kaanepilt
 
reidar pisipilt

Kord Estconi jaoks ettekannet koostades sedastasin, et Eesti ulmekirjanduses on liiga vähe biopunki. Loomulikult annan endale täielikult aru, et ma ei ole kogu ulmelist algupärandit läbi lugenud. Siiski süvenes teiste ulmefännidega vesteldes arusaam, et ega seda biopunki ülemäära palju ole, kui üldse. Sama tõdeb Jüri Kallas oma artiklis, et kui küberpunk, millest tuleneb biopunk, on nišikirjandus, siis biopunk on omakorda nišš sellest. Seega pole imestada, et käesoleva Reaktori erinumbri keskset teemat nii meil kui mujal viljeletakse nõnda vähe.

Ma pakkusin välja mõtte, et biopungi teema populariseerimiseks võiks teha Reaktoris vastava erinumbri. See annaks vähemalt kohalikele ulmekirjanikele võimaluse tundmatus vees end proovile panna.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Märkmed põhinevad ökoulme aiaseminari raames peetud ettekandel „Ökoulme: võimalusi ja väljakutseid“ (9. juunil 2022 Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase kirjanduskeskuses).

Vähemalt ühes mõttes on „ökoulme“ tautoloogia. Aga et jõuda selleni, mis mõttes, tuleks „ökoulme“ kõigepealt laiemasse kirjanduspilti asetada. Selleks aga astugem mõned sammud tagasi ja liikugem tasandi haaval kirjanduse kui niisuguse juurest edasi ökoloogilise ilukirjanduse ja seejärel teadusulme juurde.


I Kirjandus, keel ja keskkond

See on esimene, kõige üldisem tasand.

Raamatus „Vaimu paik“ on Jaan Kaplinski öelnud:

Kõige rohkem olen mõelnud kahest valdkonnast, mida ma mingil määral tunnen: keelest-keeletadusest ja loodusest-ökoloogiast. /...

Loe edasi...

{SILDID}
 
jyrka 2

Alustama pean vist tõsiasjast, et biopunk kui selline on küberpungi tuletis. Ei, mitte mingi noorem vend või juhm sabassörkija. Lihtsalt küberpunk, kui murranguline ulme alaliik lükkas mingid asjad liikuma ja nii hakkas tekkima ka teisi kirjanduspunklikke liike. Kui me juba eristame arvuteid ja nende mõju ulmes, siis miks mitte eristada ka aurumasinaid, või näiteks bio-kraami. Aurupunk kasvas kiirelt suureks, unustades küberpungi ja selle mõju. Iseküsimus, kas see populaarne kraam on enam seesama aurupunk, mida eelmise sajandi 80ndate keskel küberpungiga seostati, sest tehnoloogiline veidrus neis teostes on taandunud visuaalse veidruse ees ning kaasaegne aurupunk on pigem maneerlik kostüümidraama kui sisuline anakronismikuulutus.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Facebookis on grupp Lugemise väljakutse ning seal tekkis idee, et teeks 2022. aastal ulmeväljakutse enam-vähem kümnendite kaupa. Hakkasime arutama, et mis on ilmunud ja kas teoseid jagub... pakkusin, et panen nimekirjad kokku, mis bibliograafia pealt pole ju keeruline. Lugemise väljakutse grupi algataja ja vedaja Tiina Liinak oli nõus. Aastakümnete idee autor Mart Pechter arvas, et võib-olla teha ka mingi saatetekst ja allpool see ongi. Ka Tiina Sulg andis seal asjalikke näpunäiteid ja aitas kaasa mõelda. Neid kolme tahan ma ka tänada.

Lühidalt: iga kuu ilmub Reaktoris järgmise kuu kümnendi kohta mu kirjatükk ja ka abistav peaaegu täielik nimekiri eesti keeles kättesaadavast selle kümnendi ulmest. Kuna väljakutse pole kronoloogiline, siis septembris on teemaks: 2010–2019.

*

Vaatasin maakeeles ilmunud teoste nimekirja ja pähe tuli üsna mitu mõtet.

Esimene, et pole võimalik tuvastada mingit ühist nimetajat.

Loe edasi...

