neil tuumadesarmeerimine jälle uut hoogu saaks. Kui me selle töö ära oleme teinud, saame uuele missioonilegi edaspidiseks konkreetsemaid soovitusi anda. Mingil juhul ei tohi lasta sel ilusal varuplaneedil hukka minna. Katastroofiennetus peab olema tõhus, head kolleegid, ja ma usun, et me saame sellega kindlasti hakkama.“


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0445)