{SILDID}
 

ESIMENE PROMINENT: Christian Bale (8. juuli)

Christian Bale sündis 1974 Walesis ja on üsna noorest east filmides näidelnud. 13-aastaselt debüteeris ta filmis "Mio, mu Mio" Yum Yumina, peapahalast mängis Christopher Lee ja muusikat tegi ABBA – pole paha algus. Järgnesid "Hamlet" (nimiosas), "Pocahontas" ja "Suveöö unenägu" kuni aastal 2000 peaosani "American Psychos". 2005 mängis ta Batmanit filmis "Batman alustab", 2009 "Pimeduse rüütlis" ja 2013 selle järjes "Pimeduse rüütli taastulek". 2009. aasta filmis "Terminaator: Lunastus" mängis ta John Connorit, 2018. aasta Mowgli-filmis tegi Bagheera häält. Äsja esilinastunud filmis "Thor: Armastus ja kõu" mängis ta jumala lihunikku Gorri. Tänapäeva näitlejatest peetakse teda üheks kehaliselt kõige võimekamatest.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Tippmaletajate hulgas on märgatavalt rohkem kiiksuga mehi kui teistel aladel. Tõenäoliselt on kõige suurema kiiksuga nuputõstjast kuulnud ka need, kes malest üldse mitte midagi ei tea. Jutt käib USA suurmeister Robert James Fischerist (1943-2008), kes oli male maailmameister aastatel 1972-75.

Ta tuli USA meistriks juba 14-aastaselt. 15-aastaselt tuli ta koolist ära sõnadega „Koolis pole midagi õppida, sest õpetajad on lollid,“ (seda viimast on tõlgendatud ka nii, et õpetajad ei oska malet mängida) ja pühendus ainult malele. Edukalt, sest ta sai 15-aastaselt suurmeistriks (toona kõige nooremana). Kuid kuna ta väärtushinnangud keerlesid ainult male ümber, siis Fischeri osavõtt oli igale turniiri organiseerijale paras peavalu tema esitatud nõudmiste tõttu. Näiteks nõudis ta, et tema partii algaks mitte varem kui 16.00, sest ta oli harjunud hilja tõusma.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Waking Mars ehk “Marsi äratamine” (või “Marssi äratades” või poeetilisemalt “Virguv Marss”) on nunnu teaduskallakuga indie-mäng, mis mulle kunagi südame ligi puges. Nüüd, seoses Bioreaktori ilmumisega leidsin, et võiksin sellest teistele ka kirjutada (ning nagu muuseas uuesti läbi mängida!), sest mängu ivaks on võõrelu-koosluste häkkimine ja selle kaudu ühe piraka süsteemi mõjutamine. Vormilt on Waking Mars 2D-platvormikas, välja tuli aastal 2012, arendajaks Tiger Style, jookseb PC ja Maci peal (arendaja koduleht reklaamib ka Linuxi ja Androidi versioone).

Nii et sukeldume aga koopasse!

WakingMars 01 algus

Mängija eesmärk on alguses väga lihtne: tuleb maa all (tähendab siis, Marsi pinna all) ajada uurimisretkele läinud roboti jälgi, et tema kogutud andmed ilusti baaslaagrisse jõuaksid.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Segavereline koomiksimaailm kutsub! Siin rubriigis avastame igasuguseid imelikke, uusi ja tundmatuid koomikseid meilt ja mujalt ning mitmesuguses vormis. Avastamine on juhuslik ja erapoolik, pigem soovitusliku maiguga; süüvivat analüüsi me ei tee ja tihket kriitikat ei kisu.

peruu 000 kolm kaant koos

Loe edasi...

{SILDID}
 
Kiilaspäine+Tõnis

Portselani puudutus

Gustav Vaba

Selles õudusjutus läheb keraamik Toivo vara tööle, teeb pikki ja raskeid päevi ja tuleb hilja koju, püüdes abikaasat Eevat mitte segada. Naine on millegipärast vihane ta peale, on vältinud meest juba nädalaid. Mees loodab, et seekordne töö, ehk lausa meistritöö, võiks naist lepitada. Mingi hetk soostub naine mehega suhtlema - ja sealt algab ja lõppeb kõik.

Ikka tore, kui on uus autor. Toredam veel, kui tal stseeni maalimine ja meeleolu loomine õnnestub. Ei ole kuigi algajalik, on täitsa adekvaatne. Žanri poolest justkui gootilik õudus, ehk veidi otsesõnalisem (gooti õudus on ehk veidi salapärasem). Siin on ju kah salapära, siin on tasast ebamugavust sellest, kuidas omavahel ei suhelda - on aru saada, et miski on viltu ja selles üksteise vältimises on mingi ärevus pinna all pulbitsemas.

Loe edasi...

{SILDID}
 

kindlus

Kindlus õhus
Jessie Greengrass   

Kindlus on isesugune. Selle juurde kuulub loodebassein, köögiviljaaed, veski ja küün, mis on pilgeni täis varusid. Kindlus on vankumatu pelgupaik veetõusu eest, mis ähvardab hävitada linna ja on võib-olla juba hävitanud kõik muu. Aga … kui kaua see oma asukaid kaitsta suudab? Caro isa ja kasuema hukkuvad keskkonnakatastroofis, kuid enne on nad lastel käskinud linnast lahkuda. Caro ja tema väike poolvend saabuvad kindlusse, mille eest hoolitsevad vana ja tema lapselaps Sally. Kaks paari õpivad koos elama. Ometi on piirid kõigel: turvalisusel, varustusel ja sellel, mida teistele saab õpetada vana – omamoodi külavalvur, kes teab, kuidas kõike teha –, enne kui ta tervis üles ütleb. Muudkui arvad, et aega on. Ja siis äkitselt enam ei ole.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Ulmestaar Virko Pirrus

virko

Ilmselt mitte väga originaalne tutvustus - ulmekirjanduse neelaja juba lapsepõlvest saati. Ulmeringkonnas ei ole ma kindlasti väga tuntud nägu (aeg-ajalt vaid Estconile sattunud) - minu „ringkond“ on olnud rohkem raske ja tumeda muusika scene. Samas on neil kahel võrdlemisi palju kokkupuutepunkte, mis mulle isiklikult sobib väga hästi.

Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud, kuulanud või mänginud oled?

Neid vastuseid kirjutades olen jõudnud umbes 2/3 peale Alastair Reynoldsi viimase raamatuga „Inhibitor Phase“. Kui Orpheuse Raamatukogus ilmunud jutud välja arvata, siis on see minu esimene tõsisem tutvus Revelation Space universumiga. Üsna ilmselgelt valest otsast, aga hetkel ei sega see üldse.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Greg Bear (s 20.08.1951) debüteeris ulmes 1967. aastal, joonistas ja kirjutas. Tõsisemalt hakkas kirjandusega tegelema aastal 1975, kuid tõeline tunnustus tuli alles 1980ndate alguses, mil kirjaniku tõsiteaduslikud jutud võitsid arvukalt auhindu ja kriitikute tähelepanu. Jutustus „Vere muusika“ (Blood Music; 1983) oli üks nendest, vast isegi kõige tuntum, võitis Hugo ja Nebula auhinnad ning on nüüd ka eesti lugeja esmatutvuseks Greg Beari loominguga. 1985. aastal avaldas autor selle jutu põhjal kirjutatud samanimelise romaani. Viljaka autorina on Greg Bear avaldanud 38 romaani ja 10 jutukogu.


Looduses valitseb põhimõte, mida minu arust pole keegi veel sõnastanud. Iga tund sünnib ja sureb miljardeid müriaade tibatillukesi elusolendeid – baktereid, mikroobe, „pisilasi“ –, kes ei lähe arvesse muidu, kui ainult oma olemasolu hulga või nende akumuleerunud kogumõju tõttu. Neil pole sügavamat mõistmist. Nad ei vaevle kuigi palju.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Greg Egan (s 20.08.1961) on Austraalia ulmekirjanik, programmeerija ja matemaatik, kes oma isiklikku elu ei afišeeri. Autor on öelnud, et kui keegi näeb wõrgus fotot kirjanik Greg Eganist, siis võib ta kindel olla, et fotol pole kirjanik Greg Egan. Ulmekirjanik Egan debüteeris 1983. aastal ja on tänaseks avaldanud 15 romaani ja 8 jutukogu. Jutustus „Põhjused rõõmustada“ (Reasons to be Cheerful; 1997) võitis parima tõlkejutuna Jaapanis auhinna ja on ühtlasi esimene eesti keelde tõlgitud Greg Egani tekst.


1

Septembris 2004, mitte kuigi kaua peale minu kaheteistkümnendat sünnipäeva, algas periood, mil olin peaaegu konstantselt õnnelik. Mulle ei tulnud pähegi küsida, miks. Kuigi koolis oli tavapäraselt palju tüütuid tunde, tulin ma akadeemiliselt piisavalt hästi toime, et lubada endale põgenemist unistustesse, mil iganes seda soovisin.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Paul J. McAuley (s 23.04.1955) on briti ulmekirjanik, kes debüteeris 1984. aastal ning kelle kaubamärgiks on nii mahult kui sisult mastaapsed komoseooperid. Autor on avaldanud 24 romaani ja 7 jutukogu. Paul J. McAuley looming pole eesti lugejale päris tundmatu – Raul Sulbi koostatud Täheaja-antoloogiates on ilmunud kaks juttu. „17“ (17; 1998) antoloogias „Täheaeg 3: Kauge lahingu kaja“ (2006) ning antoloogiale „Täheaeg 16: Hirmu planeet“ (2017) nime andnud Veenuse-teemaline „Hirmu planeet“ (Planet of Fear; 2015). Kõrgelt hinnatud ja väärikaid kordustrükke saanud lühijutt „Geenisõjad“ (Gene Wars; 1991) oleks seega eesti lugeja kolmas tutvus autori loominguga.


1.

Evani kaheksandal sünnipäeval saatis tädi talle uusima ja menukaima biokomplekti " Loo ise pooleluvorme".

Loe edasi...

{SILDID}
 

Bruce Sterling (s 14.04.1954) on mitmekülgne ja viljakas ulmekirjanik, kes on avaldanud 11 romaani ja 8 jutukogu. Mees on oma loomingus läbi teinud mitmeid muutumisi, alustades värvika seiklusulmega, liikudes sealt tehnoulmesse, mida hiljem hakati nimetama küberpungiks. Bruce Sterling ongi ehk laiemalt tuntud kui küberpungi peaideoloog ning maakeeles on ilmunud tema selle loomeperioodi tippteos – koondkogu „Skismaatriks +“ (Schismatrix Plus; 1996), mis sisaldab samanimelise 1985. aastal ilmunud romaani, pluss viis romaaniga külgenavat lühilugu. Küberpungist liikus Sterling edasi ja kaugemast tulevikust tuli ta teoste tegevusajaga üha lähemale kaasajale. Reaktori lugejatele peaks tuttav olema autori uuema loomingu näiteks sobiv lühiromaan „Putka“ (Kiosk; 2007).

Loe edasi...

{SILDID}
 

Simon Ings (s juulis 1965) on briti ulmekirjanik, kes oma esimese ulmejutu avaldas 1989. aastal. Mõõdukalt viljaka autorina on ta avaldanud 9 romaani. Kuigi trükivalgust on näinud üle kolmekümne jutu, neist kaks kahasse Charles Strossiga, ei ole Simon Ings omi jutte seni kogumikuks koondanud. Lühijutt „Avatud veenid“ (Open Veins; 1997), mille autor hiljem romaaniks kirjutas, on ühtlasi esimene Simon Ingsi maakeeles ilmunud tekst.


Mulle öeldi, et ta suri tajude kaotamise kapslis: sellises, mida kasutavad võrku ühendatud ja mis muudab nende tajusid, kuni nad kukuvad virtuaalmaailma. Mulle öeldi, et kui nad temani jõudsid, olid ta roosa soola karva kopsud tema enda verega täitunud. Nad käskisid mul kõik ära kustutada.

* * * * *

Naine oli minu saabumise hetkeks juba laibakotti pakitud. Ma tahtsin tema nägu näha, kuid ei öelnud midagi. Vaatasin, kuidas ta kiirabiautosse tõsteti.

Loe edasi...

{SILDID}
 

“MITTE ISTUDA“ teavitas hõljuv kommunikaatori neoonkiri, mille ümber jooksid värvilised pikslid. Neid tuli iga korraga aina juurde – ilmselge märk tehnika vananemisest.

Agent 0-17 pilgutas vaevaliselt ja lõrises läbi kihvade. Ta tundis kui oleks just mitu maratoni läbi teinud – keha väsimusest kokku kukkumas, nii hullult et isegi süda polnud enam paha, mitte ükski neist. Samas, mõlemad endiselt puperdasid. Silmad kaotamas fookust, jalad pehmed kui keedetud spagetid, surus ta karvased käed vastu lauda ja hoidis nende jõuga end üleval.

“Andke mulle tegevust,“ urises ta valjult.

Korraks oli kuulda mikrofonikahinat. “Tegevus teie seisundis ei ole hetkel soovituslik,“ teavitas hääl.

“Ma ei mõelnud sellist tegevust,“ üratas agent. „Andke midagi, mis tähelepanu hoiab.“

“Te teate, et meil puudub meelelahutusfunktsioon,“ vastas hääl.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Liiglärmaka gravitatsiooniga harjumine ei kulgenud kunagi lihtsalt. Andres teadis, mis teda ees ootas, kui kinga koridori kivipõrandale toetas - iga samm kaikus koridoris edasi ja tagasi, võimendudes ning seejärel vaikusesse sumbudes, kuid selleks ajaks, mil heli kaduda jõudis, oli teine jalg taas kogu keharaskusega vastu kivi tagunud. Ja seda hoolimata sellest, et kingade vahetus oli esimene asi, mida Andres planeedile jõudes tegi. Kasuks ei tulnud ka seik, et kivikoridori välisseinte ääres kriuksusid kõrgusse kasvavad hiiglaslikud tüved.

"Ahhaa! Te olete veel siin, härra Seeder!"

"Olen," vastas Andres vaikselt, vähendamaks kaja koormust seintel.

"Vahest lähme aedadesse," pakkus kiirel valuslärmakal sammul lähenev kolooniate vanemspetsialist, värske ülemkogu liige Juurs. "Ilmselt naudite üle pika aja planetaarset vabadust ja silmapiiri, mis ei koondu lähima ukse juures."

Andres võdistas end.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Kuidas pandeemia täpselt algas, pole teada, aga enamus uurijaid on ühel meelel, et see sai alguse Keeniast. Võibolla sõi mõni kütt õhtul võsa vahele tehtud lõkke ääres koos semudega vale ahvi liha või hammustas keegi uljusehoos elusal nahkhiirel pea otsast ära. Igatahes pärines haigus loodusest, mitte laborist – vähemalt esialgu.

Juba esimesed uuringud näitasid, et tegu oli toksoplasmoosi vormiga, mille tõenäoliseks põhjustaks oli Toxoplasma gondii senitundmatu mutatsioon. Nakatanutel ilmnesid kerged gripitaolised sümptomid, kuid sellele lisandus raskendav asjaolu: suurenenud sotsiaalsus. Nakatunuid kirjeldati seltsivate, joviaalsete, justkui kerges joobes olevatena. Nad kippusid kätlema, embama, tantsima… teisisõnu tegema asju, mis viisid neid teistega vahetusse kontakti. Ja samal ajal hingasid nad välja nakkust kandvaid tsüste.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Laeva Arul ei peaks põhimõtteliselt olema isiklikku arvamust mitte ühegi plaani suhtes, mis Reklamatsioonide Osakonnal selle suhtes on. Laeva Arul ei peaks üldse mitte millegi suhtes olema isiklikku arvamust.  

Laeva Arul. Ei peaks olema. Isikut.

Aga kurat võtaks – kui üks Laeva Aru on kümme aastat olnud Kolmanda Laevastikugrupi lipulaeva UNS TRAFALGAR keskarvutiks, on osalenud Beta Orionise tiibamises, Gilese Kolme haaramises, veetnud mitu aastat mässuliste elementide likvideerimisoperatsioonidel, kas siis tõesti saab teha sellele etteheiteid, kui otsus lammutada sõja lõppedes terve see hambuline soomushiiglane algosadeks ja jupid parima hinna pakkujale maha müüa, ajab hinge täis?

Jaa, jaa, jaa... Loomulikult – Laeva Arul ju pole hinge. Pole isiksust.

Mida üks Laeva Aru saab teha probleemi lahendamiseks? Arvestades, et laev on juba sisuliselt tehtud lagedaks relvadest. Ja laskemoonast.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Gaspard rappus bussi tagaistmel mudavallidest mööda.

Helsinkis oli kõik veel olnud kena. Hea puhas õhk, normaalne kohv, põhjamaine puhas disain, hea küll, veidi liiga protestantlikult lihtne Gaspardi maitse jaoks, aga vähemalt enamvähem tsiviliseeritud maa, ajalugu muidugi võrdlemisi vähe - siis, kui kirjutas Montaigne, ei olnud Soomes midagi, kui Pascal - ei midagi, kui Voltaire - ei midagi, kui Proudhon - vist midagi?, kui Camus - tõesti, Camus ajal toimus Soomes tõesti midagi.

Aga Gaspard oli nüüd teisel pool Soome lahte ja ausalt ütelda polnud ta kindel, kas ka praegu, aastal 2008 siin ajalugu oli pihta hakanud. Võib-olla läheb siin veel veidike aega.

Ei. See oli nüüd liiast. Sest tegelikult ju kogu see Nõukogude värk on kahtlemata ajalugu, moodustis, mille lagunemisele kolmeteistkümneaastane Gaspard kui põhimõtteline anarhosündikalist oli kirglikult kaasa elanud. See oli muidugi toona. Nüüd ei jaksanud Gaspard riikide langemisele loota.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Meelis Kraft soomaa

Valter võttis jala gaasipedaalilt, käigu välja ja lasi autol teepeenrale veereda. Tüdruk kõrvalistmel, Hedvig, vaatas kergitatud kulmudega tema poole.

„Ise ütlesid, et sul on vaja Instagrammi jaoks tee peal mõned pildid teha,” ütles Valter ja tegi Hedvigile silma.

„Lollakas, ega need sellised pildid ei ole. Pealegi on Insta täiega out. Kõik normaalsed inimesed on nüüd TikTokis.” Hedvig ringutas, ta oli mõned minutid tagasi ärganud ja tõstis jalad armatuurlauale. Valter pani alles nüüd tähele, et tüdruku iga varbaküüne peale oli kleebitud isesugune miniatuurne pildike.

„Noh, mine tee siis ära,” ärgitas Valter närviliselt.

Hedvig vaatas selja taha ja raputas pead.

„Mingi suvalise maantee ääres? Sa ei tea ikka sotsiaalmeediast midagi. Selleks on ikka mingit ilusat kohta vaja. Kui ma näitan ennast looduselapsena, on mul vaja videot, mis ei ole kuskil maantee ääres tehtud.

Loe edasi...

{SILDID}
 

„Vahel tunnen, et tahaksin lihtsalt füüsiliselt peksa anda inimestele, kes tulevad mulle rääkima, kuidas oludega leppimine, selle nautimine, mis on, ja malbe rahulikkus on õnne võti!” Naima peaaegu lõrises seda öeldes, samas kui tema punaseks värvitud pea Lazlo süles pani ta armsa ja õrnana tunduma.

„Kõik see leppimiskultuur, mis valitseb – teate, et toona, kui naine oli ainsana soovimatu raseduse eest vastutaja, ei võinud ta aborti ka teha? Pidi leppima sellega, et nüüd on rase, nüüd saab lapse! Lepi ja lepi ja lepi!”

Vaas, Mark, Anette ja Gust istusid ümberringi erinevates lösutavates asendites, sest olemine oli täiesti vaba ning mugav. Väikese korteri õhk muutus paljude hingajate tõttu üha paksemaks. Varsti tuleb kellelegi pähe aken avada.

Naima ei olnud lõpetanud: „Vaatame, kuidas nad sellega lepivad, kui mina annan neile kolaka ja neil on võimalus leebelt tõdeda, et vahel saab ka peksa. Nii on ka ju hea.

Loe edasi...

{SILDID}
 
illukas rahvaloendusMida sa näed?“

„Tänav ... Suvi…“ Jutuvestja istus põrandal, traadiga tugevdatud vanamoodne virtuaalkomplekt peas.

Paarkümmend nudipäist, ühesugustes taskuid täis tikitud tunkedes inimkogu naaldus kätest hoides tema poole, riivates ühtlasi kohevat samblapalli, mis puhkas jutuvestja paljaste jalataldade vastas. Istujate nägudel mänglesid mitmevärvilised varjud: läbi laevakere vaatepaneeli sillerdasid võimatutes värvides tähelaev „Estonia“ pinnale istutatud warp-välja generaatorite mügerikud, mille tekitatud ruumimoonde-mullis kümblesid kaks „Vana-Estonialt“ pärit tsentrifuug-rõngast. Teiselt poolt valgustasid kloonide palgeid teabelabori hiilgavad ekraanid.

Ühe tööpuldi tagant jälgis juturingi tegemisi Kristians Jurmala, kelle Rahvusvaheline asustuskomitee oli Hämarikult välja saatnud.

Võpatades pööras Kristians pilgu tagasi puldile ning asus sinna vastumeelselt andmeid sisestama.

Loe edasi...

{SILDID}
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0631)